MOXONIDIN ACTAVIS 0,3 MG

Kerge kuni mõõdukas essentsiaalne hüpertensioon.

Täiskasvanud
Ravi moksonidiiniga peab algama väikseima annusega. Ööpäevane annus 0,2 mg manustatakse
hommikul. Ebapiisava terapeutilise toime korral võib annust suurendada kolme nädala pärast 0,4 mg-
ni. Seda annust võib manustada ööpäevase üksikannusena (hommikul) või kahe osana (hommikul õhtul). Kui ravi tulemus on järgneva kolme nädala jooksul ikka ebapiisav, võib annust suurendada
maksimaalse 0,6 mg-ni ööpäevas, manustatuna kahes osas - hommikul ja õhtul. Moksonidiini
üksikannust 0,4 mg ja ööpäevast annust 0,6 mg ei tohi ületada.
Toiduga samaaegsel manustamisel ei muutu moksonidiini farmakokineetika.
Moksonidiini võib võtta enne sööki, söögi ajal või pärast sööki piisava hulga vedelikuga.

Lapsed
Moksonidiini ei kasutata alla 16 aasta vanustel lastel ja noorukitel, kuna puuduvad kliinilised andmed.

Eakad
Kahjustamata neerufunktsiooni korral on manustamine sama kui täiskasvanutel.

Neerukahjustus
Mõõduka neerufunktsiooni häirega patsientidel (GFR > 30 ml/min ... < 60 ml/min) alustatakse ravi
annusega 0,2 mg ööpäevas ja annust võib suurendada maksimaalselt 0,4 mg ööpäevas. Raske
neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel (GFR < 30 ml/min) võib samuti ravi alustada annusega 0,2
mg ööpäevas, kuid annust võib suurendada maksimaalselt 0,3 mg ööpäevas kui see on kliiniliselt
näidustatud ja patsiendile hästi talutav.

Maksakahjustus
Puuduvad uuringud maksakahjustusega patsientidel. Kuna moksonidiin ei metaboliseeru oluliselt
maksas, ei ole oodata suurt mõju farmakokineetikale maksakahjustusega patsientidel on samasugune kui täiskasvanutel.
Ravi ei tohi lõpetada järsult, vaid see peab toimuma aeglaselt kahe nädala jooksul (vt ka lõik 4.4.).

- Ülitundlikkus moksonidiini või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes;
- siinussõlme nõrkuse sündroom või sinuatriaalne blokaad;
- bradükardia (puhkeolekus alla 50 löögi minutis);
- angioneurootiline turse anamneesis;
- teise või kolmanda astme atrioventrikulaarne blokaad;
- ravile allumatu arütmia;
- südameinfarkt;
- raske südame isheemiatõbi või ebastabiilne stenokardia;
- südamepuudulikkus (vt lõik 4.4.).

Moksonidiini ei kasutata puuduliku ravikogemuse tõttu järgmistel juhtudel:
- claudicatio intermittens;
- Raynaud' tõbi;
- Parkinsoni tõbi;
- epilepsia;
- glaukoom;
- depressioon;
- rasedus või imetamine (vt ka lõik 4.6.);
- lapsed ja alla 16-aastased noorukid.

Turuletuleku järgsest kogemusest on moksonidiin-ravi saavatelt patsientidelt saadud teateid erineva
astmega atrioventrikulaarse blokaadi (AV-blokaadi) esinemisest. Tuginedes nendele juhupõhistele
raportitele ei saa moksonidiini põhjuslikku rolli atrioventrikulaarse ülejuhte aeglustumisel välistada.
Seetõttu on AV-blokaadile võimaliku predisponeeritusega patsientide ravimisel soovitatav olla
ettevaatlik.

Moksonidiini tuleb kasutada ettevaatusega 1. astme atrioventrikulaarse blokaadiga patsientidel, et
vältida bradükardia teket. Kõrgema astme atrioventrikulaarse blokaadiga patsientidel ei tohi
moksonidiini kasutada (vt lõik 4.3).

Moksonidiini tuleb ettevaatusega kasutada pärgarterite raskekujulise haiguse või ebastabiilse
stenokardiaga patsientidel, kuna moksonidiini kasutamise kohta selles patsientide grupis on vähe
andmeid.

Moksonidiini tuleb ettevaatusega manustada mõõduka südamepuudulikkusega patsientidel, kuna
puuduvad kliinilised tõendid ohutu kasutamise kohta.

Moksonidiin eritub peamiselt neerude kaudu, seetõttu tuleb seda neerukahjustusega patsientidele
manustada ettevaatusega. Neerukahjustuse korral on soovitatav annuse hoolikas tiitrimine, eriti ravi
alguses: alustada tuleb annusega 0,2 mg ööpäevas ja annust võib suurendada maksimaalselt 0,4 mg
ööpäevas mõõdukalt vähenenud neerufunktsiooniga haigetel (GFR > 30 ml/min, kuid < 60 ml/min,
kreatiniinisisaldus seerumis > 105 mikromooli/l, kuid < 160 mikromooli/l) ja maksimaalselt 0,3 mg
ööpäevas raske neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel (GFR < 30 ml/min), kui see on kliiniliselt
näidustatud ja patsiendile hästi talutav.

Moksonidiini kasutamisel kombinatsioonis beetaadrenoblokaatoritega tuleb ravi lõpetamisel
katkestada esimesena beetaadrenoblokaatorite manustamine ja mõned päevad hiljem moksonidiini
manustamine, et vältida vererõhu tõusu tagasilöögiefektina.

Kuigi ei ole teada, et moksonidiinravi katkestamisel oleks esinenud tagasilööke vererõhule, ei ole
moksonidiinravi järsk lõpetamine siiski soovitatav. Annust tuleks vähendada järk-järgult kahe nädala
jooksul.

Eakad võivad olla rohkem mõjutatud vererõhku alandavate ravimite poolt tekitatud
kardiovaskulaarsetest tagajärgedest. Seetõttu tuleb ravi alustada väikseima annusega ja annust tuleb
suurendada ettevaatlikult, et vältida tõsiseid tagajärgi, milleni need reaktsioonid võivad viia.

Seda ravimit ei tohi manustada patsiendid, kellel on harvaesinevad pärilikud haigused, nagu
galaktoositalumatus, laktaasipuudulikkus või glükoosi-galaktoosi malabsorptsioon.

Vt ka lõigud 4.2 ja 4.5.

Moksonidiin ja teiste antihüpertensiivsete ravimite samaaegne manustamine põhjustab aditiivset
toimet.

Kuna tritsüklilised antidepressandid võivad tsentraalselt toimivate antihüpertensiivsete ravimite
efektiivsust vähendada, ei ole soovitatav tritsüklilisi antidepressante koos moksonidiiniga manustada.

Moksonidiin võib potenseerida tritsükliliste antidepressantide (vältida koosmääramist),
trankvillisaatorite, alkoholi, sedatiivsete preparaatide ja uinutite sedatiivset toimet. Bensodiasepiinide
sedatiivne toime võib moksonidiiniga koosmanustamisel suureneda. Moksonidiin vähendab pisut
patsientide kognitiivseid funktsioone kasutamisel koos lorasepaamiga.

Moksonidiin elimineerub tubulaarsekretsiooni teel. Seetõttu ei saa välistada koostoimeid tubulaarsekretsiooni teel elimineeruvate ravimitega (nagu digitaalise glükosiidid, insuliin,
sulfonüüluurea, nitraadi derivaadid, antireumaatilised preparaadid, hüpolipideemilised preparaadid,
allopurinool, kolhitsiin, probenetsiid, haavandtõve ravimid, türeoidekstraktid). Tolasoliin võib
vähendada moksonidiini toimet sõltuvalt annusest.

Rasedus
Moksonidiini kasutamise kohta rasedatel puuduvad piisavad andmed. Loomkatsed on näidanud
toksilist toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Võimalik risk inimesele ei ole teada. Moksonidiini ei
tohi kasutada raseduse ajal, kui see pole vältimatult vajalik.

Imetamine
Moksonidiin eritub rinnapiima. Seetõttu ei tohi moksonidiini kasutada rinnaga toitmise ajal. Kui ravi
moksonidiiniga osutub hädavajalikuks, tuleb rinnaga toitmine lõpetada.

Ravimi toime kohta autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.
Unisust, uimasust ja pearinglust on siiski täheldatud. Seda tuleb arvestada keskendumisvõimet ja
reaktsioonikiirust nõudvate tegevuste sooritamisel.

Moksonidiinraviga seoses on kõige enam esinenud suukuivust, pearinglust, asteeniat ja unisust. Sageli
need sümptomid taanduvad pärast esimesi ravinädalaid. Kõrvaltoimed organsüsteemi klassi alusel
(allpool olevad esinemissagedused põhinevad platseebokontrolliga kliinilistel uuringutel 886
moksonidiiniga ravitud patsiendil):


Väga sage Sage
Aeg-ajalt
Väga harv
(≥1/10)
(≥1/100, <1/10)
(≥1/1,000,
(<1/10,000, k.a
<1/100)
üksikjuhud)
Endokriinsüsteemi


Günekomastia,

häired
impotentsus ja
libiido kadumine
Psühhiaatrilised häired

Mõtlemisprotsessi
Depressioon,

häired, insomnia
ärevus, närvilisus
Närvisüsteemi häired

Unisus, peavalu*,
Sedatsioon,

pearinglus,
sünkoop*
somnolentsus,
peapööritus,
unehäired
Silma kahjustused


Silmade kuiv

sügelus või
põletustunne
Kõrva ja labürindi


Tinnitus

kahjustused
Südame häired


Bradükardia

Vaskulaarsed häired

Vasodilatatsioon
Hüpotensioon*,

ortostaatiline
hüpotensioon,
jäsemete
paresteesiad,
Raynaud’
sündroom,
perifeerse
verevarustuse
häired
Seedetrakti häired
Suukuivus Kõhulahtisus,


iiveldus,
oksendamine,
düspepsia*,
kõhukinnisus jt
seedetrakti häired
Maksa ja sapiteede



Maksareaktsioonid
häired
(hepatiit, kolestaas)
Naha ja nahaaluskoe

Lööve, pruritus
Allergilised

kahjustused
nahareaktsioonid,
angioödeem
Lihas-skeleti ja sidekoe

Seljavalu
Kaelavalu

kahjustused
Neerude ja kuseteede


Kusepeetus või

häired
kusepidamatus
Üldised häired ja
Suukuivus Asteenia
Erinevate

manustamiskoha
piirkondade
reaktsioonid
tursed, jalgade
nõrkus,
angioödeem,
minestus,
vedelikupeetus,
isutus,
kõrvasüljenäärme
valu
*esinemissageduse tõusu võrreldes platseeboga ei esinenud

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamise nähud
Järgnevalt kirjeldatakse tahtmatut üleannustamist 2-aastasel lapsel. Laps võttis mitteteadaoleva annuse
moksonidiini. Maksimaalne annus, mida laps võis manustada oli 14 mg. Lapsel tekkisid järgmised
sümptomid: sedatsioon, hüpotensiivne kooma, müoos ja düspnoe. Maoloputuse, glükoosiinfusiooni,
kunstliku hingamise ja rahu tagamisega saavutati sümptomite kadumine 11 tunni jooksul.
Põhinedes moksonidiini farmakodünaamilistele omadustele, võib täiskasvanutel oodata järgmisi
reaktsioone: sedatsioon, hüpotensioon, ortostaatiline düsregulatsioon, bradükardia, suukuivus.
Harvadel juhtudel võib esineda oksendamist ja paradoksaalset vererõhu tõusu.
Suure üleannuse korral on vajalik jälgida patsienti teadvushäirete ja hingamishäirete suhtes. Ravi
koosneb imendumist vähendavatest meetmetest, nagu maoloputus (kohe pärast manustamist),
aktiivsöe ja lahtistite manustamine, ning muus osas on sümptomaatiline.

Üksikutel üleannustamise juhtudel on sisse võetud kuni 19,6 mg moksonidiini. Ükski üleannustamise
juht ei ole lõppenud surmaga. Sümptomitena on tekkinud peavalu, sedatsioon, unisus, hüpotensioon,
pearinglus, asteenia, bradükardia, suukuivus, oksendamine, väsimus ja ülakõhuvalu. Suure üleannuse
korral on soovitatav hoolikas jälgimine, eriti teadvusehäirete ja hingamishäirete osas.

Lisaks, põhinedes vähestele loomkatsetele suurte annustega, võib lisaks esineda mööduvat
hüpertensiooni, tahhükardiat ja hüperglükeemiat.

Üleannustamise ravi
Spetsiifilist antidooti ei ole. Peale üldiste toetavate meetmete (intravenoossed vedelikuülekanded,
katehoolamiinid) võib fentolamiini (alfa2-adrenoblokaator) abil - sõltuvalt annusest - kaotada osa
moksonidiini üleannustamise sümptomitest. Raske bradükardia korral on soovitav manustada
atropiini.

Farmakoterapeutiline rühm: imidasoliiniretseptori agonistid
ATC-kood: C02AC05

Arvukad loomkatsed kinnitavad, et moksonidiinil on tugev hüpotensiivne toime. Olemasolevad
eksperimentaalsed andmed näitavad, et moksonidiini toimepunkt paikneb kesknärvisüsteemis (KNS).
Ajutüves seondub moksonidiin valikuliselt I -imidasoliiniretseptoritega. Neid imidasoliinitundlikke
1
retseptoreid esineb peamiselt aju külgvatsakeste rostraalses osas. See piirkond on oluline sümpaatilise
närvisüsteemi tsentraalses juhtimises. Koostoime I -imidasoliiniretseptoritega avaldub sümpaatiliste
1
närvide aktiivsuse nõrgenemises. Seda on demonstreeritud nii kardiaalsete, sisuse kui ka neerude
sümpaatiliste närvidega.
Moksonidiin erineb teistest tsentraalselt toimivatest hüpertensiivsetest ainetest selle poolest, et omab
ainult nõrka afiinsust tsentraalsete alfa2-adrenoretseptorite suhtes, võrrelduna afiinsusega I -
1
imidasoliiniretseptorite suhtes. alfa -adrenergilisi retseptoreid peetakse vahepealseks teeks, mis
2
põhjustab sedatsiooni ja suukuivust - need on kõrvaltoimed, mis esinevad kõige sagedamini
tsentraalselt toimivatel antihüpertensiivsetel preparaatidel.
Keskmine süstoolne ja diastoolne vererõhk alanevad nii rahuolekus kui ka füüsilise koormuse korral.

Moksonidiini mõju suremusele ja kardiovaskulaarsele haigestumusele ei ole käesoleva hetkeni teada.

Imendumine
Moksonidiin imendub pärast suukaudset manustamist kiiresti. Inimestel imendub peaaegu 90%
suukaudsest annusest. Manustamine koos toiduga ei muuda moksonidiini farmakokineetikat.
Puudub esmane maksapassaaž ja biosaadavus on 88%.

Jaotumine
Üksnes ligikaudu 7% moksonidiinist seondub inimese plasmavalkudega (Vd = 1,8 ± 0,4 l/kg).
ss
Moksonidiini maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub 30...180 minutit pärast õhukese
polümeerikattega tableti manustamist.

Biotransformatsioon
Moksonidiin metaboliseerub 10...20% ulatuses, peamiselt 4,5-dehüdromonoksidiiniks ja
aminometanamidiini derivaadiks imidasooltsükli lagunemise tõttu. 4,5-dehüdromonokidiini
hüpotensiivne toime moodustab ainult 1/10 ja aminometanamidiini derivaadi toime vähem kui 1/100
monoksidiini omast.

Eritumine
Moksonidiin ja selle metaboliidid elimineeruvad peaaegu kogu ulatuses neerude kaudu. Üle 90%
annusest eritub neerudega esimese 24 tunni jooksul, väljaheitega eritub ligikaudu 1%. Esialgse
moksonidiini kumulatiivne eritumine moodustab ligikaudu 50...75 %. Keskmine poolväärtusaeg
plasmas on 2,2...2,3 tundi ja renaalne poolväärtusaeg 2,6...2,8 tundi.

Mõõdukalt langenud neerufunktsiooniga patsientidel (GRF 30...60 ml/min) on AUC suurenenud 85%
ja kliirens vähenenud 52%. Nendel patsientidel tuleb annust korrigeerida nii, et maksimaalne
ööpäevane annus ei ületaks 0,4 mg ja maksimaalne üksikannus 0,2 mg.

Raske neerufunktsiooni häirega patsientidel (GFR > 30 ml) on kliirens vähenenud 68% ja
eliminatsiooni poolväärtusaeg pikenenud 7 tunnini. Nendel patsientidel tuleb annust kohandada nii, et
ööpäevane maksimaalne annus ei ületaks 0.3 mg.

Farmakokineetika lastel
Farmakokineetika uuringuid lastel ei ole läbi viidud.

Korduvtoksilisuse, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse prekliinilised uuringud ei ole näidanud
kahjulikku toimet inimesele.

Reproduktsioonitoksilisuse uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet fertiilsusele ega ka
teratogeenset toimet.

Embrüotoksilisust täheldati rottidel annuses üle 3 mg/kg/päevas ja küülikutel annuses üle 0,7
mg/kg/päevas. Rottidel läbi viidud peri- ja postnataalses uuringus oli järglaste nii areng kui elujõulisus
häiritud annuses üle 1 mg/kg/päevas.

Tableti sisu:
Laktoosmonohüdraat
Krospovidoon
Povidoon K25
Magneesiumstearaat

Tableti kate:
Hüpromelloos
Titaandioksiid (E171)
Makrogool 400
Punane raudoksiid (E172)

Ei kohaldata.

0,2 mg 2 aastat.
0,3 mg ja 0,4 mg 3 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 30°C.

PVC/PVDC/Al blisterpakendis 10, 20, 28, 30, 50, 98, 100, 400 (20 x 20, 10 x 40 ainult haiglapakend)
õhukese polümeerikattega tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Erinõuded hävitamiseks puuduvad.