Kuidas astuda üle lävepakust!? 27.09.04 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

minu lugu lühidalt: olen 16 aastane tüdruk. Vanemad lahutasin 6 aatat tagasi. olen vahetanud mitmeid kordi koole. Algklassides jumaldain kooliskäimist ja olin klassi priimus. Umbes 4 aastat tagasi algasid jamad. Pidevad terviseprobleemid(külmetused, peavalud, kõhuvalud, liigesevalud) ja arstide vahet jooksmised viisid mu psühhiaatri juurde. Diagnoositi sügav depressioon.
Mul olid enesetapumõtted, elu isu kadunud, toitumisproblemid, kannatsin unepuuduse all. kadus huvi kõigi ja kõige vastu. Hakkasin koolist pidevalt puuduma, hinded läksid väga alla ja probleeme oli palju. Kodust toetust ei leidnud- hakkasin liikuma kahtlastes seltskondades, kus tundsin et saan tuge.Pidevad öösiti väljaskäimised, alkohol jne. Sellest sain üle. Olin jälle kodune, Kuid kooliprobleemid ei lõppenud. Vahetasin kooli, kus ei taheta häasti omaks võtta. tekkis paanikahäire, nii et koolis kohal käimine sai praktiliselt võimatuks. Ei suuda ennast enam tõestada ega proovile panna. Kardan kohutavalt läbikukkumist,teisi inimesi, elu, tulevikku. Ma ei tea, mis minust saab, praegu on ainus soov kugistada kõik oma tabletid alla , magama jääda ja mitte enam ärgata. Kuulen päevast päeva, et olen nõrk, saamatu, loll jne jne...Ma tunnen, et ei jõua enam. Iga kord, kui olen saanud pikemaajalise ravi, saab paariks kuuks kõik korda, kuid siis hakkab kõik jälle samamoodi pihta. Mul on tunne, et ma ei saagi oma haigusest kunagi üle. Rohtudest olen nelja aasta jooksul saan Effexori, Cipraleksi, Remeroni, Zolofti, Rivotrili, Diazepami, Xanaxit, Imovane jne...praegu võtan diazepami ja mingit antidepressanti, mille nimi ei tule meelde. Kolm nädalat olen umbes ravi saanud, aga asjad ei liigu paremuse poole. Käin nädalas korra psühhiaatri juures, kuid ei tunne eneses jõudu astumaks üle lävepaku, saamaks oma hirmudest üle ja töötada parema tuleviku nimel. ma tõepoolest ei jõua enam. annan alla.
Kas on üldse mingit lootust, et saaksin oma haigusest üle? Ma ei sisenda seda omale, just proovin kogu aeg vastupidist, aga miski ei õnnestu.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Inetu Pardipoeg oli ka pikki aegu teistele nokkida. Kannatas ning kannatas ja viimaks sai temast Imekaunis Luik. Inetu Pardipoja perioode on meil kõigil, on olnud ka minul. Ja siis kipume unustama, et meis on ka Luik. Ka Sinus on ta olemas. Oled ülimalt tubli, et alkoga oled lõpparved teinud. Järelikult suudad ka muudes valdkondades ennast muuta, ennast kehtestada teiste inimeste silmis.
Arutle võimalusi sõbraga ja kahekesi (teineteist toetades) leiate mõnusaid lahendeid olukorra parandamiseks.
Seda teiste inimeste virinat ja kadetsemist ei maksa südamesse võtta - nad on sellised jobud ja jobude peale ei pahandata. Teha tuleb seda, mida Ise õigeks pead! Olla ise. Teiste suhtes on elu mänguline, näitemänguline, s.o. paljusid asju ei saa ja ei tohi südamesse võtta, ennast närvi ajada.
Rahu, ainult rahu!
Psühhiaatriga võib kohati ka avameelsem olla.
parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?