TIMONIL 300 RETARD

Epilepsia. Kolmiknärvi neuralgia ja glossofarüngeaalneuralgia. Diabeetiline neuropaatia. Alkoholi
võõrutussündroom.

Hoiatus. TIMONIL RETARD’i võib alkoholi võõrutussündroomiga seotud krampide vältimiseks
kasutada ainult haiglatingimustes.

Ravi TIMONIL RETARD'i toimeainet aeglaselt vabastavate tablettidega tuleb alustada annust järk-
järgult suurendades. Algannus tuleb valida sõltuvalt haiguse kliinilisest pildist võimalikult väike.
Annust suurendatakse järk-järgult kuni efektiivseima säilitusannuseni.
Üldjuhul on ööpäevane karbamasepiini annuste vahemik 300…1200 mg. Reeglina ei tohi ületada

ööpäevast koguannust 1600 mg, sest suuremate annuste kasutamisel tekib rohkem kõrvaltoimeid.
Raviannus, eriti kombineeritud ravi korral, tuleb määrata vastavalt ravimi plasmakontsentratsioonile.
Kogemuste põhjal on karbamasepiini terapeutiline tase 4…12 µg/ml.
Vajalik annus võib teatud juhtudel erineda soovitatavatest alg- ja säilitusannustest (nt ensüümi
induktsioonist metabolismi kiirenemise tõttu või koostoimete tõttu kombineeritud ravi korral).

TIMONIL RETARD’i toimeainet aeglaselt vabastavaid tablette tuleks eelistatult kasutada
monoteraapiana. Ravikulgu peab jälgima vastava eriala spetsialist (neuroloog, neuropediaater). Kui
patsient viiakse TIMONIL RETARD’iga ravile üle teistelt antiepileptikumidelt, peab eelmise
antiepileptikumi annust vähendama astmeliselt.

Epilepsia.
Üldjuhul on algannus täiskasvanul 150…300 mg ööpäevas, mida tuleb suurendada järk-järgult kuni
säilitusannuseni 600...1200 mg ööpäevas. Tavaline säilitusannus lapsele on 10...20 mg/kg ööpäevas.
Soovitatav on järgmine annustamisskeem:


TIMONIL RETARD’i algannus
TIMONIL RETARD’i sälitusannus
ööpäevas ühe annusena
ööpäevas (1…2 annuseks jagatuna)
Täiskasvanud
150…300 mg
600…1200 mg
Lapsed*


1...6 aastat*
150 mg
150…400 mg
6...10 aastat
150 mg
300…600 mg
10...15 aastat
150 mg
600…1000 mg

* Märkus: Alla 6-aastastele lastele on ravi alustamiseks ja säilitusraviks saadaval toimeainet
konventsionaalselt vabastavad ravimvormid. Toimeainet prolongeeritult vabastavate tablettide
kasutamist lastel ei saa soovitada teaduslike andmete puudumise tõttu.

Kolmiknärvi neuralgia, glossofarüngeaalneuralgia.
Algannust 150…450 mg ööpäevas suurendatakse keskmiselt 300…900 mg-ni kuni valu kadumiseni.
Mõnedel juhtudel on võimalik seejärel jätkata ravi väiksemate säilitusannustega 300…450 mg
ööpäevas (jagatuna 2 üksikannuseks). Eakatel ja tundlikel patsientidel on adekvaatseks algannuseks
150 mg ööpäevas.

Diabeetiline neuropaatia.
Keskmine annus on 600 mg ööpäevas, jagatuna 2 üksikannuseks. Erandjuhtudel vajatakse annuseid
kuni 1200 mg ööpäevas.

Krampide vältimiseks alkoholi võõrutusnähtudega hospitaliseeritud patsiendil.
Keskmine annus on 600 mg karbamasepiini ööpäevas, jagatuna 2 üksikannuseks. Rasketel juhtudel
võib ravi esimestel päevadel algannust suurendada, maksimaalselt kuni 1200 mg ööpäevas.
Karbamasepiini tablette ei ole soovitatav kombineerida sedatiivse-hüpnootilise ravimiga. Olenevalt
kliinilisest seisundist võib vajadusel karbamasepiini tablette siiski kombineerida alkoholi
abstinentsisündroomi ravis kasutatavate teiste ravimitega.
Regulaarselt tuleb kontrollida karbamasepiini plasmakontsentratsiooni. Kesknärvisüsteemi vegetatiivse süsteemi võimalike kõrvaltoimete tõttu (vt lõik 4.8) on vajalik haige pidev jälgimine.

Patsientide erirühmad
Maksakahjustus/Neerukahjustus
Andmed puuduvad karbamasepiini farmakokineetika kohta neeru- või maksakahjustusega patsientidel.

Eakad
Eakatel patsientidel tuleb ravi alustada ettevaatlikult; algannus peab olema väike (vt lõik 4.4).


MÄRKUS:
Enne ravi alustamist tuleb hanid (Hiina Hani dünastia järeltulijad) ja Tai päritolu patsiendid
võimalusel skriinida HLA-B*1502 suhtes, kuna see alleel viitab ägeda karbamasepiiniga seotud SJS
(Stevens-Johnsoni sündroom) tekke riskile (vt lõik 4.4 - teave geneetilise testimise ja
nahareaktsioonide kohta).

TIMONIL RETARD’i toimeainet prolongeeritult vabastavaid tablette võib poolitada ning neelata
tervelt söögi ajal või pärast sööki koos vähese vedelikuga. Tablette võib ka vajadusel lahustada
(suspendeerida) väheses koguses vees, ilma et prolongeerivalt toimeainet vabastavad omadused
kaoksid.
Toimeainet prolongeerivalt vabastavate tablettide ööpäevane annus manustatakse tavaliselt 1…2
üksikannusena.
Mõnel juhul on osutunud eriti efektiivseks ööpäevase koguannuse jagamine 4…5 üksikannuseks
(selleks sobivad toimeainet konventsionaalselt vabastavad ravimvormid).

Ravi kestus
Ravi kestus sõltub näidustusest ja patsiendi individuaalsest reaktsioonist ravile. Patsient ei tohi kunagi
ravi iseseisvalt katkestada. Krambivastane ravi on põhiolemuselt pika-ajaline. Karbamasepiiniga ravi
alustamise, jätkamise ja lõpetamise üle otsustab spetsialist (neuroloog või neuropediaater). Üldjuhul
ei tohi alustada ravimi annuse vähendamist enne ravi lõpetamist juhul, kui patsiendil ei ole krampe
esinenud üle 2 aasta. Ravi tuleb lõpetada järk-järgult, vähendades annust 1 või 2 aasta jooksul. Laste
puhul võib annuse vähendamise asemel lasta neil nö “annusest välja kasvada”, kuid seejuures ei tohi
EEG näitajad halveneda.

Sama kehtib ravi kestuse kohta diabeetilise neuropaatia puhul esineva valu korral.
Alkoholi võõrutussündroomi ravi korral võib TIMONIL REATRD'iga ravi lõpetada astmeliselt
annust vähendades pärast 7…10 päeva.
Neuralgia ravi korral on valu vaigistamiseks osutunud efektiivseks säilitusannuse manustamine ainult
mõne nädala jooksul. Seejärel tuleb annust ettevaatlikult vähendada, et teha kindlaks, kas vahepeal on
tekkinud spontaanne remissioon. Kui valu ilmneb uuesti, tuleb ravi jätkata algse säilitusannusega.

Karbamasepiini ei tohi manustada järgmiste seisunditega patsientidele:
- ülitundlikkus toimeaine või tritsükliliste antidepressantide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes
abiainete suhtes;
- luuüdi kahjustus (sh anamneesis);
- AV blokaad jt ülejuhtehäireid;
- maksaporfüüria, ka anamneesis (nt äge intermiteeruv porfüüria, tähniline porfüüria,
nahahilisporfüüria).
Karbamasepiini ei tohi manustada samaaegselt MAO-inhibiitoritega või 14 ööpäeva pärast viimastega
ravi lõpetamist.

Kuna karbamasepiin ei toimi absansside korral ning võib neid põhjustada või ägestada, on ta selle
seisundi korral vastunäidustatud.
Müokloonuse korral ei ole karbamasepiin valikravimiks.
Segatüüpi krambihoogude korral tuleb karbamasepiini kasutada ettevaatusega, sest võib suureneda
generaliseerunud krampide tekkeoht. Seisundi halvenemisel tuleb ravi TIMONIL RETARD’iga
katkestada.


Karbamasepiini võib alles pärast hoolikat kasu/ohu suhte kaalumist manustada ettevaatusega
patsientidele kellel on vereloomehäired, naatriumi ainevahetuse häired, raske südamehaigus, maksa-või neerutalitluse häire (vt lõigud 4.8 ja 4.2).

Alla 6-aastastele lastele võib TIMONIL RETARD’i kasutada ainult äärmisel vajadusel, pärast
kasu/riski suhte kaalumist.

Kui karbamasepiinravi ajal tekivad palavik, kurguvalu, allergilised nahareaktsioonid, nt lööve koos
lümfisõlmede suurenemisega ja/või gripisarnased nähud, peab patsient koheselt konsulteerima arstiga
ja kontrollima verepilti.

Karbamasepiinravi tuleb kohe katkestada järgmistel juhtudel: raske allergilise reaktsiooni, petehhiate
või purpuri tekkimine, erütrotsüütide vähenemine alla 3,5 milj./mm3, hematokriti langemine alla 32%,
hemoglobiini sisalduse vähenemine alla 11 g%, leukotsüütide arvu vähenemine alla 2000/mm3 või
granulotsüütide arvu vähenemine alla 1000/mm3 või trombotsüütide arvu vähenemine alla
80000/mm3.
Patsiendile peab selgitama, et hepatiidi sümptomite tekkimisel, nagu roidumus, isutus, iiveldus, naha
kollasus või maksa suurenemine, peab koheselt võtma ühendust arstiga.

Arvestades eelnimetatud kõrvaltoimete ja ülitundlikkusreaktsioonide võimalust on eriti pika-ajalise
ravi korral oluline kontrollida regulaarselt verepilti ja maksa- ning neerufunktsiooni näitajaid.

Nahareaktsioonid
Karbamasepiini kasutamisel on täheldatud eluohtlikke nahareaktsioone, Stevensi-Johnsoni sündroomi
(SJS) ja epidermise toksilist nekrolüüsi (TEN).
Patsiente tuleb nähtude ja sümptomite osas nõustada ja nahareaktsioonide suhtes hoolikalt jälgida.
Stevensi-Johnsoni sündroomi ja epidermise toksilise nekrolüüsi tekkeoht on kõige suurem esimestel
ravinädalatel.
Kui ilmnevad Stevensi-Johnsoni sündroomi või epidermise toksilise nekrolüüsi nähud või sümptomid
(nt progressiivne nahalööve, mis esineb tihti koos villidega või kolletega limaskestas), tuleb
karbamasepiini kasutamine lõpetada.
Stevensi-Johnsoni sündroomi ja epidermise toksilise nekrolüüsi ravi on kõige tulemuslikum varajase
diagnoosimise ning kahtlustäratavate ravimite kasutamise kohesel lõpetamisel. Kasutamise varajast
lõpetamist seostatakse parema prognoosiga.
Kui patsiendil on karbamasepiini kasutamise ajal tekkinud Stevensi-Johnsoni sündroom või
epidermise toksiline nekrolüüs, ei tohi see patsient hakata karbamasepiini mingil juhul uuesti
kasutama.

Valdavalt Kaukaasia rassi kuuluva elanikkonnaga riikides on tõsiste ja mõnikord surmaga lõppeda
võivate nahareaktsioonide, näiteks toksilise epidermise nekrolüüsi (TEN) ja Stevensi-Johnsoni
sündroomi (SJS) esinemissagedus hinnanguliselt 1…6 juhtu 10 000 uue karbamasepiini kasutaja
kohta, samas on see risk mõnedes Aasia riikides hinnanguliselt umbes kümme korda suurem.

Üha rohkem andmeid näitab, et patsientide eelsoodumuses immuunvahendatud kõrvaltoimete tekkeks
etendavad oma osa erinevad HLA alleelid (vt lõik 4.2).

HLA-B*1502 alleel - Hiina hanidel, Tai päritolu patsientidel ja teistes Aasia populatsioonides
Karbamasepiinravi saavate hanide (Hiina Hani dünastia järeltulijad) ja Tai päritolu patsientide ning
neil esineva HLA-B*1502 vahel on täheldatud tugevat seost ägedate nahareaktsioonide tekke riskiga
nagu Stevens-Johnsoni südroom (SJS). HLA-B*1502 alleeli kandluse levimus Hiina hanidel ja Tai
päritolu patsientidel on umbes 10%. Enne karbamasepiinravi alustamist peavad alleeli esinemise riski-
gruppi kuuluvad patsientidel olema skriinitud (vt lõik 4.2). Karbamasepiinravi ei tohi alustada
patsientidel, kellel esineb alleel, va juhul, kui teised ravivõimalused puuduvad. Patsientidel, kellel ei
leitud HLA-B*1502, esineb madal SJS tekke risk, kuid vaatamata sellele võivad reaktsioonid siiski

väga harva tekkida.

Osad tõendid viitavad suurenenud riskile karbamasepiiniga seostatud tõsise TEN/SJS tekkeks teiste
Aasia rahvuste seas. HLA-B*1502 alleeli esindatuse tõttu teiste Aasia rahvuste seas (nt üle 15%
filipiinlaste ja malaisialaste seas) tuleks riskipopulatsiooni hulgas mõelda geneetilisele testimisele
HLA-B*1502 alleeli suhtes.

HLA-B*1502 alleeli levimus on testitud Euroopa päritolu, Aafrika ja Hispaania päritolu
populatsioonides ning jaapanlaste ja korealaste hulgas on väike (< 1%).

HLA-A*3101 alleel - Euroopa päritolu ja Jaapani populatsioonid
On mõningaid andmeid, mis seostavad HLA-A*3101 alleeli karbamasepiinist põhjustatud tõsiste
nahareaktsioonidega, nagu SJS, TEN ja ravimlööve koos eosinofiiliaga (DRESS), või vähemtõsiste
nahareaktsioonidega, nagu äge generaliseerunud eksantematoosne pustuloos (AGEP) ja
makulopapuloosne lööve (vt lõik 4.8) eurooplastel ning jaapanlastel.
HLA-A*3101 alleeli esinemissagedus on erinevates etnilistes populatsioonides väga erinev. Nii
näiteks on HLA-A*3101 alleeli levimus Euroopa populatsioonides vahemikus 2…5% ja Jaapani
populatsioonis umbes 10%.
HLA-A*3101 alleeli esinemine võib suurendada karbamasepiinist põhjustatud nahareaktsioonide
tekkeriski (enamasti vähemtõsised reaktsioonid) 5,0%-lt üldpopulatsioonis 26,0%-ni Euroopa päritolu
patsientidel, samas kui selle puudumine võib langetada antud riski 5,0%-lt 3,8%-ni.
Ei ole veel piisavalt andmeid, et soovitada HLA-A*3101 alleeli skriinimist patsientidel enne ravi
alustamist karbamasepiiniga.
Kui Euroopa või Jaapani päritolu patsientidel on teada HLA-A*3101 alleeli esinemine, siis võib
karbamasepiini kasutada üksnes juhul, kui sellest oodatav kasulikkus kaalub üles võimalikud riskid.

Kergemad nahamuutused (nt isoleeritud makulaarne või makulopapulaarne eksanteem) võivad samuti
ilmneda, mis on tavalislet ohutud ning mööduvad spontaanselt päevade või nädalate jooskul kas ravi
jätkamisel või pärast annuse vähendamist. Kuna nahareaktsiooni varaste sümptomite järgi on raske
teha vahet kergemal ja raskemal astmel, tuleb patsienti tähelepanelikult jälgida ravi kohese
katkestamise arvestusega juhul, kui reaktsioon ravi jätkudes halveneb.
Kinnitust ei ole leidnud HLA-B*1502 alleeli esinemise seos teiste karbamasepiini poolt põhjustatud
vähemtõsiste nahareaktsioonide (antikonvulsantide suhtes ülitundlikkuse sündroom või kerge
laigulissõlmeline lööve) tekke riskiga.
Karbamasepiin võib esile kutsuda ülitundlikkusreaktsioone, sealhulgas multiorganülitundlikkust, mis
võib mõjutada nahka, maksa, vereloomeorganeid ja lümfisüsteemi või teisi organeid, kas üksikult või
mitme organi kaupa, põhjustatuna süsteemsest reaktsioonist (vt lõik 4.8).

Ristuv allergia
Patsientidele, kelle anamneesis esineb ülitundlikkust okskarbasepiini, fenütoiini, fenobabitaali või
lamotrigiini suhtes, tohib TIMONIL RETARD’i manustada ainult pärast võimalike riskide ja
eeldatavate kasulike toimete hoolikat hindamist, sest neil on suurenenud risk ülitundlikkuse tekkeks
ka karbamasepiini suhtes.
Karbamasepiini ja okskarbamasepiini puhul võib esineda ristuvat allergiat keskmiselt 25…30%
patsientidest.
Ristuva allergia risk karbamasepiini ja fenobarbitaali või fenütoiini vahel on umbes 75%.
Ravi tuleb otsekohe lõpetada, kui ilmnevad ülitundlikkuse sümptomid.

Suitsiidimõtted ja suitsidaalne käitumine
Suitsiidimõtteid ja suitsiidaalset käitumist on esinenud erinevatel näidustustel antiepileptikume
saavatel patsientidel. Randomiseeritud platseebokontrolliga uuringute meta-analüüs näitas, et
antiepileptikume kasutavate patsientide hulgas on suitsiidimõtete tekkimise ja suitsidaalse käitumise
risk suurenenud. Suitsiidimõtete ja suitsidaalse käitumise tekkemehhanism karbamasepiini saavatel
patsientidel ei ole teada, kuid olemasolevate andmete põhjal ei saa seda riski ka välistada.


Seega peaks patsiente suitsiidimõtete tekkimise ja suitsidaalse käitumise osas jälgima ja vajadusel
rakendama vastavat ravi. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada, et suitsiidimõtete või
suitsidaalse käitumise tekke korral peavad nad pöörduma arsti poole.

Muud hoiatused
Regulaarselt tuleb määrata karbamasepiini plasmakontsentratsiooni ja kombineeritud ravi korral ka
teiste krambivastaste ravimite plasmakontsentratsiooni ning vajadusel vähendada annuseid.
Enne karbamasepiinravi alustamist ja seejärel ravi esimesel kuul 1-nädalaste intervallidega ning
seejärel kord kuus on soovitatav kontrollida verepilti ning maksafunktsiooni näitajaid. Pärast 6-
kuulist ravi on adekvaatne teha 2…4 kontrolli aastas.
Glaukoomiga haigetel tuleb regulaarselt kontrollida silmasisest rõhku.
Kui vajalikuks osutub karbamasepiinravi asendamine teise krambivastase raviga, ei tohi üleminek olla
järsk vaid astmeline. Karbamasepiin tuleb ära jätta astmeliselt ning teise ravimi manustamist alustada
aeglaselt.
Alkoholi abstinentsisündroomi korral võivad karbamasepiini kõrvaltoimed olla sarnased ning neid
võib segamini ajada ärajätunähtudega. Regulaarselt tuleb kontrollida karbamasepiini
plasmakontsentratsiooni.
Kui karbamasepiini kasutatakse erandjuhul koos liitiumiga maniakaal-depressiivsete perioodide raviks
juhul kui liitiumi monoteraapia ei ole andnud tulemusi, tuleb silmas pidada koostoimete vältimiseks
(vt lõik 4.5), et ei ületataks karbamasepiini teatud plasmakontsentratsiooni (8 µg/ml), et liitiumi
kontsentratsioon oleks madalaimal terapeutilisel tasemel (0,3…0,8 mval/l) ja et ravi
neuroleptikumidega oleks lõpetatud vähemalt 8 nädalat varem ning et seda ei alustataks uuesti.

Igasugune ravi MAO-inhibiitoritega tuleb lõpetada vähemalt 2 nädalat enne karbamasepiini
kasutamise alustamist.

Karbamasepiini toime teiste ravimite sisaldusele plasmas.
Karbamasepiin võib suurendada teatud maksaensüümide aktiivsust ning sellega vähendada ravimite sisaldust plasmas. Karbamasepiiniga sarnaselt metaboliseeruvate ravimite samaaegsel
manustamisel võib nende toime väheneda või kaduda. Järgmiste ravimite annuseid tuleb vastavalt
kliinilisele vajadusele kohandada samaaegse ravi korral karbamasepiiniga:
- muud antiepileptikumid (klonasepaam, etosuksimiid, primidoon, valproehape, lamotrigiin,
okskarbasepiin, zonisamiid;
- bensodiasepiinid: alprasolaam, klobasaam;
- kortikosteroidid (nt prednisoloon, deksametasoon);
- tsüklosporiin;
- takroliimus;
- digoksiin;
- tetratsükliinid (nt doksütsükliin);
- sakvinaviir;
- felodipiin;
- tüüpilised antipsühhootikumid (nt haloperidool);
- atüüpilised antipsühhootikumid (nt klosapiin, olansapiin, risperidoon, kvetiapiin, aripiprasool);
- imipramiin;
- fentanüül;
- tramadool;
- metadoon;
- teofülliin;
- antikoagulandid (nt varfariin, nikoumaloon, fenindioon);
- antineoplastilised ained: imatiniib, lapatiniib;

- östrogeenid, progesterooni derivaadid, hormonaalsed kontratseptiivid.
Hormonaalseid kontratseptiive võtvatel naistel võib tekkida tsükliväline veritsus, sest karbamasepiin
vähendab hormonaalse kontratseptiivi toimet. Seetõttu tuleks kaaluda teiste mitte-hormonaalsete
rasestumisvastaste vahendite kasutamist.
Fenütoiini sisaldus võib karbamasepiini toimel väheneda või suureneda, mis võib harvadel juhtudel
viia segasusseisundi või isegi koomani.

Karbamasepiini kontsentratsiooni vähenemine plasmas.
Karbamasepiini taseme langust plasmas võivad põhjustada fenobarbitaal, fenütoiin, primidoon,
valproehape ja teofülliin. Samas võivad valproaat ja primidoon suurendada karbamasepiini
farmakoloogiliselt aktiivse metaboliidi karbamasepiin-10,11-epoksiidi kontsentratsiooni plasmas.
Mainitud vastastikuste koostoimete tõttu, eriti juhtudel, kui samaaegselt manustatakse erinevaid
krambivastaseid aineid, soovitatakse jälgida karbamasepiini taset plasmas ning vajadusel korrigeerida
annust. Karbamasepiini plasmataseme langus võib põhjustada haiguse süvenemist, nt epileptiliste
krampide taastekkimist, krampe hulgiskleroosi korral või valutunnet näo, suu või kõri piirkonnas.
Karbamasepiini kontsentratsiooni seerumis võib vähendada, kui kasutada samaaegselt naistepuna
(Hypericum perforatum).

Karbamasepiini kontsentratsiooni suurenemine plasmas.
Karbamasepiini plasmakontsentratsiooni võivad suurendada
- makroliid-antibiootikumid (nt erütromütsiin, josamütsiin);
- isoniasiid;
- kaltsiumi antagonistid (nt verapamiil, diltiaseem);
- atsetasoolamiid;
- dekstropropoksüfeen/propoksüfeen;
- viloksasiin;
- paroksetiin;
- trasodoon;
- danasool;
- asooli tüüpi antimükootikumid (nt itrakonasool, ketokonasool või flukonasool);
- nikotiinamiid (täiskasvanutel suurtes annustes);
- võimalik, et ka tsimetidiin ja desipramiin.
Karbamasepiini taseme tõus plasmas võib põhjustada lõigus 4.8 mainitud sümptomeid (pearinglus,
väsimus, ebakindel kõnnak, kahekordne nägemine). Kui taolised sümptomid tekivad, tuleb kontrollida
karbamasepiini taset plasmas ning vajadusel annust vähendada.

Teised koostoimed.
Karbamasepiini ja neuroleptikumide või metoklopramiidi samaaegne kasutamine võib põhjustada
neuroloogilisi kõrvaltoimeid. Neuroleptikumidega ravitavate patsientide puhul tuleb meeles pidada, et
karbamasepiin võib vähendada neuroleptikumi sisaldust plasmas ja sellega halvendada kliinilist
seisundit. Vajalikuks võib osutuda neuroleptikumi annuse kohandamine.
Peab märkima, et liitiumi ja karbamasepiini samaaegne kasutamine võib potentseerida mõlema ravimi
neurotoksilisust. Seetõttu on vajalik hoolikalt määrata mõlema ravimi sisaldust plasmas. Patsienti
tuleb jälgida järgmiste neurotoksilisuse sümptomite suhtes: ebakindel kõnnak, ataksia, horisontaalne
nüstagm, hüperrefleksia, lihastreemor (fastsikulatsioonid).
Isoniasiidi hepatotoksilisus võib karbamasepiini toimel tugevneda.
Karbamasepiini ja mõnede diureetikumide (hüdroklorotiasiid, furosemiid) kooskasutamine võib
vähendada naatriumi sisaldust plasmas (hüponatreemia).
Lihasrelaksantide (nt pankuroonium) toime võib karbamasepiini toimel väheneda ning
neuromuskulaarse blokaadi aeg lüheneda. Lihasrelaksante saavaid patsiente tuleb jälgida ning
vajadusel nende ravimite annuseid suurendada.
Samaaegse isotretinoiini (akne ravis kasutatav ravim) kasutamise korral tuleb määrata karbamasepiini
sisaldust plasmas.
Karbamasepiin kiirendab kilpnäärme hormoonide eliminatsiooni, mistõttu kilpnäärme funktsiooni

häiretega patsientidel võib nende hormoonide vajadus suureneda. Kilpnäärme hormoonidega
asendusravi saavatel patsientidel tuleb kilpnäärme funktsiooni kontrollida karbamasepiiniga ravi
alustamisel ja lõpetamisel. Vajalikuks võib osutuda kilpnäärme hormooni annuse kohandamine.
Serotoniini tagasihaaret pärssivate antidepressantide (nt fluoksetiin) samaaegsel manustamisel võib
tekkida toksiline serotoniini sündroom.
Karbamasepiini
ja
okskarbasepiini
samaaegne
manustamine
vähendas
karbamasepiini
plasmakontsentratsiooni 0…22% võrra, samas kui karbamasepiinepoksiidi plasmakontsentratsioon
suurenes 30% võrra.

Levetiratsetaami samaaegne manustamine võib suurendada karbamasepiini toksilisust.
Karbamasepiini ja eslikarbasepiinatsetaadi samaaegsel manustamisel on täheldatud diploopiat,
koordinatsioonihäireid ja pearinglust sagedamini kui eslikarbasepiinatsetaadi kombineerimisel teiste
krambivastaste
ravimitega.
Karbamasepiini
samaaegne
manustamine
võib
suurendada
eslikarbasepiinatsetaadi toksilisust.

Raseduse ajal võib karbamasepiini manustada ainult pärast hoolikalt kasu/ohu suhte kaalumist.
Fertiilses eas naistele tuleks selgitada raseduse planeerimise ja juhusliku rasestumise vältimise
vajadust.
Rasedus
Kui karbamasepiini võttev naine rasestub või kui karbamasepiinravi alustamise vajadus tekib raseduse
ajal, tuleb hoolikalt kaaluda ravi võimalikku kasulikkust ja riske, eriti raseduse esimesel trimestril.
Raseduse ajal või rasestumise korral tuleb karbamasepiini annus hoida võimalikult madalal tasemel,
seda eriti raseduse 20nda ja 40nda paeva vahel.
Väärarengud tekivad kõige tõenäolisemalt kõrgete plasmakontsentratsioonide tõttu. Toimeainet
aeglaselt vabastavate tablettide kasutamisel tuleb ööpäevane annus manustada mitme väikse annusena
jaotatult üle kogu päeva. Soovitatav on eriti kriitilistel perioodidel määrata plasmasisaldust.
Karbamasepiinisisaldus plasmas peab jääma väikseimasse terapeutilisse vahemikku (4...12 µg/ml).
Võimalusel tuleb hoiduda teiste krambivastaste ainete ja ravimite samaaegsest kasutamist koos
karbamasepiiniga, kuna väärarengute risk suureneb koos teiste krambivastaste ravimite kasutamisega.
Raseduse ajal ei tohi efektiivset epilepsiavastast ravi katkestada, sest haiguse ägenemine on kahjulik
nii emale kui ka lootele.

Karbamasepiini kasutamise kogemused esimese kolme raseduskuu jooksul on saadud rohkem kui 500
rasedusest. On teada, et epileptikust ema järglastel on suurem soodumus arenguhäirete tekkeks,
sealhulgas väärarenguteks. On teatatud võimalusest, et karbamasepiin nagu kõik teised peamised
antiepileptilised ravimid suurendab riski, kuigi veenvad tõendid karbamasepiini monoteraapia
kontrollitud uuringutest puuduvad. Kuid on teateid, et karbamasepiiniga seoses on teatatud
arenguhäiretest ja väärarengutest, sealhulgas spina bifida’st ja teistest kaasasündinud kõrvalekalletest,
nagu näokolju defektid, kardiovaskulaarne väärareng, sõrmeküünte hüpoplaasia ja erinevaid
kehasüsteeme hõlmavad anomaaliad (teatud ka kui fetaalne antikonvulsandi sündroom).
Epidemioloogilised uuringud viitavad, et spina bifida risk on suurenenud 1% võrra, s.t umbes kümme
korda suurem kui normaalne esinemismäär.
Ei ole veel kindlaks tehtud, mil määral vastutab väärarengute eest ravi karbamasepiiniga, sest ei saa
välistada seost kaasnevate haiguste või pärilike teguritega. Patsiente tuleb teavitada suurenenud
väärarengute riski väljavaatest ja anda neile võimalus sünnieelseks sõeluuringuks.

Kuna karbamasepiin põhjustab ensüümide induktsiooni, võib olla põhjendatud foolhappe kasutamine
enne rasestumist ja raseduse ajal. Samuti on soovitatav K-vitamiini manustamine raseduse viimastel
nädalatel ja vastsündinule, et ennetada järglasel veritsushäireid.

On olnud mõned vastsündinu krambi- ja/või respiratoorse depressiooni juhud, mida on seostatud ema
karbamasepiini või teiste epilepsiavastaste ravimite kasutamisega. Ema karbamasepiini kasutamisega

seoses on teatatud ka mõnest vastsündinu oksendamise, kõhulahtisuse ja/või vähenenud söömise
juhust. Need reaktsioonid võivad vastsündinul tähendada ärajäämanähte.

Imetamine
Karbamasepiin imendub rinnapiima (umbes 25…60% plasmakontsentratsioonist). Imetamise
kasulikkust tuleb kaaluda imikul tekkida võivate kõrvaltoimete suhtes. Karbamasepiini võtvad emad
võivad imikuid rinnaga toita tingimusel, et last jälgitakse võimalike kõrvaltoimete (nt väike kaaluiive,
suurenenud unisus, allergilised nahareaktsioonid) tekkimise suhtes. Kõrvaltoime tekkimisel tuleb
imetamine lõpetada.

Ravi alustamisel ja annuste suurendamisel või teiste kesknärvisüsteemi mõjustavate ravimite
samaaegsel võtmisel võivad tekkida kesknärvisüsteemi kõrvaltoimed nagu pearinglus, somnolentsus
ja väsimus, mistõttu karbamasepiin võib ka nõuetekohasel võtmisel ja sõltumata haigusest mõjustada
reaktsioonikiirust nii, et autojuhtimine ja ohtlike mehhanismidega töötamine on häiritud. See kehtib
eriti alkoholi samaaegse võtmise kohta.

Karbamasepiini kombineerimisel teiste ravimitega suureneb kõrvaltoimete esinemissagedus võrreldes
karbamasepiini monoteraapiaga. Mõned kõrvaltoimed, nagu kesknärvisüsteemi häired (pearinglus,
peavalu, ataksia, somnolentsus, sedatsioon, diploopia), seedekulgla häired (iiveldus, oksendamine) või
allergilised nahareaktsioonid, tekivad annusest sõltuvalt sageli või väga sageli eelkõige ravi alguses,
liiga suure algannuse puhul või eakatel. Annusest sõltuvad kõrvaltoimed taanduvad tavaliselt esimeste
ravipäevade jooksul või annuse ajutisel vähendamisel. Kesknärvisüsteemiga seotud kõrvaltoimed
võivad viidata suhtelisele üleannustamisele või märkimisväärsele plasmakontsentratsiooni
kõikumisele. Sellisel juhul soovitatakse määrata plasmakontsentratsioon.

Esinemissagedused on määratletud järgmiselt:
väga sage (≥ 1/10)
sage (≥ 1/100 kuni < 1/10)
aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100)
harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000)
väga harv (< 1/10 000)
teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Vere ja lümfisüsteemi häired
Väga sage: leukopeenia. Kirjanduse andmetel on kõige sagedasem kõrvaltoime mittetõsine
leukopeenia, mis on mööduv 10%-l juhtudest ja püsiv 2%-l juhtudest.
Sage: trombotsütopeenia, eosinofiilia, leukotsütoos.
Harv: lümfadenopaatia, foolhappe defitsiit.
Väga harv: agranulotsütoos, aneemia (nt aplastiline, hemolüütiline või megaloblastiline aneemia),
punaste vererakkude pantsütopeenia või aplaasia (mõnikord eluohtlik), retikulotsütoos, äge
intermiteeruv porfüüria, tähniline porfüüria, nahahilisporfüüria.
Teadmata: splenomegaalia.

Karbamasepiini manustamine tuleb lõpetada, kui tekivad leukopeenia (üldjuhul neutropeenia,
trombotsütopeenia) ja/või allergiline lööve ja palavik (vt lõik 4.4).

Immuunsüsteemi häired
Harv: hilinenud multiorganülitundlikkus koos palaviku, nahalöövete, vaskuliidi, lümfadenopaatia,
pseudolümfoomi, artralgia, leukopeenia, eosinofiilia ning hepatosplenomegaaliaga, häiretega
maksafunktsiooni testide tulemustes ja sapijuhasid hävitava sündroomiga (progressiivne kolestaatiline

hepatopaatia koos maksasiseste sapijuhade hävimise ja kadumisega). Need toimed võivad ilmneda iga
kombinatsiooni korral ja võivad mõjutada teisi organeid, nagu kopsud, neerud, pankreas, südamelihas
ja käärsool.
Väga harv: meningiit koos müokloonuse ja perifeerse eosinofiiliaga, anafülaktiline reaktsioon,
angioödeem.
Teadmata: allergilised ristreaktsioonid teiste epilepsiavastaste ravimitega.

Endokriinsüsteemi häired
Sage: turse, vedelike peetus, kehakaalu suurenemine, hüponatreemia ja vähenenud osmolaalsus
karbamasepiini ADH-ga samalaadse toime tõttu, mis võib harva põhjustada veemürgistust koos
letargia, oksendamise, peavalu, segasuse ja teiste neuroloogiliste häiretega.
Väga harv: prolaktiinisisalduse suurenemine kliiniliste ilmingutega või ilma, nt galaktorröa,
günekomastia, häired kilpnäärmetalitluse testide tulemustes (eelkõige kombinatsioonravi korral teiste
epilepsiavastaste ravimitega): vähenenud L-türoksiini sisaldus (vaba türoksiin, türoksiin,
trijoodtüroniin) ja suurenenud kilpnääret stimuleeriva hormooni sisaldus, tavaliselt kliiniliste
sümptomiteta, luu ainevahetushäired (vähenenud kaltsiumi ja 25-OH-kolekaltsiferooli sisaldus
seerumis), mis põhjustavad osteomalaatsiat ja osteoporoosi (vt ka Lihas-skeleti ja sidekoe
kahjustused), suurenenud kolesteroolisisaldus, sh HDL-kolesterool ja triglütseriidid.
Teadmata: on viiteid vitamiin B-12 vähenenud tasemest ja homotsüsteiini suurenenud tasemest
plasmas.

Psühhiaatrilised häired
Sage: erutatus ja segasus (eelkõige eakatel patsientidel).
Harv: hallutsinatsioonid (visuaalsed või akustilised), depressioon, isutus, foobiad, agressiivsus.
Väga harv: latentsete psühhooside aktiveerumine.
Teadmata: mõtlemisprotsesside aeglustumine, ükskõiksus.

Närvisüsteemi häired
Väga sage: pearinglus, ataksia, uimasus, väsimus.
Sage: peavalu, diploopia, akommodatsioonihäired (nt nägemise hägustumine) ja teised nägemishäired,
sedatsioon, uimasus.
Aeg-ajalt: soovimatud liigutused, nagu värinad, asteriksid, düstoonia, tikid või nüstagmid.
Harv: düskineetilised häired, nagu orofatsiaalne düskineesia või koreoatetoos (eelkõige eakatel
patsientidel), kõnehäired (nt düsartria, segane kõne), silmade liigutuse häired, paresteesia, perifeerne
neuropaatia, parees.
Väga harv: maitsetundlikkuse häired, maliigne neuroleptiline sündroom.
Teadmata: tundlikkushäired, perifeerne neuriit. Nagu teistegi antiepilektikumide puhul, võib
karbamasepiini kasutamisel krampide esinemine sageneda. Eriti võivad süveneda või tekkida
absentsepilepsiahood.

Enamik nendest kõrvaltoimetest mööduvad iseenesest, üldiselt 8…14 päeva möödudes või pärast
annuse ajutist vähendamist. Seetõttu tuleb annust võimalusel järk-järgult suurendada.

Silma kahjustused
Väga harv: läätse tuhmumine (katarakt), konjunktiviit, silma siserõhu tõus.

Kõrva ja labürindi kahjustused
Väga harv: kuulmishäired, nt tinnitus, hüperakuusia, hüpoakuusia või helikõrguse tajumise häired.

Südame häired
Harv: bradükardia, arütmia või olemasoleva südamepärgarteritõve süvenemine (eelkõige eakatel
patsientidel või teadaoleva südametalitluse häirega patsientidel), atrioventrikulaarne blokaad,
võimalik, et koos minestamisega, hüpertensioon, hüpotensioon (eelkõige suurte annuste
manustamisel), südame juhtehäired.

Väga harv: vereringe kollaps, südamepuudulikkus, tromboflebiit, tromboemboolne haigus (nt
kopsuemboolia).
Teadmata: tromboos.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Väga harv: kopsude ülitundlikkus, millega kaasneb palavik, düspnoe ja interstitsiaalne pneumoniit või
pneumoonia.
Teadmata: alveoliit, kopsufibroos.

Seedetrakti häired
Väga sage: iiveldus, oksendamine.
Sage: suukuivus.
Aeg-ajalt: kõhulahtisus, kõhukinnisus, isutus.
Harv: kõhuvalu.
Väga harv: glossiit, stomatiit, pankreatiit.
Teadmata: gingiviit.

Nimetatud seedekulgla kõrvaltoimed mööduvad tihti iseenesest 8…14 päeva möödudes või pärast
annuse ajutist vähendamist.

Maksa ja sapiteede häired
Väga sage: γ-GT sisalduse suurenemine (maksaensüümide indutseerimise tõttu), mis ei ole tavaliselt
kliiniliselt oluline.
Sage: aluselise fosfataasi sisalduse suurenemine.
Aeg-ajalt: maksa transaminaaside sisalduse suurenemine.
Harv: erinevad hepatiidi vormid (kolestaatiline, hepatotsellulaarne või segavorm), sapijuhasid hävitav
sündroom, ikterus.
Väga harv: granulomatoosne hepatiit, maksapuudulikkus.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Üha rohkem tõendeid viitab seosele geneetiliste markerite ja nahareaktsioonide (nt SJS, TEN,
DRESS, AGEP ja makulopapuloosne lööve) tekke vahel. Jaapanlaste ja eurooplaste seas on neid
reaktsioone seostatud karbamasepiini kasutamise ning HLA-A*3101 alleeli esinemisega. Teise
geneetiline markeri HLA-B*1502 alleeli korral on leitud tugev seos SJS-i ja TEN-i esinemisega Hiina
hanidel, Tai päritolu patsientidel ning mõnedel teistel Aasia päritolu patsientidel (vt lisateavet
lõikudest 4.2 ja 4.4).

Väga sage: allergilised nahareaktsioonid urtikaaria (võimalik, et raske) ja palavikuga või ilma.
Sage: sügelus.
Aeg-ajalt: süsteemne erütematoosne luupus, eksfoliatiivne dermatiit, erütrodermia, valgustundlikkus,
eksudatiivne multiformne ja nodoosne erüteem, purpur, hüperhüdroos, juustekaotus, vaskuliit.
Tõsised nahareaktsioonid: täheldatud on Stevensi-Johnsoni sündroomi ja epidermise toksilist
nekrolüüsi (vt lõik 4.4).
Väga harv: naha pigmentatsiooni muutused, akne, hirsutism.
Teadmata: vitiliigo, ravimlööve koos eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (DRESS-i sündroom).

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Harv: lihasnõrkus,
Väga harv: liigesevalu, lihasvalu ja lihasspasmid (mööduvad ravi lõpetamisel).
Teadmata: On teatatud luutiheduse vähenemisest, osteopeeniast, osteoporoosist ja luumurdudest
nendel patsientidel, kes saavad karbamasepiiniga pikaajalist ravi. Karbamasepiini toimemehhanism
luukoe ainevahetusele ei ole teada.

Neerude ja kuseteede häired

Harv: neerutalitluse häired (nt albuminuuria, hematuuria, oliguuria), mida mõnikord seostatakse
karbamasepiini antidiureetilise toimega.
Väga harv: interstitsiaalne nefriit, neerupuudulikkus, pollakisuuria, uriinipeetus, vere
uurealämmastiku sisalduse suurenemine / asoteemia.
Teadmata: düsuuria.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Väga harv: seksuaalfunktsiooni häired, impotentsus, spermatogeneesi häired (spermatosoidide arvu
ja/või liikuvuse vähenemine).
Teadmata: libiido vähenemine.

Uuringud
Väga harv: hüpogammaglobulineemia.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Esmaabivõtted, sümptomid ja antidoodid
Mürgistuse korral tuleb arvestada, et manustatud on mitut ravimit nt enesetapu eesmärgil.
Karbamasepiini mürgistus ilmneb tavaliselt väga suurte annuste korral (4…20 g), kus
plasmakontsentratsioon on alati üle 20 µg/ml.
On kirjeldatud surmavat mürgistust (pärast karbamasepiini võtmist enesetapu eesmärgil). Juhusliku
või tahtliku üleannustamise korral on patsiendid jäänud ellu juhul, kui plasmakontsentratsioon on
olnud 38 µg/ml.

Üleannustamise sümptomid
Karbamasepiini üleannustamise korral võivad kõrvaltoimed (vt lõik 4.8) avalduda tugevamalt:
vertiigo, ataksia, uimasus, stuupor, iiveldus, oksendamine, rahutus, segasusseisund, tahtmatud
liigutused, müdriaas, nüstagm, nahapunetus, uriinipeetus, tsüanoos, opistotoonus, reflekside
kiirenemine või aeglustumine.
Lisaks võivad tekkida järgmised sümptomid: treemor, erutus, toonilis-kloonilised krambid,
respiratoorsed ja kardiovaskulaarsed häired üldise madala vererõhuga (mõnikord võib esineda
hüpertensioon), tahhükardia ja AV blokaad, teadvuse hägustumine kuni hingamise ja südame
seiskumiseni, mao tühjenemise hilinemine.
Võivad tekkida EEG- ja EKG-muutused (rütmihäired, ülejuhte häired). Üksikjuhtudel on tekkinud
laboratoorsete näitajate muutused: leukotsütoos, leukopeenia, neutropeenia, glükosuuria ja
atsetonuuria.

Üleannustamise ravi
Karbamasepiini ägeda üleannustamise raviks puudub spetsiifiline antidoot. Seetõttu on mürgistuse
ravi sümptomaatiline, nt ravimi eemaldamine organismist oksendamise indutseerimise või
maoloputuse teel ja imendumise vähendamine varase aktiivsöe või kõhulahtisti manustamise teel.
Mao hilinenud tühjenemine võib viia imendumise edasilükkumiseni. Seetõttu võib patsiendi seisund
mürgistusest taastumisel uuesti halveneda. Haiglatingimustes tuleb jälgida elulisi funktsioone:
plasmakontsentratsiooni määramine, südamefunktsiooni jälgmine, vajadusel elektrolüütide tasakaalu
häire korrigeerimine.
Krampide tekkimisel tuleb manustada sobivaid antikonvulsante. Kirjanduse andmetel ei ole soovitatav
manustada barbituraate, sest need võivad põhjustada hingamise pärssimist, seda eriti lastel.
Forsseeritud diureesist ja hemo- või peritoneaaldialüüsist on vähe kasu, sest karbamasepiin seondub

suurel määral plasmavalkudega.

Farmakoterapeutiline rühm: epilepsiavastased ained, karboksamiidi derivaadid, ATC-kood: N03AF01

Karbamasepiin on dibensoasepiini derivaat. Mõnedelt keemilistelt omadustelt on ravim sarnane
fenütoiiniga. Toimemehhanism ei ole lõplikult selge. Ravimi oletatava toime võib jagada kaheks
põhimehhanismiks:

a) karbamasepiini toime neuronaalsetele naatriumikanalitele, et pärssida kestvat kõrge sagedusega
korduvat aktsioonipotentsiaalide teket
Karbamasepiini toime peamine moodus on muuta neuronite võimet kiireteks aktsioonipotentsiaalideks
naatriumikanalite inaktivatsiooni suurendamise kaudu.
Karbamasepiin seondub naatriumikanalite inaktiivse vormiga, põhjustab kasutamisest ja voltaazhist
sõltuvat naatriumkanalite blokaadi ning pärsib kestvaid kõrge sagedusega naatrium-sõltuvaid
aktsioonipotentsiaale. Seega on karbamasepiin enam efektiivne krambilaengute generaliseerumise
pärssimisel kui neuronid on depolariseeritud, sest enamus kanaleid on inaktiivses staadiumis.

b) karbamasepiini toime sünaptilisele ülekandele
Lisaks neuronaalse erutuvuse mõjustamisele, muudab karbamasepiin sarnaselt fenütoiinile sünaptilist
ülekannet, mõjustades presünaptilisi naatriumikanaleid. Karbamasepiin blokeerib presünaptilised
naatriumikanalid ja aktsioonipotentsiaali edastamise vähendades sellega voltaazhist sõltuvat kaltsiumi
sisenemist ja sünaptilist ülekannet.
Suurte annuste korral modifitseerib karbamasepiin GABA metabolismi ja võimalik, et ka
katehhoolamiinergilist ülekannet. Need toimed võivad seletada ravimi psühhotroopseid ja
maaniavastaseid omadusi.
Valu vähenemine kolmiknärvi neuralgia korral on tõenäoliselt põhjustatud ülekande pärssimisest
kolmiknärvi tuumas.

Imendumine, plasmakontsentratsioonid
Olenevalt ravimvormist imendub karbamasepiin suhteliselt aeglaselt kuid peaaegu täielikult pärast
suukaudset manustamist. Samaaegne toidu võtmine ei mõjusta märkimisväärselt TIMONIL
RETARD'i imendumise ulatust ja kiirust.
Imendumise poolväärtusaeg on keskmiselt 8,5 tundi, kuid esinevad suured intra- ja interindividuaalsed
erinevused (umbes 1.7…12 tundi).
Pärast ühekordse annuse manustamist saabub maksimaalne kontsentratsioon plasmas (olenevalt
ravimvormist) täiskasvanutel 4…16 tunni pärast (väga harva kuni 35 tunni pärast) ja lastel 4…6 tunni
pärast. Plasmatase ei ole lineaarses sõltuvuses annusest ning suuremate annuste puhul on
kontsentratsiooni kõver lamedam. Maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub kiiremini
suspensiooni manustamisel kui tavaliste tablettide või toimeainet prolongeeritult vabastavate
tablettide manustamisel. Plasmakontsentratsioon pärast toimeainet prolongeeritult vabastavate
tablettide manustamist on madalam kui tavaliste tablettide manustamise järgselt.
Püsikontsentratsioon saabub 2…8 päevaga. Karbamasepiini annuse ja püsikontsentratsiooni vahel
puudub kindel seos. 8- või 12-tunnise manustamisintervalli korral on karbamasepiini või tema
metaboliidi karbamasepiin-10,11-epoksiidi plasmakontsentratsiooni kõikumine püsikontsentratsiooni
tingimustes vähene.
Kirjanduse andmetel on terapeutilise ja toksilise plasmakontsentratsiooni põhjal krambivaba seisund
saavutatav plasmatasemega 4…12 µg/ml. Kui plasmakontsentratsioon ületab 20 µg/ml, võib patsiendi

seisund halveneda. Kolmiknärvi neuralgia puhune valu nõrgeneb, kui ravimi kontsentratsioon plasmas
on 5...18 µg/ml.
Kõrvaltoimed tekivad, kui ravimi kontsentratsioon plasmas ületab 8...9 µg/ml.

Jaotumine, seondumine plasmavalkudega
Jaotusruumala inimestel on 0,8±1,9 l/kg. Karbamasepiin seondub plasmavalkudega umbes 70…80%.
Vaba karbamasepiini hulk on konstantne kuni plasmakontsentratsioonini 50 µg/ml. Farmakoloogiliselt
aktiivne metaboliit karbamasepiin-10,11-epoksiid seondub plasmavalkudega 48…53% ulatuses.
Karbamasepiini kontsentratsioon seljaaju vedelikus on umbes 33% plasmakontsentratsioonist.
Karbamasepiini sisaldus süljes vastab vaba karbamasepiini hulgale. Kuna see korreleerub hästi
plasmakontsentratsiooniga (umbes 20…30%) kui korrutada 4-ga, saab süljekontsentratsiooni kasutada
plasmakontsentratsiooni määramiseks.
Karbamasepiin läbib platsentaarbarjääri ja eritub rinnapiima (umbes 58% plasmakontsentratsioonist).
Rinnaga toidetavate imikute plasmakontsentratsioon vastab ema rinnapiima kontsentratsioonile.

Metabolism
Karbamasepiin läbib oksüdatsiooni, deaminatsiooni, hüdroksüleerumise ja esterifitseerumise
glükuroonhappega maksas.
Tänaseks on inimeste uriinist leitud karbamasepiini 7 metaboliiti. Kõige rohkem tekib trans-10,11-
dihüdroksükarbamasepiini, mis oma toimelt on inaktiivne. 0,1…2% tekib metaboliit karbamasepiin-
10,11-epoksiidi, mis omab krambivastast toimet.

Eliminatsioon, poolväärtusajad, eritumine
Karbamasepiini üksikannuse eliminatsiooni poolväärtusaeg on umbes 36 tundi (18…65). Ravimi
kestval kasutamisel väheneb ensüümide induktsiooni tõttu poolväärtusaeg 50% võrra 10…20 tunnini.
Poolväärtusaeg väheneb ka ravimi manustamisel koos teiste krambivastaste ainetega (keskmiselt
6…10 tundi) võrreldes monoteraapiaga (11…13 tundi). Lapsel on poolväärtusaeg lühem kui
täiskasvanul, kuid vastsündinutel on poolväärtusaeg pikem kui lastel.
Plasmakliirens tervetel isikutel on umbes 19,8±2,7 ml/h/kg, monoteraapiat saavatel patsientidel umbes
54,6±6,7ml/h/kg ja kombineeritud ravi korral umbes 113±33,4 ml/h/kg.
Umbes 72% ühekordsest annusest eritub metaboliitidena uriiniga, 2…3% eritub uriiniga muutumatul
kujul. Järelejäänud 28% eritub väljaheitega, teatud osa muutumatu karbamasepiinina.

Äge toksilisus
Inimestel: vt lõik 4.9 Üleannustamine.

Krooniline toksilisus
Pärast karbamasepiini suukaudset manustamist rottidele annustes 50, 100 ja 200 mg/kg ööpäevas 24
nädalat, ei ilmnenud mingeid organite degeneratiivseid muutusi. Suukaudsel manustamisel koertele
annustes 100 mg/kg 52 nädala jooksul ei ilmnenud mingeid toksilisi toimeid.

Mutageenne ja kartsinogeenne potentsiaal
Karbamasepiiniga in vitro uuringutes ja testides tervete loomadega ei ilmnenud mutageenset või
kartsinogeenset potentsiaali.
Hepatoomide esinemissagedus suurenes rottidel nende eluea lõpul, kui karbamasepiini oli manustatud
2 aastat. Siiski ei ole mingeid andmeid, et need ilmingud oleksid relevantsed ravimi terapeutilise
kasutamisega inimestel.

Reproduktsiooni toksilisus
1963.a. alates tehtud kõigi teratoloogiliste uuringute analüüs ei näidanud karbamasepiini teratogeenset
toimet laboriloomadel. Uuemad uuringud on näidanud, et karbamasepiin, erinevalt mõnest teisest

antiepileptikumist, ei oma teratogeenset toimet hiirtel - so liigil, mis eriti tundlikult reageerib
karbamasepiinile. Emasloomale ja embrüole toksiliste annuste manustamisel ilmnes väärarengute
madal esinemissagedus (nt suulaelõhed). Rottidel ei mõjustanud ka karbamasepiini suured annused
fertiilsust, implantatsiooni või embrüo, loote või vastsündinu elujõulisust.
Saadaval on andmed karbamasepiini kasutamisest üle 500-l rasedal naisel. Sarnaselt teistele
antikonvulsantidele on ka karbamasepiini kasutamisel kirjeldatud erinevaid väärarenguid.
Karbamasepiini osa nende väärarengute tekkes ei ole veel selge, sest haiguse ja/või geneetiliste
faktorite mõju ei saa välistada. Mitme epidemioloogilise uuringu põhjal on spina bifida
esinemissagedus umbes 1%.

Abiained

Mikrokristalne tselluloos
Magneesiumstearaat
Metakrüülhappe kopolümeer (tüüp B ja C)
Polü(o-karboksümetüül)tärklis-naatrium
Ränidioksiid
Talk

Ei kohaldata.

5 aastat.

Säilitada temperatuuril alla 25 °C

150 mg, 300 mg, 600 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad tabletid, 50 tk või 100 tk
blisterpakendis.

Erijuhised puuduvad.