FOSINOPRIL ACTAVIS

Hüpertensioon.
Sümptomaatiline südamepuudulikkus.

Fosinopriilnaatriumi manustatakse suukaudselt ühekordse ööpäevase annusena. Nagu teiste üks kord
ööpäevas võetavate ravimitega, tuleb ka seda võtta iga päev enam-vähem ühel ja samal ajal. Toit ei
mõjuta fosinopriilnaatriumi imendumist.
Annus kohandatakse lähtuvalt patsiendi individuaalsetest vajadustest ja vererõhu vastusest (vt lõik
4.4).
Hüpertensioon
Fosinopriilnaatriumi võib kasutada monoteraapiana või kombineerituna teiste antihüpertensiivsete
ravimitega.

Hüpertensiivne patsient, keda ei ravita diureetikumidega
Algannus
Soovitatav algannus on 10 mg üks kord ööpäevas. Tugevalt aktiveeritud reniin-angiotensiin-
aldosteroon süsteemiga patsientidel (eriti renovaskulaarse hüpertensiooniga, soolade defitsiidi ja/või
vähenenud vereruumalaga, kardiaalse dekompensatsiooniga või raske hüpertensiooniga patsiendid)
võib pärast esimest annust tekkida ülemäärane vererõhu langus. Ravi tuleb alustada meditsiinilise
järelevalve tingimustes.

Säilitusannus
Tavaline ööpäevane annus on 10 mg kuni maksimaalselt 40 mg manustatuna ühekordse annusena.
Üldiselt kui antud annusega soovitud terapeutilist vastust ei saavutata 3…4 nädala jooksul, võib
edaspidi annust suurendada.
Hüpertensiivsed patsiendid, kes saavad samaaegselt diureetikumravi
Pärast fosinopriilnaatriumi esimest annust võib tekkida sümptomaatiline hüpotensioon. Suurema
tõenäosusega tekib see samaaegselt diureetikumravi saavatel patsientidel. Seetõttu on vajalik
ettevaatus, kuna need patsiendid võivad olla vähenenud veremahuga või soolade vaeguses. Võimalusel
tuleb diureetikumid 2…3 päeva enne ravi algust fosinopriilnaatriumiga ära jätta. Nendel
hüpertensiivsetel patsientidel, kellel diureetikumravi ära jätta ei saa, tuleb ravi alustada 10 mg
fosinopriilnaatriumiga. Tuleb jälgida neerufunktsiooni ja kaaliumitaset seerumis. Fosinopriilnaatriumi
edasised annused tuleb kohandada lähtuvalt vererõhu vastusest. Vajadusel võib diureetikumi hiljem
uuesti kasutusele võtta (vt lõigud 4.4 ja 4.5). Kui ravi alustatakse juba diureetikumravil oleval
patsiendil, on soovitatav, et ravi fosinopriilnaatriumiga alustatakse meditsiinilise jälgimise tingimustes
mitme tunni vältel ja seni kuni vererõhk stabiliseerub.

Südamepuudulikkus
Sümptomaatilise südamepuudulikkusega patsientidel tuleb fosinopriilnaatriumi kasutada täiendavalt
diureetikumidele ja vajadusel ka digitaalisele. Soovitatav algannus on 10 mg üks kord ööpäevas,
alustatuna hoolika meditsiinilise jälgimise tingimustes. Kui algannust talutakse hästi, võib seda
suurendada kuni 40 mg üks kord ööpäevas vastavalt kliinilisele vastusele.
Esialgset annusele järgnevat hüpotensiooni on võimalik fosinopriilnaatriumi annuse hoolika
tiitrimisega ära hoida, millega saavutatakse efektiivne hüpotensiooni kontroll.

Sümptomaatilise hüpotensiooni suure tekkeriskiga patsientidel, nt soolade vaegus ilma või koos
hüponatreemiaga, hüpovoleemilised patsiendid või suurtes annustes diureetikume saavad patsiendid,
tuleb need seisundid võimalusel korrigeerida enne ravi algust fosinopriilnaatriumiga. Et teha kindlaks
kõrge riskiga patsiendil hüpotensiivne toime, peaks raviarst kaaluma algannusena 5 mg manustamist.
Seejärel tuleb annust kohandada kuni optimaalse ravivastuse saavutamiseni.
Tuleb jälgida neerufunktsiooni ja kaaliumitaset seerumis (vt lõik 4.4).

Neerupuudulikkusega patsiendid
Soovitatav algannus on 10 mg ööpäevas, kuid ettevaatus on vajalik, kui glomerulaarfiltratsioon on alla
10 ml/min.

Maksakahjustusega patsiendid
Soovitatav algannus on 10 mg ööpäevas, kuid ettevaatus on vajalik. Kuigi maksakahjustusega
patsientidel võib hüdrolüüsi kiirus olla aeglasem, ei ole hüdrolüüsi üldine tase eriti langenud. Selles
patsientide grupis on tegemist fosinoprilaadi vähenenud hepaatilise kliirensiga, millele
kompensatoorselt kaasneb renaalse ekskretsiooni suurenemine.
Lapsed ja noorukid (< 18-aastased)
Ravimi kasutamine antud vanusegrupis ei ole soovitatav.
Fosinopriili kliinilise kasutamise kogemused 6-aastastel ja vanematel hüpertensiooniga lastel on
piiratud (vt lõigud 4.8, 5.1 ja 5.2). Optimaalset annust ei ole kindlaks määratud ükskõik millise
vanusega lapsele. Lastele kehakaaluga alla 50 kg ei ole sobilikku annust saadaval.

Kasutamine eakatel
Normaalse neeru- ja maksafunktsiooniga eakatel patsientidel ei ole vaja annust vähendada, sest
võrreldes nooremate isikutega ei täheldatud fosinoprilaadi farmakokineetilistes parameetrites ega
antihüpertensiivses toimes märkimisväärseid erinevusi.

Ülitundlikkus fosinopriilnaatriumi või ravimi ükskõik millise abiaine või teiste AKE-de suhtes.
Anamneesis angioneurootiline ödeem seoses AKE-de varasema kasutamisega.
Pärilik või idiopaatiline angioneurootiline ödeem.
Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4. ja 4.6).

Hüpotensioon
Fosinopriilnaatriumi on harva seostatud tüsistusteta hüpertensiivsetel patsientidel hüpotensiooniga.
Fosinopriilnaatriumi saavatel patsientidel võib sümptomaatiline hüpotensioon pigem tekkida
soola/vedelikuvaegusega patsientidel, nt diureetikumravi korral, soolavaese dieedi korral,
dialüüsipatsientidel, kõhulahtisuse või oksendamise puhul või raskekujulise reniin-sõltuva
hüpertensiooni korral (vt lõigud 4.5 ja 4.8). Vedeliku ja/või soolavaegus tuleb korrigeerida enne ravi
alustamist fosinopriiliga. Mööduv hüpotensioon ei ole vastunäidustuseks ravimi edasisele
kasutamisele, pärast soola ja/või vedelikumahu suurendamist.

AKE inhibiitoriga ravi võib põhjustada südamepuudulikkusega patsientidel, koos või ilma
väljendunud neerupuudulikkuseta, hüpotensiooni, mida võib seostada oliguuria või asoteemiaga ning
harva ägeda neerupuudulikkuse ja surmaga. Tõenäolisemalt tekib see raskema astme
südamepuudulikusega patsientidel, mis kajastub lingudiureetikumide suuremate annuste
manustamises, hüponatreemias ja funktsionaalses neerukahjustuses. Sümptomaatilise hüpotensiooni
tekke suurema riskiga patsiente tuleb ravi alguses ja annuse muutmisel tähelepanelikult jälgida, neid
tuleb hoolikalt jälgida esimese 2 ravinädala jooksul ja iga kord kui fosinopriili või diureetikumi annust
suurendatakse. Sarnased ettevaatusabinõud käivad ka südame isheemiatõvega ja ajuveresoonkonna
haigustega patsientide kohta, kellel vererõhu järsk langus võib põhjustada müokardiinfarkti või
ajuinsulti. Sümptomaatilise hüpotensiooni korral tuleb panna patsient lamama ja vajadusel manustada
veeniinfusiooni teel füsioloogilist lahust.

Diureetikumi annuse vähendamist tuleks kaaluda normaalse või madala vererõhuga patsientidel, keda
on ravitud suurtes annustes diureetikumidega või kellel esineb hüponatreemia.

Osadel südamepuudulikkusega normaalse või madala vererõhuga patsientidel võib fosinopriilnaatrium
tekitada liigse vererõhu languse. See toime on etteaimatav ega nõua tavaliselt ravi katkestamist. Kui
hüpotensioon muutub sümptomaatiliseks, võib olla vajalik annust vähendada või fosinopriilnaatriumi
manustamine katkestada.

Hüpotensioon ei ole iseenesest põhjus lõpetada ravi fosinopriiliga. Vererõhu languse ulatus on suurim
ravikuuri alguses, efekt stabiliseerub nädala või kahe pärast ja tavaliselt naaseb ravieelsele tasemele,
ravimi terapeutilist efektiivsust vähendamata.

Aordi ja mitraalklapi stenoos / hüpertroofiline kardiomüopaatia
Nagu teisigi AKE inhibiitoreid, tuleb ka fosinopriilnaatriumi kasutada ettevaatlikult mitraalklapi
stenoosi ja vasaku vatsakese väljavoolutakistusega patsientidel, nt aordi stenoos või hüpertroofiline
kardiomüopaatia.

Neerufunktsiooni häire
Neerufunktsiooni häire korral ei ole vaja fosinopriilnaatriumi algannust kohandada. Nende patsientide
rutiinse monitooringu hulka kuulub kaaliumi- ja kreatiniinisisalduse jälgimine.

Raske südame paispuudulikkusega patsientidel, kelle neerufunktsioon võib sõltuda reniin-
angiotensiin-aldosterooni süsteemi aktiivsusest, võib AKE inhibiitori ravi seostada oliguuria ja/või
progresseeruva asoteemiaga ja harva ägeda neerupuudulikkuse ja/või surmaga.

Ühepoolse -ainsa neeru korral - või kahepoolse neeruarteri stenoosi korral on patsientidel, keda
ravitakse AKE inhibiitoritega täheldatud vere uurea lämmastiku ja seerumi kreatiniinisisalduse
suurenemist, mis pärast ravi katkestamist on pöörduv. Eriti tavaline on see neerupuudulikkuse korral.
Kui kaasub ka veel renovaskulaarne hüpertensioon, on suurenenud oht raske hüpotensiooni ja
neerufunktsiooni häire tekkeks. Nendel patsientidel tuleb ravi alustada meditsiinilise järelevalve all
väikeste annustega ja annuste hoolika tiitrimise tingimustes. Kuna diureetiline ravi võib olla
eeltoodule soodustavaks faktoriks, tuleb see ravi alustamisel ajutiselt katkestada ning esimeste
fosinopriilnaatrium-ravi nädalate jooksul tuleb hoolikalt kontrollida neerufunktsiooni.

Mõningatel hüpertensiivsetel patsientidel, kellel ei esine eelnevat neeru veresoonte haigust, on
tekkinud kerge ning mööduv uurea lämmastiku sisalduse tõus veres ja seerumi kreatiniini tõus, eriti
juhul, kui fosinopriilnaatriumi on manustatud samaaegselt diureetikumidega. See esineb suurema
tõenäosusega patsientidel, kellel esineb eelnev neeru funktsioonihäire. Vajalikuks võib osutuda annuse
vähendamine ja/või diureetikumi ja/või AKE inhibiitori ärajätmine.

Proteinuuria
Eelneva neerufunktsiooni häirega patsientidel võib harvadel juhtudel tekkida proteinuuria. Kliiniliselt
olulise proteinuuria korral (üle 1 g/ööpäevas) tohib fosinopriili kasutada ainult pärast väga hoolikat
riski ja kasu suhte hindamist ja kliiniliste ning laboratoorsete parameetrite regulaarse jälgimise
tingimustes.

Ülitundlikkus/Angioödeem
Ravi ajal AKE inhibiitoritega, k.a fosinopriilnaatrium, on esinenud angioödeemi. See võib tekkida
mistahes hetkel ravi ajal. Sellisel juhul tuleb ravi fosinopriilnaatiumiga otsekohe katkestada ning
rakendada vajalikku ravi ja patsiendi jälgimist kuni sümptomite täieliku taandumiseni. Isegi sellistel
juhtudel kus turse haarab ainult keelt, ilma hingamiskahjustuseta, vajavad patsiendid pikaajalist
jälgimist, sest ravi antihistamiinikumide ja kortikosteroididega võib olla ebapiisav.

Väga harva on neelu või keele angioödeemi tagajärjel teatatud surmajuhtumitest. Keele, glottise või
kõri haaratusega angioödeemiga võivad kaasuda hingamisprobleemid, mis võivad lõppeda surmaga,
eriti juhul, kui anamneesis on hingamisteede operatsioonid. Sellisel juhul tuleb koheselt rakendada
esmaabi. Siia kuulub adrenaliini manustamine ja/või patsiendi viimine juhitavale hingamisele. Patsient
peab jääma hoolikale meditsiinilisele jälgimisele kuni sümptomite täieliku taandumiseni.

Näo, suu limaskestade, huulte ja jäsemete turse taandub tavaliselt fosinopriili ravi katkestamisel;
mõningatel juhtudel võib osutuda vajalikuks ka ravi.

AKE inhibiitoritest tekkinud angioödeemi esineb rohkem mustanahaliste patsientidel kui
mittemustanahalistel patsientidel.

Patsientidel, kellel esineb anamneesis AKE inhibiitor-raviga mitteseotud angioödeem, on suurem risk
angioödeemile AKE inhibiitoritega (vt lõik 4.3).
Intestinaalne angioödeem
AKE inhibiitoritega ravitud patsientidel on harva täheldatud intestinaalset angioödeemi. Neil
patsientidel esines kõhuvalu (koos kaasneva iivelduse või oksendamisega või ilma); mõnedel juhtudel
ei esinenud anamneesis eelnevalt näo piirkonna angioödeemi ning C-1esteraasi tase oli normi piires.
Angioödeem diagnoositi abdominaalse kompuutertomograafia, ultraheliuuringu või operatsiooni
käigus ning selle sümptomid taandusid pärast AKE inhibiitori manustamise lõpetamist. Kõhuvalu
kaebavate AKE inhibiitoritega ravitavate patsientide puhul tuleb diferentsiaaldiagnostiliselt arvestada
ka intestinaalse angioödeemi võimalusega.
Anafülaktoidsed reaktsioonid hemodialüüsi saavatel patsientidel
Hemodialüüsravi saavatel patsientidel, kelle ravis kasutati kõrge voolutusvõimega dialüüsimembraane
(nt AN 69) ja samal ajal ka AKE-inhibiitoreid, on kirjeldatud anafülaktoidsete reaktsioonide teket.
Nendel patsientidel on soovitatav kasutada teist tüüpi dialüüsimembraane või teisi antihüpertensiivseid
ravimeid.

Anafülaktoidsed reaktsioonid madala tihedusega lipoproteiinide (LDL) afereesil
Harva on AKE inhibiitoreid saavatel patsientidel madala tihedusega lipoproteiinide (LDL) afereesil
dekstraansulfaadiga esinenud eluohtlikke anafülaktoidseid reaktsioone. Need reaktsioonid on ära
hoitud ajutise AKE inhibiitorravi katkestamisega enne iga afereesi.

Anafülaktoidsed reaktsioonid desensibiliseeriva ravi ajal
Harva on haigetel, kes said AKE inhibiitoreid samal ajal kui desensibilisatsioonravi (näiteks
Hymenoptera venom) tekkinud eluohtlikke anafülaktoidseid reaktsioone. Neid reaktsioone välditi
AKE inhibiitor-ravi ajutise katkestamisega enne iga desensibilisatsiooni protseduuri, kuid ravimi uuel
manustamisel reaktsioonid kordusid. Seetõttu tuleb sellist desensibiliseerivat ravi saavate AKE
inhibiitoriga ravitavate patsientide puhul olla ettevaatlik.

Maksapuudulikkus
Harva on AKE inhibiitoreid seostatud sündroomiga, mis algab kolestaatilise ikteruse või hepatiidiga ja
progresseerub fulminantseks maksanekroosiks ning (mõnikord) lõpeb letaalselt. Selle sündroomi
tekkemehhanismist ei ole siiani aru saadud. AKE inhibiitoreid saavatel patsientidel, kellel kujuneb
kollasus või maksaensüümide aktiivsuse märkimisväärne tõus, tuleb AKE inhibiitorid ära jätta ning
patsienti kliiniliselt jälgida.

Maksafunktsiooni häire
Maksafunktsiooni häirega patsientidel võib tõusta fosinopriili plasmasisaldus. Alkohoolse või biliaarse
tsirroosiga patsientidel läbiviidud uuringus oli fosinoprilaadi kogukliirens vähenenud ja plasma AUC
ligikaudu kahekordselt suurenenud.

Neutropeenia/agranulotsütoos
On kirjeldatud AKE inhibiitoritest põhjustatud neutropeeniat/agranulotsütoosi, luuüdi depressiooni,
trombotsütopeeniat ja aneemiat. Agranulotsütoos ja luuüdi depressioon esineb sagedamini
neerukahjustusega patsientidel, eriti kui neil on ka kollageen-veresoonkonna haigus, nagu süsteemne
erütematoosne luupus või sklerodermia. Normaalse neerufunktsiooniga ja ilma teiste komplitseerivate
faktoriteta patsientidel tekib neutropeenia harva. Neutropeenia ja agranulotsütoos on pärast AKE
inhibiitori ärajätmist pöörduvad. Fosinopriilnaatriumi tuleb kasutada äärmise ettevaatlikkusega
kollageenhaigusega patsientidel, patsientidel kes saavad immunosupressantravi, allopurinooli või
prokaiinamiidi või on neil nende komplitseerivate faktorite kombinatsioon, eriti eelneva
neerufunktsiooni häire korral. Mõnedel nendest patsientidest tekivad rasked infektsioonid, mis
mõnikord ei allu intensiivsele antibiootikumravile. Kui fosinopriilnaatriumi kasutatakse nendel
patsientidel, tuleb regulaarselt jälgida leukotsüütide sisaldust ja patsiente tuleb õpetada teatama igast
infektsiooni sümptomist.

Etnilised erisused
Nagu ka teiste AKE inhibiitoritega, omab fosinopriilnaatrium väiksemat vererõhku langetavat toimet
mustanahalistel patsientidel, võrreldes mittemustanahaliste patsientidega; võimalik põhjus seisneb
sagedamini esinevast reniini madalamast tasemest musta nahavärviga hüpertoonikutel.

Köha
Köha on seostatud kõikide AKE inhibiitorite, sealhulgas fosinopriili kasutamisega. Oma iseloomult on
see köha mitteproduktiivne, püsiv ja möödub pärast ravi katkestamist. AKE inhibiitoritest põhjustatud
köhaga peab arvestama köha diferentsiaaldiagnostikas.

Operatsioon/anesteesia
AKE inhibiitorid võivad suure operatsiooni või narkoosi ajal põhjustada hüpotensiooni,
fosinopriilnaatrium võib reniini vabastamise kompenseerimiseks blokeerida AT-II moodustumise. Kui
tekkinud hüpotensiooni korral oletatakse seda mehhanismi, saab seda korrigeerida vere- ja
plasmamahu suurendamisega.

Hüperkaleemia
Ravi ajal AKE inhibiitorite, k.a fosinopriilnaatriumiga, võib tekkida seerumi kaaliumisisalduse tõus.
Hüperkaleemia tekke ohuga patsientide hulka kuuluvad need kellel on neerupuudulikkus, diabetes
mellitus, kes kasutavad samal ajal kaaliumisäästvaid diureetikume, kaaliumilisandeid või kaaliumi
sisaldavaid soolaasendajaid või need patsiendid, kes kasutavad samal ajal seerumi kaaliumisisaldust
suurendavaid ravimeid (nt hepariini). Kui ülalnimetatud preparaatide samaaegne kasutamine on siiski
vajalik, tuleb ravi ajal regulaarselt kontrollida seerumi kaaliumisisaldust (vt lõik 4.5).

Diabeetikud
Suukaudsete antidiabeetiliste ravimite või insuliiniga ravitavatel patsientidel tuleb hoolikalt jälgida
vere glükoosisisaldust ravi esimest kuude jooksul AKE inhibiitoritega (vt lõik 4.5).

Liitium
Liitiumi samaaegne kasutamine fosinopriilnaatriumiga ei ole üldiselt soovitatav (vt lõik 4.5).

Kasutamine lastel
Ravimi ohutus ja efektiivsus lastel ei ole tõestatud (vt lõigud 4.2, 4.8, 5.1 ja 5.2).

Kasutamine eakatel
Patsientide hulgas, kes said fosinopriilnaatriumi kliinilistes uuringutes üldisi erinevusi efektiivsuse või
ohutuse osas vanemate patsientide (65-aastased ja vanemad) ja noorematel patsientide vahel ei
täheldatud, kuid suuremat tundlikkust mõnedel vanematel inimestel ei saa välistada.

Rasedus
Ravi AKE inhibiitoritega ei tohi alustada raseduse ajal. Välja arvatud juhul, kui jätkuv AKE-
inhibiitor-ravi ei ole äärmiselt vajalik, tuleb rasedust planeerivad patsiendid üle viia alternatiivsetele
antihüpertensiivsetele ravimitele, millel on raseduse ajal kasutamise jaoks kindlaksmääratud ohutus.
Kui rasedus on tuvastatud, tuleb ravi AKE inhibiitoritega koheselt lõpetada ning vajadusel alustada
alternatiivse raviga (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Loote/vastsündinu haigestumus ja suremus
Raseduse ajal kasutatuna võivad AKE-inhibiitorid põhjustada areneval lootel kahjustusi ja isegi surma.

See ravimpreparaat sisaldab laktoosi. Patsiendid, kellel on kaasasündinud galaktoositalumatus,
laktaasidefitsiit või glükoosi-galaktoosi imendumishäire, ei tohi seda ravimit kasutada.

Diureetikumid
Kui diureetikume manustatakse fosinopriilnaatriumi saavale patsiendile, on antihüpertensiivne toime
tavaliselt aditiivne.

Patsientidel, kes juba saavad diureetikume, eriti kui ravi diureetikumidega on alustatud hiljuti, samuti
need kes on rangel soolapiirangutega dieedil või dialüüsravil, võib ravi alustamine
fosinopriilnaatriumiga põhjustada ülemäärase vererõhu languse, tavaliselt esimese tunni jooksul pärast
algannuse saamist. Sümptomaatilise hüpotensiooni teket saab vähendada kui diureetiline ravi lõpetada
enne ravi alustamist fosinopriilnaatriumiga (vt lõigud 4.4 ja 4.2).

Kaaliumiasendajad, kaaliumisäästvad diureetikumid, kaaliumi sisaldavad soolaasendajad või teised
ravimpreparaadid, mis on seotud seerumi kaaliumisisalduse suurenemisega (nt hepariin) (vt lõik 4.4,
Hüperkaleemia)
Kuigi kliinilistes uuringutes jäi kaaliumi sisaldus vereseerumis normi piiresse, võib mõnedel
patsientidel tekkida hüperkaleemia. Hüperkaleemia tekke riskifaktorite hulka kuuluvad
neerupuudulikkus, diabetes mellitus ning samaaegne kaaliumisäästvate diureetikumide (nt
spironolaktoon, triamtereen või amiloriid), kaaliumiasendajate, kaaliumi sisaldavate soolaasendajate
või teiste selliste ravimpreparaatide kasutamine, mis on seotud seerumi kaaliumisisalduse
suurenemisega (nt hepariin). Ülalnimetatud ravimite kasutamine, eriti neerufunktsiooni kahjustusega
patsientidel, võib viia seerumi kaaliumisisalduse märkimisväärse suurenemiseni. Seega, kui
fosinopriilnaatriumi ja selliste ravimite samaaegne kasutamine on näidustatud, tuleb seda teha
ettevaatusega ja sageli kontrollida kaaliumi sisaldust seerumis.
Kui fosinopriilnaatriumi manustatakse koos kaaliumi väljaviivate diureetikumidega, võib
diureetikumide poolt esile kutsutud hüpokaleemia paraneda.
Liitium
Liitiumi samaaegsel kasutamisel AKE inhibiitoritega on täheldatud liitiumi kontsentratsiooni
pöörduvat tõusu seerumis ning toksilisust. Tiasiiddiureetikumide samaaegne kasutamine võib
suurendada liitiumi toksilisust ning soodustab juba niigi AKE inhibiitorite poolt suurendatud liitiumi
toksilisust. Fosinopriilnaatriumi ja liitiumi koosmanustamisel tuleb olla ettevaatlik ning soovitav on
liitiumi taset seerumis hoolikalt jälgida (vt lõik 4.4).

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d), k.a atsetüülsalitsüülhape annuses ≥ 3g ööpäevas
MSPVA-de krooniline kasutamine võib vähendada AKE inhibiitori antihüpertensiivset toimet.
MSPVA-de ja AKE inhibiitorite kooskasutamisel summeeruvad seerumi kaaliumi taset suurendavad
toimed, mis võib põhjustada neerufunktsiooni häirumist. Need muutused on tavaliselt pöörduvad.
Harva võib kujuneda äge neerupuudulikkus, eriti neil, kellel neerufunktsioon on halb, nagu eakad või
dehüdreeritud patsiendid.
On teatatud, et indometatsiin võib vähendada teiste AKE-inhibiitorite antihüpertensiivset toimet, eriti
madala reniinisisaldusega hüpertensiooni korral.
Teised antihüpertensiivsed ravimid
Teiste antihüpertensiivsete ravimite, nagu beeta-adrenoblokaatorid, metüüldopa, kaltsiumi
antagonistid, ja diureetikumide samaaegne kasutamine võib suurendada hüpotensiivset toimet.
Nitroglütseriini ja teiste nitraatide või vasodilataatoritega samaaegne kasutamine võib veelgi langetada
vererõhku.

Tritsüklilised antidepressandid/antipsühhootikumid/anesteetikumid
Teatavate üldanesteetikumide, tritsükliliste antidepressantide ja antipsühhootikumide samaaegne
kasutamine AKE inhibiitoritega võib veelgi langetada vererõhku (vt lõik 4.4).
Adrenomimeetikumid
Adrenomimeetikumid võivad vähendada AKE inhibiitori antihüpertensiivset toimet.
Diabeedivastased ravimid
Epidemioloogilised uuringud on näidanud, et AKE inhibiitorite ja antidiabeetiliste ravimite (insuliin,
suukaudsed hüpoglükeemilised ained) samaaegne manustamine võib suurendada vere glükoositaset
alandavat toimet ja põhjustada hüpoglükeemiat. See fenomen näis suurema tõenäosusega esinevat
kombineeritud ravi esimestel nädalatel ning neeru funktsioonihäirega patsientidel.
Atsetüülsalitsüülhape, trombolüütikumid, beeta-adrenoblokaatorid, nitraadid
Fosinopriilnaatriumi tohib kasutada koos atsetüülsalitsüülhappega (kardioloogilistes annustes),
trombolüütikumide, beeta-adrenoblokaatorite ja/või nitraatidega.
Immunosupressandid, tsütostaatikumid, süsteemsed kortikosteroidid või prokainamiid, allopurinool
Fosinopriilnaatriumi kombineerimisest immunosupressantide ja/või leukopeeniat tekitavate ravimitega
tuleb hoiduda.

Alkohol
Alkohol suurendab fosinopriilnaatriumi hüpotensiivset toimet.

Antatsiidid
Antatsiidid (nt alumiiniumhüdroksiid, magneesiumhüdroksiid, simetikoon) võivad halvendada
fosinopriilnaatriumi imendumist. Seetõttu, kui nende ainete koosmanustamine on näidustatud, peab
nende ravimite võtmise vahe olema vähemalt 2 tundi.
Laboratoorsed uuringud
Fosinopriilnaatrium võib põhjustada seerumi digoksiini sisalduse mõõtmisel vale madala vastuse,
juhul kui kasutatakse söe-absorptsiooni meetodit. Selle asemel võib kasutada muid meetodeid, mis
põhinevad antikehadega kaetud-torukeste meetodil.
Enne paratüreoidtestide tegemist on soovitatav ravi fosinopriilnaatriumiga mõneks päevaks
katkestada.

Rasedus
AKE inhibiitorite kasutamine raseduse esimesel trimestril ei ole soovitav (vt lõik 4.4). Raseduse teisel
ja kolmandal trimestril on AKE inhibiitorid vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Teratogeensuse esinemise riski tulenevalt AKE inhibiitorite kasutamisest raseduse esimesel trimestril
ei ole epidemioloogiliselt tõestatud, siiski ei saa välistada väikest riski suurenemist. Kui AKE
inhibiitor-ravi on vajalik, tuleb rasedust planeerivad patsiendid üle viia alternatiivsetele
antihüpertensiivsetele ravimitele, millel on raseduse ajal kasutamise jaoks kindlaksmääratud ohutus.
Kui rasedus on juba diagnoositud, tuleb ravi AKE inhibiitoritega koheselt lõpetada ning vajadusel
alustada alternatiivse raviga.
On teada, et AKE inhibiitorite toime teisel ja kolmandal trimestril põhjustab lootetoksilisust
(neerufunktsiooni langus, amnionivedeliku vähesus, kolju luustumise aeglustumine) ja neonataalset
toksilisust (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt lõik 5.3).
Kui AKE inhibiitorid on mõjunud lootele alates raseduse teisest trimestrist, tuleb ultraheliga
kontrollida neerufunktsiooni ja koljut.
Vastsündinuid, kelle emad on kasutanud AKE inhibiitoreid, tuleb hoolikalt uurida hüpotensiooni osas
(vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Imetamine
Andmeid fosinopriili kasutamisest imetamise ajal on väga vähe, seega ei ole soovitatav fosinopriili
sellel ajal kasutada ning eelistada tuleks ravimit, mille ohutusprofiil lubab kasutamist imetamise ajal,
eriti kui rinnaga toidetakse vastsündinut või enneaegset imikut.

Uuringuid selgitamaks mõju autojuhtimise ja masinate kasutamise võimele ei ole läbi viidud.

Kuigi fosinopriilnaatrium ei peaks otseselt mõjutama autojuhtimise võimet, võivad tekkivad
kõrvaltoimed nagu hüpotensioon, pearinglus ja vertiigo mõjutada autojuhtimist ja masinate
käsitsemise võimet.
Eriti avaldub see, sõltuvalt patsiendi tundlikkusest, ravi alguses, annuse suurendamisel, ravimi
muutmisel ning samaaegsel alkoholi tarbimisel.

Fosinopriilnaatriumiga ravitud patsientidel esinenud kõrvaltoimed on olnud tavaliselt kerged ja
mööduva iseloomuga.

väga sage
(>1/10)
sage
(>1/100 kuni <1/10)
aeg-ajalt
(>1/1000 kuni <1/100)
harv
(>1/10000 kuni <1/1000)
väga harv
(<1/10000)
teadmata
(ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Infektsioonid ja infestatsioonid
Sage: ülemiste hingamisteede infektsioon, neelupõletik, nohu, viirusinfektsioon.
Aeg-ajalt: sinusiit, trahheobronhiit.
Harv: larüngiit, kopsupõletik.

Vere ja lümfisüsteemi häired
Aeg-ajalt: hematokriti langus.
Harv: mööduv aneemia, eosinofiilia, leukopeenia, lümfadenopaatia, neutropeenia, trombotsütopeenia.
Väga harv: agranulotsütoos.

Ainevahetus- ja toitumishäired
Aeg-ajalt: söögiisu vähenemine, podagra, hüperkaleemia.
Teadmata: söögiisu muutused, kehakaalu kõikumine.
Psühhiaatrilised häired
Sage: meeleolu muutused, unehäired.
Aeg-ajalt: depressioon, segasus.
Teadmata: käitumishäired.

Närvisüsteemi häired
Sage: pearinglus, peavalu, paresteesia, maitsetundlikkuse häired.
Aeg-ajalt: ajuinfarkt, unisus, insult, minestamine, treemor.
Harv: düsfaasia, mäluhäired, desorientatsioon.
Teadmata: tasakaaluhäired.
Silma kahjustused
Sage: silma kahjustus, nägemishäired.

Kõrva ja labürindi kahjustused
Aeg-ajalt: kõrvavalu, tinnitus, vertiigo.

Südame häired
Sage: tahhükardia, rütmihäired, südamepekslemine, stenokardia.
Aeg-ajalt: müokardiinfarkt või tserebrovaskulaarne atakk, südameseiskus, ülejuhte häired.
Teadmata: südame-hingamisseiskus.
Vaskulaarsed häired
Sage: hüpotensioon, ortostaatiline hüpotensioon.
Aeg-ajalt: hüpertensioon, šokk, transitoorne isheemia.
Harv: nahaõhetus, hemorraagia, perifeersed vaskulaarsed haigused.
Teadmata: hüpertensiivne kriis.
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage: köha, siinuse häire.
Aeg-ajalt: düspnoe.
Harv: bronhospasm, epistaksis, pulmonaalne ahenemus.
Teadmata: düsfoonia, pleuriitiline valu.

Seedetrakti häired
Sage: iiveldus, oksendamine, diarröa, kõhuvalu, düspepsia.
Aeg-ajalt: kõhukinnisus, suukuivus, meteorism.
Harv: suuõõne kahjustused, pankreatiit, keeleturse, abdominaalne pinge, düsfaagia.
Väga harv: intestinaalne angioödeem, (sub)iileus.
Maksa ja sapiteede häired
Harv: hepatiit.
Väga harv: maksapuudulikkus.
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage: nahalööve, angioödeem, dermatiit.
Aeg-ajalt: hüperhidroos, pruritus, urtikaaria.
Harv: ekhümoos.

Täheldatud on sümptomite kompleksi, millesse võib kuuluda üks või mitu järgnevat sümptomi: võivad
esineda palavik, vaskuliit, müalgia, artralgia/artriit, positiivsed tuumavastased autoantikehad (ANA),
settereaktsiooni kiirenemine(SR), eosinofiilia ja leukotsütoos, nahalööve, fotosensitiivsus või teised
dermatoloogilised nähud.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Sage: lihas-skeleti valu, müalgia.
Harv: artriit.
Teadmata: lihasnõrkus.

Neerude ja kuseteede häired
Sage: urineerimishäired.
Aeg-ajalt: neerupuudulikkus, proteinuuria.
Väga harv: äge neerupuudulikkus.
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Sage: seksuaalfunktsiooni häired.
Harv: prostata häired.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage: valu rinnus (mittekardiaalne), asteenia, väsimus, tursed.
Aeg-ajalt: palavik, perifeersed tursed, torakaalne valu.
Harv: nõrkus ainult ühes jäsemes.
Teadmata: valu.

Uuringud
Sage: alkaalse fosfataasi aktiivsuse tõus, bilirubiini, LDH tõus, transaminaaside aktiivsuse tõus.
Aeg-ajalt: mööduv hemoglobiini langus, kehakaalu suurenemine, uurea sisalduse suurenemine veres,
seerumi kreatiniini sisalduse suurenemine.
Harv: vähene hemoglobiini tõus, hüponatreemia.
Teadmata: maksafunktsiooni näitavate testide muutused.

Fosinopriilnaatriumiga läbiviidud kliinilistes uuringutes oli kõrvaltoimete esinemissagedus eakatel
(üle 65-aastased) sarnane nooremate patsientidega.

0,3% patsientidel oli ravi katkestamise põhjusteks hüpotensioon või minestus.

Köha, bronhospasmi ja eosinofiilia sümptomite kompleksi täheldati kahel patsiendil, keda raviti
fosinopriilnaatriumiga.

Ohutusandmed fosinopriilnaatriumi saavate laste kohta on ikka veel piiratud, kuna hinnatud on ainult
lühiajalist kokkupuudet. Randomiseeritud kliinilises uuringus, kus osales 253 last ja noorukit vanuses
6...16 aastat, täheldati 4 nädalases topeltpimedas faasis järgmisi kõrvaltoimeid: peavalu (13,9%),
hüpotensioon (4,8%), köha (3,6%) ja hüperkaleemia (3,6 %), vereseerumi kreatiniini taseme tõus
(9,2%), vereseerumi kreatiniinkinaasi taseme tõus (2,9%).
Erinevalt täiskasvanutest, teatati antud uuringus kreatiniinkinaasi taseme tõusust (ka mööduvast ja
ilma kliiniliste sümptomiteta). Fosinopriili pikaajalist mõju kasvule, puberteedile ja üldisele arengule
ei ole uuritud.

AKE inhibiitorite üleannustamisel võivad esineda hüpotensioon, tsirkulatoorne šokk, elektrolüütide
tasakaaluhäired, neerupuudulikkus, hüperventilatsioon, tahhükardia, palpitatsioonid, bradükardia,
pearinglus, ärevus ja köha.

Spetsiifiline informatsioon fosinopriilnaatriumi üleannustamise kohta puudub; ravi peab olema
sümptomaatiline ja toetav. Ravi fosinopriilnaatriumiga tuleb lõpetada ja patsienti tuleb hoolikalt
jälgida. Soovitatud meetmete hulka kuuluvad oksendamise esilekutsumine ja/või maoloputus ja
hüpotensiooni korrigeerimine.

Organismist on fosinopriil hemodialüüsi või peritoneaaldialüüsiga halvasti eemaldatav.

Farmakoterapeutiline rühm: AKE inhibiitorid,
ATC-kood: C09AA09.

Toimemehhanism
Fosinopriilnaatrium on pika toimega AKE inhibiitori nn eelravimi ester, fosinoprilaat. Pärast
suukaudset manustamist hüdrolüüsub see esteraasi toimel farmakoloogiliselt aktiivseks
fosinoprilaadiks, mis on aktiivne AKE inhibiitor.
Fosinopriilnaatrium sisaldab fosfiingruppi, mis võimaldab spetsiifilist seondumist angiotensiini
konverteeriva ensüümi peptidüül dipeptidaasi aktiivse seondumiskohaga, hoides sellega ära
dekapeptiid angiotensiin I muutumise oktapeptiidiks angiotensiin II. Selle tulemusel viib vähenenud
angiotensiin II sisaldus vasokonstriktsiooni ja aldosterooni sekretsiooni vähenemisele, mis võib
põhjustada vähese kaaliumisisalduse tõusu seerumis ja naatriumi ning vedeliku eritumise suurenemise.
Tavaliselt renaalses verevoolus või glomerulaarfiltratsiooni kiiruses muutusi ei esine.
AKE inhibiitorid hoiavad ära ka tugevatoimelise vasopressori bradükiniini lagunemise, mis aitab
kaasa antihüpertensiivse toime avaldumisele; fosinopriilnaatriumil on terapeutiline toime madala
reniini sisaldusega hüpertensiivsetele patsientidele.
Südamepuudulikkusega patsientidel avaldub fosinopriilnaatriumi toime reniin-angiotensiin-
aldosteroon süsteemi pärssimise kaudu; AKE inhibeerimine vähendab nii südame eel- kui ka
järelkoormust.
Farmakodünaamika
Fosinopriilnaatriumi manustamine hüpertensiivsetele patsientidele kutsub esile vererõhu languse nii
seisvas kui lamas asendis ilma märkimisväärse mõjuta südame löögisagedusele.
Hüpertensiooni korral vähendab fosinopriilnaatrium vererõhku ühe tunni jooksul pärast manustamist;
toime maksimumi täheldatakse 3…6 tunni pärast. Tavapäraste ööpäevaste annuste kasutamisel kestab
antihüpertensiivne toime 24 tundi. Mõnedel väiksemaid annuseid saavatel patsientidel võib
annustamisintervalli lõpupoole ravitoime väheneda. Ortostaatilised toimed ja tahhükardia esinevad
harva, kuid need võivad tekkida soolade vaegusega või hüpovoleemilistel patsientidel (vt lõik 4.4).
Mõnedel patsientidel võib vererõhu alanemine optimaalsele väärtusele võtta aega 3…4 nädalat.
Fosinopriilnaatriumil ja tiasiiddiureetikumidel on aditiivne toime.
Südamepuudulikkuse korral parandab fosinopriilnaatrium sümptomeid ja füüsilise koormuse taluvust
ning vähendab südamepuudulikkusest tingitud hospitaliseerimiste raskusastet ja sagedust.
Uuringus 8 tsirroosiga patsiendil, kellele manustati fosinopriili ühe kuu jooksul 20 mg/ööpäevas, ei
täheldatud maksa- (alaniintransferaas, gamma-glutamüül-transpeptidaas, galaktoosi kliirensi test ja
antipüriini kliirensi test) ega neerufunktsiooni muutusi.
Lapsed ja noorukid
Randomiseeritud topeltpimedas uuringus, kus osalesid hüpertensiooni või kõrge-normaalse
vererõhuga 253 last ja noorukit vanuses 6...16 aastat hinnati fosinopriilnaatriumi toimet vererõhu
langusele, manustatuna üks kord ööpäevas kas madala (0,1mg/kg), keskmise (0,3mg/kg) või kõrge
(0,6mg/kg) annusena. Neljanädalase raviperioodi lõpus oli süstoolse vererõhu keskmine langus
algväärtusest sarnane nii madala, keskmise kui ka suure annuse fosinopriiliga ravitud lastel. Kolme
annuse vahel ei demonstreeritud annusest sõltuvat vastust. Optimaalset annust ei ole kindlaks
määratud ükskõik millise vanusega lapsele. Lastele kehakaaluga alla 50 kg ei ole sobiliku tugevusega
annust saadaval.

Imendumine
Pärast suukaudset manustamist imendub fosinopriil ligikaudu 30…40% ulatuses. Fosinopriili
imendumist ei mõjuta seedetraktis olev toit, kuigi imendumise kiirus võib olla vähenenud.
Fosinoprilaadi kiire ja ulatuslik imendumine leiab aset seedetrakti limaskestas ja maksas.
Cmax saabumise aeg ei sõltu annusest, saabub ligikaudu 3 tunni pärast ning angiotensiin I pressoorne
vastuse maksimum kestab 3…6 tundi pärast manustamist. Pärast korduvat või ühekordset annust on
farmakokineetilised parameetrid (Cmax, AUC) otseses proportsionaalses sõltuvuses võetud annusega.

Jaotumine
Fosinoprilaat seondub ulatuslikult valkudega (> 95%), tal on suhteliselt väike jaotusruumala ja vähene
seondumine vere rakuliste komponentidega.

Metabolism
Üks tund pärast suukaudset manustamist on vähem kui 1% fosinopriilist plasmas tuvastatav
muutumatul kujul; 75% on aktiivse fosinoprilaadina, 15…20% fosinoprilaat glükuroniidina
(inaktiivne) ja ülejäänu (~5%) 4-hüdroksümetaboliidina (aktiivne).

Eritumine
Pärast intravenoosset manustamist elimineerub fosinopriil peaaegu võrdsetes kogustes nii maksa kui
ka neerude kaudu. Normaalse neeru- ja maksafunktsiooniga hüpertensiivsetel patsientidel, kes said
korduvalt fosinopriili oli fosinoprilaadi poolväärtusaeg keskmiselt 11,5 tundi. Südamepuudulikkusega
patsientidel oli poolväärtusaeg ligikaudu 14 tundi. Fosinopriil eritub nii maksa kui neerude kaudu.

Lapsed ja noorukid
Piiratud farmakokineetilised andmed lastel ja noorukitel on esitatud ühekordse annuse
farmakokineetika uuringus, kus osales 19 hüpertensiivset patsienti vanuses 6 kuni 16-aastat, kes said
fosinopriili lahust 0,3 mg/kg.
Kas fosinoprilaadi (fosinopriili aktiivne vorm ) AUC ja Cmax väärtused 6...16 aastastel lastel on
võrreldavad nendega, mida täheldati täiskasvanutel, kes said 20 mg fosinopriili, peab veel tõendama.
Kõikide etappide uuringutes oli fosinoprilaadi eliminatsiooni poolväärtusaeg 11...13 tundi.

Patsientide erigrupid
Kuigi märkimisväärseid muutusi imendumises, biosaadavuses ja plasmavalkudega seondumises ei ole
leitud, on neerupuudulikkusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 80 ml/min/1,73 m2) fosinoprilaadi
totaalne kliirens peaaegu pool sellest, mida täheldatakse normaalse neerufunktsiooniga patsientidel.
Kuna eliminatsioon neerude ja maksa kaudu kompenseerib vähenenud neerufunktsiooni, ei ole
fosinoprilaadi kliirens sõltuv neerupuudulikuse staadiumist. Raske neerupuudulikkusega, k.a
terminaalstaadiumis neerupuudulikkusega (kreatiniini kliirens <10 ml/min/1,73 m2) patsientidel on
täheldatud kerget AUC väärtuste tõusu (vähem kui kahekordne tõus võrreldes normaalsega).
Maksapuudulikkusega patsientidel (alkoholism või maksatsirroos) ei ole fosinopriilnaatriumi
hüdrolüüs märkimisväärselt alanenud, kuigi hüdrolüüsi kiirus või olla veidi langenud; fosinoprilaadi
totaalne kliirens on peaaegu pool sellest, mida täheldatakse normaalse maksafunktsiooniga
patsientidel.

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse prekliinilised
uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.
Reproduktsioonitoksilisuse uuringud viitavad asjaolule, et fosinopriil ei oma rottide fertiilsusele ja
reproduktsioonivõimele negatiivset toimet ega ole teratogeenne. AKE inhibiitorid, kui ravimite rühm,
kui neid manustada teisel ja kolmandal trimestril, omavad loote hilises arengustaadiumis lootetoksilisi
kõrvaltoimeid, mis põhjustavad loote surma või kaasasündinud defekte, eriti mõjustatud on kolju.
Teatatud on ka fetotoksilisusest, üsasisese kasvu peetusest ja arterioosjuha enneaegsest sulgumisest.
Nende arenguanomaaliate tekkepõhjuseks arvatakse olevat AKE inhibiitorite otsene toime loote
reniin-angiotensiin süsteemi ja osaliselt emal tekkinud hüpotensioonist tulenevast isheemiast ning
loote-platsentaarse verevoolu alanemisest ja hapniku/toitainetega varustatuse langusest. Uuringus
emaste rottidega, kus fosinopriili manustati enne paaritumist ja kogu tiinuse ajal, esines laktatsiooni
perioodil rotipoegade suurenenud suremust. Toimeaine läbib platsentaarbarjääri ja eritub piima.

Laktoosmonohüdraat
Kroskarmelloosnaatrium
Preželatiniseeritud maisitärklis
Mikrokristalne tselluloos
Glütserooldibehenaat

Ei kohaldata.

2 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 25°C.
Blistrid: Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.
Tabletipurk (PP): Hoida purk tihedalt suletuna, niiskuse eest kaitstult.

Blistrid (Al/PVC/OPA/Al): 10, 14, 20, 28, 30, 42, 50, 98 või 100 tabletti
Purk: (PP koos LDPE kaanega ja kuivatusaine kotikesega): 50, 100, 250 või 500 tabletti

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded puuduvad.