Agressiivsus Autor: Jüri Ennet

Agressiivsus on mitmete psüühikahäirete korral avalduv sõjakas, ründav, pealetükkiv või tüütu käitumine. Seda võib täheldada näiteks lapseeas alanud käitumis- ja psüühikahäiretes, nagu hüperkineetilised häired või tõrges-trotslik käitumine. Hüperkineetilised käitumishäired algavad tavaliselt enne 5. eluaastat ja väljenduvad püsivuse puudumisena vaimsetes toimingutes, samuti süsteemitus, hajevil või üliaktiivses tegutsemises. Vanuritel võib esineda mitmeid orgaanilisi psüühikahäireid, mis avalduvad rahutuse ja agressiivsusena. Tänapäeval sagenenud psühhoaktiivsete ainete (alkohol, narkootikumid, teatud ravimid) tarvitamine tekitab agressiivset, ebaadekvaatset käitumist ning soodustab kuritegevust ja perevägivalda. Agressiivne käitumine koos põhjendamatu armukadedusega on näiteks üks alkoholismiga kaasnevaid nähte. Meelepetted ja/või luulud võivad aga olla agressiivsuse põhjuseks mõnede psüühikahäirete korral. Agressiivselt käituv vaimuhaige on tavaliselt süüdimatus seisundis (selle teeb kindlaks kohtupsühhiaatriline ekspertiis) ja tema suhtes rakendatakse meditsiinilise iseloomuga mõjutusvahendeid (nn sundravi) psühhiaatriaasutuses. Agressiivne käitumine võib olla põhjustatud ka afektiseisundist (tugevast, tavaliselt kiirelt mööduvast erutusest, tundeplahvatusest), kohanemishäiretest (tugeva stressi korral) või isiksusehäirest ehk psühhopaatiast (düssotsiaalne isiksus, ebastabiilne isiksus jt). Nende haigusseisundite ravi on eelkõige haigusspetsiifiline, s.o ravitakse põhihaigust. Kui agressiivne käitumine on seotud psüühikahäirega ja see ohustab haige või kaaskodanike tervist, julgeolekut või elu, rakendatakse tahtevastast hospitaliseerimist.