SINGULAIR

SINGULAIR on näidustatud astma täiendavaks raviks kerge kuni mõõduka püsiva astmaga
patsientidel, kellel ei ole inhaleeritavate kortikosteroididega saavutatud piisavat kontrolli
haigusnähtude üle ning kellel ei taga „vastavalt vajadusele” manustatud lühitoimelised beetaagonistid
piisavat kliinilist kontrolli astma üle. Astmaga patsientidel, kellel SINGULAIR on näidustatud astma
raviks, võib see vähendada ka sesoonse allergilise riniidi sümptomeid.

SINGULAIR on näidustatud ka astma profülaktikaks, kui valdavaks komponendiks on füüsilisest
koormusest tingitud bronhokonstriktsioon.

Astmaga või astma ja kaasuva sesoonse allergilise riniidiga täiskasvanutele ja üle 15-aastastele
noorukitele manustatakse üks 10 mg tablett ööpäevas õhtuti.

Üldised soovitused. SINGULAIRi ravitoime avaldub esimesel päeval. SINGULAIRi võib võtta koos
toiduga või ilma. Patsientidele tuleb meenutada, et nad kasutaksid ravimit pidevalt, nii siis, kui kaebusi
ei ole, kui ka sümptomite süvenemise korral. SINGULAIRi ei tohi kasutada koos teiste sama
toimeainet (montelukasti) sisaldavate ravimpreparaatidega.

Eakate patsientide, neerupuudulikkusega haigete või kerge kuni keskmise raskusega
maksakahjustusega haigete ravimisel ei ole vaja ravimi annust muuta. Raske maksakahjustusega
patsientide kohta andmed puuduvad. Annustamine on ühesugune meeste ja naiste puhul.

SINGULAIR ja teised astma ravimid
SINGULAIRi võib lisada käimasolevale astma ravile.
Inhaleeritavad kortikosteroidid: SINGULAIRi võib kasutada astma täiendavaks raviks patsientidel,
kellel ei ole inhaleeritavate kortikosteroidide pluss „vastavalt vajadusele” manustatud lühitoimeliste
beetaagonistidega saavutatud piisavat kliinilist kontrolli astma üle. Inhaleeritavat kortikosteroidi ei
tohi järsult asendada SINGULAIRiga (vt lõik 4.4).

1/9

6...14-aastaste laste jaoks on saadaval 5 mg närimistabletid.

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Patsiente tuleb nõustada, et nad ei kasutaks suukaudset montelukasti kunagi ägeda astmahoo raviks ja
hoiaksid selleks puhuks sobivat esmaabivahendit käepärast. Ägeda astmahoo raviks tuleb kasutada
lühitoimelist inhaleeritavat beetaagonisti. Kui patsient vajab tavalisest sagedamini lühitoimelise
beetaagonisti inhalatsioone, tuleb arstiga nõu pidada niipea kui võimalik.

Inhaleeritavat ega suu kaudu manustatavat kortikosteroidi ei tohi montelukastiga järsult asendada.

Puuduvad andmed selle kohta, et montelukasti samaaegsel manustamisel võib suukaudse
kortikosteroidi annust vähendada.

Harvadel juhtudel võib astmavastaseid ravimeid, sh montelukasti kasutavatel patsientidel tekkida
süsteemne eosinofiilia, mille puhul esinevad mõnikord Churgi-Straussi sündroomile (mida sageli
ravitakse süsteemsete kortikosteroididega) iseloomulikud vaskuliidi kliinilised tunnused. Neid
haigusjuhte on mõnikord seostatud suukaudse kortikosteroidi annuse vähendamise või ärajätmisega.
Kuigi põhjuslikku seost leukotrieeni retseptori antagonismiga ei ole tõestatud, peavad arstid
tähelepanu pöörama sellele, kui patsiendil tekib eosinofiilia, naha vaskuliit, kopsufunktsiooni
halvenemine, kardiaalsed komplikatsioonid ja/või neuropaatia. Patsiente, kellele tekivad nimetatud
sümptomid, tuleb uuesti uurida ning nende raviskeemid üle vaadata.

Aspiriini suhtes tundlikel astmahaigetel ei muuda ravi montelukastiga vajadust hoiduda aspiriini või
teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite kasutamisest.

Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasi puudulikkuse või glükoosi-galaktoosi
malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Montelukasti võib manustada koos teiste astma profülaktikaks ja pikaajaliseks raviks tavaliselt
kasutatavate preparaatidega. Ravimite koostoimeid uurides ei ole leitud montelukasti soovitatava
annuse kliiniliselt olulist toimet järgmiste ravimite farmakokineetikale: teofülliin, prednisoon,
prednisoloon, suukaudsed kontratseptiivid (etünüülöstradiool/noretindroon 35/1), terfenadiin,
digoksiin ja varfariin.

Manustamisel koos fenobarbitaaliga vähenes montelukasti plasmakontsentratsiooni kõvera alune
pindala (AUC) ligikaudu 40%. Kuna montelukast metaboliseerub CYP3A4, 2C8 ja 2C9 kaudu, peab
olema ettevaatlik (eriti lastel) montelukasti manustamisel koos CYP3A4, 2C8 ja 2C9 indutseerivate
ravimitega, nagu fenütoiin, fenobarbitaal ja rifampitsiin.

In vitro uuringud on näidanud, et montelukast on tugev CYP2C8 inhibiitor. Kuid andmed kliinilisest
ravimite koostoimeuuringust montelukasti ja rosiglitasooniga (peamiselt CYP2C8 kaudu
metaboliseeruvate ravimite tüüpiline esindaja) näitasid, et montelukast ei inhibeeri CYP2C8 in vivo.
Seetõttu ei tohiks montelukast oluliselt muuta selle ensüümi kaudu metaboliseeruvate ravimite
metabolismi (nt paklitakseel, rosiglitasoon ja repagliniid).

In vitro uuringud on näidanud, et montelukast on CYP 2C8 substraat ja vähem olulisel määral 2C9 ja
3A4 substraat. Kliinilises ravimite koostoime uuringus montelukasti ja gemfibrosiiliga (nii CYP 2C8
kui ka 2C9 inhibiitor) suurendas gemfibrosiil montelukasti süsteemse ekspositsiooni 4,4-kordseks.
Tavapäraselt ei ole montelukasti annust vaja kohandada manustamisel koos gemfibrosiili või
2/9
tugevate CYP 2C8 inhibiitoritega, kuid arst peab olema teadlik, et kõrvaltoimed võivad
sageneda/tugevneda.

In vitro andmete põhjal ei eeldata kliiniliselt olulisi ravimi koostoimeid vähem tugevate CYP 2C8
inhibiitoritega (nt trimetoprim). Montelukasti manustamine koos itrakonasooliga (tugev CYP 3A4
inhibiitor) ei suurendanud oluliselt montelukasti süsteemset ekspositsiooni.

Rasedus ja imetamine

Kasutamine raseduse ajal

Loomkatsed ei näita kahjulikku toimet rasedusele või embrüo/loote arengule.

Olemasolevatest raseduse andmebaasidest saadud vähesed andmed ei näita põhjuslikku seost
SINGULAIRi ja väärarengute (jäsemete defektide) vahel, mida on harva kirjeldatud ülemaailmse
turuletulekujärgse kasutamise käigus.

SINGULAIRi tohib rasedatele manustada ainult selge vajaduse korral.

Kasutamine rinnaga toitmise ajal

Uuringud rottidega on näidanud, et montelukast eritub piima (vt lõik 5.3). Ei ole teada, kas
montelukast eritub inimese rinnapiima.

SINGULAIRi tohib rinnaga toitvale emale manustada ainult selge vajaduse korral.

Teadaolevatel andmetel ei mõjuta montelukast autojuhtimise ega masinate käsitsemise võimet.
Kuid väga harvadel juhtudel on kirjeldatud uimasust või pearinglust.

Montelukasti on kliinilistes uuringutes hinnatud järgmiselt:
• 10 mg õhukese polümeerikattega tablette ligikaudu 4000-l täis- ja noorukieas astmahaigel
vanuses alates 15. eluaastast.
• 10 mg õhukese polümeerikattega tablette ligikaudu 400-l täis- ja noorukieas sesoonse allergilise
riniidiga astmahaigel vanuses alates 15. eluaastast.
• 5 mg närimistablette ligikaudu 1750-l astmaga lapsel vanuses 6...14 aastat.

Järgmisi ravimiga seotud kõrvaltoimeid on kliinilistes uuringutes kirjeldatud sageli (≥ 1/100 kuni
< 1/10) montelukastiga ravitud patsientidel ning suurema esinemissagedusega kui platseebot saanud
patsientidel:

Lapsed vanuses 6...14 aastat
Täiskasvanud ja noorukid alates
(üks 8-nädalane uuring; n = 201)
Organsüsteemi klass
15. eluaastast (kaks 12-nädalast
(kaks 56-nädalast uuringut;
uuringut; n = 795)
n = 615)
Närvisüsteemi häired
peavalu
peavalu
Seedetrakti häired
kõhuvalu


Kliinilistes uuringutes ravimi pikaajalisel kasutamisel kuni 2 aasta jooksul täiskasvanutel ja kuni
12 kuu jooksul lastel vanuses 6...14 aastat ohutusprofiil ei muutunud.


3/9
Turuletulekujärgne kogemus
Turuletulekujärgse kogemuse käigus teatatud kõrvaltoimed on alltoodud tabelis loetletud
organsüsteemi klasside kaupa ja spetsiifilise kõrvaltoime mõiste järgi. Sageduskategooriaid hinnati
asjakohaste kliiniliste uuringute alusel.

Organsüsteemi klass
Kõrvaltoime mõiste
Sageduskategooria*
Infektsioonid ja
ülemiste hingamisteede infektsioon†
väga sage
infestatsioonid
Vere ja lümfisüsteemi häired suurem kalduvus verejooksu tekkeks
harv
Immuunsüsteemi häired
ülitundlikkusreaktsioonid, sealhulgas
aeg-ajalt
anafülaksia
maksa eosinofiilne infiltratsioon
väga harv
Psühhiaatrilised häired
ebatavalised unenäod, sealhulgas
aeg-ajalt
õudusunenäod, unetus, somnambulism,
ärevus, agiteeritus, sealhulgas agressiivne
käitumine või vaenulikkus, depressioon,
psühhomotoorne hüperaktiivsus (sealhulgas
ärrituvus, rahutus, treemor§)
tähelepanuhäired, mälu halvenemine
harv
hallutsinatsioonid, desorientatsioon,
väga harv
enesetapumõtted ja suitsidaalne käitumine
(suitsidaalsus)
Närvisüsteemi häired
pearinglus, uimasus,
aeg-ajalt
paresteesia/hüpesteesia, krambid
Südame häired
südamepekslemine
harv
Respiratoorsed, rindkere ja
ninaverejooks
aeg-ajalt
mediastiinumi häired
Churgi-Straussi sündroom (vt lõik 4.4)
väga harv
kopsueosinofiilia
väga harv
Seedetrakti häired
kõhulahtisus‡, iiveldus‡, oksendamine‡
sage
suukuivus, düspepsia
aeg-ajalt
Maksa ja sapiteede häired
seerumi transaminaaside (ALAT, ASAT)
sage
aktiivsuse suurenemine
hepatiit (sealhulgas kolestaatiline,
väga harv
hepatotsellulaarne ja segatüüpi
maksakahjustus)
Naha ja nahaaluskoe
lööve‡
sage
kahjustused
nahaalused verevalumid, urtikaaria, kihelus aeg-ajalt
angioödeem
harv
nodoosne erüteem, multiformne erüteem
väga harv
Lihas-skeleti ja sidekoe
artralgia, müalgia, sealhulgas lihaskrambid
aeg-ajalt
kahjustused
Üldised häired ja
püreksia‡
sage
manustamiskoha
asteenia/väsimus, halb enesetunne, turse
aeg-ajalt
reaktsioonid
* Sageduskategooria: määratud iga kõrvaltoime mõiste jaoks kliiniliste uuringute andmebaasis esitatud esinemissageduse
järgi: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000),
väga harv (< 1/10 000).
† Seda kõrvaltoimet, mida esines kliinilistes uuringutes montelukasti saanud patsientidel väga sageli, esines ka
platseeboravimit saanud patsientidel väga sageli.
‡ Seda kõrvaltoimet, mida esines kliinilistes uuringutes montelukasti saanud patsientidel sageli, esines ka platseeboravimit
saanud patsientidel sageli.
§ Sageduskategooria: harv.


4/9
Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Montelukasti üleannustamise ravi käsitlevat spetsiifilist teavet ei ole. Pikaajalistes astma uuringutes
manustati patsientidele montelukasti kuni 200 mg päevas 22 nädala jooksul ja lühiajalistes uuringutes
kuni 900 mg päevas umbes ühe nädala jooksul ilma kliiniliselt oluliste kõrvaltoimete tekketa.

Ägedast üleannustamisest on teatatud ravimi müügiletuleku järgselt ning samuti montelukasti
kliinilistes uuringutes. Teateid on tulnud nii täiskasvanute kui ka laste kohta annustega kuni 1000 mg
(ligikaudu 61 mg/kg 42 kuu vanusel lapsel). Kliinilised ja laboratoorsed näitajad olid täiskasvanutel ja
lastel ohutusprofiililt sarnased. Enamiku üleannustamise juhtude korral ei esinenud kõrvaltoimeid.
Kõige sagedamini esinenud kõrvaltoimed olid kooskõlas montelukasti ohutusprofiiliga ning nendeks
olid kõhuvalu, somnolentsus, janu, peavalu, oksendamine ja psühhomotoorne hüperaktiivsus.

Ei ole teada, kas montelukast on dialüüsitav peritoneaal- või hemodialüüsi abil.

Farmakoterapeutiline rühm: leukotrieeniretseptorite antagonistid, ATC-kood: R03DC03

Tsüsteinüülleukotrieenid (LTC , LTD , LTE ) on tugevatoimelised põletikulised eikosanoidid, mis
4
4
4
vabanevad erinevatest rakkudest, sh nuumrakkudest ja eosinofiilidest. Need tähtsad proastmaatilised
mediaatorid seonduvad tsüsteinüülleukotrieenide (CysLT) retseptoritega. CysLT 1. tüüpi (CysLT )
1
retseptoreid leidub inimese hingamisteedes (sh hingamisteede silelihasrakkudes ja makrofaagides)
ning teistes proinflammatoorsetes rakkudes (sh eosinofiilides ja teatud müeloidsetes tüvirakkudes).
Tsüsteinüülleukotrieenide puhul on tõestatud korrelatsioon astma ja allergilise riniidi
patofüsioloogiaga. Astma korral on leukotrieenide poolt vahendatud toimeteks bronhide ahenemine,
rögaeritus, veresoonte läbilaskvus ja eosinofiilide kogunemine. Allergilise riniidi korral vabanevad
tsüsteinüülleukotrieenid nina limaskestast pärast kokkupuudet allergeeniga nii varase kui hilise faasi
reaktsioonide ajal ning neid seostatakse allergilise riniidi sümptomitega. On näidatud, et
tsüsteinüülleukotrieenide intranasaalne manustamine suurendab nina hingamisteede resistentsust ja
ninakinnisuse sümptomeid.

Montelukast on suukaudselt toimiv ühend, mis seondub suure afiinsuse ja selektiivsusega CysLT
1
retseptoritega. Kliinilistes uuringutes pärssis juba montelukasti 5 mg annus LTD poolt põhjustatud
4
bronhide ahenemist. Bronhide lõõgastumist täheldati 2 tunni jooksul pärast ravimi suukaudset
manustamist. Beetaagonisti bronhe lõõgastav toime oli aditiivne montelukasti vastavale toimele. Ravi
montelukastiga pärssis antigeeniga kokkupuutest tingitud varase ja hilise faasi bronhide ahenemist.
Võrreldes platseeboga vähenes montelukasti toimel perifeerse vere eosinofiilide arv nii täiskasvanutel
kui lastel. Eraldi uuringus vähenes montelukastravi toimel oluliselt eosinofiilide hulk hingamisteedes
(mõõdetuna rögas) ja perifeerses veres ning samal ajal paranes kliiniline kontroll astma üle.

Täiskasvanute uuringutes viis montelukasti manustamine annuses 10 mg üks kord päevas platseeboga
võrreldes hommikuse FEV (10,4%
vs. 2,7% muutus algväärtusest) ja ennelõunase ekspiratoorse
tippvoolu kiiruse (PEFR) (24,5 l/min vs. 3,3 l/min muutus algväärtusest) olulise paranemise ning
beetaagonisti kogu kasutamise olulise vähenemiseni (-26,1% vs. -4,6% muutus algväärtusest).
Patsientide poolt kirjeldatud päeva ajal ja öösel esinevate astmanähtude skoori paranemine oli oluliselt
suurem kui platseebo puhul.


5/9
Täiskasvanute uuringutes demonstreeriti montelukasti võimet suurendada inhaleeritava kortikosteroidi
kliinilist toimet (% muutus algväärtusest inhaleeritava beklometasooni pluss montelukasti vs.
beklometasooni puhul vastavalt FEV : 5,43%
1
vs. 1,04%; beetaagonisti kasutamine: -8,70% vs. 2,64%).
Inhaleeritava beklometasooniga (200 µg kaks korda päevas läbi vahemahuti) võrreldes saavutati
montelukasti puhul kiirem esialgne ravivastus, kuigi 12-nädalase uuringu jooksul andis beklometasoon
suurema keskmise raviefekti (% muutus algväärtusest montelukasti vs. beklometasooni puhul vastavalt
FEV : 7,49%
1
vs. 13,3%; beetaagonisti kasutamine: -28,28% vs. -43,89%). Kuid võrreldes
beklometasooniga saavutas kõrge protsent montelukastiga ravitud patsiente sarnase kliinilise
ravivastuse (nt 50% beklometasooniga ravitud patsientidest saavutas FEV paranemise algväärtusest
1
umbes 11% või enam, samal ajal kui ligikaudu 42% montelukastiga ravitud patsientidest saavutas
samasuguse ravivastuse).

Viidi läbi kliiniline uuring, et hinnata montelukasti kasutamist sesoonse allergilise riniidi
sümptomaatiliseks raviks täis- ja noorukieas 15-aastastel ja vanematel astmahaigetel, kellel esines
kaasuv sesoonne allergiline riniit. Selles uuringus paranes üks kord päevas manustatud montelukasti
10 mg tablettide toimel statistiliselt olulisel määral päeva ajal esinevate riniidi sümptomite skoor
võrreldes platseeboga. Päeva ajal esinevate riniidi sümptomite skoor on päeva ajal esinevate nasaalsete
sümptomite (ninakinnisus, rinorröa, aevastamine, kihelus ninas) ja öösel esinevate sümptomite
(ninakinnisus ärkamisel, raskendatud uinumine ja öised ärkamised) keskmine. Võrreldes platseeboga
paranes oluliselt patsientide ja arstide poolt allergilisele riniidile antud üldhinnang. Selles uuringus ei
olnud esmaseks eesmärgiks astma ravi efektiivsuse hindamine.

8-nädalases uuringus 6...14-aastastel lastel viis montelukast 5 mg üks kord päevas platseeboga
võrreldes hingamisfunktsiooni olulise paranemiseni (FEV 8,71%
1
vs. 4,16% muutus algväärtusest;
AM PEFR 27,9 l/min vs. 17,8 l/min muutus algväärtusest) ja „vastavalt vajadusele” beetaagonisti
kasutamise vähenemiseni (-11,7% vs. +8,2% muutus algväärtusest).

Füüsilisest koormusest tingitud bronhokonstriktsiooni olulist vähenemist demonstreeriti 12-nädalases
uuringus täiskasvanutel (FEV maksimaalne langus 22,33% montelukasti
1
vs. 32,40% platseebo puhul;
aeg taastumiseni 5% piiridesse FEV algväärtusest 44,22 min
1
vs. 60,64 min). See toime püsis kogu
12-nädalase uuringuperioodi vältel. Füüsilisest koormusest tingitud bronhokonstriktsiooni vähenemist
demonstreeriti ka lühiajalises uuringus lastel (FEV maksimaalne langus 18,27%
1
vs. 26,11%; aeg
taastumiseni 5% piiridesse FEV algväärtusest 17,76 min
1
vs. 27,98 min). Mõlemas uuringus
demonstreeriti toimet üks kord päevas annustamisintervalli lõpus.

Aspiriini suhtes tundlikel astmahaigetel, kes said samaaegselt inhaleeritavaid ja/või suukaudseid
kortikosteroide, viis ravi montelukastiga astmakontrolli olulise paranemiseni platseeboga võrreldes
(FEV 8,55%
vs. -1,74% muutus algväärtusest ja kogu beetaagonisti kasutamise vähenemine -27,78%
vs. 2,09% muutus algväärtusest).

Imendumine
Pärast suu kaudu manustamist imendub montelukast kiiresti. Täiskasvanutel saabub tühja kõhuga sisse
võetud 10 mg õhukese polümeerikattega tableti maksimaalne kontsentratsioon plasmas (C
)
max
keskmiselt 3 tunniga (T
). Suu kaudu manustades on preparaadi biosaadavus keskmiselt 64%. Toit ei
max
mõjuta suukaudset biosaadavust ja C
. Ohutust ja efektiivsust on demonstreeritud kliinilistes
max
uuringutes, kus 10 mg õhukese polümeerikattega tablett manustati söögiaegadest sõltumatult.

Täiskasvanutel saabub tühja kõhuga manustatud 5 mg närimistableti C
2 tunni jooksul. Suu kaudu
max
manustamise korral on biosaadavus keskmiselt 73%, mis toidu mõjul väheneb 63%-ni.

Jaotumine
Montelukasti seonduvus plasmavalkudega on üle 99%. Montelukasti keskmine püsikontsentratsiooni
faasi jaotusruumala on 8…11 liitrit. Radioaktiivselt märgistatud montelukastiga teostatud uuringud
rottidel näitasid, et ravimi tungimine läbi hematoentsefaalbarjääri on minimaalne. 24 tundi pärast

6/9
manustamist oli radioaktiivselt märgistatud materjali kontsentratsioon minimaalne ka kõikides teistes
kudedes.

Biotransformatsioon
Montelukast metaboliseerub ulatuslikult. Terapeutiliste annuste kasutamise korral pärast montelukasti
püsiva kontsentratsiooni saavutamist ei ole võimalik kindlaks määrata montelukasti metaboliitide
kontsentratsiooni laste ja täiskasvanute plasmas.

Tsütokroom P450 2C8 on montelukasti metabolismi peamine ensüüm. Täiendavalt võivad vähesel
määral kaasa aidata CYP 3A4 ja 2C9, kuigi CYP 3A4 inhibiitori itrakonasooli korral on näidatud, et
see ei muutnud montelukasti farmakokineetilisi muutujaid tervetel katsealustel, kes said igapäevaselt
10 mg montelukasti. Tulemused in vitro uuringutest inimese maksa mikrosoomidega näitasid, et
montelukasti terapeutiline plasmakontsentratsioon ei inhibeeri tsütokroome P450 3A4, 2C9, 1A2,
2A6, 2C19 ega 2D6. Metaboliitide roll montelukasti terapeutilises toimes on minimaalne.

Eritumine
Montelukasti plasmakliirens on tervetel täiskasvanutel keskmiselt 45 ml/min. Uurides suu kaudu
manustatud radioaktiivselt märgistatud montelukasti eritumist 5 päeva jooksul, leiti 86% isotoobist
roojas ja < 0,2% uriinis. Võttes arvesse montelukasti biosaadavust suu kaudu manustades, võib
eeldada, et montelukast ja tema metaboliidid erituvad valdavalt sapiga.

Patsientide erirühmad. Eakate patsientide või kerge kuni mõõduka maksapuudulikkusega haigete
ravimisel ei ole vaja annust muuta. Neerukahjustusega patsientidel ei ole uuringuid läbi viidud. Kuna
montelukast ja tema metaboliidid erituvad sapi kaudu, ei ole neerukahjustusega patsientidel vaja
annust muuta. Puuduvad andmed montelukasti farmakokineetika kohta raske maksapuudulikkusega
haigetel (Childi-Pugh’ skoor > 9).

Montelukasti suurte annuste kasutamisel (20 ja 60 korda suuremad täiskasvanutele soovitatavast
annusest) täheldati teofülliini plasmakontsentratsiooni vähenemist. Seda toimet ei täheldatud
soovitatava annuse 10 mg üks kord ööpäevas kasutamisel.

Toksilisuse loomkatsetes täheldati ALAT, glükoosi, fosfori ja triglütseriidide sisalduse väheseid
biokeemilisi muutusi seerumis, mis olid mööduva iseloomuga. Loomadel olid mürgistusnähtudeks
suurenenud süljeeritus, seedetrakti sümptomid, vedel väljaheide ja ioonide tasakaalu häired. Need
tekkisid annuste kasutamisel, mis andsid > 17 korda suurema süsteemse ekspositsiooni kui kliinilised
annused. Ahvidel ilmnesid soovimatud toimed annuste puhul alates 150 mg/kg päevas (> 232 korda
suurem süsteemsest ekspositsioonist kliinilise annuse kasutamisel). Loomkatsetes ei mõjutanud
montelukast fertiilsust ega reproduktsioonivõimet süsteemse ekspositsiooni väärtuste korral, mis
ületasid kliinilist süsteemset ekspositsiooni rohkem kui 24 korda. Emasloomade viljakuse uuringus
rottidel täheldati 200 mg/kg päevas (> 69 korda suurem kliinilisest süsteemsest ekspositsioonist)
kasutamisel poegade kehakaalu vähest langust. Küülikutega läbi viidud uuringutes oli suurem
mittetäieliku luustumise esinemissagedus kontroll-loomadega võrreldes, mida täheldati süsteemse
ekspositsiooni väärtuste puhul, mis olid > 24 korda suuremad kliinilise annuse manustamisel
saavutatavast süsteemsest ekspositsioonist. Rottidel kõrvalekaldeid ei täheldatud. Loomadel läbib
montelukast platsentaarbarjääri ja eritub rinnapiima.

Hiirtel ja rottidel ei täheldatud surmajuhtumeid pärast montelukastnaatriumi ühekordset suukaudset
manustamist annustes kuni 5000 mg/kg (15 000 mg/m2 ja 30 000 mg/m2 vastavalt hiirtel ja rottidel),
mis oli maksimaalne testitud annus. See annus on 25 000 korda suurem täiskasvanutele soovitatavast
ööpäevasest annusest (baseerub täiskasvanud patsiendi kehakaalul 50 kg).

Hiirtel ei olnud montelukast fototoksiline UVA, UVB või nähtava valguse spektri suhtes annuste kuni
500 mg/kg ööpäevas puhul (ligikaudu > 200-kordne annus süsteemse ekspositsiooni põhjal).

Montelukast ei olnud mutageenne in vitro ja in vivo testides ega tumorigeenne näriliste liikidel.

7/9

Mikrokristalne tselluloos
Laktoosmonohüdraat
Kroskarmelloosnaatrium
Hüproloos (E463)
Magneesiumstearaat

Tableti kate
Hüpromelloos
Hüproloos (E463)
Titaandioksiid (E171)
Punane ja kollane raudoksiid (E172)
Karnaubavaha

Ei kohaldata.

3 aastat.

Hoida originaalpakendis valguse ja niiskuse eest kaitstult.

Polüamiid/PVC/alumiinium blisterpakendites:
Blistrid, pakendis 14 või 28 tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.