Suitsetamine Autor: Andrus Lipand

Suitsetamine on tervise teaduslikult tõestatud riskifaktor. Samas on suitsetamine tänapäevalgi Eestis laialt levinud pahe. Võrreldes sigari, sigarillo ja piibutubaka suitsetamisega või tubakatoodete muul viisil tarvitamisega, on kõige rohkem levinud sigaretisuitsetamine. Suitsetamise risk tervisele on suur – see tapab pooled sigarettide regulaarsetest tarvitajatest, neist neljandiku juba keskeas. Arvestuslikult sureb tänapäeval maailmas nn tubakasurma ligi 5 miljonit suitsetajat aastas, prognoos aastaks 2020 on eksperthinnangute kohaselt 10 miljonit tubakaohvrit.

Esimesi paberümbrisega sigarette hakati Euroopas valmistama 16. sajandil. Suitsetamistava levis peamiselt tubakasuitsuga organismi sattuva nauteaine – nikotiini tõttu. Suitsetamise massiline levik maailmas sai alguse sigarettide tööstusliku tootmise kiire arenguga möödunud sajandi algusaastail. Tootmine hoogustus eriti pärast filtriga sigarettide müügiletulekut 1950. aastate algul. Sellise populaarsuse tingis asjaolu, et sigaretisuits on mahedam ja happelise reaktsiooniga ning seda on võimalik sügavamale kopsu tõmmata kui ärritava ja leeliselise reaktsiooniga sigari- või piibutubakasuitsu. 

Tänapäeval tuleb sigaretti suhtuda kui kõrgtehnoloogilisse inseneritootesse, milles on peale tubaka mitmesuguseid maitseaineid ja lisandeid ning mis on varustatud spetsiaalse filtriga, et osaliselt kinni püüda tõrvaineid ja nendes leiduvaid aineosakesi. Sigareti põlemist on sihipäraselt reguleeritud, et suitsetamisel vabaneks tubakast maksimaalselt sõltuvust tekitavat puhast nikotiini.

Meditsiini seisukohalt on tubakasuitsetamine krooniline haigus, mis vajab ravi. Tubakasõltuvuse all mõistetakse nii käitumuslikku kui farmakoloogilist sõltuvust ning 10. rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon (RHK-10) määratleb tubaka regulaarset tarvitamist kui sõltuvushaigust.

Täiskasvanud igapäevasuitsetajate (vanuses 16–64) osakaal Eestis kasvas ajavahemikul 1980–90 üsna vähe, vaid 1,2%, kuid hakkas kiiresti suurenema riigi taasiseseisvumise järel ühenduses Lääne tubakaturu avanemisega. Igapäevasuitsetajate arv saavutas maksimumi (mehi 52% ja naisi 23%) 1994. aastaks, mille järel see hakkas eeskätt kõrgharidusega inimeste seas vähenema. 2008. aastal tehtud tervisekäitumise uuringu järgi, mis haaras 16–64-aastasi inimesi, oli igapäevasuitsetajaid Eestis meeste hulgas 38,6% ja naiste hulgas 17,1%. Kokku suitsetab täiskasvanutest 26,2%. Kahjuks on viimasel kümnendil kasvanud suitsetajate osakaal kooliõpilaste, eriti tütarlaste seas. 2007. aastal läbiviidud rahvusvahelise uuringu andmetel suitsetab Eestis 13–15-aastastest koolinoortest 31,1%.

Tubakasuitsetaja ohustab nii ennast, riskides haigestuda, kui ka mittesuitsetajat, kui too viibib tubakasuitsust saastatud keskkonnas. Tubakasuitsuse õhu sissehingamist mittesuitsetaja poolt nimetatakse passiivseks suitsetamiseks. Viibimine tubakasuitsuses ruumis tekitab kümnest mittesuitsetajast seitsmel mingi reaktsiooni, põhjustades kas ebamugavat kipitustunnet ninas, kurgus või silmades, ärritusköha, peavalu, iiveldustunnet, tähelepanu hajumist, uimasust või teatud krooniliste haiguste olemasolul nende ägenemist. Eriti on ohustatud astmat, bronhiiti ja südame-veresoonkonna kroonilisi haigusi põdejad, samuti ülitundlikud ja allergilistele reaktsioonidele kalduvad inimesed. Passiivsel suitsetamisel on tervist kahjustav toime ka pikemas perspektiivis. Nii võib suureneda suitsetaja mittesuitsetaval elukaaslasel kopsuvähki haigestumise risk kuni 30%. Keskmiselt saab mittesuitsetaja, kes viibib paki sigarette päevas suitsetava inimesega samas ruumis, nikotiiniannuse, mis vastab 7–8 sigaretile. 

Tubakasuitsust satub vaid 15% läbi sigareti nn otsevooga suitsetaja kopsudesse. Ülejäänud 85% lendub põlevast sigaretist ümbrusse. See nn kõrvalvoog on mittesuitsetajale suuremaks ohuallikaks kui suitsetajale endale. Põhjuseks peetakse asjaolu, et suitsetaja hingamisteed on kopsu tõmmatud tubakasuitsu tõttu teatud ärritusseisundis, mis ei lase “sigaretikeemial” väga sügavale kopsudesse tungida. Sigaretifiltri tõttu satub suitsetaja organismi kahjulikke aineid ka teatud määral vähem. Suitsuses ruumis viibival mittesuitsetajal säärast filtrit ega organismi blokeeringut ei ole ning kõik õhus olevad mürkained ründavad takistamatult tema organismi.

Turismi ja kaubanduse üleilmastumine on endaga kaasa toonud tubakatarvitamise uusi vorme, mida reklaamitakse kui ohutumaid, võrreldes sigaretisuitsetamisega. Eestisse on nendest jõudnud peamiselt vesipiibu suitsetamine ehk kõnekeeles piibutamine. See arvatakse olevat süütu seltskondlik ajaviide, mida toetab petlik arvamus, et vesipiibu veefiltrit läbiv mahe ja aromaatne tubakasuits ei saa ju olla tervisele nii kahjulik kui sigaretisuits. Olenemata vesipiibutubaka erinevast koostisest, satub piibutaja organismi tegelikult suuremal hulgal sõltuvust tekitavat nikotiini, vingugaasi ning raskmetalliühendeid kui sigarette suitsetades. Väited, et vesipiibu suits on puhastunud, et vesipiibu suitsetamine hõlbustab sigarettidest loobumist, et vesipiibu peolauas olles kulub vähem alkoholi, ei ole põhjendatud. Sageli asendatakse vesipiibus vesi hoopis alkoholiga või suitsetatakse tubaka asemel kanepit. Vesipiibu tõmbamine ei ole sigareti suitsetamise ohutu alternatiiv. Samuti nagu sigaretisuitsuses ruumis viibimine, nii kahjustab ka vesipiibu tõmbamine just samas ruumis viibivate mittesuitsetajate tervist. Vesipiibu puhul paiskub juba poole tunni jooksul õhku vingugaasi sellises koguses, mis tekib kahe sigaretipaki suitsetamisel. Eriti ohustatud on mittesuitsetavad noored: vesipiibuga eksperimenteerides saavad nad nii suure nikotiinidoosi, et tekib sõltuvus, millest on hiljem raske, kui mitte võimatu vabaneda.

Vt ka nikotiin.

Suitsetajaid ohustavad haigused.