MOXONIDIN HEXAL 0,2 MG

Arteriaalne hüpertensioon.

Täiskasvanud:
Ravi peab algama moksonidiini väikseima annusega. See tähendab ööpäevast annust 0,2 mg moksonidiini
hommikul. Kui terapeutiline toime on ebapiisav, võib annust suurendada kolme nädala pärast 0,4 mg-ni.
Seda annust võib manustada ööpäevase üksikannusena (hommikul) või kahe osana (hommikul ja õhtul).
Kui tulemus on järgneva kolme nädala jooksul ikka ebapiisav, võib annust suurendada maksimaalse 0,6
mg-ni ööpäevas, manustatuna kahes osas - hommikul ja õhtul. Moksonidiini üksikannust 0,4 mg ööpäevast annust 0,6 mg ei tohi ületada.
Koos toiduga manustamine ei muuda moksonidiini farmakokineetikat. Moksonidiini võib võtta enne
sööki, söögi ajal või pärast sööki. Tabletid tuleb võtta piisava hulga vedelikuga.
Moksonidiini ei kasutata alla 16 aasta vanustel lastel ja noorukitel, kuna kliinilised andmed nende puhul
on ebapiisavad.

Eakad:
Kahjustumata neerufunktsiooni korral on annustamine sama, mis täiskasvanutel.

Neerufunktsiooni kahjustus:
Mõõduka neerufunktsiooni häirega patsientidel (glomerulaarfiltratsiooni kiirus (GFR) > 30 ml/min kuni <
60 ml/min) ei tohi üksikannus ületada 0,2 mg ja ööpäevane annus 0,4 mg moksonidiini. Raske
neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel (glomerulaarfiltratsiooni kiirus (GFR) < 30 ml/min) on
moksonidiin vastunäidustatud (vt lõik 4.3.).

Maksakahjustus:
Maksakahjustusega patsientide kohta uuringud puuduvad. Kuna moksonidiinil ei esine ulatuslikku
metabolismi maksas, ei ole oodata olulist mõju farmakokineetikale, ja kerge või keskmise raskusega
maksakahjustusega patsientide puhul on annustamine samasugune nagu tervetel täiskasvanutel. Raske
maksahaigusega patsientidele on moksonidiin vastunäidustatud (vt ka lõik 4.4.).
Ravi ei tohi lõpetada järsku, vaid seda tuleb teha kahe nädala jooksul järk-järgult (vt ka lõik 4.4).

- Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes;
- siinussõlme nõrkuse sündroom;
- bradükardia (alla 50 löögi minutis puhkeolekus);
- teise või kolmanda astme atrioventrikulaarne blokaad;
- südamepuudulikkus (vt lõik 4.4).

Turustamisjärgselt on teadatud moksonidiinravi saanud patsientidel erineva astme blokaadi juhtudest.
Sellest tulenevalt ei saa moksonidiini mõju atrioventrikulaarne juhtivusele täielikult välistada. Seepärast
on soovitatav olla ettevaatlik ravi määramisel patsientidele kellel on võimalik eelsoodumus AV blokaadle

Kui moksonidiini kasutatakse 1. astme AV blokaadiga patsientidel, tuleb bradükardia vältimiseks olla
eriti ettevaatlik. Moksonidiini ei tohi kasutada kõrgema astme AV blokaadiga patsientidel (vt lõik 4.3).

Kui moksonidiini kasutatakse raske koronaartõvega või ebastabiilse stenokardiaga patsientidel, tuleb
seda teha erilise ettevaatusega, sest selles patsientide rühmas on kasutamiskogemus piiratud.

Moksonidiin eritub peamiselt neerude kaudu, seetõttu tuleb seda neerukahjustusega patsientidele
manustada ettevaatusega. Neerukahjustuse korral on soovitatav annuse hoolikas tiitrimine, eriti ravi
alguses: alustada tuleb annusega 0,2 mg ööpäevas ja annust võib suurendada maksimaalselt 0,3 mg
ööpäevas kui see on kliiniliselt näidustatud ja patsiendile hästi talutavMõõdukalt langenud
neerufunktsiooniga patsientidel (GRF > 30 ml/min kuni < 60 ml/min, kreatiniini sisaldusega seerumis >
105 µmol/l kuni< 160 µmol/l) tuleb moksonidiini hüpotensiivset toimet hoolikalt jälgida, eriti ravi
alguses. Nendel patsientidel on nõutav annuse ettevaatlik korrigeerimine.


Moksonidiini kasutamisel kombineerituna beeta-adrenoblokaatoritega tuleb ravi lõpetamise korral
katkestada esimesena ravi beeta-adrenoblokaatoriga ja moksonidiiniga mõned päevad hiljem, vältimaks
vererõhu tõusu tagasilöögina.
Kuigi ei ole teada, et moksonidiin-ravi katkestamisel oleks esinenud tagasilööke vererõhule,
ei ole moksonidiin-ravi järsk lõpetamine siiski soovitatav. Annust tuleks vähendada järkjärgult
kahe nädala jooksul.

Eakatel patsiendidel on suurem risk vererõhku alandavate ravimite vaskulaarsele mõjule, seetõttu tuleb
ravi alustada kõige madalamast annusest ja annust tuleb suurenda ettevaatlikult, kasu ja riski suhet
arvestades.

Manustamisel koos teiste antihüpertensiivsete preparaatidega suureneb moksonidiini hüpotensiivne toime.

Moksonidiin võib potenseerida tritsükliliste antidepressantide toimet (vältige koosmääramist),
trankvillisaatorite, alkoholi, sedatiivsete preparaatide ja uinutite toimet. Bensodiasepiinide sedatiivne
toime võib koos moksonidiiniga manustamisel suureneda. Moksonidiin vähendab veidi kognitiivseid
funktsioone koos lorasepaamiga kasutamisel.

Moksonidiin elimineerub tubulaarsekretsiooni teel. Ei saa välistada koostoimeid tubulaarsekretsiooni teel elimineeruvate ravimitega (nagu digitaalis, insuliin, sulfonüüluurea, nitraadi
derivaadid, antireumaatilised preparaadid, hüpolipideemilised preparaadid, allopurinool, kolhitsiin,
probenetsiid, haavandtõve ravimid, türeoidekstraktid). Tolasodiin võib vähendada moksonidiini toimet
annusest sõltuvalt.

Rasedus
Moksonidiini kasutamisest rasedatel andmed puuduvad. Katsed loomadega on näidanud toksilist toimet
reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Võimalik risk inimestel ei ole teada. Moksonidiin ei kasutata rasedatel,
kui see pole vältimatult vajalik.

Imetamine
Moksonidiini ei määrata imetavatele emadele, kuna moksonidiin eritub rinnapiimaga.

Ei ole läbi viidud uuringuid, hindamaks toimet reaktsioonikiirusele. Siiski on täheldatud unisust ja
pearinglust. Keskendumisvõimet ja reaktsioonikiirust nõudvate tegevuste sooritamisel tuleb seda arvesse
võtta.

Kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimed moksonidiini võtmisel on suukuivus, pearinglus, vaimne
kurnatus (asteenia) ja unisus. Sageli väheneb nende sümptomite esinemine pärast esimesi ravinädalaid.
Kõrvaltoimed organsüsteemi klasside kaupa (täheldatud platseebokontrollitud kliinilistes uuringutes 886
moksonidiinile eksponeeritud patsiendiga alltoodud sagedustega):
Väga sage: ≥1/10
Sage: ≥1/100 kuni <1/10
Aeg-ajalt: ≥1/1,000 kuni <1/100
Harva≥1/10,000 kuni <1/1,000
Väga harva <1/10,000
Teadmata (ei saa hinnata olemasoleva info põhjal)

*Platseeboga võrreldes ei olnud esinemissagedus suurem.

Südame häired
Aeg-ajalt: bradükardia

Kõrva ja labürindi kahjustused
Aeg-ajalt: tinnitus

Närvisüsteemi häired
Sage: peavalu*, pearinglus, vertiigo, somnolentsus
Aeg-ajalt: sünkoop*

Vaskulaarsed häired
Aeg-ajalt: hüpotensioon* ( sh ortostaatiline hüpotensioon)

Seedetrakti häired
Väga sage: suu kuivus
Sageli:
kõhulahtisus, iiveldus, oksendamine, düspepsia*

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage: lööve, kihelus
Aeg-ajalt: angioödeem,

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage: asteenia
Aeg-ajalt: ödeem

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Sage: seljavalu
Aeg-ajalt: kaelavalu

Psühhiaatrilised häired
Sage: unetus
Aeg-ajalt: närvilisus



Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamise sümptomid
Väheste teatatud üleannustamise juhtumite hulgas manustati 19,6 mg korraga ilma fataalse lõppeta.
Teatatud nähtude ja sümptomite hulgas on peavalu, sedatsioon, somnolentsus, hüpotensioon,
pearinglus, asteenia, bradükardia, suukuivus, oksendamine, väsimus ja valu ülakõhus. Raske
üleannustamise korral on soovitatav hoolikas jälgimine, eriti teadvushäirete ja hingamise pärssumise
suhtes.
Lisaks võivad väheste suure annusega tehtud loomkatsete andmete põhjal esineda mööduv
hüpertensioon, tahhükardia ja hüperglükeemia.


Üleannustamise ravi
Spetsiifilist antidooti ei ole. Hüpotensiooni korral võib kaaluda vereringe toetust nagu vedelike ja
dopamiini manustamine. Bradükardiat võib ravida atropiiniga.
Alfaretseptorite antagonistid võivad vähendada või kaotada moksonidiini üleannustamisel tekkiva
paradoksaalse hüpertensiooni.

Farmakoterapeutiline rühm: Antihüpertensiivsed ravimid, tsentraalselt toimivad antiadrenergilised ained,
ATC-kood: C02AC05.

Arvukate loomkatsetega on tõestatud, et moksonidiinil on tugev hüpotensiivne toime. Olemasolevad
eksperimentaalsed andmed osutavad, et moksonidiini toimimiskoht paikneb kesknärvisüsteemis (KNS).
Ajutüves seondub moksonidiin valikuliselt I -imidasoliini retseptoritega. Neid imidasoliinitundlikke
1
retseptoreid on valdavalt leitud aju külgvatsakeste rostraalses osas, piirkonnas mis mängib tähtsat osa
sümpaatilise närvisüsteemi tsentraalses juhtimises. Nende I -imidasoliini retseptorite mõjustamise
1
tulemusena väheneb sümpaatilise närvisüsteemi aktiivsus. See on tõestatud kardiaalsete, vistseraalsete ja
renaalsete sümpaatiliste närvide osas.
Moksonidiin erineb teistest tsentraalselt toimivatest hüpotensiivsetest ainetest selle poolest, et omab ainult
nõrka afiinsust tsentraalsete alfa-2-adrenoretseptorite suhtes, võrrelduna afiinsusega I1-
imidasoliinretseptoritele suhtes. Alfa-2-adrenergilised retseptorid on vahelüliks, mis põhjustavad
sedatsiooni ja suukuivust - kõige sagedamini esinevaid tsentraalselt toimivate antihüpertensiivsete
preparaatide kõrvaltoimeid.
Keskmine süstoolne ja diastoolne vererõhk alanevad mõlemad nii rahuolekus kui füüsilise koormuse
korral.

Moksonidiini mõju suremusele ja kardiovaskulaarsele haigestumusele ei ole käesoleval hetkel teada.

Imendumine
Moksonidiin imendub suukaudsel manustamisel hästi. Inimese seedetraktist imendub ligikaudu 90%
manustatud annusest. Manustamine koos toiduga ei muuda moksonidiini farmakokineetikat. Puudub
esmase maksapassaaži efekt ja biosaadavus on 88%.

Jaotumine
Ainult umbes 7% moksonidiinist seondub plasmavalkudega (Vdss = 1,8 ± 0,4 l/kg).
Plasmakontsentratsiooni maksimum saabub 30...180 minutit pärast moksonidiini õhukese
polümeerikattega tableti manustamist.

Biotransformatsioon
Moksonidiinist metaboliseerub 10...20%, peamiselt 4,5-dehüdromoksonidiiniks ja aminometanamidiini
derivaadiks imidasoliiniringi avanemise teel. 4,5-dehüdromoksonidiini hüpotensiivne toime moodustab
ainult 1/10 ja aminometanamidiini derivaadi toime vähem kui 1/100 moksonidiini omast.

Eritumine
Moksonidiin ja selle metaboliidid elimineeruvad pea aegu täielikult neerude kaudu. Üle 90% annusest
eritub neerudega esimese 24 tunni jooksul, kuna 1% eritub roojaga. Esialgse moksonidiini kumulatiivne
eritumine moodustab ligikaudu 50...70%. Keskmine poolväärtusaeg plasmaeliminatsioonil on 2,2...2,3
tundi ja renaalne poolväärtusaeg 2,6...2,8 tundi.

Mõõdukalt langenud neerufunktsiooniga patsientidel (GFR 30...60 ml/min) on AUC on suurenenud 85%
ja kliirens vähenenud 52%. Nendel patsientidel tuleb annust kohandada nii, et maksimaalne ööpäevane
annus ei ületaks 0,4 mg ja maksimaalne üksikannus 0,2 mg.

Raske neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel (GFR < 30 ml) on kliirens vähenenud 68% ja
eliminatsiooni poolväärtusaeg pikenenud 7 tunnini. Nendel patsientidel on monoksidiin vastunäidustatud
(vt lõik 4.3).

Farmakokineetika lastel
Farmakokineetika uuringuid lastel ei ole teostatud.

Farmakoloogilise ohutuse, korduv toksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse, reproduktsiooni- ja
arengutoksilisuse prekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.
Reproduktsioonitoksilisuse uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet fertiilsusele (suukaudsed annused
kuni 6,4 mg/kg kehakaalu kohta rottidel) ega teratogeenset toimet (suukaudsed annused kuni 27 mg/kg
kehakaalu kohta rottidel ja kuni 4,9 mg/kg kehakaalu kohta küülikutel). Ei ole täheldatud kõrvalekaldeid
peri- ja postnataalses arengus rottidel suukaudsete annuste puhul kuni 9 mg/kg kehakaalu kohta.

Vt ka lõik 4.6.

Tableti sisu:
laktoosmonohüdraat
krospovidoon
povidoon K25
magneesiumstearaat

Tableti kate:
hüpromelloos
titaandioksiid (E171)
makrogool 400
punane raudoksiid (E172)

Ei kohaldata.

2 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 30 ºC.

PVC/PVDC/Al blisterpakendid, mis sisaldavad 10, 20, 28, 30, 50, 98, 100, 400 (haiglapakendid 20 x 20,
10 x 40) õhukese polümeerikattega tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimipreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Erinõuded puuduvad.