Vaimne alaareng Autor: Anti Liiv

Vaimne alaareng ehk nõrgamõistuslikkus tähendab mõistuse ja oskuste peetunud või puudulikku arengut koolieelses eas, mis ilmneb nii kõnes, liigutustes, toimuvast arusaamises kui ka sotsiaalses suhtlemises. See ei ole meditsiiniliselt mõjutatav häire, vaid seisund, mille puhul on võimalik rakendada eripedagoogilisi võtteid, õpetamaks ühiskonnas toimetulemise oskusi. Eestis on sellise puudega inimesi umbes 1,7% rahvastikust. Vaimne alaareng jagatakse nelja raskusastmesse.

1. Kerge vaimne alaareng, mida mõnikümmend aastat tagasi nimetati debiilsuseks ehk kergeks oligofreeniaks. Sellistel inimestel on raskusi hariduse omandamisega isegi põhikooli tasandil, kuid nad on võimelised iseseisvalt elama ja lihtsat füüsilist tööd tegema. Nende iseseisvat toimetulekut halvendab kergesti tekkiv kalduvus tarvitada alkoholi või narkootikume.

2. Mõõdukas vaimne alaareng, mida varem on nimetatud ka kergeks imbetsilsuseks ehk mõõdukaks oligofreeniaks. Need inimesed on võimelised omandama põhioskused lugemises, kirjutamises ja arvutamises ning suudavad teha lihtsat praktilist tööd. Täiskasvanueas on neist mõned võimelised iseseisvalt elama, kuid enamasti vajavad nad juhendamist.

3. Raske vaimne alaareng, mida varem nimetati raskeks imbetsilsuseks ehk raskeks oligofreeniaks. Raske vaimse alaarenguga isikud on võimelised omandama üksnes lihtsamaid enda eest hoolitsemise võtteid.

4. Sügav vaimne alaareng, mida mõnekümne aasta eest nimetati sügavaks oligofreeniaks ehk idiootiaks. Sellised inimesed ei suuda aru saada, mida neilt oodatakse, ega täita korraldusi. Neil võib esineda liikumisvõime piiratust, sageli pole nad võimelised kontrollima oma põie ja pärasoole tegevust.

Kerget vaimset alaarengut ei pruugi sotsiaalses miljöös (nt kehalist tööd tehes) ja piisava erikoolituse puhul üldse tähele panna. Kuivõrd tegemist on püsiva seisundiga, on viimastel aastakümnetel ravi asemel üritatud arendada selliste laste erikoolitust ja sotsiaaltööd nendega. Vaimse alaarengu puhul on oluline, et arst diagnoosiks puude võimalikult varakult, sest mõnikord saab lapse seisundit esimeste eluaastate jooksul mõnevõrra parandada. Hiljem on aga kõige olulisem eluks kohandav erikoolitus.

Eestis on loodud mitmed vabatahtlikud lapsevanemate ühendused, mille eesmärk on õpetada vaimse alaarenguga lapsi paremini ühiskonnas toime tulema. Oluliseks abivõtteks on nende laste kaasamine sporti (peetakse koguni ülemaailmseid olümpiaid, millest ka Eesti on aastaid edukalt osa võtnud) ja muudesse tegevustesse.