INDAMAX

Essentsiaalne hüpertensioon.

Suukaudne.

Üks tablett 24 tunni kohta, eelistatult hommikuti, mis tuleb veega tervelt alla neelata ja mida ei tohi
närida.
Suuremate annuste korral ei tugevne indapamiidi antihüpertensiivne toime, kuid tugevneb
salureetiline toime.

Neerukahjustusega patsiendid (vt lõigud 4.3 ja 4.4)
Raske neerupuudulikkuse korral (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min) on ravi vastunäidustatud.
Tiasiid ja sarnased diureetikumid toimivad täielikult ainult siis, kui neerufunktsioon on normaalne või
vaid minimaalselt kahjustatud.

Eakad inimesed (vt lõik 4.4)
Eakatel tuleb kreatiniini sisaldus plasmas kohandada vastavalt eale, kehakaalule ja soole. Eakaid
patsiente võib ravida indapamiidiga, kui neerufunktsioon on normaalne või vaid minimaalselt
kahjustatud.

Maksakahjustusega patsiendid (vt lõigud 4.3 ja 4.4)
Raske maksakahjustuse korral on ravi vastunäidustatud.

Lapsed
Indamax'i ei soovitata kasutada lastel ja noorukitel ohutuse ja efektiivsuse andmete puudumise tõttu.

- Ülitundlikkus indapamiidi, teiste sulfoonamiidide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete
suhtes.
- Raske neerupuudulikkus.
- Hepaatiline entsefalopaatia või raske maksafunktsiooni kahjustus.
- Hüpokaleemia.

Erihoiatused

Kui maksafunktsioon on kahjustunud, võivad tiasiidisarnased diureetikumid põhjustada hepaatilist
entsefalopaatiat, eeskätt elektrolüütide tasakaaluhäire korral. Selle esinemisel tuleb diureetikumi
manustamine otsekohe lõpetada.

Valgustundlikkus:
Tiasiidide ja tiasiidisarnaste diureetikumidega seoses on teatatud valgustundlikkusreaktsioonide
juhtudest (vt lõik 4.8). Kui ravi jooksul ilmneb valgustundlikkusreaktsioon, on soovitatav ravi
lõpetada. Kui peetakse vajalikuks diureetikumi uuesti manustada, on soovitatav kaitsta
päikesevalgusele või A tüüpi kunstlikule ultraviolettkiirgusele (UVA) eksponeeritud piirkondi.

Abiained:
Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasipuudulikkuse või glükoosi-galaktoosi
malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit võtta.

Erihoiatused kasutamisel

- Vee ja elektrolüütide tasakaal:
Naatriumi sisaldus plasmas:
Seda peab mõõtma enne ravi alustamist, seejärel edaspidi regulaarsete intervallide järel. Igasugune
diureetiline ravi võib põhjustada hüponatreemiat, millel on mõnikord väga tõsised tagajärjed. Alguses
võib naatriumi taseme langus plasmas olla asümptomaatiline, mistõttu on hädavajalik regulaarne
jälgimine, mida tuleb veelgi sagedamini teha eakatel ja tsirroosiga patsientidel (vt lõigud 4.8 ja 4.9).

Kaaliumi sisaldus plasmas:
Tiasiidide ja sarnaste diureetikumide korral on peamine risk kaaliumipuudus koos hüpokaleemiaga.
Hüpokaleemia (<3,4 mmol/l) tekke riski peab vältima teatud kõrge riskiga patsiendirühmades, st
eakatel, alatoidetud ja/või polüteraapiat saavatel, turse ja astsiidiga kulgeva tsirroosiga patsientidel,
südame isheemiatõve ja südamepuudulikkusega patsientidel. Sellises olukorras suurendab
hüpokaleemia digitaalise preparaatide kardiotoksilisust ja riski arütmiate tekkeks.

Samuti esineb risk nii kaasasündinud kui ka iatrogeense põhjusega pikenenud QT intervalliga isikutel.
Sel juhul on hüpokaleemia, nagu ka bradükardia, soodustavaks faktoriks raskete arütmiate, eeskätt
potentsiaalselt letaalse torsade de pointes’ avaldumisel.

Kõigis ülalmainitud olukordades on nõutav plasma kaaliumisisalduse sagedasem jälgimine.
Esmakordne plasma kaaliumisisalduse määramine peab toimuma esimese nädala jooksul pärast ravi
algust.
Hüpokaleemia tuvastamisel on nõutav selle korrigeerimine.

Kaltsiumi sisaldus plasmas:
Tiasiidid ja sarnased diureetikumid võivad vähendada kaltsiumi eritumist uriiniga ja põhjustada
kerget ning mööduvat plasma kaltsiumisisalduse suurenemist. Avaldunud hüperkaltseemia võib olla
tingitud eelnevalt tuvastamata hüperparatüreoidismist.
Ravi tuleb lõpetada enne kõrvalkilpnäärme funktsiooni uuringut.

- Vere glükoosisisaldus:
Diabeetikutel on oluline jälgida vere glükoosisisaldust, eriti hüpokaleemia esinemisel.

- Kusihappe sisaldus:
Hüperurikeemilistel patsientidel võib olla suurenenud kalduvus podagra ägenemiseks.

- Neerufunktsioon ja diureetikumid:
Tiasiidi ja sarnaste diureetikumide toime on täielik vaid siis, kui neerufunktsioon on normaalne või
vaid minimaalselt kahjustunud (kreatiniini tase plasmas täiskasvanul madalam kui 25 mg/l, st
220 mikromooli/l). Eakatel tuleb kreatiniini sisaldus plasmas kohandada vastavalt vanusele,
kehakaalule ja soole.
Diureetikumide poolt põhjustatud vee ja naatriumi kaotuse järgne hüpovoleemia ravi alguses
põhjustab glomerulaarfiltratsiooni vähenemist. See võib viia vere uurea- ja plasma kreatiniinisisalduse
suurenemiseni. See mööduv neerufunktsiooni puudulikkus ei ole oluline normaalse
neerufunktsiooniga isikute jaoks, kuid võib halvendada olemasolevat neerupuudulikkust.

- Sportlased:
Sportlaste tähelepanu juhitakse asjaolule, et see ravimpreparaat sisaldab toimeainet, mis võib
dopingukontrollis anda positiivse tulemuse.

Kombinatsioonid, mis ei ole soovitatavad:

Liitium:
Suureneb liitiumi kontsentratsioon plasmas koos üleannustamise nähtudega, nagu vähese
soolasisaldusega dieedi korral (vähenenud liitiumi eritumine uriiniga). Kui diureetikumi kasutamine
on siiski vajalik, on vajalik hoolikalt jälgida liitiumi sisaldust plasmas ja kohandada annust.

Ettevaatust nõudvad kombinatsioonid:

Ravimid, mis põhjustavad torsade de pointes’d:
- Ia klassi antiarütmikumid (kinidiin, hüdrokinidiin, disopüramiid)
- III klassi antiarütmikumid (amiodaroon, sotalool, dofetiliid, ibutiliid)
- mõned antipsühhootikumid: fenotiasiinid (kloorpromasiin, tsüamemasiin, levomepromasiin,
tioridasiin, trifluoperasiin)
- bensamiidid (amisulpriid, sulpiriid, sultopriid, tiapriid)
- butürofenoonid (droperidool, haloperidool)
- teised: bepridiil, tsisapriid, difemaniil, intravenoosne erütromütsiin, halofantriin, misolastiin,
pentamidiin, sparfloksatsiin, moksifloksatsiin, intravenoosne vinkamiin.
Suurenenud risk ventrikulaarsete arütmiate, eeskätt torsade de pointes’ tekkeks (hüpokaleemia on
riskifaktor).
Tuleb jälgida hüpokaleemia suhtes, mida tuleb vajadusel korrigeerida enne ravi alustamist selle
kombinatsiooniga. Kliiniline, plasma elektrolüütide ja EKG kontroll.
Tuleb kasutada aineid, millel ei ole sellist negatiivset toimet nagu hüpokaleemia korral torsade de
pointes’ põhjustamine.

MSPVA-d (süsteemselt manustatavad), sh COX-2 selektiivsed inhibiitorid, atsetüülsalitsüülhappe
suured annused (≥ 3 g ööpäevas):
Indapamiidi antihüpertensiivse toime võimalik vähenemine.
Risk ägeda neerupuudulikkuse tekkeks dehüdreeritud patsientidel (vähenenud
glomerulaarfiltratsioon). Hüdreerida patsient; ravi alguses jälgida neerufunktsiooni.

Angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorid:
Risk järsu hüpotensiooni ja/või ägeda neerupuudulikkuse tekkeks, kui AKE inhibiitori ravi alustatakse
olemasoleva naatriumipuudusega patsientidel (eriti neeruarteri stenoosiga patsientidel).

Hüpertensiooni korral, kui eelnev diureetikumravi võib olla põhjustanud naatriumipuudust, on
vajalik:
- kas lõpetada diureetikumi manustamine 3 päeva enne ravi alustamist AKE inhibiitoriga ja
vajadusel alustada uuesti ravi hüpokaleemilise diureetikumiga;
- või manustada AKE inhibiitori väikeseid algannuseid ja suurendada annust järk-järgult.

Südame paispuudulikkuse korral alustada väga väikese AKE inhibiitori annusega, võimalusel pärast
samaaegselt manustatava hüpokaleemilise diureetikumi annuse vähendamist.

Kõigil juhtudel jälgida neerufunktsiooni (kreatiniini sisaldus plasmas) AKE inhibiitori ravi esimeste
nädalate jooksul.

Teised hüpokaleemiat põhjustavad ained: amfoteritsiin B (intravenoosne), glüko- ja
mineralokortikosteroidid (süsteemselt manustatavad), tetrakosaktiid, stimuleerivad kõhulahtistid:
Suurenenud risk hüpokaleemia tekkeks (aditiivne toime).
Nõutav on jälgida ja vajadusel korrigeerida kaaliumi sisaldust plasmas. Samaaegse ravi korral
südameglükosiididega tuleb sellele erilist tähelepanu pöörata. Kasutada mittestimuleerivaid
kõhulahtisteid.

Baklofeen:
Antihüpertensiivse toime tugevnemine.
Hüdreerida patsient; ravi alguses jälgida neerufunktsiooni.

Südameglükosiidid:
Hüpokaleemia soodustab südameglükosiidi toksilist toimet.
Jälgida kaaliumi sisaldust plasmas ja EKG-d ning vajadusel kohandada ravi.

Kombinatsioonid, mis vajavad tähelepanu:

Kaaliumi säästvad diureetikumid (amiloriid, spironolaktoon, triamtereen):
Kuigi ratsionaalsed kombinatsioonid on kasulikud mõnedele patsientidele, võib siiski esineda
hüpokaleemia (eriti neerupuudulikkuse või diabeediga patsientidel) või hüperkaleemia. Tuleb jälgida
kaaliumi sisaldust plasmas ja EKG-d ning vajadusel üle vaadata raviplaan.

Metformiin:
Suurenenud risk metformiini poolt põhjustatud laktatsidoosi tekkeks tingituna diureetikumide, eeskätt
lingudiureetikumidega seotud neerufunktsiooni puudulikkuse võimalusest. Metformiini ei tohi
kasutada, kui kreatiniini sisaldus plasmas ületab meestel 15 mg/l (135 mikromooli/l) ja naistel 12 mg/l
(110 mikromooli/l).

Joodi sisaldavad kontrastained:
Diureetikumide poolt põhjustatud dehüdratsiooni korral on suurenenud risk ägeda neerupuudulikkuse
tekkeks, eriti pärast joodi sisaldavate kontrastainete suurte annuste kasutamist.
Enne joodi sisaldavate kontrastainete manustamist tuleb patsient rehüdreerida.

Imipramiinisarnased antidepressandid, neuroleptikumid:
Antihüpertensiivne toime ja suurenenud risk ortostaatilise hüpotensiooni tekkeks (aditiivne toime).

Kaltsium (soolad):
Risk hüperkaltseemia tekkeks, mis tuleneb kaltsiumi vähenenud eritumisest uriiniga.

Tsüklosporiin, takroliimus:
Risk kreatiniini sisalduse suurenemiseks plasmas ilma muutusteta ringleva tsüklosporiini tasemes,
isegi vee-/naatriumipuuduse puudumise korral.

Kortikosteroidid, tetrakosaktiid (süsteemsel manustamisel):
Antihüpertensiivse toime vähenemine (vee/naatriumi retentsioon kortikosteroidide tõttu).

Rasedus
Üldreeglina tuleb vältida diureetikumide manustamist rasedatele naistele ning seda ei tohi kunagi
kasutada rasedusaegsete füsioloogiliste tursete raviks. Diureetikumid võivad põhjustada
fetoplatsentaarset isheemiat koos riskiga loote kasvu kahjustumiseks.

Imetamine
Rinnaga toitmine ei ole soovitatav (indapamiid eritub inimese rinnapiima).

Indapamiidil on kerge või mõõdukas toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.
Indapamiid ei mõjuta valvsust, kuid individuaalsetel juhudel võivad seoses vererõhu langusega
esineda erinevad reaktsioonid, eriti ravi alustamisel või teise antihüpertensiivse ravimi lisamisel.
Selle tagajärjel võib kahjustuda autojuhtimise või masinate käsitsemise võime.

Enamik kliinilistest või laboratoorseid analüüse mõjutavatest kõrvaltoimetest on annusest sõltuvad.
Tiasiidisarnased diureetikumid, sh indapamiid, võivad põhjustada järgmisi kõrvaltoimeid, mis on
järjestatud vastavalt järgmistele esinemissagedustele:
Väga sage (≥1/10); sage (≥1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100); harv (≥1/10 000 kuni
<1/1000), väga harv (<1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere ja lümfisüsteemi häired
Väga harv: trombotsütopeenia, leukopeenia, agranulotsütoos, aplastiline aneemia, hemolüütiline
aneemia.

Närvisüsteemi häired
Harv: peapööritus, väsimus, peavalu, paresteesia.

Südame häired
Väga harv: arütmia, hüpotensioon.

Seedetrakti häired
Aeg-ajalt: oksendamine.

Harv: iiveldus, kõhukinnisus, suukuivus.

Väga harv: pankreatiit.

Maksa ja sapiteede häired
Väga harv: maksafunktsiooni kõrvalekalded.

Teadmata: hepaatilise entsefalopaatia avaldumise võimalus maksapuudulikkuse korral (vt lõigud 4.3
ja 4.4).

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Ülitundlikkusreaktsioonid, peamiselt dermatoloogilised, allergiliste ja astmaatiliste reaktsioonide
soodumusega isikutel.

Sage: makulopapuloossed lööbed.

Aeg-ajalt: purpur.

Väga harv: angioneurootiline turse ja/või urtikaaria, toksiline epidermaalne nekrolüüs, Stevensi-
Johnsoni sündroom.

Teadmata: olemasoleva ägeda dissemineerunud erütematoosse luupuse võimalik halvenemine.

On teatatud valgustundlikkusreaktsioonidest (vt lõik 4.4).

Neerude ja kuseteede häired
Väga harv: neerupuudulikkus.

Uuringud
Kliiniliste uuringute käigus täheldati hüpokaleemiat (kaaliumi sisaldus plasmas <3,4 mmol/l) 10%
patsientidest ja 4% patsientidest oli 4…6 nädalat kestnud ravi järel kaaliumisisaldus <3,2 mmol/l.
Pärast 12 nädalat kestnud ravi oli kaaliumisisalduse keskmine langus 0,23 mmol/l.

Väga harv: hüperkaltseemia.

Teadmata: kaaliumipuudus koos hüpokaleemiaga, eriti tõsine teatud kõrge riskiga patsientide
populatsioonis (vt lõik 4.4).

Hüponatreemia koos hüpovoleemiaga, mis on vastutav dehüdratsiooni ja ortostaatilise hüpotensiooni
tekke eest. Samaaegne kloriidioonide kadu võib põhjustada sekundaarset kompensatoorset
metaboolset alkaloosi: selle toime esinemissagedus ja raskusaste on tagasihoidlikud.

Kusihappe sisalduse suurenemine plasmas ja glükoosi sisalduse suurenemine veres ravi jooksul:
nende diureetikumide sobilikkust podagra või diabeediga patsientidel tuleb väga hoolikalt kaaluda.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Indapamiidil ei ole leitud toksilist toimet kuni annuseni 40 mg, st 27-kordse raviannuseni. Ägeda
mürgistuse nähud on peamiselt seotud vee/elektrolüütide tasakaalu häirega (hüponatreemia,
hüpokaleemia). Kliiniliselt võivad tekkida iiveldus, oksendamine, hüpotensioon, krambid,
peapööritus, uimasus, segasus, polüuuria või oliguuria kuni anuuriani (hüpovoleemia tõttu).
Esmaabimeetmete hulka kuuluvad manustatud ravimi(te) kiire elimineerimine maoloputuse abil ja/või
aktiivsöe manustamine, millele järgneb vee/elektrolüütide tasakaalu taastamine spetsiaalses
ravikeskuses.

Farmakoterapeutiline rühm: sulfoonamiidid
ATC-kood: C03BA11

Indapamiid on indooltsükliga sulfoonamiidi derivaat, farmakoloogiliselt toimelt sarnane
tiasiiddiureetikumidele, mille toime seisneb naatriumi reabsorptsiooni inhibeerimises kortikaalses
lahjendussegmendis. See suurendab naatriumi ja kloriidide eritumist uriiniga ja vähemal määral
kaaliumi ja magneesiumi eritumist, mille kaudu suurendab ravim uriini kogust ja omab
antihüpertensiivset toimet.

Indapamiidi monoteraapia II ja III faasi uuringutes on näidatud, et antihüpertensiivne toime kestab
24 tundi. See ilmnes juba annuste puhul, mille korral diureetiline toime oli nõrk.

Indapamiidi antihüpertensiivne toime on seotud arteriaalse täituvuse paranemisega ning arteriolaarse
resistentsuse ja totaalse perifeerse vastupanu vähenemisega.
Indapamiid vähendab vasaku vatsakese hüpertroofiat.
Tiasiididel ja sarnastel diureetikumidel esineb alates teatud annusest ravitoime platoo, samas kui
kõrvaltoimete tugevnemine jätkub. Kui ravi ei ole efektiivne, ei tohi annust suurendada.

Samuti on näidatud, et nii lühiajalisel, keskmisel kui pikaajalisel kasutamisel hüpertensiivsetel
patsientidel indapamiid:
- ei mõjuta lipiidide metabolismi: triglütseriidid, LDL-kolesterool ja HDL-kolesterool;
- ei mõjuta süsivesikute metabolismi, seda isegi hüpertensiivsetel diabeediga patsientidel.

Indapamiid on saadaval toimeainet prolongeeritult vabastava rvimvormina, mis põhinevad
maatrikssüsteemil, kus toimeaine on dispergeeritud kujul, mis võimaldab indapamiidi aeglast
vabanemist.

Imendumine:
Indapamiidi fraktsioon vabaneb kiiresti ja imendub täielikult seedetrakti kaudu.
Söömine kiirendab veidi imendumist, kuid ei mõjuta imenduva ravimi kogust.
Üksikannuse manustamise järel esineb maksimaalne tase seerumis ligikaudu 12 tundi pärast
manustamist; korduv manustamine vähendab seerumi taseme erinevusi 2 annuse vahel. Esineb
intraindividuaalne varieeruvus.

Jaotumine:
Indapamiid seondub 79% ulatuses plasmavalkudega.
Eliminatsiooni poolväärtusaeg plasmas on 14 kuni 24 tundi (keskmiselt 18 tundi).
Püsikontsentratsioon saavutatakse 7 päeva pärast.
Korduv manustamine ei põhjusta kumuleerumist.

Metabolism:
Eritumine toimub inaktiivsete metaboliitidena põhiliselt uriini (70% annusest) ja väljaheitega (22%).

Kõrge riskiga isikud:
Neerupuudulikkusega isikutel ei ole farmakokineetilised omadused muutunud.

Erinevatele loomaliikidele suukaudselt manustatud suurimate annuste (raviannusest 40 kuni 8000
korda suuremad) korral on näidatud indapamiidi diureetiliste omaduste tugevnemist. Ägeda
toksilisuse uuringutes intravenoosselt või intraperitoneaalselt manustatud indapamiidiga olid
peamised mürgistuse sümptomid seotud indapamiidi farmakoloogilise toimega, st bradüpnoe ja
perifeerse vasodilatatsiooniga.
Indapamiidil ei ole uuringutes leitud mutageenseid ja kartsinogeenseid omadusi.

Tableti sisu:
Sprei-kuivatatud laktoosmonohüdraat
Hüpromelloos, Methocel K4M Premium
Kolloidne veevaba ränidioksiid
Magneesiumstearaat

Tableti kate (Opadry II valge 33G28707):
Hüpromelloos 6cP (E464)
Titaandioksiid (E171)
Laktoosmonohüdraat
Makrogool 3000
Triatsetiin

Ei kohaldata.

3 aastat

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

PVC/PVdC - alumiinium blistrid. Pakendite suurused: 10, 14, 15, 20, 28, 30, 50, 60, 90, 98 ja 100
tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.