Vererühmad Autor: Hele Everaus

Vererühmad. Punalibled (erütrotsüüdid) kannavad oma pinnal erinevaid valke (antigeene). Nendel punaliblede eri pinnaantigeenidel põhinevadki vererühmasüsteemid: 1) AB0, 2) Landsteiner-Werner, 3) Duffy, 4) Lewis, 5) Hh, 6) Lutheran, 7) Ii, 8) MNS, 9) Kell, 10) P, 11) Kidd, 12) Rhesus. Enamik antigeenidest on sünteesitud punavererakkude poolt, v.a Lewisi süsteemi antigeenid, mis absorbeeruvad punavererakkudele plasmast.

AB0-vererühmasüsteemis, mis on vereülekande seisukohalt eelnimetatud süsteemidest kõige olulisem, võib punaliblede pinnal esineda kas A- või B-antigeen. Vastavalt punaliblede pinnaantigeenile on AB0-süsteemis neli vererühma: A-vererühm, kui erütrotsüütidel on A-antigeen; B-vererühm, kui erütrotsüütidel on B-antigeen; AB-vererühm, kui erütrotsüütidel on nii A- kui ka Bantigeen; 0-vererühm, kui erütrotsüütide pinnal antigeeni ei ole. Vererühm on pärilik ega muutu elu jooksul.

AB0-vererühmasüsteemile on iseloomulik, et neil inimestel, kelle punalibledel puudub vastav antigeen, tekivad sünnipäraselt puuduva antigeeni vastu anti-A- või antiB-antikehad – need on nn loomulikult esinevad antikehad.

Seega on A-vererühmaga inimesel seerumis B-antigeeni vastased antikehad ehk antiB-antikehad, B-vererühma korral – anti-Aantikehad, AB-vererühmaga inimestel antikehi ei ole ja 0-vererühma korral on olemas nii anti-A- kui ka anti-B-antikehad. Inimese vererühma tuleb arvestada kudede (nt vereülekannete) ja elundite siirdamisel. Punaliblede pinnaantigeeni vastased anti-A- ja/või anti-B-antikehad võivad esineda doonoriveres, mistõttu on väga oluline kontrollida antikehade olemasolu enne vereülekannet. Haigele tohib üle kanda vaid sellise vererühma verd, mille vastu tal oma veres antikehi ei ole. Vastasel juhul tekib antigeen-antikeha reaktsioon, mis viib ülekantud punaliblede lõhustumisele.

Vt ka reesusfaktor.