RISPERIDONE ACCORD 2 MG

Risperidoon on näidustatud skisofreenia raviks.

Risperidoon on näidustatud bipolaarse häirega seotud mõõduka raskusega kuni raskete mania-
episoodide raviks.

Risperidoon on näidustatud püsiva agressiivsuse lühiajaliseks (kuni 6 nädalat) raviks mõõduka
raskusega kuni raske Alzheimeri dementsusega patsientidel, kellel puudub ravivastus
mittemedikamentoossele ravile ning kui kaasneb oht vigastada ennast ja teisi.

Risperidoon on näidustatud püsiva agressiivsuse lühiajaliseks sümptomaatiliseks raviks (kuni 6
nädalat) keskmisest madalama intellektiga või vaimse puudega (DSM-IV) üle 5-aastaste laste ja
noorukite sotsialiseerumata käitumishäire korral, kui agressiivne või muu disruptiivset tüüpi
käitumine vajab medikamentoosset ravi.
Medikamentoosne ravi peab olema osa kõikehõlmavast raviprogrammist, kuhu kuuluvad
psühhosotsiaalne tugi ja vastav õppekeskkond. Ravimi risperidoon määrab arst (lasteneuroloog,
psühhiaater jt), kes on kogenud laste ja noorukite sotsialiseerumata käitumishäire ravis.

Skisofreenia

Täiskasvanud
Risperidooni võib manustada üks või kaks korda ööpäevas.

Patsient peab alustama risperidooni annusega 2 mg ööpäevas. Teisel päeval võib annust suurendada
annuseni 4 mg. Edaspidi võib annuse jätta samale tasemele või vajadusel jälle individuaalselt
kohandada. Enamusele patsientidest sobib ööpäevane annus vahemikus 4...6 mg. Mõnede patsientide
korral võib osutuda vajalikuks kasutada aeglasemat tiitrimist ja väiksemat alg- ja säilitusannust.

Annused, mis on suuremad kui 10 mg ööpäevas, ei ole näidanud väiksemate annustega võrreldes
paremat tõhusust ja need võivad põhjustada ekstrapüramidaalsete sümptomite suuremat
esinemissagedust. Üle 16 mg ööpäevaste annuste ohutust ei ole hinnatud ja seega ei soovitata neid
kasutada.

Eakad
Soovitatav algannus on 0,5 mg kaks korda ööpäevas. Seda annust võib individuaalselt kohandada 0,5
mg kaks korda ööpäevas kaupa kuni annuseni 1...2 mg kaks korda ööpäevas.

Lapsed
Risperidooni ei soovitata kasutada skisofreeniat põdevatel lastel vanuses alla 18 eluaasta ohutuse
andmete puudumise tõttu.

Mania-episoodid bipolaarse häire korral

Täiskasvanud
Risperidooni tuleb manustada üks kord ööpäevas, alustades risperidooni annusega 2 mg. Vajadusel
võib annust kohandada mitte vähem kui 24-tunniste ajavahemike järel ja 1 mg võrra ööpäevas.
Risperidooni võib manustada paindlike annustena vahemikus 1...6 mg ööpäevas, et optimeerida iga
patsiendi efektiivsuse ja taluvuse taset. Risperidooni 6 mg-st suuremaid ööpäevaseid annuseid mania-
episoodidega patsientidel ei ole uuritud.

Nagu kõigi sümptomaatiliste ravide korral, tuleb risperidooni jätkuva kasutamise vajadust ravi käigus
hinnata ja kinnitada.

Eakad
Soovitatav algannus on 0,5 mg kaks korda ööpäevas. Seda annust võib individuaalselt kohandada 0,5
mg kaks korda ööpäevas kaupa kuni annuseni 1...2 mg kaks korda ööpäevas. Kliiniline kogemus
eakate patsientidega on piiratud ja seega tuleb olla tähelepanelik.

Lapsed
Risperidooni ei soovitata kasutada bipolaarse maniaga lastel vanuses alla 18 eluaasta efektiivsuse
andmete puudumise tõttu.

Püsiv agressiivsus mõõduka kuni raske Alzheimeri dementsusega patsientidel

Soovitatav algannus on 0,25 mg kaks korda ööpäevas. Seda annust võib vajadusel individuaalselt
kohandada 0,25 mg kaks korda ööpäevas kaupa, kuid mitte sagedamini kui ülepäeviti. Enamusele
patsientidele on optimaalne annus 0,5 mg kaks korda ööpäevas. Siiski võib mõnedele patsientidele
sobida annus kuni 1 mg kaks korda ööpäevas.

Patsientidel, kes põevad püsiva agressiivsusega Alzheimeri dementsust, ei tohi risperidooni kasutada
üle kuue nädala. Ravi ajal tuleb patsiente sageli ja regulaarselt hinnata ning ravi jätkamise vajadust
uuesti ümber hinnata.

Käitumishäire

Lapsed ja noorukid vanuses 5...18 eluaastat
Soovitatav algannus 50 kg patsientidel on 0,5 mg üks kord ööpäevas. Seda annust võib vajadusel
individuaalselt kohandada 0,5 mg üks kord ööpäevas kaupa, kuid mitte sagedamini kui ülepäeviti.
Enamusele patsientidele on optimaalne annus 1 mg üks kord ööpäevas. Mõnedele patsientidele võib
hästi sobida annus 0,5 mg üks kord ööpäevas, samas mõnedele patsientidele tuleb määrata annus 1,5
mg üks kord ööpäevas. Soovitatav algannus <50 kg patsientidel on 0,25 mg üks kord ööpäevas. Seda
annust võib vajadusel individuaalselt kohandada 0,25 mg üks kord ööpäevas kaupa, kuid mitte
sagedamini kui ülepäeviti. Enamusele patsientidele on optimaalne annus 0,5 mg üks kord ööpäevas.
Mõnedele patsientidele võib sobida annus 0,25 mg üks kord ööpäevas, samas mõnedele patsientidele
tuleb määrata annus 0,75 mg üks kord ööpäevas.

Nagu kõigi sümptomaatiliste ravide korral, tuleb risperidooni jätkuva kasutamise vajadust ravi käigus
hinnata ja kinnitada.

Risperidooni ei soovitata kasutada lastel vanuses alla 5 eluaasta, sest kasutamise kogemus sellise
käitumishäirega lastel vanuses alla 5 aasta puudub.

Neeru- ja maksakahjustus

Neerukahjustusega patsientide võime väljutada antipsühhootilist toimeainet organismist on aeglasem
kui normaalse neerufunktsiooniga täiskasvanutel. Maksafunktsiooni häirega patsientidel on
risperidooni vaba fraktsiooni sisaldus plasmas suurenenud.

Olenemata näidustusest peab neeru- või maksakahjustusega patsientidel alg- ja säilitusannus olema
poole väiksem ning tiitrimine aeglasem.

Risperidooni tuleb nendel patsientidel kasutada ettevaatusega.


Risperidoon on suukaudseks kasutamiseks. Toit ei mõjuta risperidooni imendumist.

Ravi katkestamisel on soovitatav järk-järguline annuse vähendamine. Ägedaid ärajätunähte nagu
iiveldust, oksendamist, higistamist ja unetust esineb antipsühhootiliste ravimite suurte annuste
kasutamise järsul katkestamisel väga harva (vt lõik 4.8). Tekkida võib psühhootiliste sümptomite
retsidiveerumine ning teatatud on ka tahtmatute liigutustega seotud häirete (nt akatiisia, düstoonia düskineesia) ilmnemisest.

Üleminek teistelt antipsühhootilistelt ravimitelt
Kui ravi seisukohast sobib, on soovitatav eelmise ravi järk-järguline lõpetamine risperidoonravi
alustamisel. Patsientide ümberlülitamisel antipsühhootilistelt depooravimitelt, alustage järgmise
planeeritud süsti asemel risperidoonravi, kui see on ravi seisukohast õigustatud. Parkinsonismi-
vastaste ravimite kasutamise jätkamise vajadust tuleb perioodiliselt uuesti hinnata.

Ülitundlikkus risperidooni või lõigus 6.1 loetletud mistahes abiaine suhtes.

Dementsust põdevad eakad patsiendid

Dementsust põdevate eakate inimeste suurenenud suremus
Atüüpiliste antipsühhootiliste ravimite (sh risperidoon) 17 kontrolluuringu metaanalüüsist selgus, et
atüüpiliste antipsühhootiliste ravimitega ravitud dementsust põdevate eakate patsientide suremus on
suurem kui platseebo puhul. Suukaudse risperidooni platseebokontrolliga uuringutes oli selles
patsiendirühmas risperidoonravi saanud patsientide suremus 4,0 % ja platseeboravi saanutel 3,1%.
Riskisuhe (95% täpne usaldusvahemik) oli 1,21 (0,7; 2,1). Patsiendi keskmine vanus (vanusevahemik)
surma hetkel oli 86 aastat (vahemikus 67…100). Kahe suure jälgimisuuringu andmetel on eakatel
dementsust põdevatel inimestel, kes saavad raviks tavapäraseid antipsühhootilisi ravimeid, lisaks ka
veidi suurem surma risk võrreldes nendega, kes ravi ei saa. Puuduvad piisavad andmed, et anda kindlat
hinnangut riski täpse ulatuse kohta, samuti on teadmata riski suurenemise põhjus. Ei ole selge, mil
määral jälgimisuuringutes täheldatud suurenenud suremus on seostatav antipsühhootiliste ravimite
kasutamisega, erinevalt patsientide mõne(de)st muu(de)st omadus(te)st.

Samaaegne kasutamine koos furosemiidiga
Dementsust põdevate eakate patsientidega läbi viidud risperidooni platseebokontrollitud uuringud
näitasid, et furosemiidi ja risperidooni samaaegset ravi saavatel patsientidel oli suurem suremus (7,3%,
keskmine vanus 89 aastat, vanusevahemikus 75…97 eluaastat) võrreldes patsientidega, kes said ainult
risperidooni (3,1%, keskmine vanus 84 aastat, vanusevahemikus 70…96 aastat) või ainult furosemiidi
(4,1%, keskmine vanus 80 aastat, vanusevahemikus 67…90 eluaastat). Furosemiidi ja risperidooni
samaaegset ravi saavatel patsientidel täheldati suremuse suurenemist neljast kliinilisest uuringust
kahes uuringus. Risperidooni samaaegne kasutamine teiste diureetikumidega (peamiselt väikeses
annuses tiasiiddiureetikumidega) ei seostunud sarnaste tulemustega.

Seda leidu selgitavat patofüsioloogilist mehhanismi ei ole tuvastatud ja ühtset surmapõhjust ei ole
täheldatud. Siiski tuleb enne otsuse langetamist olla ettevaatlik ja kaaluda sellest kombinatsioonist või
teiste võimalike diureetikumide samaaegsest kasutamist saadava kasu ja riski suhet. Patsientide hulgas,
kes kasutasid samaaegselt koos risperidooniga teisi diureetikume, suremuse tõusu ei esinenud.
Sõltumata ravist oli suremuse üldiseks riskiteguriks dehüdratsioon, mistõttu dementsust põdevate
eakate patsientide korral tuleb seda hoolikalt vältida.

Ajuveresoonkonna kõrvaltoimed
Randomiseeritud platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes dementsusega patsientide populatsioonis
täheldati mõnede atüüpiliste antipsühhootiliste ravimite kasutamisel ligikaudu 3-kordselt suurenenud
riski ajuveresoonkonna kõrvaltoimete tekkeks. Dementsust põdevate peamiselt eakate patsientidega
(vanus >65 eluaastat) läbi viidud kuuest platseebokontrollitud risperidooniga teostatud uuringust
kogutud andmed näitasid, et ajuveresoonkonna tüsistused (tõsised ja mittetõsised, kombineeritud)
esinesid risperidoonravi saavatest patsientidest 3,3%-l (33/1009) ja platseeboravi saavatest
patsientidest 1,2%-l (8/712). Riskisuhe (95% usaldusvahemik) oli 2,96 (1,34; 7,50). Suurenenud riski
mehhanism ei ole teada. Suurenenud riski ei saa välistada teiste antipsühhootiliste ravimite või teiste
patsiendirühmade korral. Risperidooni tuleb kasutada ettevaatusega insuldi riskifaktoritega
patsientidel.

Ajuveresoonkonna kõrvaltoimete risk oli märkimisväärselt kõrgem kombineeritud või vaskulaarset
tüüpi dementsusega patsientidel, võrreldes Alzheimeri dementsusega patsientidega. Seega ei tohi
risperidooniga ravida patsiente, kellel esineb teist tüüpi dementsus kui Alzheimeri dementsus.

Dementsust põdevate eakate patsientide puhul soovitatakse arstidel hinnata risperidooni kasutamisest
saadava kasu ja riski suhet, arvestades insuldi riskitegureid igal üksikul juhul. Patsientidel ja
hooldajatel tuleb paluda viivitamatult teatada võimalikest peaajuveresoonte kõrvaltoimete
sümptomitest, nt äkiline nõrkus või tuimus näos, kätes või jalgades ning rääkimis- ja
nägemisprobleemid. Kõiki ravivõimalusi, sh risperidoonravi katkestamist tuleb kaaluda viivitamatult.

Risperidooni võib ainult lühiajaliselt kasutada püsiva agressiivsuse raviks patsientidel, kellel on
mõõdukas kuni raske Alzheimeri dementsus, et toetada mittemedikamentoosseid raviviise, mille toime
on olnud piiratud või puudunud ja juhul kui esineb enda või teiste vigastamise oht.

Patsiente tuleb regulaarselt uuesti hinnata ning ravi jätkamise vajadust uuesti hinnata.

Ortostaatiline hüpotensioon
Risperidooni alfablokeeriva toime tõttu võib tekkida (ortostaatiline) hüpotensioon, eriti algsel annuse
tiitrimise perioodil. Turuletulekujärgsel perioodil on täheldatud kliiniliselt olulist hüpotensiooni
risperidooni samaaegsel kasutamisel antihüpertensiivsete ravimitega. Risperidooni tuleb ettevaatusega
kasutada patsientidel, kellel on teadaolevalt südameveresoonkonna haigus (nt südamepuudulikkus,
müokardiinfarkt, juhtehäired, dehüdratsioon, hüpovoleemia või peaajuveresoonte haigus) ja annust
tuleb järk-järgult tiitrida vastavalt soovitatule (vt lõik 4.2). Hüpotensiooni tekkimisel tuleb kaaluda
annuse vähendamist.

Leukopeenia, neutropeenia ja agranulotsütoos
Leukopeenia, neutropeenia ja agranulotsütoosi esinemisest on teatatud antipsühhootikumide
kasutamise korral, sealhulgas risperidooni kasutamise puhul. Turuletulekujärgsel perioodil on
agranulotsütoosist teatatud väga harva (< 1/10 000 patsiendist).

Patsiente, kellel on esinenud kliiniliselt oluline madal valgete vereliblede arv või ravimist tingitud
leukopeenia/neutropeenia, tuleb jälgida ravi esimese paari kuu jooksul ja risperidoon-ravi lõpetamist
tuleb kaaluda kui tuvastatakse kliiniliselt oluline madal valgete vereliblede arv ning puuduvad muud
põhjuslikud tegurid.

Kliiniliselt olulise neutropeeniaga patsiente tuleb hoolikalt jälgida palaviku või muude infektsiooni
sümptomite või nähtude osas ja selliste sümptomite esinemise korral tuleb viivitamata alustada ravi.
Raske neutropeenia esinemise korral (neutrofiilide absoluutarv < 1 x 109/l) tuleb ravi risperidooniga
lõpetada ja valgete vereliblede arvu tuleb jälgida kuni paranemiseni.

Tardiivdüskineesia/ekstrapüramidaalsed sümptomid (TD/EPS)
Dopamiini retseptori suhtes antagonistlike omadustega ravimeid on seostatud tardiivdüskineesia
tekkega, mida iseloomustavad valdavalt keele ja/või näo rütmilised tahtmatud liigutused.
Ekstrapüramidaalsümptomite ilmnemine on riskifaktoriks tardiivdüskineesia tekkes.
Tardiivdüskineesia sümptomite ilmnemisel tuleb kaaluda kõigi antipsühhootiliste ravimite kasutamise
lõpetamist.


Maliigne neuroleptiline sündroom
Antipsühhootiliste ravimite kasutamisel on ilmnenud maliigne neuroleptiline sündroom, mida
iseloomustavad hüpertermia, lihasrigiidsus, autonoomne ebastabiilsus, teadvuse hägustumine ja
kreatiini fosfokinaasi sisaldus tõus seerumis. Lisaks võivad tekkida ka müoglobinuuria
(rabdomüolüüs) ja äge neerupuudulikkus. Sellisel juhul tuleb ravi kõigi antipsühhootikumidega, sh
risperidooniga, lõpetada.

Parkinsoni tõbi ja Lewy kehadega dementsus
Arst peab hindama riski/kasu suhet antipsühhootiliste ravimite, sh risperidooni, ordineerimisel
Parkinsoni tõvega või Lewy kehadega dementsusega patsientidele. Parkinsoni tõbi võib risperidooni
kasutamisel ägeneda. Mõlemal juhul võib suureneda maliigse neuroleptilise sündroomi risk, samuti
tundlikkus antipsühhootiliste ravimite suhtes; neid patsiente ei kaasatud kliinilistesse uuringutesse.
Tundlikkuse suurenemine võib väljenduda peale ekstrapüramidaalsete sümptomite ka segasuse,
teadvuse kao ja sagedaste kukkumistega posturaalse ebastabiilsusena.

Hüperglükeemia ja suhkurtõbi
Risperidoonravi jooksul on teatatud hüperglükeemiast, suhkurtõve tekkest ja olemasoleva suhkurtõve
halvenemisest. Mõnedel juhtudel on eelnevalt olnud tegemist suurenenud kehakaaluga, mis võis olla
soodustavaks teguriks. Seosest ketoatsidoosiga on teatatud väga harva ja seosest diabeetilise koomaga
harva. Soovitav on asjakohane kliiniline jälgimine kooskõlas antipsühhootiliste ravimite kohta
kehtivate ravijuhistega. Patsiente, kes saavad raviks ükskõik millist atüüpilist antipsühhootikumi, sh
risperidooni, tuleb jälgida hüperglükeemia sümptomite (nt polüdipsia, polüuuria, polüfaagia ja nõrkus)
suhtes ning suhkurtõvega patsiente tuleb regulaarselt kontrollida glükeemilise kontrolli halvenemise
suhtes.

Kehakaalu tõus
Risperidooni kasutamisel on teatatud olulisest kehakaalu tõusust. Kehakaalu tuleb regulaarselt
kontrollida.

Hüperprolaktineemia
Koekultuuri uuringud näitavad, et prolaktiin võib stimuleerida rakkude kasvu inimese rinnavähi
vormides. Ehkki kliinilistes ja epidemioloogilistes uuringutes ei ole siiani tuvastatud selget seost
antipsühhootiliste ravimite manustamisega, tuleb vastava haiguslooga patsientide korral rakendada
ettevaatust. Risperidooni tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kellel on hüperprolaktineemia ja
võimalike prolaktiinisõltuvate kasvajatega patsientidel.

QT-intervalli pikenemine
QT-intervalli pikenemisest on turuletulekujärgsel perioodil antud teada väga harva. Nagu teistegi
antipsühhootiliste ravimite korral, tuleb olla ettevaatlik risperidooni määramisel patsientidele, kellel on
teadaolevalt südameveresoonkonna haigus, kellel esineb perekonnas QT-intervalli pikenemine,
bradükardia või elektrolüütide tasakaalu häired (hüpokaleemia, hüpomagneseemia), sest see võib
suurendada arütmogeensete toimete ohtu. Samuti tuleb olla ettevaatlik samaaegsel kasutamisel QT-
intervalli teadaolevalt pikendavate ravimitega.

Krambid
Risperidooni tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kellel on esinenud krambid või teised
seisundid, mis võivad alandada krambiläve.

Priapism
Risperidoonravi ajal võib ravimi alfa-adrenergilise blokeeriva toime tõttu tekkida priapism.

Venoosne trombemboolia (VTE)
Antipsühhootiliste ravimite kasutamisel on teatatud venoosse trombemboolia (VTE) juhtudest. Kuna
antipsühhootikumravi saavatel patsientidel esineb tihti VTE omandatud riskitegureid, tuleb kõik
võimalikud VTE riskitegurid kindlaks teha enne ravi ja ravi ajal Risperidone Accord’iga ning
rakendada ennetavaid meetmeid.

Kehatemperatuuri reguleerimine
Antipsühhootiliste ravimite kasutamisel on täheldatud kehatemperatuuri langetamise võime häirumist.
Risperidooni määramisel patsientidele, kellel võivad tekkida seisundid, mis soodustavad
kehatemperatuuri tõusu, nt intensiivsel füüsilisel koormusel, ülemäärase kuumuse käes olles, kaasuval
antikolinergilisel ravil või dehüdratsiooni korral, on soovitatav asjakohane järelevalve.

Antiemeetiline toime
Prekliinilistes uuringutes risperidooniga täheldati antiemeetilist toimet. See mõju, kui see esineb
inimestel, võib maskeerida teatavate ravimite üleannustamise nähtusid ja sümptomeid või haigusi,
nagu soolesulgus, Reye sündroom ning ajukasvaja.

Neeru-ja maksakahjustus
Neerukahjustusega patsientide võime väljutada aktiivset antipsühhootilist fraktsiooni organismist on
väiksem kui normaalse neerufunktsiooniga täiskasvanutel. Maksafunktsiooni häirega patsientidel on
risperidooni vaba fraktsiooni sisaldus plasmas suurenenud (vt lõik 4.2).

Intraoperatiivne lõdva iirise sündroom
Intraoperatiivset lõdva iirise sündroomi on täheldatud katarakti operatsiooni ajal patsientidel, keda on
ravitud alfa-1a-adrenergilise antagonisti mõju omavate ravimitega, sh risperidoon (vt lõik 4.8).

Intraoperatiivne lõdva iirise sündroom võib suurendada silma tüsistuste riski operatsiooni ajal ja pärast
operatsiooni. Praegusest või varasemast alfa-1a-adrenergilise antagonisti mõju omavate ravimite
kasutamisest tuleb silmakirurgi teavitada enne operatsiooni. Alfa-1 blokeeriva ravi peatamise
potentsiaalne kasu enne katarakti operatsiooni ei ole tõestatud ning seda tuleb kaaluda
antipsühhootilise ravi peatamise riski suhtes.

Lapsed
Enne risperidooni määramist käitumishäirega lapsele või noorukile tuleb täielikult hinnata nende
agressiivse käitumise füüsilisi ja sotsiaalseid põhjuseid, nt valu või ebasobivad keskkonna nõuded.

Nendel patsientidel tuleb hoolikalt jälgida risperidooni sedatiivset toimet võimaliku mõju tõttu
õppimisvõimele. Risperidooni manustamisaja muutmine võib vähendada sedatiivset toimet laste ja
noorukite tähelepanuvõimele.

Risperidooni seostati kehakaalu ja kehamassiindeksi (KMI) keskmise suurenemisega. Kaalumine enne
ravi ja regulaarne kaalu jälgimine on soovitatav. Pikkuskasvu muutused pikaajalistes avatud jätku-
uuringutes olid eeldatavate eakohaste normide piires. Pikaajalise risperidoonravi toimet suguküpsusele
ja kehapikkusele ei ole piisavalt uuritud.

Pikaajalise hüperprolaktineemia võimalike toimete tõttu laste ja noorukite kasvule ning suguküpsusele
tuleb kaaluda endokrinoloogilise seisundi regulaarset kliinilist hindamist, sh pikkuse ja kehakaalu
mõõtmist, suguküpsuse, menstruatsioonitsükli ja teiste võimalike prolaktiiniga seotud mõjude
hindamist.

Risperidoonravi ajal tuleb regulaarselt kontrollida ka ekstrapüramidaalseid sümptomeid ja teisi
liikumishäireid.

Täpsemat teavet soovitatavate annuste kohta lastele ja noorukitele vt lõik 4.2.

Abiained
Õhukese polümeerikattega tabletid sisaldavad laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatusega,
laktaasi defitsiidiga või glükoosi-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit
kasutada.
2 mg tabletid sisaldavad päikeseloojangukollast pigmenti FCF (E110), mis võib põhjustada allergilist
reaktsiooni.

Nagu teistegi antipsühhootiliste ravimite korral, tuleb rakendada ettevaatust ka risperidooni
määramisel koos ravimitega, mis teadaolevalt pikendavad QT-intervalli, nt antiarütmikumid (nt
kinidiin, disopüramiid, prokaiinamiid, propafenoon, amiodaroon, sotalool, tritsüklilised
antidepressandid (nt amitriptülliin), tetratsüklilised antidepressandid (nt maprotiliin), mõned
antihistamiinikumid, teised antipsühhootilised ravimid, mõned malaariavastased ravimid (nt kiniin ja
meflokiin) ning ravimid, mis põhjustavad elektrolüütide tasakaaluhäireid (hüpokaleemia,
hüpomagneseemia) ja bradükardiat või ravimitega, mis pärsivad risperidooni metabolismi maksas. See
loetelu ei ole osundav ega lõplik.

Risperidooni võime mõjutada teiste ravimite toimeid
Risperidooni tuleb ettevaatusega kasutada kombinatsioonis teiste kesknärvisüsteemile mõjuvate
ainetega, eriti alkoholi, opiaatide, antihistamiinikumide ja bensodiasepiinidega, sest see suurendab
sedatsiooniriski.

Risperidoon võib toimida levodopa ja teiste dopamiini agonistide antagonistina. Kui sellist
kombinatsiooni peetakse vajalikuks, eriti Parkinsoni tõve lõppstaadiumis, tuleb määrata iga ravimi
väikseim toimiv annus.

Turuletulekujärgsel perioodil on täheldatud kliiniliselt olulist hüpotensiooni risperidooni samaaegsel
kasutamisel antihüpertensiivsete ravimitega.

Risperidoon ei avalda kliiniliselt olulist toimet liitiumi, valproaadi, digoksiini ega topiramaadi
farmakokineetikale.

Teiste ravimite võime mõjutada risperidooni
Karbamasepiin vähendab risperidooni aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni sisaldust plasmas. Sarnast
toimet võib oodata ka, nt rifampitsiini, fenütoiini ja fenobarbitaali manustamisel, mis samuti
indutseerivad maksaensüümi CYP3A4 ja ka P-glükoproteiini. Karbamasepiini või maksaensüümi CYP3A4 või P-glükoproteiini (P-gp) indutseerivate ravimitega ravi alustamisel või
lõpetamisel peab arst risperidooni annust uuesti hindama.

Fluoksetiin ja paroksetiin, CYP2D6 inhibiitorid, suurendavad risperidooni plasmakontsentratsiooni,
kuid vähem aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni sisaldust. Eeldatavalt mõjutavad CYP2D6
inhibiitorid, nt kinidiin, risperidooni sisaldust plasmas sarnasel viisil. Fluoksetiini või paroksetiini
kasutamise alustamisel või lõpetamisel peab raviarst risperidooni annustamist uuesti hindama.

Verapamiil (CYP3A4 ja P-gp inhibiitor) suurendab risperidooni sisaldust plasmas.

Galantamiini ja donepesiili kasutamisel ei ilmne kliiniliselt olulist toimet risperidooni
farmakokineetilistele omadustele ega aktiivsele antipsühhootilisele fraktsioonile.

Fenotiasiinid, tritsüklilised antidepressandid ja mõned beetablokaatorid võivad suurendada
risperidooni sisaldust plasmas, kuid mitte aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni sisaldust.
Amitriptülliin ei mõjuta risperidooni farmakokineetikat ega aktiivset antipsühhootilist fraktsiooni.
Tsimetidiin ja ranitidiin suurendavad risperidooni biosaadavust, kuid aktiivse antipsühhootilise
fraktsiooni sisaldust vaid väga vähesel määral. Erütromütsiin (CYP3A4 inhibiitor) ei muuda
risperidooni farmakokineetikat ega aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni sisaldust.

Psühhostimulantide (nt metüülfenidaat) kombineeritud kasutamine risperidooniga lastel ja noorukitel
ei mõjuta risperidooni farmakokineetikat ega tõhusust.

Teavet suurenenud suremuse kohta samaaegselt furosemiidravi saavatel eakamatel dementsusega
patsientidel vt lõik 4.4.

Risperidooni samaaegne kasutamine paliperidooniga ei ole soovitatav, sest paliperidoon on
risperidooni aktiivne metaboliit ja nende kahe ravimi kombinatsioon võib täiendavalt suurendada
aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni sisaldust.

Lapsed
Koostoimete uuringud on läbi viidud ainult täiskasvanutel.

Rasedus
Risperidooni kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid.
Loomkatsetes risperidoonil ei avaldunud teratogeenset toimet, kuid täheldati teist tüüpi kahjulikku
toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Võimalik risk inimesele ei ole teada.

Raseduse kolmanda trimestri ajal antipsühhootikume (sh risperidoon) saanud vastsündinutel on risk
kõrvaltoimete tekkeks, sh ekstrapüramidaalsed ja/või ärajätusümptomid, mille raskusaste ja kestus
võivad pärast sünnitust olla erinevad. Teateid on agiteeritusest, hüpertooniast, hüpotooniast,
treemorist, somnolentsusest, respiratoorsest distressist ja söömishäiretest. Seetõttu tuleb vastsündinuid
hoolikalt jälgida.
Risperidooni ei tohi kasutada raseduse ajal, kui see ei ole hädavajalik. Kui katkestamine raseduse ajal
on vajalik, ei tohi seda teha järsku.

Imetamine
Loomkatsed on näidanud risperidooni ja 9-hüdroksü-risperidooni imendumist piima. Uuringud on
näidanud, et risperidoon ja 9-hüdroksü-risperidoon imenduvad väikeses koguses ka inimese
rinnapiima. Kõrvaltoimete kohta rinnapiima saavatel lastel andmed puuduvad. Seega tuleb
imetamisest saadavat kasu hinnata võrreldes võimalike ohtudega lapsele.

Fertiilsus
Nagu ka teiste ravimitega, mis antagoniseerivad dopamiini D2-retseptoreid, tõstab risperidoon
prolaktiini taset. Hüperprolaktineemia võib pärssida hüpotalamuse gonadotropiini vabastavat
hormooni (ingl. k.GnRH), mille tulemusena väheneb ajuripatsi gonadotropiini sekretsioon. See
omakorda võib kahjustada reproduktiivset funktsiooni, kahjustades sugunäärmete steroidogeneesi nii
naissoost kui meessoost patsientidel.

Asjakohaseid toimeid ei täheldatud mitte-kliinilistes uuringutes.

Risperidoon omab kerget või mõõdukat toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele seoses
võimalike kõrvaltoimetega närvisüsteemile ja nägemisel (vt lõik 4.8). Seetõttu tuleb patsientidele
soovitada autojuhtimisest ja masinate käsitsemisest hoiduda seni kuni nende individuaalne tundlikkus
ravimile on selgunud.

Kõige sagedamini esinevad ravimiga seotud kõrvaltoimed (esinemissagedus 10%) on parkinsonism,
sedatsioon/unisus, peavalu ja unetus.
Annusega seotud kõrvaltoimed on parkinsonism ja akatiisia.

Kliinilistes uuringutes ja turuletulekujärgsel perioodil on teada antud järgmistest risperidooniga seotud
kõrvaltoimetest esinemissageduse kategooria järgi risperidooni kliiniliste uuringute alusel.
Esinemissagedust määratletakse järgmiselt: väga sage (> 1/10), sage (> 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt
(> 1/1000 kuni < 1/100); harv (> 1/10000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10000).

Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Südame häired
Sage
Tahhükardia
Aeg-ajalt
Atrioventrikulaarne blokaad, ülejuhtehäire, elektrokardiogrammi QT
pikenemine, bradükardia, EKG muutused, kodade virvendus,
palpitatsioonid.
Harv
Siinusarütmia.
Vere ja lümfisüsteemi häired
Aeg-ajalt
Neutropeenia, vere valgeliblede arvu vähenemine, aneemia,
trombotsütopeenia, hematokriti langus, eosinofiilide arvu suurenemine.
Harv
Agranulotsütoosc .
Närvisüsteemi häired
Väga sage
Parkinsonismd, peavalu, sedatsioon/unisus.
Sage
Akatiisiad, pearinglus, värisemine, düstooniad, düskineesiad.
Aeg-ajalt
Vastuse puudumine stiimulile, konvulsioond, ajuisheemia,
psühhomotoorne hüperaktiivsus, teadvusekadu, sünkoop, teadvuse
hägustumine, düsartria, tähelepanuhäire, asendist sõltuv pearinglus,
tasakaaluhäired, tardiivdüskineesia, koordinatsioonihäired, hüpesteesia,
düsgeuusia, paresteesia.
Harv
Maliigne neuroleptiline sündroom, diabeetiline kooma, ajuvereringehäire,
diabeetiline kooma, kõikuv tunne peas.
Silma kahjustused
Sage
Hägustunud nägemine, konjunktiviit.
Aeg-ajalt
Okulaarne hüpereemia, silmade kuivus, suurenenud pisaravool,
valgusekartus.
Harv
Silmade pööritamine, glaukoom, silmaliigutuste häired, rähm, lõdva iirise
sündroom (intraoperatiivne)c.
Kõrva ja labürindi kahjustused
Aeg-ajalt
Peapööritus, kõrvavalu, tinnitus.
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage
Düspnoe, epistaksis, köha, ninakinnisus, kurgu-neelu valu.
Aeg-ajalt
Hingeldus, aspiratsioonipneumoonia, kopsuturse, hingamishäired,
krepitatsioonid kopsus, hingamisteede limaskesta turse, düsfoonia.
Harv
Uneapnoe sündroom, hüperventilatsioon.
Seedetrakti häired
Sage
Oksendamine, kõhulahtisus, kõhukinnisus, iiveldus, kõhuvalu, düspepsia,
suukuivus, ebamugavustunne kõhus, hambavalu.
Aeg-ajalt
Düsfaagia, maosoolepõletik, roojapidamatus, fekaloom, kõhupuhitus.
Harv
Soole obstruktsioon, pankreatiit, keele turse, keiliit.
Neerude ja kuseteede häired
Sage
Kusepidamatus.
Aeg-ajalt
Uriini retentsioon, düsuuria, pollakisuuria.
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage
Lööve, erüteem.
Aeg-ajalt
Urtikaaria, nahakahjustus, dermatoos, sügelus, akne, nahavärvi muutused,
ekseem, alopeetsia, seborroiline dermatiit, nahakuivus, hüperkeratoos.
Harv
Ravimlööve, kõõm.
Väga harv
Angioödeem.
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Sage
Lihaskrambid, skeletilihaste valu, artralgia, seljavalu.
Aeg-ajalt
Lihasnõrkus, kaelavalu, liigeste paistetus, ebanormaalne kehahoiak,
liigeste jäikus, vere kreatiinfosfokinaasi aktiivsuse suurenemine.
Harv
Rabdomüolüüs.
Endokriinsüsteemi häired
Sage
Hüperprolaktineemiaa.
Harv
Antidiureetilise hormooni mittekohane sekretsioon, glükoos uriinis.
Ainevahetus- ja toitumishäired
Sage
Kehakaalu tõus, suurenenud söögiisu, vähenenud söögiisu.
Aeg-ajalt
Suhkurtõbib, anoreksia, polüdipsia, kehakaalu vähenemine,
hüperglükeemia, vere kolesteroolisisalduse suurenemine.
Harv
Vee intoksikatsioonc, vere triglütseriidide sisalduse suurenemine,
hüpoglükeemia, hüperinsulineemiac.
Väga harv
Diabeetiline ketoatsidoos.
Infektsioonid ja infestatsioonid
Sage
Kopsupõletik, gripp, bronhiit, sinusiit, kõrvainfektsioon, ülemiste

hingamisteede infektsioon, kuseteede infektsioon.
Aeg-ajalt
Viirusinfektsioon, tonsilliit, tselluliit, lokaliseeritud infektsioon,
keskkõrvapõletik, silmapõletik, akarodermatiit, hingamisteede põletik,
tsüstiit, küüneseentõbi.
Harv
Infektsioon.
Vaskulaarsed häired
Sage
Hüpertensioon.
Aeg-ajalt
Hüpotensioon, ortostaatiline hüpotensioon, nahaõhetus.
Harv
Kopsuemboolia, venoosne tromboos.
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage
Palavik, väsimus, ödeemd, asteenia, valu rindkeres, valu.
Aeg-ajalt
Näo ödeem, kõnnakuhäired, kehatemperatuuri tõus, ebameeldiv tunne,
loidus, janu, ebamugavustunne rindkeres, külmavärinad, halb enesetunne,
ebamugavus.
Harv
Hüpotermia, ravimi ärajätusündroom, külmatunne jäsemetes,
kõvastuminec, kehatemperatuuri langus.
Immuunsüsteemi häired
Aeg-ajalt
Ülitundlikkus.
Harv
Anafülaktiline reaktsioonc.
Maksa ja sapiteede häired
Aeg-ajalt
Transaminaaside tõus, gammaglutamüültransferaasi tõus,
maksaensüümide aktiivsuse tõus.
Harv
Kollatõbi.
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Aeg-ajalt
Amenorröa, seksuaalfunktsiooni häired, erektsioonihäire,
ejakulatsioonihäire, galaktorröa, günekomastia, menstruatsioonitsükli
häiredd, tupevoolus, rindade valulikkus, ebamugavustunne rindades.
Harv
Priapismc, menstruatsiooni hilinemine, rindade paisumine, rindade
suurenemine, eritis rindadest.
Psühhiaatrilised häired
Väga sage
Unetusd.
Sage
Ärevus, agiteeritus, unehäired, depressioon.
Aeg-ajalt
Segasusseisund, mania, libiido langus, õudusunenäod, närvilisus.
Harv
Anorgasmia, nürimeelsus.
Rasedus, sünnitusjärgsed ja neonataalsed seisundid
Harv
Ravimi ärajätusündroom vastsündinulc.
Vigastus, mürgistus ja protseduuri tüsistused
Sage
Kukkumine.
Aeg-ajalt
Protseduurijärgne valu.

a Hüperprolaktineemia võib mõnedel juhtudel põhjustada günekomastiat, menstruatsioonitsükli
häireid, amenorröad, galaktorröad.

b Platseebokontrolliga uuringutes teatati suhkurtõvest 0,18%-l risperidoonravi saanud uuritavatest
võrreldes 0,11%-ga platseeborühmas. Kõigis kliinilistes uuringutes kokku oli üldine esinemissagedus
risperidoonravi saanud isikutel 0,43%.

c Ei täheldatud risperidooni kliinilistes uuringutes, kuid täheldati risperidooni turuletulekujärgse
kasutamise käigus.

d Tekkida võib ekstrapüramidaalhäire: parkinsonism (suurenenud süljeeritus, skeletilihaste jäikus,
parkinsonism, süljevool, liigesrigiidsus, bradükineesia, hüpokineesia, maskitaoline nägu, lihaspinge,
akineesia, kuklakangestus, lihasjäikus, parkinsonistlik kõnnak ja ebanormaalne glabellaarrefleks,
parkinsonismi rahulolekutreemor), akatiisia (akatiisia, rahutus, hüperkineesia ja rahutute jalgade
sündroom), värin, düskineesia (düskineesia, lihastõmblused, koreoatetoos, atetoos ja müokloonus),
düstoonia. Düstoonia hulka kuuluvad düstoonia, hüpertoonia, tortikollis, tahtmatud lihastõmblused,
lihaskontraktuur, laukramp, okulogüratsioon, keele paralüüs, näospasm, neeluspasm, müotoonia,
opistotoonus, suu-kurgu spasm, pleurototoonus, keelespasm ja lõuakramp. Tuleb tähele panna, et
kaasatud on sümptomite laiem skaala, kuid need ei pruugi ilmtingimata olla ekstrapüramidaalse
päritoluga. Insomnia hulka kuuluvad: esialgne unetus, keskmine unetus; Konvulsiooni hulka
kuuluvad: grand mal konvulsioonid; Menstruaalhäirete hulka kuuluvad: menstruaaltsükli häired,
oligomenorröa; Tursete hulka kuuluvad: generaliseerunud tursed, perifeerne turse, pehme turse.

Paliperidooni preparaatidega esinenud kõrvaltoimed
Paliperidoon on risperidooni aktiivne metaboliit ja seetõttu on nende ühendite kõrvaltoimete profiilid
(suukaudsed ja süstitavad ravimvormid) asjakohased. Lisaks eespool kirjeldatud kõrvaltoimetele on
alljärgnevaid kõrvaltoimeid täheldatud paliperidooni toodete kasutamisel, mistõttu need võivad
esineda ka risperidooniga.

Südame häired: posturaalne ortostaatiline tahhükardia sündroom.

Ravimirühmale omased toimed
Nagu teistegi antipsühhootikumide korral, on risperidooni turuletulekujärgsel perioodil väga harva
teatatud QT-intervalli pikenemisest. Antipsühhootiliste ravimitega seoses teada antud pikenenud QT-
intervalliga teiste ravimirühmaga seotud südame kõrvaltoimete hulka kuuluvad vatsakeste arütmia,
vatsakeste virvendus, vatsakeste tahhükardia, äkksurm, südameseiskus ja Torsade de Pointes.

Venoosne trombemboolia
Antipsühhootiliste ravimite kasutamisel on teatatud venoosse trombemboolia juhtudest, sh
kopsuemboolia ja süvaveenitromboosi juhtudest (esinemissagedus teadmata).

Kehakaalu tõus
Risperidoonravi ja platseeboravi saavaid skisofreeniahaigeid täiskasvanud patsiente, kelle kehakaal
tõusis 7% võrra, võrreldi 6...8 nädalat kestvates platseebokontrollitud uuringutes ja risperidoonravi
saavatel patsientidel ilmnes statistiliselt märkimisväärselt suurem kehakaalu tõus (18%) kui
platseeboravi saavatel patsientidel (9%). Platseebokontrollitud 3-nädalastes uuringutes ägeda maniaga
patsientidel esinenud 7% kehakaalu tõus uuringu lõpus oli sarnane risperidoonirühmas (2,5%) ja
platseeborühmas (2,4%) ning pisut suurem aktiivse kontrolli rühmas (3,5%).

Sotsialiseerumata ja teiste käitumishäiretega laste ning noorukitega läbi viidud pikaajalistes uuringutes
ilmes pärast 12-kuulist ravi keskmiselt 7,3 kg kehakaalu tõus. Eeldatav kaalutõus tervetel 5...12-
aastastel lastel on 3...5 kg aastas. 12...16-aastastel tüdrukutel säilib kehakaalu tõus aasta kohta 3...5 kg
piires, poistel tõuseb kehakaal ligikaudu 5 kg aastas.

Lisateave patsientide erirühmade kohta
Alljärgnevalt on ära toodud kõrvaltoimed, mis esinesid dementsusega eakatel patsientidel või lastel
sagedamini kui täiskasvanutel.

Dementsust põdevad eakad patsiendid
Dementsust põdevatel eakatel patsientidel kliinilistes uuringutes esinenud kõrvaltoimed olid mööduv
ajuisheemia atakk ja ajuvereringe äge haigus, mille esinemissagedus oli vastavalt 1,4% ja 1,5%. Lisaks
täheldati dementsusega eakatel patsientidel järgmisi kõrvaltoimeid, mille esinemissagedus oli 5% ja
vähemalt kaks korda sagedam kui teistes täiskasvanute rühmades: kuseteede infektsioon, perifeerne
ödeem, letargia ja köha.

Lapsed
Lastel esinevad kõrvaltoimed on eeldatavasti sarnased täiskasvanutel täheldatuga. Lastel (5...17
eluaastat) täheldati järgmisi kõrvaltoimeid, mille esinemissagedus oli 5% ja vähemalt kaks korda
sagedam kui täiskasvanute kliinilistes uuringutes: unisus/sedatsioon, väsimus, peavalu, suurenenud
söögiisu, oksendamine, ülemiste hingamisteede põletik, ninakinnisus, kõhuvalu, pearinglus, köha,
palavik, värisemine, kõhulahtisus ja enurees.

Pikaajalise risperidoonravi mõju seksuaalsele küpsusele ja kasvule ei ole piisavalt uuritud (vt lõik 4.4,
alalõik „Lapsed“).


Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Sümptomid
Üldiselt on täheldatud nähud ja sümptomid seotud risperidooni teadaoleva farmakoloogilise toime
tugevnemisega. Need on unisus ja sedatsioon, tahhükardia ja hüpotensioon ning ekstrapüramidaalsed
sümptomid. Üleannustamise korral on teatatud QT-intervalli pikenemisest ja krampidest. Risperidooni
üleannustamisel koos paroksetiiniga on teatatud Torsade de Pointes' tekkest.

Ägeda üleannustamise korral tuleb arvestada mitme erineva ravimi seotusega.

Ravi
Looge ja säilitage hingamisteede avatus ning tagage adekvaatne oksügenisatsioon ja ventilatsioon.
Maoloputust (pärast intubatsiooni, kui patsient on teadvuseta) ja aktiivsöe manustamist koos
lahtistitega tuleb kaaluda ainult juhul, kui ravimi võtmisest on möödunud vähem kui üks tund. Kohe
tuleb alustada kardiovaskulaarse monitooringuga, mis peab sisaldama pidevat elektrokardiograafilist
jälgimist võimalike arütmiate avastamiseks.

Risperidoonile puudub spetsiifiline antidoot. Seetõttu tuleb rakendada sobivaid toetavaid meetmeid.
Hüpotensiooni ja tsirkulatoorset kollapsit tuleb ravida sobivate meetmetega, nt intravenoossete
vedelike ja/või sümpatomimeetikumide manustamisega. Raskete ekstrapüramidaalsete sümptomite
korral tuleb manustada antikolinergilist ravimit. Tähelepanelik meditsiiniline järelevalve ja jälgimine
peab jätkuma seni, kuni patsiendi seisund paraneb.

Farmakoterapeutiline rühm: teised antipsühhootikumid.
ATC-kood: N05AX08

Toimemehhanism
Risperidoon on unikaalsete omadustega selektiivne monoaminergiline anatgonist. Risperidoonil on
kõrge afiinsus serotoninergiliste 5-HT ja dopaminergiliste D -retseptorite suhtes. Risperidoon
2
2
seondub ka alfa -adrenergiliste retseptoritega ja väiksema afiinsusega H -histaminergiliste ning alfa -
1
1
2
adrenergiliste retseptoritega. Risperidoon ei oma afiinsust kolinergiliste retseptorite suhtes. Kuigi
risperidoon on tugev D antagonist, mis arvatakse parandavat skisofreenia positiivseid sümptomeid,
2
põhjustab see vähem motoorse aktiivsuse depressiooni ja katalepsia induktsiooni kui klassikalised
antipsühhootikumid. Tasakaalustatud tsentraalne serotoniini ja dopamiini antagonism võib vähendada
kalduvust põhjustada ekstrapüramidaalset kõrvaltoimet ning laiendada terapeutilist aktiivsust
skisofreenia negatiivsete ja afektiivsete sümptomite suhtes.

Farmakodünaamilised toimed

Kliiniline efektiivsus

Skisofreenia
Risperidooni tõhusus skisofreenia lühiajalises ravis on kinnitatud nelja uuringuga, mille kestus oli 4
kuni 8 nädalat ning kus osales üle 2500 patsiendi, kes vastasid skisofreenia DSM-IV kriteeriumidele.
6-nädalases platseebokontrollitud uuringus, kus risperidooni tiitriti annuseni kuni 10 mg kaks korda
päevas, olid risperidooni näitajad platseebost paremad lühikese psühhiaatriaalase hindamisskaala
(BPRS, Brief Psychiatric Rating Scale) üldskoori osas. Kaheksanädalases platseebokontrollitud
uuringus nelja risperidooni fikseeritud annusega (2, 6, 10 ja 16 mg päevas, võetuna kaks korda päevas)
olid kõik neli rühma positiivsete ja negatiivsete sündroomide skaala (PANSS, Positive and Negative
Syndrome Scale) üldskoori osas platseebost paremad. Kaheksanädalases annuste võrdlemise uuringus
risperidooni viie fikseeritud annusega (1, 4, 8, 12 ja 16 mg päevas, võetuna kaks korda päevas) oli 4, 8
ja 16 mg päevas risperidooni rühmade PANSS üldskoorid paremad kui 1 mg risperidooni rühmas.
Neljanädalases platseebokontrollitud uuringus, kus võrreldi risperidooni kahte fikseeritud annust (4 ja
8 mg päevas, võetuna üks kord päevas), olid mõlemad risperidooni rühmad platseebost paremad
mitme PANSS näitaja osas, sh PANSS üldskoor ja ravile reageerimise näitaja (PANSS üldskoori
>20% langus). Pikaajalises uuringus täiskasvanud ambulatoorsete patsientidega, kes vastasid
skisofreenia DSM-IV kriteeriumidele ja kelle seisund oli antipsühhootilise ravi foonil kliiniliselt
stabiilne vähemalt 4 nädalat, randomiseeriti osalejad risperidooni 2 kuni 8 mg päevas või haloperidooli
rühma üheks kuni kaheks aastaks retsidiivi jälgimiseks. Risperidooni saavatel patsientidel tekkis selle
perioodi vältel relaps märkimisväärselt hiljem, kui haloperidooli saavatel patsientidel.

Mania-episoodid bipolaarse häire korral
Risperidooni monoteraapia tõhusus bipolaarse häire mania-episoodide ägedas ravis tõestati kolmes
topeltpimedas platseebokontrollitud monoteraapia uuringus, kus osales ligikaudu 820 patsienti, kellel
oli DSM-IV kriteeriumidele vastav I tüüpi bipolaarhäire. Kolmes uuringus oli risperidooni annus 1
kuni 6 mg ööpäevas (algannus 3 mg kahes uuringus ja ühes uuringus 2 mg ) platseebost oluliselt
parem eelmääratletud primaarse tulemusnäitaja osas, milleks oli YMRS (Young Mania Rating Scale)
üldskoori muutus algnäitajast 3. nädalal. Sekundaarse tõhususe tulemused olid üldiselt kooskõlas
primaarse tulemusega. Patsientide osakaal, kellel esines 50% vähenemine YMRSi koguskaalas
võrreldes algnäitajast kuni 3. nädala tulemusnäitajani, oli risperidoonirühmas märkimisväärselt suurem
kui platseeborühmas. Üks kolmest uuringust sisaldas haloperidooli saavat rühma ja 9-nädalast
topeltpimedat säilitusravi faasi. Tõhusus säilis kogu 9-nädalase säilitusravi vältel. Tõhusus püsis kogu
9-nädalase säilitusravi perioodi. YMRS üldskoori muutus algnäitaja suhtes paranes pidevalt ning oli
12. nädalal risperidooni ja haloperidooli rühmas võrreldav.

Risperidooni tõhusust ägeda mania ravis (lisaks meeleolu stabiliseerimisele) kinnitati ühes kahest
kolmenädalasest topeltpimedast uuringust, kus osales ligikaudu 300 patsienti, kes vastasid bipolaarse I
tüübi häire DSM-IV kriteeriumidele. Ühes 3-nädalases uuringus, milles risperidooni manustati lisaks
liitiumile või valproaadile annuses 1...6 mg ööpäevas, algannusega 2 mg ööpäevas, oli risperidooni
toime ülekaalukam ainult liitiumi või valproaadi toimest võrreldes eelnevalt fikseeritud algse
tulemusnäitajaga, s.t võrreldes muutusega algnäitajast YMRSi üldkoori alusel 3. nädalal. Teises 3-
nädalases uuringus, milles risperidooni manustati koos liitiumi, valproaadi või karbamasepiiniga
annuses 1...6 mg ööpäevas, algannusega 2 mg ööpäevas, ei olnud risperidooni toime ülekaalukam
ainult liitiumi, valproaadi või karbamasepiini toimest YMRSi üldkoori vähenemise osas. Uuringu
sellise tulemuse võimalik seletus on risperidooni ja 9-hüdroksü-risperidooni kliirensi aktiveerimine
karbamasepiini vahendusel, mis viis risperidooni ja 9-hüdroksü-risperidooni subterapeutilise
sisalduseni. Kui karbamasepiini rühm jäeti post-hoc analüüsist välja, vähendas risperidooni ja liitiumi
või valproaadi kombinatsioon YMRS üldskoori paremini kui ainult liitium või valproaat.

Püsiv agressiivsus dementsuse korral
Risperidooni tõhusus dementsuse käitumuslike ja psühholoogiliste sümptomite (Behavioural and
Psychological Symptoms of Dementia, BPSD - siia alla kuuluvad käitumishäired, nagu agressiivsus,
agiteeritus, psühhoos, aktiivsus ja afektiivsed häired) ravis kinnitati kolmes topeltpimedas,
platseebokontrollitud uuringus 1150 eakal mõõduka kuni raske dementsusega patsiendil. Ühes
uuringus hinnati risperidooni fikseeritud annuseid 0,5, 1 ja 2 mg päevas. Kahes muudetavate annuste
uuringutes kasutati risperidooni annuseid vahemikus 0,5 kuni 4 mg päevas ja 0,5 kuni 2 mg päevas.
Risperidoon oli statistiliselt oluliselt ja ka kliiniliselt tõhusam agressiooni ravis ja vähem tõhus
agitatsiooni ja psühhoosiga eakate dementsete patsientide ravis (hinnatuna Behavioural Pathology in
Alzheimer’s Disease Rating Scale [BEHAVE-AD-skaala] - käitumispatoloogia hindamisskaala
Alzheimeri tõve korral ja CMAI-skaala (Cohen-Mansfield Agitation Inventory - Cohen-Mansfieldi
agitatsioonimäära skaala) alusel). Risperidooni ravi efekt ei sõltunud MMSE (Mini-Mental State
Examination) testi skoorist (ja järelikult dementsuse tõsidusastmest); risperidooni sedatiivsetest
omadustest; psühhoosi puudumisest või olemasolust; dementsuse tüübist (Alzheimeri tõvega seotud,
vaskulaarset tüüpi või segatüüpi) (vt ka lõik 4.4).

Lapsed

Käitumishäire
Risperidooni tõhusus disruptiivsete käitumishäirete lühiajalises ravis kinnitus kahes topeltpimedas
platseebokontrollitud uuringus ligikaudu 240 patsiendiga vanuses 5...12 aastat, kes olid DSM-IV
kriteeriumi järgi disruptiivsete käitumishäiretega ja piiripealse intellektiga või kerge kuni keskmise
vaimse puude/õppimishäirega. Kahes uuringus oli risperidoon annuses 0,02 kuni 0,06 mg/kg/päevas
oluliselt parem kui platseebo eelmääratletud primaarse tulemusnäitaja osas, s.t 6. nädala N-CBRF-i
(Nisonger-Child Behaviour Rating Form) destruktiivse käitumishäire alaskaala muutuse osas
algnäitajast.

Risperidoon metaboliseeritakse 9-hüdroksü-risperidooniks, millel on risperidooniga sarnane
farmakoloogiline aktiivsus (vt Biotransformatsioon ja eritumine).

Imendumine
Risperidoon imendub suukaudsel manustamisel täielikult, maksimaalne plasmakontsentratsioon
saavutatakse 1…2 tunniga. Risperidooni absoluutne suukaudne biosaadavus on 70% (CV=25%).
Risperidooni suhteline suukaudne biosaadavus tableti puhul on lahusega võrreldes 94% (CV=10%).
Imendumist ei mõjuta toit ja seega võib risperidooni manustada söögikordadest sõltumatult.
Risperidooni püsiseisund saavutatakse enamusel patsientidel ühe päevaga. 9-hüdroksü-risperidooni
püsiseisund saavutatakse 4...5 päevaga.

Jaotumine
Risperidoon jaotub kiiresti. Jaotumisruumala on 1...2 l/kg. Plasmas seondub risperidoon albumiiniga ja
alfa -happe glükoproteiiniga. Risperidooni seonduvus valkudele on 90%, 9-hüdroksü-risperidoonil
1
77%.

Biotransformatsioon ja eritumine
Risperidoon metaboliseeritakse CYP2D6 vahendusel 9-hüdroksü-risperidooniks, millel on sarnane
farmakoloogiline toime kui risperidoonil. Risperidoon ja 9-hüdroksü-risperidoon koos moodustavad
aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni. Geneetilise polümorfismi aineks on CYP2D6. CYP2D6
intensiivsed metaboliseerijad muudavad kiirelt risperidooni 9-hüdroksü-risperidooniks, samas kui
nõrgad CYP2D6 metaboliseerijad teevad seda palju aeglasemalt. Ent intensiivsetel metaboliseerijatel
on madalam risperidooni ja kõrgem 9-hüdroksü-risperidooni kontsentratsioon võrreldes nõrkade
metaboliseerijatega, risperidooni farmakokineetika ja 9-hüdroksü-risperidoon koosmanustatuna (nt
aktiivne antipsühhootiline fraktsioon) peale ühte või mitut annust on sarnased CYP2D6 intensiivsetel
ja nõrkadel metaboliseerijatel.

Teine risperidooni metaboolne rada toimub N-dealküülimisel. In vitro uuringutes inimese maksa
mikrosoomidega näitas, et risperidoon ei pärsi kliiniliselt olulistes kontsentratsioonides nende ravimite
metabolismi, mida vahendavad tsütokroom P450 isoensüümid, sh CYP1A2, CYP2A6, CYP2C8/9/10,
CYP2D6, CYP2E1, CYP3A4 ja CYP3A5. Üks nädal pärast manustamist eritub 70% annusest uriiniga
ja 14% väljaheitega. Uriinis on risperidooni ja 9-hüdroksü-risperidooni osakaal 35...45% annusest.
Ülejäänud on inaktiivsed metaboliidid. Pärast suukaudset manustamist psühhootilistele patsientidele
elimineeritakse ravim poolväärtusajaga ligikaudu 3 tundi. 9-hüdroksü-risperidooni ja aktiivse
antipsühhootilise fraktsiooni eliminatsiooni poolväärtusaeg on 24 tundi.

Lineaarsus/mittelineaarsus
Risperidooni plasmakontsentratsioonid on terapeutilises annusevahemikus annusega
proportsionaalsed.

Eakad, neeru- ja maksakahjustusega patsiendid
Ühe annuse uuringus olid toimeaine antipsühhootilise fraktsiooni plasmakontsentratsioonid keskmiselt
43% suuremad, poolväärtusaeg 38% pikem ning aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni kliirens eakatel
30% vähenenud. Neerupuudulikkusega patsientidel täheldati suuremat toimeaine aktiivse
antipsühhootilise fraktsiooni plasmakontsentratsiooni ja antipsühhootilise fraktsiooni keskmiselt 60%
vähenenud kliirensit. Risperidooni plasmakontsentratsioonid olid maksapuudulikkusega patsientidel
normaalsed, kuid risperidooni vaba fraktsioon suurenes plasmas ligikaudu 35%.

Lapsed
Risperidooni, 9-hüdroksü-risperidooni ja aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni farmakokineetika lastel
sarnanes täiskasvanutele.

Sugu, rass ja suitsetamisharjumused
Populatsiooni farmakokineetilisest analüüsist ei selgunud soo, rassi ja suitsetamisharjumuste olulist
mõju risperidooni või aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni farmakokineetikale.

(Sub)kroonilise toksilisuse uuringutes, kus ravimit hakati manustama seksuaalselt ebaküpsetele
rottidele ja koertele, täheldati annusest sõltuvat mõju nii isas- kui ka emaslooma genitaaltrakti ja
rinnanäärmetele. Need mõjud sõltusid prolaktiini sisaldusest seerumis, mis tulenes risperidooni D -
2
dopamiini retseptoreid aktiveerivast toimest. Lisaks näitasid koekultuuride uuringud, et raku kasv võib
olla stimuleeritud prolaktiini tõttu inimeste rinnakasvajate puhul. Risperidoon ei olnud rottidele ja
küülikutele teratogeense toimega. Rottidel tehtud reproduktsiooniuuringutes risperidooniga täheldati
kahjulikku toimet vanemate paaritumiskäitumisele ning järeltulijate sünnikaalule ja elulemusele.
Risperidooni emakasisest manustamist rottidele seostati täiskasvanueas kognitiivsuse defitsiidiga.
Teised antagonistid on tiinetele loomadele manustatuna põhjustanud negatiivseid toimeid järeltulijate
õppimis- ja motoorse arengu võimele.

Toksilisuse uuringutes rottide noorloomadel täheldati pesakonna suurenenud suremust ja füüsilise
arengu hilinemist. 40-nädalases uuringus kutsikatega, hilines neil suguline küpsemine. Koerte pikkade
luude kasvu ei mõjutanud kontsentratsioonid, mis olid AUC alusel 3,6 korda suuremad kui
maksimaalne noorukite ekspositsioon (1,5 mg ööpäevas) inimesel; mõju pikkade luude kasvule ja
sugulisele küpsemisele täheldati kontsentratsioonide puhul, mis ületasid 15 korda maksimaalset
noorukite ekspositsiooni inimesel.

Risperidoon ei olnud genotoksiline. Risperidooni suukaudse kartsinogeensuse uuringutes rottidel ja
hiirtel suurendas toimeaine hüpofüüsi adenoome (hiirtel), endokriinseid pankrease adenoome (rotil) ja
rinnanäärme adenoome (mõlemal liigil). Need kasvajad võivad olla seotud dopamiini D antagonismi
2
pikenemisega ja hüperprolaktineemiaga. Nende närilistel kindlaks tehtud kasvajate olulisus inimesele
pole teada. Loomuuringud näitavad in vitro ja in vivo, et suures annuses risperidoon võib põhjustada
QT-intervalli pikenemist, mis on teoreetiliselt seotud Torsade de pointes'i suurenenud riskiga
patsientidel.

Tableti sisu:
Laktoosmonohüdraat,
Maisitärklis,
Mikrokristalliline tselluloos (E460),
Naatriumlaurüülsulfaat,
Kolloidne veevaba ränidioksiid (E551),
Puhastatud talk (E553b),
Magneesiumstearaat (E572).


Tableti kate (1 mg tablett):
Hüpromelloos (E464),
Propüleenglükool (E1520),
Puhastatud talk (E553b).

Tableti kate (2 mg tablett):
Hüpromelloos (E464),
Propüleenglükool (E1520),
Titaandioksiid (E171),
Puhastatud talk (E553b),
Päikeseloojangukollane pigment (E110).

Tableti kate (3 mg tablett):
Hüpromelloos (E464),
Propüleenglükool (E1520),
Titaandioksiid (E171),
Puhastatud talk (E553b),
Kollane kinoliinipigment (E104).

Tableti kate (4 mg tablett):
Hüpromelloos (E464),
Propüleenglükool (E1520),
Puhastatud talk (E553b),
Titaandioksiid (E171),
Kollane kinoliinipigment (E104),
Indigokarmiini pigment (E132).

Ei kohaldata.

2 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 30°C.

PVC/PVdC-alumiiniumist blistritesse on pakendatud 20, 28, 30, 50, 60, 90, 100 ja 120 tabletti. .

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.