Abi kellelegi teisele 22.08.09 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere,

ma ei tea, kas esitan oma küsimused õigesse kohta, kuid vähemalt proovin.

Järgnev probleem puudutab osaliselt mind ennast, kuid rohkem siiski ühte mu sugulast. Nimelt mu tädi, kes elab teises riigis, on väga õnnetu viimastel aastatel ning nüüd on hakanud rääkima juba enesetapust (suhted meestega ei kanna vilja, üksik inimene, probleemid tööl, sõbrad ignoreerivad teda jne). Oleme emaga püüdnud talle toeks olla, kuulata ja lohutada ning anda nõu. Nüüd, kui ta hakkas rääkima enda elu lõpetamisest, oleme soovitanud tal pöörduda spetsialisti poole, kuid ta leiab 1000 vabandust, miks mitte minna. Kõik ta sõbrannad ja sõbrad on ta hüljanud, sest ta justkui ei oska õnnelik olla. Minu peale on ta mitu korda pahandanud, sest ma olen loomult õnnelik inimene - see tekitab meie vahele aga pingeid. Kuna ta mulle meeletult armas inimene siiski on, siis tahaksin teda kuidagi aidata, kuid ei oska kuskilt alustada. Kuidas saaksime talle paremini toeks olla ning ka teda mõistma panna, et elus on igal halval asjal ka hea külg? Usun, et ta vajaks spetsialisti abi, kuid me ei suuda teda meelitada kedagi külastama. Aeg-ajalt mõtlen, et ehk räägib ta enesetapust, sest soovib lihtsalt meie tähelepanu, kuid siiski ei saa ma seda juttu täielikult eirata. Tunnen lihtsalt, et ma ei oska enam teda aidata...

Tänan Teid ette vastuse eest,

M

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Inimese suurim elushoiu-tegur on see, et ta on vajalik ja teda tunnustatakse - seega tunnustusevajadus. Kui ta Teile tähtis on, siis seda ka kirja ja tel teel talle teada anda: teatud küsimustele vastuseid küsida, elutarkuse soovitusi päevakorda kergitada, mineviku heategusid meeldivalt meenutada jne. Sõnaga - mis südamel, seda ka öelda.
Võimalik on ka mingi tervisehäire (kehaline või siis psüühiline), aga seda täpsustab juba tohter kohapeal.
Vajalikkus teistele ja tunnustus!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?