Dementsus Autor: Anti Liiv

Dementsus ehk nõdrameelsus on harilikult aju kahjustavast orgaanilisest haigusest (sh mürgistus või trauma) tingitud ulatuslik vaimse võimekuse halvenemine pärast 18. eluaastat, mis progresseerudes piirab oluliselt inimese sotsiaalset ja kutsealast teovõimet. Ennekõike ilmneb dementsus mälu ja otsustusvõime nõrgenemises. Halveneb võime õppida uusi asju või meenutada varasemas eas õpitut ja kogetut. Nürineb arusaamine raamatu või filmi sisust. Seisundi süvenedes muutub inimene järjest abitumaks: ei suuda enam enda eest hoolitseda, ei mäleta oma elukohta jms. 

Dementsus avaldub enamasti pärast 70. eluaastat ning on üle 90-aastastel vanuritel üsna tavaline. Arvatavasti on see seotud pärilikkusega, kuid on inimesi, kes säilitavad suurepärase vaimse töö võimekuse ka veel 90. eluaastates.

Dementsusel on mitmeid vorme. Alzheimeri tõbe põeb umbes 2% Eesti 65-aastastest elanikest, üle 85-aastastest aga juba 25%. Alzheimeri tõppe haigestunul hakkavad 3–5 aasta pärast kiiresti süvenema nõdrameelsuse tunnused, seejuures võib inimene elada järjest abitumaks muutudes veel umbes 10 aastat. Parkinsoni tõve põdejatest umbes 20% muutub haiguse lõppjärgus nõdrameelseks. Vaskulaarset (aju verevarustuse häiretest tingitud) dementsust diagnoositakse aastas umbes kaks uut juhtu tuhande üle 65-aastase inimese kohta. Alkoholdementsus võib kroonilise alkoholismi korral avalduda juba 50–60-aastastel. Seda dementsuse vormi esineb üsna sageli. Nüüd on Eestis juba üksikuid nõdrameelseid kauaaegsete heroiinisüstijate hulgas. Teiste maade kogemustest on teada, et kui HIVsse nakatunul on juba diagnoositud AIDS, siis umbes 20–30%-l neist ilmnevad ka süveneva nõdrameelsuse nähud. Seniilne dementsus võib kaasneda seniilsuse ehk vanadusnõrkusega.

Dementsuse ravis ei ole märkimisväärset edu saavutatud. Ravi ja hooldus on suunatud toimetuleku parandamisele.

Vt ka Alzheimeri tõbi, amneesia, Parkinsoni tõbi.