EDNYT

- Arteriaalne hüpertensioon.
- Südamepuudulikkus.
- Sümptomaatilise südamepuudulikkuse vältimine vasaku vatsakese asümptomaatilise
düsfunktsiooniga patsientidel (väljutusfraktsioon võrdne või vähem kui 35%).

Vt lõik 5.1.

Toit ei mõjuta tablettide imendumist.

Annus määratakse individuaalselt, lähtudes patsiendi seisundist (vt lõik 4.4) ja vererõhu allumisest
ravile.

Hüpertensioon
Sõltuvalt hüpertensiooni raskusastmest ja patsiendi seisundist (vt allpool) on algannus 5 mg kuni
maksimaalselt 20 mg. Enalapriili võetakse üks kord ööpäevas. Kerge hüpertensiooni puhul on
soovitatav algannus 5...10 mg ööpäevas. Tugevalt aktiveeritud reniin-angiotensiin-aldosterooni
süsteemiga patsientidel (nt renovaskulaarne hüpertensioon, soolade ja/või vedelikupuudus, kardiaalne
dekompensatsioon või raske hüpertensioon) võib algannuse manustamine esile kutsuda tugeva
vererõhu languse. Sellistel juhtudel on soovitatavaks algannuseks 5 mg või vähem ning ravi tuleb
alustada meditsiinilise järelevalve all.

Kui eelnevalt on saadud ravi diureetikumide suurte annustega, võib ravi alustamine enalapriiliga
põhjustada vedeliku puudust ja suurendada hüpotensiooni riski. Selliste patsientide puhul soovitatakse
ravi alustada 5 mg või väiksema annusega. Võimaluse korral on soovitatav diureetilise ravi ärajätmine
2...3 päeva enne Ednyt'i manustama hakkamist (vt lõigud 4.3, 4.4, 4.5 ja 5.1). Jälgida neerufunktsiooni
ja seerumi kaaliumisisaldust.

Tavaline säilitusannus on 20 mg ööpäevas. Maksimaalne annus on 40 mg ööpäevas.

Südamepuudulikkuse ja vasaku vatsakese asümptomaatiline düsfunktsioon
Sümptomaatilise südamepuudulikkuse ravis kasutatakse enalapriii täiendava ravimina lisaks
diureetikumidele ja vajaduse korral südameglükosiididele või beeta-blokaatoritele (vt lõigud 4.3, 4.4,
4.5 ja 5.1). Sümptomaatilise südamepuudulikkuse või vasaku vatsakese asümptomaatilise
düsfunktsiooni korral on algannus 2,5 mg ja sedatuleb manustada hoolika meditsiinilise järelevalve all,
et määrata kindlaks ravimi algtoime vererõhule. Kui pärast enalapriiliga ravi alustamist
südamepuudulikkuse raviks sümptomaatilist hüpotensiooni ei teki või kui ravi on olnud efektiivne,
tuleb enalapriili annust järk-järgult suurendada kuni tavalise säilitusannuseni 20 mg, mis manustatakse
korraga või kaheks annuseks jaotatuna, olenevalt ravimi taluvusest patsiendi poolt. Annuse tiitrimine
soovitatakse läbi viia 2...4 nädala jooksul. Maksimaalne annus on 40 mg ööpäevas, mis manustatakse
kaheks annuseks jaotatuna.

Tabel 1. Soovitatav Ednyt'i annuse tiitrimine südamepuudulikkuse/vasaku vatsakese
asümptomaatilise düsfunktsiooniga patsientidel

Nädal
Annus (mg päevas)
1. nädal
Päevad 1 kuni 3: ühekordse annusena 2,5 mg päevas*
Päevad 4 kuni 7: 5 mg päevas kaheks annuseks jaotatuna
2. nädal
10 mg päevas ühekordse annusena või kaheks annuseks
jaotatuna
3. ja 4. nädal
20 mg päevas ühekordse annusena või kaheks annuseks
jaotatuna
* Neerufunktsiooni langusega või diureetikume võtvate patsientide puhul tuleb järgida
ettevaatusabinõusid (vt lõik 4.4).

Enne ja pärast ravi alustamist enalapriiliga tuleb jälgida vererõhku ja neerufunktsiooni (vt lõik 4.4),
kuna on kirjeldatud hüpotensiooni ja (harvem) kaasuva neerupuudulikkuse teket. Diureetikume
saavatel patsientidel tuleb võimaluse korral nende annust vähendada enne Ednyt'iga ravi alustamist.
Hüpotensiooni ilmnemine pärast Ednyt'i esimese annuse manustamist ei tähenda, et hüpotensioon
kordub Ednyt'i pideva kasutamise käigus ega takista edasist ravi. Samuti tuleb jälgida seerumi
kaaliumisisaldust ja neerufunktsiooni.

Annustamine neerupuudulikkuse korral
Enalapriili manustamise intervalle tuleb tavaliselt pikendada ja/või annust vähendada.

Tabel 2: Annustamine neerupuudulikkuse korral.
Kreatiniini kliirens (CrCL)
ml/min
Algannus mg päevas
30...80 ml/min
5...10 mg
10...30 ml/min
2,5 mg
≤ 10 ml/min
2,5 mg dialüüsipäevadel*
* Vt lõik 4.4 - „Hemodialüüsravi saavad haiged“. Enalaprilaat on dialüüsitav. Dialüüsivabadel
päevadel tuleb annust korrigeerida sõltuvalt vererõhu vastusest.

Kasutamine eakatel
Annuste määramisel tuleb eakate patsientide puhul lähtuda neerufunktsioonist (vt lõik 4.4).

Lapsed
EDNYT'i kliinilises uuringutes kasutamise kogemused hüpertensiooniga lastel on piiratud (vt lõigud
4.4, 5.1 ja 5.2).

Tablette neelata oskavatele patsientidele määratakse annus individuaalselt, arvestades patsiendi
seisundit ja vererõhu allumist ravile. Soovitatavaks algannuseks 20...50 kg kehakaaluga patsientidele
on 2,5 mg ja ≥ 50 kg kehakaaluga patsientidele 5 mg. Ednyt'it manustatakse üks kord päevas. Annust
tuleb kohandada vastavalt patsiendi vajadustele, mis on 20...50 kg kehakaaluga patsientidele
maksimaalselt 20 mg ööpäevas ja ≥ 50 kg kehakaaluga patsientidele 40 mg ööpäevas (vt lõik 4.4).

Vastavate andmete puudumise tõttu ei soovitata Ednyt'it vastsündinutele ja lastele, kelle
glomerulaarfiltratsioon on < 30 ml/min/1,73 m2.

Suukaudne.

- Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete või mõne teise AKE
inhibiitori suhtes.
- Varasema AKE inhibiitorite kasutamisega seoses tekkinud angioödeem.
- Pärilik või idiopaatiline angioödeem.
- Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõik 4.6).
- Ednyt'i samaaegne kasutamine aliskireeni sisaldavate ravimitega on vastunäidustatud
suhkurtõve või neerukahjustusega (GFR < 60 ml/min/1,73 m2) patsientidele (vt lõigud 4.5 ja
5.1).

Sümptomaatiline hüpotensioon
Tüsistumata hüpertensiooniga haigetel esineb sümptomaatilist hüpotensiooni harva. Hüpertensiooniga
haigetel, kes saavad raviks EDNYT'i, tekib sümptomaatiline hüpotensioon suurema tõenäosusega
organismi vedelikumahu vähenemise foonil, nt diureetilise ravi toimel, soolapiirangutega dieedi,
dialüüsravi, kõhulahtisuse või oksendamise korral (vt lõigud 4.5 ja 4.8). Sümptomaatilist
hüpotensiooni on täheldatud südamepuudulikkusega haigetel, kaasneva neerupuudulikkusega või ilma.
Sagedamini võib seda esineda südamepuudulikkuse raskemate vormidega haigetel, kelle ravis
kasutatakse suurtes annustes lingudiureetikume, kellel esinevad hüponatreemia või neerufunktsiooni
häired. Neil patsientidel tuleb ravi alustada arstliku järelevalve all ning nad tuleb alati jälgimisele jätta
ka EDNYT'i ja/või diureetikumi annuse korrigeerimise ajaks. Samuti tuleb jälgida südame
isheemiatõve ja ajuveresoonkonna haigustega patsiente, kellel võib tugev vererõhu langus lõppeda
müokardiinfarkti või ajuinsuldiga.

Hüpotensiooni tekkimisel tuleb haige panna lamama ja vajadusel manustada veeni füsioloogilist
lahust. Mööduv hüpotensioon ei ole vastunäidustuseks ravimi edasisele kasutamisele, millega ei
kaasne tavaliselt probleeme, kui eelnevalt on vererõhku tõstetud veremahu suurendamise teel.

Mõnel südamepuudulikkusega patsiendil, kellel on normaalne või madal vererõhk, võib EDNYT'i
toimel vererõhk veelgi langeda. Selline vastus ravimile on prognoositav ja ei ole tavaliselt ravi
lõpetamise näidustuseks. Hüpotensiooni sümptomite ilmnemisel võib vajalikuks osutuda annuse
vähendamine ja/või diureetikumi ja/või EDNYT'i manustamise lõpetamine.

Aordi- või mitraalklapi stenoos/hüpertroofiline kardiomüopaatia
Sarnaselt teiste vasodilataatoritega tuleb vasaku vatsakese väljavoolutakistusega patsientidele AKE
inhibiitoreid manustada ettevaatlikult ning vältida nende kasutamist kardiogeense šoki ja
hemodünaamiliselt olulise obstruktsiooni puhul.

Neerufunktsiooni kahjustus
Neerukahjustusega (kreatiniini kliirens < 80 ml/min) patsientidel tuleks enalapriili algannust
kohandada vastavalt patsiendi kreatiniini kliirensile (vt lõik 4.2) ja edaspidi arvestada patsiendi puhul
saavutatud ravivastust. Regulaarne kaaliumi- ja kreatiniinisisalduse jälgimine kuulub nende patsientide
puhul tavapärase ravipraktika juurde.

Enalapriiliga seoses on kirjeldatud neerupuudulikkuse teket ja seda enamasti patsientidel, kellel esineb
raske südamepuudulikkus või olemasolev neeruhaigus (sh neeruarteri stenoos). Haiguse viivitamatul
äratundmisel ja ravimisel on enalapriiliga seoses tekkinud neerupuudulikkus üldiselt pöörduv.

Mõnel hüpertensiooniga patsiendil, kellel ei ole varem väljendunud neeruhaigust esinenud, on
enalapriili ja diureetikumide koosmanustamisel tekkinud vere uurea ja seerumi kreatiniinisisalduse
suurenemine. Vajalikuks võib osutuda enalapriili annuste vähendamine ja/või diureetikumi
manustamise lõpetamine. Selline situatsioon võiks viidata võimalikule neeruarteri stenoosi
olemasolule (vt lõik 4.4 „Renovaskulaarne hüpertensioon“).

Renovaskulaarne hüpertensioon
Kahepoolse neeruarteri stenoosiga või ühe funktsioneeriva neeru arteri stenoosiga patsientide
ravimisel AKE inhibiitoritega on suurenenud hüpotensiooni ja neerupuudulikkuse tekkerisk.
Neerufunktsiooni langusega võivad kaasneda vaid väikesed seerumi kreatiniinisisalduse muutused.
Nende patsientide puhul tuleb ravi alustada hoolika meditsiinilise järelvalve all, kasutades väikeseid
annuseid, suurendades annust ettevaatlikult ja jälgides samaaegselt neerufunktsiooni.

Neerusiirdamine
Hiljuti siirdatud neeruga patsientide puhul EDNYT'i kasutamise kogemused puuduvad. Seetõttu ei ole
ravi EDNYT'iga soovitatav.

Maksapuudulikkus
Harvadel juhtudel on AKE inhibiitoreid seostatud sündroomiga, mis algab kolestaatilise ikterusega ja
progresseerub fulminantseks maksanekroosiks ja (mõnikord) lõpeb surmaga. Selle sündroomi
tekkemehhanism ei ole teada. Kui AKE inhibiitoreid manustavatel patsientidel tekib ikterus või
märkimisväärne maksaensüümide aktiivsuse suurenemine, tuleb AKE inhibiitorite manustamine
lõpetada ja teostada vastavat järelkontrolli.

Neutropeenia/agranulotsütoos
AKE inhibiitoreid manustavatel patsientidel on kirjeldatud neutropeenia/agranulotsütoosi,
trombotsütopeenia ja aneemia teket. Normaalse neerufunktsiooni ja teiste komplitseerivate faktoriteta
patsientidel tekib neutropeenia harva. Enalapriili tuleb äärmise ettevaatusega kasutada patsientidel,
kellel esineb kollageenhaigus, kes saavad immuunsupressiivset ravi, kes manustavad allopurinooli või
prokaiinamiidi või kellel esineb üheaegselt mitu komplitseerivat faktorit. Eelnev kehtib eelkõige
neerufunktsiooni häirete esinemise korral. Osadel neist patsientidest tekkisid tõsised infektsioonid, mis
üksikutel juhtudel ei allunud intensiivsele antibakteriaalsele ravile. Kui neid patsiente ravitakse
enalapriiliga, on soovitatav regulaarselt kontrollida leukotsüütide arvu. Samuti tuleb patsiente
juhendada, et nad teavitaksid arsti kõikidest tekkinud infektsiooninähtudest.

Ülitundlikkus/angioneurootiline turse
AKE inhibiitorite, sh Ednyt'i kasutamisel on teatatud näo, jäsemete, huulte, keele, neelu ja/või kõri
angioneurootilist tursest. Turse võib tekkida kogu ravi vältel. Sellistel juhtudel tuleb Ednyt'i
manustamine otsekohe lõpetada ja tagada haige pidev järelevalve kuni sümptomite täieliku
kadumiseni. Isegi kui turse haarab ainult keele, ilma respiratoorse distressita, võib haige vajada
pikemaajalist jälgimist, sest ravi antihistamiinikumide ja kortikosteroididega ei pruugi olla piisav.
Angioödeemiga seotud kõri- või keeletursest tingitud surmajuhtumeid on kirjeldatud väga harva.
Patsientidel, kellel on tursest haaratud keel, häälepaelad või kõri, võib tõenäoliselt tekkida ka
hingamisteede obstruktsioon, eriti kui anamneesis on hingamisteede operatsioon. Kui keel,
häälepaelad või kõri on tursest haaratud ja tekib hingamisteede obstruktsiooni oht, tuleb haigele kohe
manustada naha alla adrenaliini 1:1000 lahust (0,3 ml...0,5 ml) ja/või hoida hingamisteed vabad.

Mustanahalistel patsientidel, kes saavad ravi AKE inhibiitoritega, on kirjeldatud suuremat
angioödeemi esinemissagedust kui mitte-mustanahalistel patsientidel.

Kui haigel on varem esinenud AKE inhibiitorraviga mitteseotud angioödeemi, siis AKE inhibiitorite
manustamisel võib oht angioödeemi tekkeks olla suurenenud (vt ka lõik 4.3).

Anafülaktilised reaktsioonid mesilasmürgi vastu desensibiliseerimise ajal
Harva on eluohtlikke anafülaktilisi reaktsioone esinenud patsientidel, kes said mesilasmürgi vastu
desensibiliseerimise ajal AKE inhibiitoreid. Neid reaktsioone välditi AKE inhibiitorite manustamise
ajutise katkestamisega enne desensibiliseerimist.

Anafülaktilised reaktsioonid LDL-afereesi ajal
Harva on eluohtlikke anafülaktilisi reaktsioone esinenud patsientidel, kes said AKE inhibiitoreid
dekstraansulfaadiga läbiviidud LDL (madala tihedusega lipoproteiinide)-afereesi ajal. Neid
reaktsioone välditi AKE inhibiitorite manustamise ajutise katkestamisega enne iga afereesi.

Hemodialüüsi patsiendid
Hemodialüüsi saavatel patsientidel, kellel kasutati kõrgvoo-dialüüsimembraane (nt AN 69) ja samal
ajal ka AKE inhibiitoreid, on kirjeldatud anafülaktiliste reaktsioonide teket. Nende patsientide puhul
tuleb kasutada teist tüüpi dialüüsimembraani või muusse klassi kuuluvat antihüpertensiivset ravimit.

Hüpoglükeemia
Suukaudseid diabeediravimeid või insuliinravi saavaid patsiente, kellel alustatakse AKE inhibiitorravi,
tuleb hoolikalt jälgida hüpoglükeemia tekke suhtes, eriti ravimite kooskasutamise esimestel kuudel (vt
lõik 4.5).

Köha
Mõnikord tekib AKE inhibiitorite kasutamise ajal köha. Tüüpiline köha on kuiv, püsiv ja kaob pärast
ravi lõppu. AKE inhibiitoritest tingitud köha tuleks arvestada köha diferentsiaaldiagnoosimisel.

Kirurgia/anesteesia
Suurte operatsioonide või anesteesia ajal, kus kasutatakse hüpotensiooni esilekutsuvaid aineid,
blokeerib enalapriil angiotensiin II tekke reniini kompensatoorse vabanemise järgselt. Kui
hüpotensiooni tekke põhjuseks on eeltoodud mehhanism, saab seda korrigeerida veremahu
suurendamisega.

Hüperkaleemia
AKE inhibiitorite, sealhulgas enalapriiliga ravitud patsientidel on täheldatud kaaliumisisalduse
suurenemist seerumis. Hüperkaleemia riskifaktorid on neerupuudulikkus, neerufunktsiooni
halvenemine, vanus (> 70 eluaasta), diabeet, kaasuvad seisundid, eriti dehüdratsioon, äge kardiaalne
dekompensatsioon, metaboolne atsidoos ja kaaliumisäästvate diureetikumide (nt spironolaktoon,
eplerenoon, triamtereen või amiloriid), kaaliumipreparaatide ja kaaliumi sisaldavate soolaasendajate
samaaegne kasutamine või selliste ravimite manustamine, mis võivad suurendada kaaliumi sisaldust
seerumis (nt hepariin).
Kaaliumipreparaatide, kaaliumisäästvate diureetikumide või kaaliumi sisaldavate soolaasendajate
kasutamine eriti neerufunktsiooni häiretega patsientidel võib viia seerumi kaaliumisisalduse olulise
suurenemiseni. Hüperkaleemia võib põhjustada tõsiseid, mõnikord surmaga lõppevaid südame
rütmihäireid. Kui enalapriili või mõne eelpool nimetatud ravimi või preparaadi samaaegne
manustamine on vajalik, tuleb neid kasutada ettevaatusega ning regulaarselt monitoorida kaaliumi
sisaldust vereseerumis (vt lõik 4.5).

Liitium
Liitiumi ja enalapriili samaaegne manustamine ei ole üldiselt soovitatav (vt lõik 4.5).

Reniin-angiotensiin-aldosteroon-süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad
On tõendeid, et AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegne
kasutamine suurendab hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a ägeda
neerupuudulikkuse) riski. Seetõttu ei soovitata RAAS-i kahekordset blokaadi AKE-inhibiitorite,
angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegse kasutamisega (vt lõigud 4.5 ja 5.1).
Kui kahekordset blokeerivat ravi peetakse vältimatult vajalikuks, tuleb seda teha ainult spetsialisti
järelvalve all, jälgides hoolikalt neerutalitlust, elektrolüüte ja vererõhku.
AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi kasutada samaaegselt diabeetilise
nefropaatiaga patsientidel.

Laktoos
Ednyt sisaldab laktoosi, mistõttu seda ravimit ei tohi võtta patsiendid, kellel on harvaesinev
galaktoositalumatus, Lapp’i laktaasidefitsiit või glükoosi-galaktoosi imendumishäire.

Naatrium
Ednyt tabletid sisaldavad ka naatriumi naatriumhüdroksiidi kujul ning selle sisaldus 5 mg, 10 mg ja 20
mg tablettides on vastavalt 1,14 mg, 2,28 mg ja 4,55 mg.

Lapsed
Üle 6-aastastel hüpertensiooniga patsientidel on andmed ravimi efektiivsuse ja ohutuse kohta piiratud,
kuid teiste näidustuste osas puuduvad need täielikult. Farmakokineetika andmed üle 2 kuu vanuste
laste kohta on piiratud (vt ka lõigud 4.2, 5.1 ja 5.2). Ednyt'i kasutamise näidustuseks lastel on ainult
hüpertensioon.

Vastavate andmete puudumise tõttu ei soovitata Ednyt'i kasutada vastsündinutel ning lastel, kellel
glomerulaarfiltratsioon on < 30 ml/min/1,73 m2 (vt lõik 4.2).

Rasedus
AKE-inhibiitoritega ei tohi raseduse ajal alustada. Välja arvatud juhul, kui ravi AKE inhibiitoritega
peetakse hädavajalikuks, tuleb rasedust planeerivad patsiendid üle viia alternatiivsele
hüpertensioonivastasele ravile, millel on raseduse ajal kasutamise jaoks kindlaks määratud
ohutusprofiil. Raseduse tuvastamisel tuleb ravi AKE-inhibiitoritega kohe lõpetada ja alustada sobiliku
alternatiivse raviga (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Imetamine
Enalapriili ei soovitata imetamise ajal kasutada (vt lõik 4.6 ja 5.2).

Rassilised erinevused
Sarnaselt teiste angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoritega langetab ka enalapriil
mustanahalistel vererõhku vähem efektiivselt võrreldes mitte-mustanahalistega. See on tõenäoliselt
seotud madala reniini taseme suurema levimusega mustanahaliste hüpertensiivsete patsientide seas.

Reniin-angiotensiin-aldosteroon-süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad
Kliiniliste uuringute andmed on näidanud, et reniin-angiotensiin-aldosteroon-süsteemi (RAAS)
kahekordne blokaad kombinatsioonravil AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või
aliskireeniga on seotud kõrvalnähtude, nt hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a
ägeda neerupuudulikkuse) sagenemisega, võrreldes monoteraapiaga (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.1).

Kaaliumi säästvad diureetikumid või kaaliumipreparaadid
AKE inhibiitorid vähendavad diureetikumist tingitud kaaliumikadu. Kaaliumi säästvate
diureetikumide (nt spironolaktooni, eplerenooni, triamtereeni või amiloriidi), kaaliumipreparaatide või
kaaliumi sisaldavate soolaasendajate kasutamine võib viia olulise kaaliumitaseme tõusuni veres. Kui
hüpokaleemia esinemisega seoses on nende ravimite samaaegne kasutamine näidustatud, tuleks seda
teha ettevaatusega ja sageli kontrollida seerumi kaaliumisisaldust (vt lõik 4.4).

Diureetikumid (tiasiidid või lingudiureetikumid)
Kui eelnevalt on saadud ravi diureetikumide suurte annustega, võib ravi alustamine enalapriiliga
põhjustada vedelikupuudust ja suurendada hüpotensiooni riski (vt lõik 4.4). Hüpotensiivset toimet
saab vähendada diureetikumide ärajätmisega, vedeliku või soolade manustamise suurendamisega või
alustades ravi enalapriili väikeste annustega.

Teised antihüpertensiivsed ravimid
Nende ravimite samaaegne kasutamine võib suurendada enalapriili hüpotensiivset toimet.
Nitroglütseriini ja teiste nitraatide või teiste vasodilataatorite samaaegsel kasutamisel võib vererõhk
veelgi langeda.

Liitium
AKE inhibiitorite ja liitiumi samaaegsel kasutamisel on kirjeldatud pöörduvat liitiumisisalduse
suurenemist seerumis ja toksiliste toimete sagenemist. Tiasiid-diureetikumide samaaegne kasutamine
võib liitiumisisaldust veelgi tõsta ja suurendada riski liitiumi toksiliste nähtude tekkeks. Enalapriili
manustamine koos liitiumiga ei ole soovitatav. Kui see kombinatsioon osutub siiski vajalikuks, tuleb
hoolikalt jälgida liitiumisisaldust seerumis (vt lõik 4.4).

Tritsüklilised antidepressandid/antipsühhootikumid/anesteetikumid/narkootilised ained Teatud
anesteetiliste ravimite, tritsükliliste antidepressantide ja antipsühhootikumide kasutamisel koos AKE
inhibiitoritega võib vererõhku langetav toime tugevneda (vt lõik 4.4).

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVAd), sealhulgas selektiivsed tsüklooksügeneesi
inhibiitorid (COX-2 inhibiitorid)
Mittesteroidsete põletikuvastaste ainete (MSPVA), sealhulgas selektiivsete tsüklooksügeneesi
inhibiitorite (COX-2 inhibiitorid) kasutamine võib vähendada diureetikumide ja antihüpertensiivsete ravimite antihüpertensiivset toimet. Seetõttu võib angiotensiin-II retseptorite
antagonistide või AKE-inhibiitorite toime MSPVA-de (sh COX-2 inhibiitorite) manustamise tõttu
väheneda. MSPVA-de (sh COX-2 inhibiitorite) ja angiotensiin-II retseptorite antagonistide või AKE-
inhibiitorite koosmanustamine avaldab aditiivset seerumi kaaliumisisaldust suurendavat toimet ning
võib põhjustada neerufunktsiooni häireid. Need toimed on tavaliselt pöörduva iseloomuga. Harvadel
juhtudel võib tekkida äge neerupuudulikkus, seda eelkõige neerufunktsiooni häirega patsientidel (eriti
eakatel või dehüdreeritud patsientidel, sh diureetikume saavatel patsientidel). Seetõttu tuleks seda
kombinatsiooni kasutada ettevaatusega neerufunktsioonikahjustusega patsientidel. Patsiendid peaksid
olema piisavalt hüdreeritud, samuti tuleks kaaluda neerufunktsiooni jälgimist pärast
kombinatsioonravi alustamist ning regulaarselt ravi ajal.

Kullapreparaadid:
Harva on teatatud nitritoidreaktsioonidest (sümptomiteks on näo punetus, iiveldus, oksendamine ja
hüpotensioon) patsientidel, kes saavad ravi kullapreparaadi (naatriumaurotiomalaat) süstelahusega ja
samaaegselt AKE inhibiitor-ravi sh enalapriili.

Sümpatomimeetikumid
Sümpatomimeetikumid võivad vähendada AKE inhibiitorite antihüpertensiivset toimet.

Diabeediravimid
Epidemioloogiliste uuringute põhjal võib AKE inhibiitorite ja diabeedivastaste ravimite (insuliin,
suukaudsed hüpoglükeemilised ravimid) samaaegne manustamine põhjustada veresuhkrusisaldust
alandava toime tugevnemist ja suurendada ohtu hüpoglükeemia tekkeks. Tõenäosus sellise koostoime
tekkeks oli suurem kombineeritud ravi esimestel nädalatel ja neerukahjustusega patsientidel (vt lõigud
4.4 ja 4.8).

Alkohol
Alkohol tugevdab AKE inhibiitorite hüpotensiivset toimet.

Atsetüülsalitsüülhape, trombolüütilised ravimid ja beeta-blokaatorid
Enalapriili manustamine koos atsetüülsalitsüülhappe (kardioloogilistes annustes), trombolüütiliste
ravimite ja beeta-blokaatoritega on ohutu.

Naatriumkloriid
Naatriumkloriid mõjutab Ednyt'i vererõhku alandavat ja südamepuudulikkuse nähte kompenseerivat
toimet.

Lapsed
Koostoimeuuringuid on teostatud vaid täiskasvanutel.

Rasedus:

Enalapriili ei soovitata kasutada raseduse esimesel trimestril (vt lõik 4.4).
Enalapriili kasutamine on vastunäidustatud raseduse teisel ja kolmandal trimestril (vt lõik 4.3 ja 4.4).

Epidemioloogilised tõendid teratogeensuse riski kohta pärast kokkupuudet AKE inhibiitoritega
raseduse esimesel trimestril ei ole olnud veenvad, siiski ei saa välistada väikest riski suurenemist.
Välja arvatud juhul, kui ravi AKE inhibiitoritega ei ole hädavajalik, tuleb rasedust planeerivad
patsiendid üle viia alternatiivsele hüpertensioonivastasele ravile, millel on raseduse ajal kasutamise
jaoks kindlaks määratud ohutusprofiil. Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi AKE inhibiitoriga kohe
lõpetada ja vajaduse korral alustada alternatiivse raviga. Teadaolevalt põhjustab ravi AKE
inhibiitoritega raseduse teisel ja kolmandal trimestril loote toksilisust (neerutalitluse häired,
oligohüdramnion, pidurdab kolju luustumist) ja neonataalset toksilisust (neerupuudulikkus,
hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt lõik 5.3). Tekkida võib oligohüdramnion emal, mistõttu eeldatavalt
väheneb loote neerufunktsioon ja mille tagajärjel võivad tekkida jäsemete kärbumine, näo ja kolju
deformatsioonid ja hüpoplastiliste kopsude areng.
Kui raseduse teisel trimestril on kasutatud AKE-inhibiitoreid, on soovitatav loote neerutalitluse ja
kolju ultraheliuuring. Lapsi, kelle emad on raseduse ajal AKE inhibiitoreid võtnud, tuleb hoolikalt
jälgida hüpotensiooni suhtes (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Imetamine:
Piiratud farmakokineetilised andmed näitavad, et kontsentratsioon rinnapiimas on madal (vt lõik 5.2).
Kuigi need kontsentratsioonid näivad olevat kliiniliselt ebaolulised, ei ole Ednyt'i manustamine
imetavale emale soovitatav, kui tegu on enneaegsete lastega ning esimestel sünnitusjärgsetel nädalatel,
sest on olemas hüpoteetiline võimalus, et preparaat mõjutab südame-veresoonkonda või neere ja
seepärast et puudub piisav kliiniline kogemus. Vanema imiku puhul võib Ednyt'i manustamist
imetavale emale kaaluda, kui see ravi on emale vajalik ja last jälgitakse võimalike kõrvaltoimete
suhtes

Autojuhtimise ja masinatega töötamise puhul tuleb arvestada, et ravi ajal võib aeg-ajalt tekkida
pearinglus või väsimus.

Kliiniliste uuringute ja turustamisjärgsete kogemuste käigus on enalapriili kasutamisel kirjeldatud
järgmisi kõrvaltoimeid.

Tabel 1. Ednyt'i kõrvaltoimed
Organ-
Väge sage
Sage
Aeg-ajalt
Harv
Väga
Teadmata (ei
süsteem
(≥1/10)
(≥1/100
(≥1/1000 to (≥1/10000
harv
saa hinnata
kuni
<1/100)
kuni
(<1/10 00
olemasolevate
<1/10)
<1/1000)
0)
andmete alusel)
Vere ja

aneemia (sh Neutro-



lümfisüs-
aplastiline
peenia,
teemi
ja
hemoglo-
häired
hemolüütili
biinisisal-
ne).
duse
vähene-
mine,
hematokriti
langus,
trombo-
tsütopeenia,
agranulo-
tsütoos,
luuüdi
depres-
sioon,
pantsüto-
peenia,
lümfadeno-
paatia,
auto-
immuun-
haigused.
Endokriin-





Ebapiisav
süsteemi
antidiureetilise
häired
hormooni
sündroom
(SIADH)
Ainevahe-


Hüpo-



tus- ja
kaleemia (vt
toitumis-
lõik 4.4
häired
“Diabeediga
patsiendid”)
Närvi-

Peavalu,
Segasus,
Ebatavalised

süsteemi
depressioon somno-
unenäod,
ja psüh-
lentsus,
unehäired
hiaatrilise
unetus,
närvilisus,
d häired
paresteesia,
vertiigo
Silma
Ähmane





kahjustu-
nägemine
sed
Südame ja
Pearinglus
Hüpoten-
Orto-
Raynaud'


vaskulaar-
sioon (sh
staatiline
fenomen
sed häired
ortostaa-
hüpo-
tiline
tensioon,
hüpoten-
südame-
sioon),
pekslemine
minestus,
müokardi-
valu
infarkt või
rindkeres,
insult*
rütmi-
(kõrge
häired,
riskiga
steno-
haigetel on
kardia,
võimalik
tahhükardia sekundaar-
ne teke
süveneva
hüpotensioo
ni tõttu (vt
lõik 4.4)),
Respira-
Köha
Düspnoe
Rinorröa,
Kopsu-


toorsed,
kurguvalu ja infiltraadid,
rindkere ja
häälekähedu riniit,
medias-
s,
allergiline
tiiniumi
bronhospas
alveoliit/
häired
m/astma
eosinofiilne
pneumoonia
Seedetrakti Iiveldu
Kõhu-
Soolesulgus, Stomatiit/
Soole

häired
lahtisus,
pankreatiit, aftoossed
angioödee
kõhuvalu,
oksen-
haavandid,
m
maitsetund-
damine,
glossiit
likkuse
düspepsia,
muutused
kõhu-
kinnisus,
isutus,
maoärritus,
suukuivus,
peptiline
haavand
Maksa- ja



Maksa-


sapiteede
puudulikkus,
häired
hepatiit -hepato-
tsellulaarne
või
kolestaat-
iline, hepatiit
(sh nekroos),
kolestaas (sh
ikterus)
Naha ja

Lööve,
Diaforees,
Multiformne
On kirjeldatud
naha-
ülitundlik-
higistamine, erüteem,
haigusnähtude
aluskoe
kus/angio-
sügelus,
Stevens-
kompleksi, mille
kahjustu-
neuroo-
nõgestõbi,
Johnsoni
hulka võivad
sed
tiline
alopeetsia
sündroom,
kuuluda:
ödeem:
eksfoliatiiv-
palavik, serosiit,
teatatud on
ne dermatiit,
vaskuliit,
näo,
toksiline
lihasvalu/-
jäsemete,
epidermaal-
põletik,
huulte,
nekrolüüs,
liigesvalu/-
keele, neelu
pemfigus,
põletik,
ja/või kõri
erütroderma
positiivne
angio-
antinukleaarsete
neurootilise
antikehade
st ödeemist
(ANA) tiiter,
(vt lõik
settereaktsiooni
4.4).
kiirenemine,
eosinofiilia ja
leukotsütoos.
Võib esineda ka
löövet,
valgustundlikku
st või teisi
nahanähte.
Neerude ja

Neerufunk-
Oliguuria


kuseteede
tsiooni
häired
Häire,
neerupuud-
ulikkus,
proteinuuria
Repro-


Impotentsus Güneko-


duktiivse
mastia
süsteemi ja
rinna-
näärme
häired
Üldised
Asteenia
Väsimus
Lihas-



häired ja
krambid,
manusta-
nahaõhetus,
miskoha
tinnitus, halb
reakt-
enesetunne,
sioonid
palavik
Uuringud

Hüper-
Vere uurea- Maksaensüü

kaleemia,
sisalduse
mide
kreatiniini-
suurene-
aktiivsuse
sisalduse
mine,
suurene-
suurene-
hüponat-
mine,
mine
reemia
seerumi
seerumis
bilirubiini-
sisalduse
suurenemine

*Juhtude esinemissagedus oli võrreldav platseebo- ja aktiivse ravirühmade vahel kliinilises uuringus

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamise kohta inimestel on vähe andmeid. Olulisemad seni kirjeldatud üleannustamise nähud
on umbes 6 tundi pärast ravimi manustamist ilmnev hüpotensioon koos reniin-angiotensiini süsteemi
blokeerimisega ja stuupor. AKE inhibiitorite üleannustamisega seotud nähtudena võivad muuhulgas
tekkida tsirkulatoorne šokk, elektrolüütide tasakaaluhäired, neerupuudulikkus, hüperventilatsioon,
tahhükardia, südamepekslemine, bradükardia, pearinglus, ärevus ja köha. Pärast 300 mg ja 440 mg
enalapriili sissevõtmist suureneb enalaprilaadi sisaldus seerumis vastavalt 100- ja 200-kordseks,
võrreldes tavaliste terapeutiliste annuste manustamisega.

Üleannustamise raviks tuleb manustada veeni füsioloogilist lahust. Hüpotensiooni tekkimisel tuleb
patsient panna šokiasendisse. Võimaluse korral manustada veenisiseselt angiotensiin II ja/või
katehhoolamiine. Kui ravimit võeti hiljuti, on enalapriilmaleaadi elimineerimiseks sobivad meetmed nt
oksendamine, maoloputus, absorbentide ja naatriumsulfaadi manustamine. Enalaprilaat on üldisest
vereringest eemaldatav hemodialüüsi teel (vt lõik 4.4 - „Hemodialüüsi patsiendid“). Ravile allumatu
bradükardia puhul tuleb kasutada südamestimulaatorit. Pidevalt tuleb jälgida elulisi näitajaid, seerumi
elektrolüütide tasakaalu ja kreatiniinisisaldust.

Farmakoterapeutiline grupp: Angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid, ATC-kood: C09AA02

Ednyt (enalapriilmaleaat) on enalapriili maleaatsool, kahe aminohappe - L-alaniini ja L-proliini
derivaat. Angiotensiini konverteeriv ensüüm (AKE) on peptidüüldipeptidaas, mis katalüüsib
angiotensiin I konversiooni vererõhku tõstva toimega aineks angiotensiin II-ks. Pärast imendumist
hüdrolüüsitakse enalapriil enalaprilaadiks, mis on AKE inhibiitor. AKE inhibeerimise tagajärjel
väheneb angiotensiin II sisaldus plasmas, mis viib plasma reniini aktiivsuse suurenemiseni (reniini
vabanemise negatiivse tagasiside blokeerimise tõttu) ja aldosterooni sekretsiooni vähenemiseni.

AKE on identne kininaas II-ga. Seega võib Ednyt blokeerida ka bradükiniini, tugevatoimelise
vasodilataatorpeptiidi degradatsiooni. Kuid selle roll Ednyt'i terapeutilise toime juures vajab
selgitamist.

Toimemehhanism
Samal ajal kui Ednyt'i vererõhku langetava toime mehhanism arvatakse peamiselt seisnevat reniin-
angiotensiin-aldosterooni süsteemi pärssimises, avaldab Ednyt antihüpertensiivset toimet isegi seerumi
madala reniinisisaldusega patsientidel.

Farmakodünaamilised toimed
Ednyt'i manustamise tagajärjel langeb vererõhk (nii lamavas kui seisvas asendis) ilma südame
löögisageduse olulise suurenemiseta.

Sümptomaatilist posturaalset hüpotensiooni esineb harva. Mõnedel patsientidel võtab optimaalsete
vererõhuväärtuste saavutamine aega mitu nädalat. Ednyt'i manustamise järsku katkestamist ei ole
seostatud vererõhu kiire tõusuga.

AKE efektiivne inhibeerimine saabub tavaliselt 2...4 tundi pärast enalapriili annuse suukaudset
manustamist. Vererõhku langetav toime ilmneb tavaliselt ühe tunni möödudes, toime on maksimaalne
4...6 tundi pärast manustamist. Toime kestus sõltub annusest. Soovitatavate annuste kasutamisel
kestab antihüpertensiivne ja hemodünaamiline toime vähemalt 24 tundi.

Essentsiaalse hüpertensiooniga patsientidel läbiviidud hemodünaamika uuringutes kaasnes vererõhu
langusega veresoonte perifeerse vastupanu vähenemine koos südame väljutusmahu suurenemisega;
südame löögisagedus ei muutunud või muutus minimaalselt. Ednyt'i manustamise järgselt tekkis
neerude perfusiooni suurenemine; glomerulaarfiltratsiooni kiirus ei muutunud. Ei tekkinud naatriumi
ega vee peetust. Kuid patsientidel, kellel oli enne ravi madal glomerulaarfiltratsiooni kiirus, see
tavaliselt suurenes.

Lühiajalistes kliinilistes uuringutes, mis viidi läbi neeruhaigusega diabeetikutel ja mittediabeetikutel,
täheldati pärast enalapriili manustamist albuminuuria ning IgG ja üldvalgu uriiniga eritumise
vähenemist.

Manustades tiasiiddiureetikumidega on Ednyt'i vererõhku langetav toime tugevam. Ednyt võib
vähendada või ära hoida tiasiidide poolt põhjustatud hüpokaleemiat.
Südamepuudulikkusega patsientidel, keda ravitakse südameglükosiididega ja diureetikumidega, on
suukaudse enalapriilmaleaadi või süstitava enalaprilaadi kasutamist seostatud perifeerse resistentsuse
ja vererõhu langusega. Südame väljutusmaht suurenes, samal ajal kui südame löögisagedus (mis on
südamepuudulikkusega patsientidel tavaliselt suurenenud) vähenes. Vähenes ka kopsukapillaaride
kiilrõhk. Paranes koormustaluvus ja südamepuudulikkuse raskusaste (määratud New Yorgi
Südameassotsiatsiooni - NYHA - kriteeriumide järgi). Need toimed jäid püsima ka pikaajalise ravi
vältel.

Kerge ja keskmise raskusega südamepuudulikkuse korral pidurdas enalapriil südame progresseeruvat
laienemist/suurenemist ja südamepuudulikkust, mis väljendus vasaku vatsakese diastoolse ja süstoolse
lõppmahu vähenemises ja paranenud väljutusfraktsioonis.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus
Mitmekeskuselises, randomiseeritud, topeltpimedas platseebokontrolliga uuringus (SOLDV
preventsiooniuuring) osalesid vasaku vatsakese asümptomaatilise düsfunktsiooniga (LVEF < 35%)
patsiendid. 4228 patsienti randomiseeriti kas platseebo- (n=2117) või enalapriili gruppi (n=2111).
Platseebogrupis tekkis südamepuudulikkus või surm 818 patsiendil (38,6%) võrreldes 630-ga
enalapriili grupis (29,8%) (riski vähenemine: 29%; 95% CI: 21...36%; p < 0,001). 518 patsienti
platseebogrupist (24,5%) ja 434 enalapriili grupist (20,6%) surid või hospitaliseeriti seoses
esmakordse südamepuudulikkuse tekke või olemasoleva südamepuudulikkuse süvenemisega (riski
vähenemine 20%; 95% CI: 9...30%; p < 0,001).

Mitmekeskuselises, randomiseeritud, topeltpimedas platseebokontrolliga uuringus (SOLVD
raviuuring) hinnati süstoolsest düsfunktsioonist (väljutusfraktsioon < 35%) tingitud sümptomaatilise
kongestiivse südamepuudulikkusega populatsiooni. 2569 südamepuudulikkuse tavapärast ravi saavat
patsienti randomiseeriti kas platseebo- (n=1284) või enalapriili gruppi (n=1285). Platseebogrupis
tekkis 510 surmajuhtu (39,7%) võrreldes 452-ga enalapriili grupis (35,2%) (riski vähenemine, 16%;
95% CI: 5...26%; p=0,0036). Platseebogrupis tekkis 461 kardiovaskulaarsetest põhjustest tingitud
surmajuhtu võrreldes 399-ga enalapriili grupis (riski vähenemine 18%, 95% CI: 6...28%, p<0,002),
peamiselt seoses progresseeruvast südamepuudulikkusest tingitud surmajuhtude arvu langusega (251
platseebogrupis vs 209 enalapriili grupis, riski vähenemine 22%, 95% CI, 6...35%).
Südamepuudulikkuse süvenemise tõttu suri või hospitaliseeriti vähem patsiente (736 platseebogrupis
ja 613 enalapriili grupis; riski vähenemine, 26%; 95% CI: 18...34%; p < 0,0001). Kogu SOLVD
uuringus vähendas enalapriilmaleaat vasaku vatsakese düsfunktsiooniga patsientidel müokardiinfarkti
riski 23% (95% CI: 11...34%; p < 0,001) ja ebastabiilsest stenokardiast tingitud hospitaliseerimise
riski 20% (95% CI: 9...29%; p < 0,001).

Kahekordne blokaad
Kahes suures randomiseeritud, kontrollitud uuringus (ONTARGET (ONgoing Telmisartan Alone and
in combination with Ramipril Global Endpoint Trial) ja VA NEPHRON-D (The Veterans Affairs
Nephropathy in Diabetes) uuriti kombinatsioonravi AKE-inhibiitori ja angiotensiin II retseptori
antagonistiga. ONTARGET uuring hõlmas eelneva südameveresoonkonna või ajuveresoonkonna
haigusega või 2. tüüpi diabeedi ja tõendatud kaasuva elundkahjustusega patsiente. VA NEPHRON-D
hõlmas 2. tüüpi diabeedi ja diabeetilise nefropaatiaga patsiente.
Uuringud näitasid olulise kasu puudumist neerude ja/või südameveresoonkonna tulemusnäitajatele ja
suremusele, samas täheldati hüperkaleemia, ägeda neerukahjustuse ja/või hüpotensiooni riski
suurenemist monoteraapiaga võrreldes. Tulemused on asjakohased ka teiste AKE-inhibiitorite ja
angiotensiin II retseptori antagonistide jaoks, arvestades nende sarnaseid farmakodünaamilisi omadusi.
AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi seetõttu kasutada samaaegselt
diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.
ALTITUDE (Aliskiren Trial in Type 2 Diabetes Using Cardiovascular and Renal Disease Endpoints)
oli uuring, mis oli kavandatud hindama kasu aliskireeni lisamisest standardravile AKE-inhibiitori või
angiotensiin II retseptori antagonistiga 2. tüüpi diabeediga patsientidel, kellel oli krooniline
neeruhaigus, südameveresoonkonna haigus või mõlemad. Uuring lõpetati varakult ohutusnäitajate
riski tõusu tõttu. Südameveresoonkonnaga seotud surma ja insuldi juhtumeid oli aliskireeni rühmas
arvuliselt rohkem kui platseeborühmas ning kõrvalnähtudest ja huvi pakkuvatest tõsistest
kõrvalnähtudest (hüperkaleemia, hüpotensioon ja neerutalitluse häire) teatati aliskireeni rühmas
sagedamini kui platseeborühmas.

Lapsed
Üle 6-aastastel hüpertensiooniga lastel on ravimi kasutamise kogemused piiratud. Kliinilises uuringus
osales 110 hüpertensiooniga 6...16-aastast last, kelle kehakaal oli ≥ 20 kg ja glomerulaarfiltratsiooni
kiirus > 30 ml/min/1,73 m2. Kehakaaluga < 50 kg patsiendid said kas 0,625; 2,5 või 20 mg enalapriili
ööpäevas ja patsiendid kehakaaluga ≥ 50 kg said kas 1,25; 5 või 40 mg enalapriili ööpäevas. Üks kord
päevas manustatud enalapriil alandas minimaalset vererõhu annusest sõltuvalt. Enalapriili annusest
sõltuv antihüpertensiivne efektiivsus oli ühtiv kõikides alagruppides (vanus, Tanneri skaala, sugu,
rass). Kõige väiksemad uuritud annused 0,625 mg ja 1,25 mg (vastasid keskmiselt annusele 0,02
mg/kg üks kord päevas) ei näidanud aga püsivat antihüpertensiivset toimet. Uuringus kasutatud
maksimaalne annus oli 0,58 mg/kg (kuni 40 mg) üks kord päevas. Laste kõrvaltoimete profiil ei
erinenud täiskasvanute omast.

Imendumine
Suukaudne enalapriil imendub kiiresti, maksimaalne kontsentratsioon plasmas saabub ühe tunni
jooksul. Uriinist määratud koguse põhjal imendub suu kaudu manustatud enalapriilist ligikaudu 60%.
Suu kaudu manustatud EDNYT'i imendumist ei mõjuta toidu olemasolu seedetraktis.

Suukaudne enalapriil hüdrolüüsitakse pärast imendumist kiiresti ja ulatuslikult enalaprilaadiks, mis on
tugevatoimeline angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitor. Enalaprilaadi maksimaalne
kontsentratsioon plasmas saabub umbes 4 tundi pärast enalapriili suukaudse annuse manustamist.
Enalaprilaadi kuhjumise efektiivne poolväärtusaeg pärast enalapriili annuste korduvat suukaudset
manustamist on 11 tundi. Normaalse neerufunktsiooniga isikutel saavutati enalaprilaadi
püsikontsentratsioon 4-päevase ravi järel.

Jaotumine
Terapeutiliselt olulises kontsentratsioonivahemikus ei ületa enalaprilaadi seonduvus inimese
plasmavalkudega 60%.

Biotransformatsioon
Peale muutumise enalaprilaadiks ei ole enalapriili puhul tõestatud teisi olulisi ainevahetusreaktsioone.

Eritumine
Enalaprilaat eritub peamiselt neerude kaudu. Põhikomponendid uriinis on enalaprilaat (umbes 40%) ja
muutumatul kujul enalapriil (ligikaudu 20%).

Neerukahjustus
Neerupuudulikkusega patsientidel suureneb enalapriili ja enalaprilaadi ekspositsioon. Kerge kuni
keskmise neerupuudulikkusega patsientidel (kreatiniini kliirens 40...60 ml/min) oli pärast 5 mg
enalapriili üks kord päevas manustamist enalaprilaadi püsiseisundi AUC ligikaudu kaks korda suurem
võrreldes normaalse neerufunktsiooniga patsientidega. Raske neerupuudulikkuse korral (kreatiniini
kliirens ≤ 30 ml/min) suurenes AUC ligikaudu 8 korda. Enalapriilmaleaadi korduvannuste
manustamise järgselt on enalaprilaadi efektiivne poolväärtusaeg sellise raskusastme
neerupuudulikkuse korral pikenenud ja aeg püsiseisundi saavutamiseni edasilükkunud (vt lõik 4.2).
Enalaprilaat on üldisest vereringest eemaldatav hemodialüüsi teel. Dialüüsi kliirens on 62 ml/min.

Lapsed ja noorukid
Korduvannuste farmakokineetika uuring viidi läbi 40 hüpertensiooniga poisil ja tüdrukul vanuses 2
kuud kuni ≤ 16 aastat. Eelnevalt manustati suukaudselt 0,07...0,14 mg/kg enalapriilmaleaati päevas.
Laste puhul ei erinenud enalaprilaadi farmakokineetika oluliselt täiskasvanute omast (varem uuritud).
Andmed viitavad AUC suurenemisele (kehakaalu järgi kohandatud annus) vanuse kasvades. Kui aga
annust kohandatakse kehapinna järgi, siis ei ilmne AUC suurenemist. Püsiseisundis oli enalaprilaadi
kuhjumise keskmine efektiivne poolväärtusaeg 14 tundi.

Imetamine
Pärast 20 mg ravimi ühekordset suukaudset manustamist viiele äsja sünnitanud naisele oli enalapriili
suurim kontsentratsioon rinnapiimas keskmiselt 1,7 µg/l (vahemik 0,54…5,9 µg/l). Selline
kontsentratsioon saavutati 4…6 tundi pärast manustamist. Enalaprilaadi suurim kontsentratsioon oli
keskmiselt 1,7 µg/l (vahemik 1,2…2,3 µg/l); see saavutati erinevatel ajahetkedel 24 tunni jooksul.
Tuginedes andmetele maksimaalse kontsentratsiooni kohta rinnapiimas on hinnanguliselt suurim
saadav ravimikogus ainult rinnapiimatoidul oleval lapsel umbes 0,16% ema ravimiannusest, mis on
arvestatud ema kehakaalu alusel. 11 kuu jooksul iga päev suu kaudu 10 mg enalapriili tarvitanud
naistel olid suurimad enalapriili kontsentratsioonid rinnapiimas 2 µg/l 4 tundi pärast annuse
manustamist ja suurimad enalaprilaadi kontsentratsioonid 0,75 µg/l umbes 9 tundi pärast manustamist.
24 tunni jooksul mõõdetud enalapriili ja enalaprilaadi koguannused rinnapiimas olid vastavalt
1,44 µg/l ja 0,63 µg/l. 4 tundi pärast 5 mg enalapriili ühekordset manustamist ühele emale ja 10 mg
manustamist kahele emale oli enalaprilaadi kontsentratsioon rinnapiimas allpool määramistaset
(< 0,2µg/l). Enalapriili kontsentratsiooni ei määratud.

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse mittekliinilised
uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. Reproduktsioonitoksilisuse uuringud ei ole
näidanud enalapriili kahjulikku toimet rottide viljakusele ja reproduktiivsele funktsioonile, samuti pole
täheldatud teratogeenset toimet. Uuringus, kus emastele rottidele manustati ravimit enne viljastumist
ja kogu tiinuse vältel, suurenes laktatsiooniperioodis järglaste suremus. Ravim läbib
platsentaarbarjääri ja eritub rinnapiima. Angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorite ravimrühma
puhul on kirjeldatud kahjulikku toimet lootele (põhjustab loote kahjustust ja/või surma), kui ravimit
manustada raseduse teisel ja kolmandal trimestril.

Kolloidne veevaba ränidioksiid,
magneesiumstearaat,
naatriumhüdroksiid,
povidoon,
talk,
krospovidoon,
mikroskristalliline tselluloos,
laktoosmonohüdraat.

Ei kohaldata

3 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 30 °C. Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.

5 mg, 10 mg või 20 mg tabletid: 30 tabletti blisterpakendis (blisterpakend koosneb
alumiiniumfooliumist ja OPA/Alu/PVC-fooliumist). Iga pappkarp sisaldab 3 blisrilehte.

Erinõuded puuduvad.
Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.