MXL 120 MG

Tugev valu.

Ravi alustatakse tavaliselt lühitoimelise morfiiniga (tablett või lahus), et selgitada välja valu
kontrollimiseks piisav annus. Seejärel viiakse patsient üle MXL 30/120 mg ekvivalentsele annusele.
Säilinud valu (läbilöögivalu) tuleb ravida morfiini lühitoimelise ravimvormiga (tablett või lahus).

Annus sõltub valu tugevusest ja patsiendi vanusest ning eelnevast analgeesia vajadustest. Valuga
patsientidel, kes saavad nõrgemaid opioide, võib ravi alustada annusega:
- 60 mg üks kord ööpäevas (kui patsient kaalub rohkem kui 70 kg)
- 30 mg üks kord ööpäevas, kui patsient kaalub vähem kui 70 kg, on nõrgestatud organismiga või
eakas

Täiskasvanud ja vanemad kui 12-aastased noorukid
Reeglina võtavad täiskasvanud 1 MXL 30/120 mg toimeainet prolongeeritult vabastava kõvakapsli
ööpäevas. Kui on vajalik suurema annuse kasutamine
, siis ei tohi ajavahemik annuste
manustamise vahel olla lühem kui 12 tundi.

Maksa- või neerukahjustus
Maksa- või neerufunktsiooni häirega patsientidel ja arvatava seedetrakti passaaži aeglustumise korral,
peab MXL 30/120 mg manustama erilise ettevaatusega.

Eakad patsiendid
Eakad patsiendid (reeglina vanemad kui 75 eluaastat) ja halvas üldseisundis patsiendid võivad olla
morfiinile tundlikumad. Seega tuleb suuremat ettevaatlikkust rakendada annuste tiitrimisel ja/või
manustada annuseid pikema ajavahemikuga. Vajadusel võib üle minna väiksema tugevusega
annustele.

Lapsed
Üldise reeglina ei ole MXL 120 mg sobilik noorematel kui 12-aastastel lastel kasutamiseks, sest
toimeaine sisaldus on liiga suur. Samuti puudub piisav ravikogemus MXL 30/120 mg kasutamise
kohta noorematel kui 12-aastastel lastel.

Erijuhised annuse tiitrimisel
Annuse esmaseks tiitrimiseks peab kasutama morfiini lühitoimelist ravimvormi. Annuse järgnevaks
kohandamiseks võib vajadusel kasutada ravimvorme, milles toimeaine sisaldus on väiksem,
kombineerides neid olemasoleva raviga toimeainet prolongeeritult vabastavate tablettidega.

Patsiente, kes on parenteraalselt morfiinilt üle viidud ravile morfiini toimeainet prolongeeritult
vabastava ravimvormiga, tuleb ravida ettevaatusega, võttes arvesse individuaalset tundlikkuse
erinevust, st et ööpäevast vajadust ei tohi ülehinnata.

Tugeva valuga patsientide ravi tuleks tavaliselt alustada 10...30 mg morfiinsulfaadiga iga 12 h järel,
väiksema kehakaaluga patsientidele (<70 kg) on vajalik väiksem algannus.

Kui valu muutub tugevamaks, on vajalik suurema morfiini annuse kasutamine.

Patsiendil on saavutatud optimaalne annus ravimiga MXL 30/120 mg, kui valu on leevendatud 24
tunni vältel ilma kõrvaltoimeteta või kõrvaltoimetega, mis on õigustatud.

Üldiselt tuleb patsiendil kasutada väikseimat annust, mille analgeetiline toime on piisavalt tõhus.

Kroonilise valu ravis peab manustamine toimuma vastavalt kindlale ajakavale.

Patsientidel, kes saavad täiendavat valuravi (nt operatsioon, närvipõimiku blokaad), tuleb annust
pärast meetme teostamist kohandada.


Toimeainet prolongeeritult vabastavad kapslid tuleb alla neelata tervelt, koos piisava hulga
vedelikuga. Kapsleid ei tohi närida, peenestada ega purustada. Kapsleid võib võtta toidukordadest
sõltumatult.

Arst määrab ravi kestuse vastavalt valu sümptomitele.

MXL 30/120 mg ei tohi kunagi kasutada kauem kui see on tingimata vajalik Kui seisundi iseloomu raskuse tõttu osutub vajalikuks veel pikaajalisem valuravi ravimiga MXL 30/120 mg, tuleb
regulaarsete lühikeste intervallidega hoolikalt kontrollida (nt ravi katkestamise teel), kas ja kui suures
ulatuses on säilinud kliiniline vajadus selle järele. Vajadusel tuleb üle minna sobivamatele annustele.
Kroonilise valu seisundis on eelistatud fikseeritud manustamise režiim.

Kuna ärajätunähtude tekkerisk on suurem ravi järsul lõpetamisel, tuleb annust ravi lõpetamisel
vähendada järk-järgult.

MXL 30/120 mg ei tohi kasutada:
- ülitundlikkuse korral morfiini või teiste MXL 30 mg ja 120 mg toimeainet prolongeeritult
vabastavate graanulite koostisosade suhtes,
- iileuse korral,
- ägeda kõhu korral.

Eriti hoolikas meditsiiniline jälgimine ja vajadusel annuse vähendamine on vajalikud, kui esineb:
- opioidsõltuvus,
- teadvusseisundi häire,
- seisundid, millega kaasnevad või mille puhul tuleb vältida hingamiskeskuse ja respiratoorse
funktsiooni häireid, nagu nt raske krooniline obstruktiivne kopsuhaigus, cor pulmonale ja raske
bronhiaalastma,
- seisundid, millega kaasneb intrakraniaalse rõhu tõus, kui mehaanilist ventilatsiooni ei teostata,
- hüpotensioon, mida seostatakse hüpovoleemiaga,
- prostata hüperplaasia koos kusepõie tühjendamise järgse jääkuriiniga (risk kusepõie rebendi
tekkeks uriini retentsiooni tõttu),
- kuseteede stenoos või koolik,
- sapiteede haigus,
- obstruktiivne ja põletikuline soolte haigus,
- feokromotsütoom,
- pankreatiit,
- raske neerufunktsiooni häire,
- raske maksafunktsiooni kahjustus,
- hüpotüreoidism,
- epilepsia või suurenenud krambivalmidus.

Vältimaks toimeaine vabanemise halvenemist kapslis olevatest toimeainet prolongeeritult
vabastavatest graanulitest, tuleb kapslid neelata tervelt ning neid ei tohi purustada, närida või
jahvatada. Purustatud, näritud või jahvatatud graanulite manustamisel vabaneb toimeaine kiiresti ja
imenduv morfiini annus võib olla surmav (vt lõik 4.9)

Alkoholi ja MXL’i samaaegne kasutamine võib suurendada MXL’i kõrvaltoimeid; samaaegset
kasutamist tuleks vältida.

MXL 30/120 mg kapslid on ainult suukaudseks manustamiseks. Tulenevalt abiainetest (eriti talgist),
võib MXL 30/120 parenteraalne kasutamine põhjustada tõsiseid, potentsiaalselt letaalseid
kõrvaltoimeid (nt kopsu granuloom).

Kõige suurem oht opioidide üleannustamisel on hingamise pärssimine.

Pikaajalisel kasutamisel võib patsiendil kujuneda ravimtaluvus ja kontrolli säilitamiseks valu üle
võivad olla vajalikud progresseeruvalt suuremad annused. MXL 30/120 mg pikaajaline kasutamine
võib põhjustada ravimtaluvuse teket koos vajadusega suuremate annuste järele soovitud analgeetilise
toime saavutamiseks. MXL 30/120 mg krooniline kasutamine võib põhjustada füüsilist sõltuvust ja
võõrutussündroomi teket ravi järsul katkestamisel. Kui ravi morfiiniga ei ole enam vajalik, võib olla
soovitatav vähendada annust järk-järgult, et vältida võõrutussümptomeid.

Nagu teised tugevad opioidid, võib ka morfiini puhul esineda kuritarvitamist ja seetõttu võivad
latentse või avaldunud sõltuvushäirega isikud seda tahtlikult kuritarvitada. Opioidanalgeetikumide, ka
MXL 30/120 mg suhtes võib kujuneda psühholoogiline sõltuvus.
MXL 30/120 mg tuleb seetõttu erilise ettevaatusega kasutada patsientidel, kellel on anamneesis
alkoholi või ravimite kuritarvitamine.

MXL 30/120 mg ei ole soovitatav kasutada enne operatsiooni või 24 tunni jooksul pärast seda, kuna
esineb suurem risk iileuse tekkeks või hingamise pärssimiseks võrreldes isikutega, kes ei ole
operatsiooni läbinud.

Morfiini analgeetilise toime tõttu võivad maskeeruda rasked intraabdominaalsed komplikatsioonid
nagu soolte perforatsioon.

Eriti suurte annuste korral võib väga harva tekkida hüperalgeesia, mis ei allu MXL 30/120 mg annuse
suurendamisele. Vajalikuks võib osutuda opioidi annuse vähendamine või opioidi vahetamine.
Adrenokortikaalse puudulikkuse korral (nt Addisoni tõbi) peab jälgima kortisooli kontsentratsiooni
plasmas ja vajadusel asendama kortikoide.
Morfiini mutageensete omaduste tõttu võib seda toimeainet anda fertiilses eas meestele ja naistele
ainult juhul, kui kasutatakse usaldusväärset kontratseptiivset meetodit (vt lõik 4.6).

MXL 30/120 mg kasutamine võib dopingukontrollis anda positiivseid analüüsitulemusi.

Selle ravimi puhul tuleb arvestada järgmiste koostoimetega:

Morfiini ja KNS-pärssijate, nagu rahustid, anesteetikumid, hüpnootikumid ja sedatiivsed ained,
neuroleptikumid, barbituraadid, antidepressandid, gabapentiin, antihistamiinid/antiemeetikumid või
teised opioidid, samaaegne kasutamine võib põhjustada morfiini kõrvaltoimete intensiivistumist
tavalise annuse juures. See viitab eriti hingamise pärssimise, sedatsiooni, hüpotensiooni või isegi
kooma võmalusele.

Alkohol võib tugevdada MXL’i farmakodünaamilisi toimeid; samaaegset kasutamist tuleks vältida.

Antikolinergilise toimega ravimid (nt psühhotroopsed ravimid, antihistamiinid, antiemeetikumid,
Parkinsoni tõve ravimid) võivad suurendada opioidide antikolinergilisi kõrvaltoimeid (nt
kõhukinnisus, suu kuivus või urineerimishäired).

Tsimetidiin ja teised ravimid, mis kõrvaltoimena mõjutavad maksas toimuvat metabolismi, võivad
läbi metabolismi inhibeerimise tõsta morfiini kontsentratsiooni vereplasmas.

Morfiin võib tugevdada lihaslõõgastite toimet.

Eluohtlikest kõrvaltoimetest kesknärvisüsteemile, hingamise ja vereringe funktsioonile on teatatud
juhtudel, kui opioid petidiini manustamisele eelnenud 14 päeva jooksul toimus premedikatsioon MAO
inhibiitoritega. Ei saa välistada samade kõrvaltoimete teket ka morfiini korral. Morfiini ei tohi
manustada koos monoamiinoksüdaasi inhibiitoritega või varem kui 2 nädalat pärast ravi lõpetamist.

Rifampitsiini samaaegne kasutamine võib morfiini toimet nõrgendada.

Rasedus
Teratogeensuse riski hindamiseks inimestel on andmeid ebapiisavalt. On teatatud võimalikust seosest
kubemesonga suurenenud esinemissagedusega. Morfiin läbib platsentaarbarjääri. Loomkatsed on
näidanud kahjuliku toime võimalust lootele terve raseduse jooksul (vt lõik 5.3).
Seetõttu võib morfiini raseduse ajal kasutada vaid juhul, kui kasu emale selgelt ületab riski lapsele.
Morfiini mutageensete omaduste tõttu võib seda anda fertiilses eas meestele ja naistele ainult juhul,
kui kasutatakse tõhusat kontratseptsiooni meetodit.

On teatatud võõrutusnähtudest vastsündinutel pärast morfiini pikaajalist kasutamist raseduse ajal.

Sünnitus
Morfiin võib sünnituse kestust pikendada või lühendada. Vastsündinuid, kelle emad said sünnituse
ajal opioidanalgeesiat, tuleb jälgida hingamise pärssimise või võõrutussümptomite osas ja vajadusel
ravida spetsiifilise opioidi antagonistiga.

Imetamine
Morfiin eritub rinnapiima, kus tekivad suuremad kontsentratsioonid kui ema plasmas. Kuna lastel
võivad tekkida kliiniliselt olulised kontsentratsioonid, ei ole rinnaga toitmine soovitatav.

Morfiin võib muuta tähelepanu ja reaktsioone sellisel määral, et võime osaleda aktiivselt
tänavaliikluses või käsitseda masinaid võib olla kahjustatud või puududa.

See kehtib eriti ravi algul, annuse suurendamisel ja ravimite vahetamisel, samuti kasutamisel koos
alkoholi või trankvillisaatoritega.

Igal individuaalsel juhul peab olukorda hindama raviarst. Kui ravi on stabiilne, ei ole autojuhtimise
keelamine tingimata vajalik.

Kõrvaltoimeid hinnatakse järgmiste sageduste alusel:

Väga sage
( > 1/10)
Sage
(> 1/100 kuni < 1/10)
Aeg-ajalt
(> 1/1000 kuni < 1/100)
Harv
(> 1/10 000 kuni < 1/1000)
Väga harv
(< 1/10 000)
Teadmata
(sagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)


Organsüsteemi
Väga sage
Sage
Aeg-ajalt
Harv
Väga harv
Teadmata
klass
Immuunsüsteemi


Ülitundlikkus


Anafülaktiline ja
häired
anafülaktoidne
reaktsioon
Endokriinsüsteemi



Antidiureetilise

häired
hormooni
väärsekretsiooni
sündroom
(SIADH;
peamiseks
sümptomiks
hüponatreemia)
Psühhiaatrilised

Muutused
Ärritatus,


Mõtlemishäired,
häired
aktiivsuses (reeglina
eufooria,
ravimsõltuvus,
vähenenud aktiivsus, hallutsinatsioonid,
düsfooria
kuid ka
tujumuutused
psühhomotoorne
hüperaktiivsus),
unetus,
segasusseisund
Närvisüsteemi

Peavalu, pearinglus,
Krambid,

Teermor,
Sedatsioon
häired
tahtmatud
hüpertoonia,
allodüünia,
(annusest sõltuv),
lihaskontraktsioonid, paresteesia,
hüperalgeesia (vt
unisus
minestus
lõik 4.4)
Silma kahjustused

Nägemishäired


Mioos
Kõrva ja labürindi

Peapööritus



kahjustused
Südame häired


Tahhükardia,


Palpitatsioonid,
bradükardia
südamepuudulikkus
Vaskulaarsed


Hüpotensioon,



häired
tõusnud vererõhk,
näo õhetus
Respiratoorsed,


Kopsuturse,

Düspnoe
Vähenenud köha
rindkere ja
hingamise
mediastiinumi
pärssumine,
häired
bronhospasm
Seedetrakti häired
Kõhukinnisus Oksendamine (eriti
Soolesulgus,
Kõhunäärme Hammaste

(pikaajalise
ravi alguses),
maitsetundlikkuse ensüümide
kahjustused,
ravi korral),
kõhuvalu, anoreksia, muutused,
aktiivsuse
kuigi seos
iiveldus
suukuivus
düspepsia
tõus või
morfiin-raviga
pankreatiit
ei ole kindel
Maksa ja


Maksaensüümide


Sapikoolikud
sapiteede häired
aktiivsuse tõus
Naha ja

Liighigistamine,
Urtikaaria



nahaaluskoe
lööve
kahjustused
Lihas-skeleti ja




Lihasjäikus

sidekoe
kahjustused
Neerude ja


Uriinipeetus
Neerukoolik

kuseteede häired
Reproduktiivse





Amenorröa,
süsteemi ja
vähenenud libiido,
rinnanäärme
erektsioonihäired
häired
Üldised häired ja

Asteenilised
Perifeersed tursed
Külmavärinad
Kurnatus,
manustamiskoha
seisundid, pruuritus
ravimtaluvus,
reaktsioonid
ravimi
ärajätusündroom

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Mürgistuse sümptomid
Kuna tundlikkus morfiinile on erinevatel isikutel väga erinev, võivad mürgistuse sümptomid
täiskasvanutel tekkida alates üksikannusest, mis vastab ligikaudu 30 mg manustamisele subkutaanselt
või intravenoosselt. Vähipatsientidel ületatakse neid väärtusi sageli ilma tõsiste kõrvaltoimete tekketa.

Opioidimürgistust iseloomustab triaad: mioos, respiratoorne depressioon ja kooma. Kui algul on
pupillid nööpnõelapea suurused, siis väljendunud hüpoksia esinemisel need laienevad. Hingamine on
tugevalt pärsitud (kuni 2...4 hingetõmmet minutis). Seejärel muutub patsient tsüanootiliseks.

Morfiini üleannustamine põhjustab somnolentsust ja stuuporit kuni koomani. Algul jääb vererõhk
normaalseks, kuid langeb seejärel intoksikatsiooni arenedes kiiresti. Püsiv vererõhu langus võib
areneda šokiseisundiks. Võivad tekkida tahhükardia, bradükardia ja neerupuudulikkuseni arenev
rabdomüolüüs. Kehatemperatuur langeb. Skeletilihased lõõgastuvad, mõnikord tekivad
generaliseerunud krambid, eriti lastel. Surma põhjustab tavaliselt hingamispuudulikkus või tüsistused
nagu kopsuturse.

Mürgistuse ravi
Teadvusetutele hingamispeetusega patsientidele on näidustatud ventileerimine, intubatsioon ja opioidi
antagonisti intravenoosne manustamine (nt 0,4 mg naloksooni intravenoosselt). Kui
hingamispuudulikkus püsib, peab üksikannuse manustamist kordama 1...3 korda 3-minutiliste
intervallidega kuni hingamissagedus on normaliseerunud ja patsient reageerib valulikule stiimulile.

Vajalik on hoolikas monitoorimine (vähemalt 24 h vältel), kuna opioidantagonisti toime on lühem kui
morfiinil, võib oodata hingamispuudulikkuse taasteket.

Opioidantagonisti annus lastele on 0,01 mg/kg kehakaalu kohta üksikannusena.
Lisaks on vajalik rakendada meetmeid kehasoojuse kao vältimiseks ja veremahu ravi tagamiseks.

Toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormi purustamine põhjustab morfiini kiire vabanemise,
mis võib lõppeda surmava üleannustamisega.

Farmakoterapeutiline grupp: opioidid, ATC-kood: N02AA01.

Morfiin on unimaguna (Papaver somniferum) fenantreenalkaloid, millel on opioidagonistlik toime.
Sellel on väljendunud afiinsus µ-retseptorite suhtes.

Tsentraalsed toimed
Morfiinil on analgeetiline, köhavastane, uinutav, rahustav, hingamist pärssiv, miootiline,
antidiureetiline, emeetiline ja antiemeetiline (hilise toimega) toime ning kerge hüpotensiivne ja
bradükardiline toime.

Perifeersed toimed
Kõhukinnisus, sapiteede sfinkterite kontraktsioon, kusepõie lihaste ja kusepõie sfinkteri toonuse tõus,
pülooruse spasmist tingitud mao tühjenemise aeglustumine, naha punetus, histamiini vabanemisest
tingitud urtikaaria ja kihelus ning bronhospasm (astmaatikutel), toime hüpotaalamus-hüpofüüs teljele
ja sellest tulenev mõju kortikoidide, suguhormoonide, prolaktiini ja antidiureetilise hormoonide
toimele. Võimalik on nende hormoonide muutustest tingitud kliiniliste sümptomite avaldumine.

Suukaudsel manustamisel algab toime 30...90 minuti pärast. Toime kestus on ligikaudu 4...6 tundi
ning on oluliselt pikem toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormi puhul.

Intramuskulaarsel või subkutaansel manustamisel algab toime 15...30 minuti pärast ja intravenoossel
manustamisel ilmneb see mõne minuti pärast. Toime kestus on ligikaudu 4...6 tundi ja see on
sõltumatu manustamisviisist. Pärast epiduraalset ja intratekaalset manustamist on lokaalne
analgeetiline toime märgatav juba mõne minuti pärast. Toime kestus epiduraalsel manustamisel on
ligikaudu 12 h ja intratekaalsel manustamisel isegi pikem.

In-vitro ja loomkatsetes on näidatud looduslike opioidide, nagu nt morfiini mitmesuguseid toimeid
immuunsüsteemi osadele. Nende leidude kliiniline tähtsus on teadmata.

Pärast suukaudset manustamist imendub morfiin suhteliselt kiiresti - peamiselt peensoole ülemisest
osast ja väiksemal hulgal ka maost. Madal absoluutne biosaadavus (20...40%) tuleneb väljendunud
esmasest maksapassaažist.

Võrdlev biosaadavuse uuring (avatud ristuuring), mis viidi 1994. aastal läbi 23. tervel vabatahtlikul
mehel (vanuses 19...38 eluaastat) näitas pärast MST Continus 60 mg toimeainet prolongeeritult
vabastava kapsli (vastab 60 mg morfiinsulfaadile), võrrelduna võrdluspreparaadi MST 30 mg
Mundipharma’ga (toimeainet prolongeeritult vabastav tablett), ühekordset suukaudset manustamist
järgmisi väärtusi:


MST Continus MST Continus
MST 30 mg
60 mg peale
60 mg tühja kõhuga Mundipharma tühja
sööki
kõhuga
C max [ng/ml]
9,1 (4,5 -19,4) 12,6 (6,1 -24,6)
12,2 (6,9 -21,9)
(aritmeetiline keskmine ja
dispersioon)
C max [ng/ml]
8,6±1,41
11,9±1,43
11,6±1,41
(geomeetriline keskmine ja
dispersiooni koefitsent)
t max [h]
7,4 (2,5 -18,0) 3,9 (2,0 -6,0)
1,8 (0,5 -3,0)
(aritmeetiline keskmine ja
dispersioon)
AUC 0-tlast [ng/ml x h]
178,0 (95,0 -
196,1 (108,9 -292,1) 99,8 (49,7-161,8)
(aritmeetiline keskmine ja 305,8)
dispersioon)
AUC 0-tlast [ng/ml x h]
168,4±1,4
188,0±1,35
95,3±1,37
(geomeetriline keskmine ja
dispersiooni koefitsent)


Pärast intravenoosset üksikannust 4...10 mg on teatatud morfiini jaotusruumalast 1,0...4,7 l/kg. Suuri
kontsentratsioone kudedes on täheldatud maksas, neerudes, seedetraktis ja lihastes. Morfiin läbib
hematoentsefaalbarjääri.

Morfiin metaboliseerub peamiselt maksas, kuid ka soole epiteelis. Põhiline etapp on fenoolse
hüdroksüülgrupi glükuroniseerimine maksa UDP-glükuronüültransferaasi poolt ja N-demetüleerimine.

Peamised metaboliidid on, esimene ja peamine, morfiin-3-glükuroniid ja väiksemal hulgal morfiin-6-
glükuroniid. Samuti tekivad teiste hulgas sulfaatkonjugaadid ja oksüdatsiooni metaboliidid, nagu
normorfiin, morfiin-N-oksiid ja 2. asendis hüdroksüleeritud morfiin. Glükuroniidide poolestusaeg on
oluliselt pikem kui vabal morfiinil. Morfiin-6-glükuroniid on bioloogiliselt aktiivne. On võimalik, et
pikenenud toime neerupuudulikkusega patsientidel tuleneb nendest metaboliitidest.

Pärast suukaudset või parenteraalset manustamist on ligikaudu 80% manustatud morfiinist tuvastatav
uriinis
(10%
muutumatu
morfiinina,
4%
normorfiinina
ja
65%
glükuroniididena,
morfiin-3-glükuroniidi ja morfiin-6-glükuroniidina suhtega 10:1). Morfiini eliminatsiooni
poolväärtusaeg varieerub patsientide vahel suurel määral. Keskmised väärtused pärast parenteraalset
manustamist on vahemikus 1,7...4,5 h, kuigi aeg-ajalt on täheldatud ligikaudu 9 h väärtusi. Ligikaudu
10% morfiinglükuroniididest eritub sapiga koos väljaheitega.

Genotoksilisus

Morfiini mutageensuse hindamiseks ei ole uuringuid läbi viidud. Kirjanduses on leitud morfiini in
vitro mutageenne toime - DNA fragmentatsiooni suurendamine inimese T-rakkudes. Morfiini
mutageensusest in vivo on teatatud hiire mikrotuuma analüüsil ning kromosoomide aberratsiooni
indutseerimisest hiire spermatosoidides ja hiirlaste lümfotsüütides. Mehhanistlikud uuringud viitavad,
et morfiini klastogeensed toimed hiirtel in vivo võivad olla seotud morfiini poolt põhjustatud
glükokortikoidide taseme tõusuga. Kontrastina positiivsetele leidudele näitavad kirjanduses in vitro
katsete andmed, et morfiin ei indutseeri kromosoomide aberratsiooni inimeste leukotsüütides ega
translokatsiooni või letaalseid mutatsioone Drosophila’l.

Kartsinogeensus

Loomkatseid morfiini kartsinogeensuse hindamiseks ei ole läbi viidud.

Reproduktsioonitoksilisus

Kirjanduses on andmed loomkatse kohta emaste rottidega, keda raviti i.p. kuni 15 mg/kg/d morfiiniga
enne paaritumist, kuni 30 mg/kg/d raseduse ajal ja kuni 40 mg/kg/d pärast sünnitust. Katse näitas
fertiilsuse langust emasloomadel ja surnultsündide sageduse tõusu ning elusatel järglastel
kasvupeetust, morfiini ärajätunähte ning spermatosoidide tootmise pärssumist.

Hüdrogeenitud taimeõli, makrogool 6000, talk, magneesiumstearaat.

Kapsli kest: želatiin (sisaldab naatriumdodetsüülsulfaati).

Samuti on kasutatud järgmisi värvaineid:

30 mg kapslid: indigokarmiin (E132), titaandioksiid (E171).
120 mg kapslid: indigokarmiin (E132), titaandioksiid (E171), raudoksiid (E172).

Trükivärv: šellak, must raudoksiid (E172), propüleenglükool.

Ei ole teada.

2 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 25 °C.

1. Polüetüleenkorgiga suletud polüpropüleenpakend.
2. PVdC-kihiga (> 40 gsm) kaetud PVC (250 µm) blisterpakend alumiiniumfooliumis. Blisterpakendid
on paigutatud kartongkarpidesse.

30 mg kapslid: Igas karbis on 10, 14, 28 või 30 kapslit.
120 mg kapslid: Igas karbis on 10, 14, 28 või 30 kapslit.

Erinõuded puuduvad.