Skisofreenia Autor: Anti Liiv

Skisofreenia on psüühikahäire, mille üle on psühhiaatrid kogu eelmise sajandi vaielnud. Tõenäoliselt on tegemist koguni iselaadse häirete rühmaga, mida teadlased on aastakümnete vältel üritanud kõikvõimalikul viisil liigitada. Skisofreenia piiride ülemäärane teoreetiline laiendamine on põhjustanud vaidlusi haiguse diagnoosimisel, seda enam, et mittespetsialistil (nt pereliikmel) on sageli üpris raske isegi kahtlustada, et tegemist võiks olla psühhootilise häirega.

Eestis esineb seda enamasti nooruki- või varases täiskasvanueas algavat ja aastaid kestvat häiret 0,6%-l elanikkonnast. Skisofreeniale on iseloomulikud mõtlemise ja tajumise ning tundeelu sügavad häired. Arukus ja loomingulisus ei kao, mida tõendab kas või seegi, et paljud maailma silmapaistvad kunstnikud, heliloojad, kirjanikud, teadlased ja maletajad on olnud skisofreeniahaiged, kuid sellest hoolimata saavutanud oma alal väga suurt edu.

Ravivõimalused olid veel 20. sajandi esimesel poolel kesised (tulemuslikemad neist insuliinravi ja elektrišokkravi), mistõttu selle häire korral veedeti aastaid psühhiaatriahaiglates ja varjupaikades. Murrang saabus, kui 1950. aastate teisel poolel hakati ka Eestis kasutama uusi sünteesitud psühhofarmakone, mis võimaldas raviaega lühendada. Tulemused olid nii head, et 1960. aastate lõpul otsustati üle minna põhiliselt ambulatoorsele ravile ning vähendada voodikohti psühhiaatriahaiglates. Selline suundumus on kestnud seniajani.

Vaatamata oluliselt edukamale ravile, moodustavad selle häirega isikud ka praegu märkimisväärse osa psühhiaatriliste hooldekodude asukatest, samuti psüühikahäire tõttu ajutiselt või püsivalt töövõimetutest inimestest. Riigipoolne kompensatsioon selle häirega isikutele vajalike ravimite ostmiseks ja elatusrahaks on püsiva puude tõttu märkimisväärne.