Kaaluprobleem 28.11.03 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Mida teha?
Kirjeldan olukorda: kolm aastat tagasi 62 kg-na (162 cm) hakkasin kaalujälgijaks, kaotasin 10 kg, algas minu elu kõige rõõmsam ja energilisem aeg. Kultuuriprogramm viis mind aastaks Inglismaale, kus püüdsin kaalujälgimist jätkata, ent kuna ma ei saanud kuidagi oma toitu valida, tulin tagasi siiski 56kg. Teadsin, et kui tulen valimatult rasvaselt toidult tagasi Eestisse, suudan taas need kolm-neli kilo kaotada ning oma endise meeldiva enesetunde kaalu tagasi. Läksingi taas rühma, kuid suureks imestuseks ei läinud kaal sugugi enam alla. Arusaamatus, et miks programm sedakorda ei toimi, on suur, sest käitun täpselt samal moel kui varemal korral. Otsustasin, et mingid muud tingimused on muutunud, kuid ei saa aru, et mis.
Olukord, kus neli kuud järjest kaalujälgimise programmist korralikult ilma mööndusteta kinnipidamist, pole toonud mingit tulemust, on lõpuks praeguseks tekitanud olukorra, kus ma tunnen tohutut ebaõigluse tunnet, pettumust, ahastust ja ma olen väga õnnetu. Ma tean, et 56 kg ei ole mingi hull kaal, et nii mõnigi oleks rahul sellega, siiski mäletan veel üsna selgelt, kui palju muutsid mu kogu olekut ning enesekindlust need neli kilo, mille langetamine tundub olevat sel korral võimatu. Ma ei mõista, et mida ma teen valesti. tundub, et olen igasuguseid erinevaid soovitusi proovinud - juua palju vett, süüa alati korralik hommikusöök, teha võimlemist, hommikust massazi, karastamist, süüa palju köögivilju, normi piires magusat ja alkoholi jne. Erilise probleemi on toonud minu psüühika jaoks mingi seletamatu anomaali, mis algas märkamatult juba kunagi paari aasta eest - nimelt tursuvad mu jalad, viimasel ajal ka käed ning silmad üles. Jalad hakkavad tursuma õhtupoolikul, järgmiseks hommikuks on tavaliselt normaalsed. Vahel on aga juba hommikul silmad-jalad tursunud ning päeva arenedes tegevus progresseerub. Läksin arsti juurde. Vere- ning uriiniproovid, vererõhk, temperatuur - kõik on normis ning tursumisejutte kuulates muutus perearsti nägu umbusklikuks, jalgades ei pidavat ka mingeid põletikke olema. Paraku ei teki tursed vastuvõtu aegadest lähtuvalt, seega ei õnnestunudki mul oma paistetust demonstreerida.
See pidev mõistatuslik jalgade paksenemine sel ajal, kui ise korralikult toitun ning igatsen paari kilo langetada, on viinud mu meeleheitele. Hommikutel, mil jalad taas seletamatult ja teenimatult paksuks on läinud, olen juba algusest peale väga halvas tujus, tunnen, et see on ebaõiglane, et minuga nii juhtub. Oma abikaasaga olen teenimatult tõre, endalgi tuleb hirm peale, kui tühised asjad närvi ajavad.
Endamisi arutan, et küllap mul on sellisest pikast lootusetust ning mõttetust arusaamatust olukorrast depressioon, millest ei suuda kuidagi enam välja tulla. Psühhooloog, kelle poole pöördusin, ütles, et leppigu ma oma 56kg ja kogu probleem ongi lahendatud... On väga kerge öelda sellist asja, ometi kui peaks ju teadma, et kui inimese mõistus käib rada mööda, kus ta arvab, et 56 on liiga palju, siis lihtsalt 56kg ei too hingele rahu. Ma oleksin nõus olema 4 kilo raskem, kuid mu aju produtseerib minule pildi ning arusaama, mille kohaselt minu lühikesest kasvust tulenevalt nimetatud kaalus ei ole ma endaga rahul. Ma ei taha end anorektikuks ka tunnistada, sest arvan end erinevat selle poolest, et 52 kg korral tunnen end endaga rahul olevat, anorektik pidavat end mistahes kaalu korral liiga paksuks arvama. Aga kui see aitaks, võiksin end ükskõik kelleks tunnistada.
Nüüd olen suure ja tõsise probleemi ees - olen üdini närviline ning õnnetu, pidevalt laiutan arusaamatusest käsi ning küsin endalt, mehelt, arstilt ja rühmajuhilt, et mida teen ma valesti, et mu jalad lähevad paksuks? Kõik kordavad kui ühest suust, et mul ei olevat häda nii ka midagi, et jäägu ma rahule. Aga mu psüühika jaoks on olukord vastuvõetamatu. Kuidas muuta on mõttemaailma, et ma saaks rahus elada? Psühholoogi pidevad jutud, kuidas maailmas on palju hoopis olulisemaid asju, ei mõju mulle, sest et ma tean seda kõike juba isegi. Ma tean rahulikul hetkel, et ei vaagu elu ja surma vahel, et teoreetiliselt pole mul midagi viga kui võrrelda end nt. Somaalia näljahädalistega vms. Kuid praktikas olen praegu väga õnnetu ning ma ise oletan, et kõik tuleneb rahulolematusest oma kehaga. Õpingutes, mis on minu praegune põhitegevus, mingeid probleeme ei ole, üldse pole muu elu pingutav ega stressi pakkuv. Natuke igav on, aga see tuleneb mu enda kummalistest valikutest lihtsalt mitte minna kuhugi.
Mul oleks vaja mingit abi, sest et lisaks pidevale närvilisusele ning õnnetule mõttetule enesetundele, olen oma mehe vastu teenimatult halb ning ära on kadunud igasugune seksuaalsus. Kardan, et ka see võib kuidagi tuleneda enese kehaga rahulolematusest. Tuleb öelda, et minu mees pidas mind ilusaks ka 62kg-na ning ei saa minu kilode kaotuse foobiast kuidagi aru.
Ma tahaksin väga mahtuda oma garderoobis olevatesse riietesse, mulle ei ole probleemiks elada kaalujälgijate tavade järgi, mul pole probleemiks vähendada maiustuste hulka ning mulle maitsevad köögiviljatoidud, ma tunnen, et selle programmi põhimõte ei ahista mind ning kõik on töötanud seni kuni on olnud motivatsioon ning tulemused. Kuna rahaga on võrdlemisi kitsas käes, siis ei saa enam rühma ka minna, samuti ei saa tõenäoliselt kuhugi erakliinikusse ravile pöörduda.
Täna tunnen, et ma ei jaksa enam pidevalt ilma asjata pingutada. Närvid on krussis, sõpradega välja minna ei taha, miski ei paku huvi. Ma ei leia endaga rahu, ometi väidavad kõik, kelle poole pöördunud olen, et mul pole viga midagi. Ma arvan, et midagi mul siiski on viga, kui elada enam ei taha. Kui ma saaks iseennast läbi petta, et just sellisena nagu ma olen, on hea...
Mida teha?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Vajate antidepressanti, närvide korrastamist. Vajate juhiseid eluhoiakute muutmisel. Seewaldi Haigemajas on osakond nn söömishäiretega inimeste haiglaraviks. Juhiseid ja abi saate ka ambulatoorselt.
Kaalu ei ole tarvis jälgida, tervist ja enesetunnet tuleb jälgida! Tera-tera haaval tulebki nüüd tervist edendada ja tugevdada - kõik, mida selles valdkonnas oluliseks peate, võtke kasutusele.
Pöörduge psühhiaatri poole.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?