DIAPREL

II tüüpi diabeedi ehk insuliinsõltumatu diabeedi ravi, kui dieedi, füüsilise koormusega või kehakaalu
vähendamisega ei saavutata veresuhkru sisalduse piisavat vähenemist.

AINULT TÄISKASVANUILE!
Nagu mistahes teise hüpoglükeemilise ravimi korral, peab annus vastama individuaalsele vajadusele.
Mööduvate veresuhkru kõikumiste puhul võib ravimit lühiajaliselt määrata patsientidele, kellel tavaliselt
püsib veresuhkru väärtus normi piires ainult dieediga.
Puuduvad andmed ja kliinilised uuringud ravimi kasutamise kohta lastel ja noorukitel.

Kuni 65-aastased patsiendid.
Algannus: Soovitatav algannus on 1 tablett päevas.
Annuse suurendamine: Annust suurendatakse tavaliselt 1 tableti kaupa, jälgides veresuhkru väärtusi. Annust
võib suurendada 14-päevaste intervallidega.
Säilitusravi: Annus võib olla 1…3 tabletti päevas, erandjuhtudel 4 tabletti.
Standardannus on 1 tablett 2 korda päevas.

Kõrge riskiga patsiendid.
Üle 65-aastased patsiendid:
- Ravi alustatakse 0,5 tabletiga päevas.
- Annust võib suurendada, kuni on saavutatud kontroll veresuhkru väärtuste üle. Pärast igat annuse
suurendamist peab seda säilitama vähemalt 14 päeva, kontrollides samal ajal veresuhkru väärtusi.
Teised kõrge riskiga patsiendid:
Ala- ja ebaregulaarse toitumusega, halvas üldseisundis patsientidel, samuti neeru- või maksapuudulikkuse
korral peab ravi alustama minimaalse annusega. Et vältida võimalikke hüpoglükeemilisi reaktsioone, on
annustamise juhendid ülitäpsed (vt lõik 4.4).
Patsiendid, kes tarvitavad teisi hüpoglükeemilisi ravimeid:
Nagu kõikide hüpoglükeemiliste sulfoonamiidide puhul, võib ka seda ravimit asendada ilma mingi
üleminekuajata. Pika toimeajaga sulfonüüluurea (nt kloorpropamiid) asendamisel antud ravimiga peab
patsienti jälgima mitmeid nädalaid, et vältida ravimite toime võimalikust kattumisest tingitud
hüpoglükeemiat.

Lapsed
Diaprel'i efektiivsus ja ohutus lastel ja noorukitel ei ole tõestatud. Andmed lastel puuduvad.

Diaprel'i kasutamine on vastunäidustatud järgmistel juhtudel:
- ülitundlikkus gliklasiidi või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine või teiste sulfonüüluurea preparaatide või
sulfoonamiidide suhtes;
- I tüüpi diabeet;
- diabeetiline prekooma, diabeetiline ketoatsidoos;
- raskekujuline maksa- või neerupuudulikkus: sellisel juhul on näidustatud insuliinravi;
- ravi mikonasooliga (vt lõik 4.5);
- rinnaga toitmine (vt lõik 4.6).

Hüpoglükeemia:
Ravi tuleb määrata ainult juhul, kui patsient sööb regulaarselt (k.a hommikusööki). On oluline, et
süsivesikute tarbimine oleks regulaarne, sest söögikorra hilinemisel vöi süsivesikute ebapiisava sisalduse
korral toidus suureneb hüpoglükeemia oht. Hüpoglükeemia tekib sagedamini vähese kalorsusega toidu
söömisel, pärast pikka ja pingutavat füüsilist koormust, alkoholi tarvitamist või kombineeritud ravi korral
teiste hüpoglükeemiliste preparaatidega.

Sulfonüüluureapreparaatide kasutamisel on tekkinud hüpoglükeemiat (vt lõik 4.8), mis mõnedel juhtudel on
kulgenud raskelt ja pikaajaliselt. Hospitaliseerimine ja glükoosi manustamise vajadus võib väldata mitu
päeva.

Hüpoglükeemiaohu vähendamiseks on vajalik hoolikas haigete ja ravimiannuse valik, samuti vastava
informatsiooni edastamine patsiendile.

Hüpoglükeemia ohtu suurendavad tegurid:
-patsiendi keeldumine koostööst või (peamiselt vanurite puhul) suutmatus arsti korraldustest kinni pidada;
-alatoitlus, ebaregulaarsed söögikorrad, söögikordade vahelejätmine, nälgimine või järsud muutused toidu
koostises;
-füüsilise koormuse ja süsivesikute tarbimise tasakaalustamatus;
-neerupuudulikkus;
-raskekujuline maksapuudulikkus;
- Diaprel’i üleannustamine;
-endokriinsed häired: kilpnäärmehaigused, hüpopituitarism ja neerupealiste puudulikkus;
-mõne teise ravimi samaaegne kasutamine (vt lõik 4.5).

Neeru- ja maksapuudulikkus: neeru- ja maksapuudulikkusega patsientidel võib gliklasiidi farmakokineetika
ja/või farmakodünaamika muutuda. Hüpoglükeemia kestus võib nendel patsientidel pikeneda, seepärast tuleb
rakendada vastavaid ettevaatusabinõusid.

Informatsioon patsiendile
Patsiendile ja tema lähedastele tuleb selgitada hüpoglükeemia olemust sellest tulenevate kaebustega, haiguse
ravi ja põhjusi, mis viivad hüpoglükeemia tekkeni. Patsiendile tuleb selgitada, kui tähtis on järgida
toitumissoovitusi, tegeleda regulaarselt füüsilise koormusega ja mõõta veresuhkrut.

Puudulik veresuhkru taseme kontroll: veresuhkru tasakaal vöib muutuda patsientidel, kellel tekib palavik,
trauma, nakkushaigus või operatsioon. Mõnel juhul on vajalik haige ajutine üleviimine insuliinile.

Mistahes suukaudse antidiabeetilise ravimi, sealhulgas gliklasiidi hüpoglükeemiline toime vöib aja
möödudes nõrgeneda. Tekib sekundaarne insuliinresistentsus, mis erineb esmasest resistentsusest, kus ravi ei
anna tulemust juba esmasel kasutamisel. Enne sekundaarse resistentsuse diagnoosimist, tuleb mõelda, kas
ravimi annus on piisav ja toitumisrežiim adekvaatne.

Laboratoorsed uuringud: glükoosisisaldust veres ja uriinis peab regulaarselt jälgima. Glükolüseeritud
hemoglobiini regulaarne määramine on vajalik plasma glükoositaseme pikemaajaliseks hindamiseks.

Glükoos-6-fosfaatdehüdrogenaasi (G6PD) defitsiidiga patsientidel võib ravi sulfonüüluureatega viia
hemolüütilise aneemia tekkeni. Kuna gliklasiid kuulub keemiliselt sulfonüüluureate gruppi, siis tuleks seda
G6PD-defitsiidiga patsientidel kasutada ettevaatusega ning kaaluda alternatiivset ravi mitte sulfonüüluurea
preparaatidega.

Laktoosi sisalduse tõttu ei ole Diaprel’i soovitatav manustada patsientidele harvaesineva päriliku galaktoosi
talumatuse, laktaasi puuudulikkuse või glükoos/galaktoos imendumishäirete korral.

1) Hüpoglükeemia riski suurendavad ravimid
Vastunäidustatud kombinatsioon:
Mikonasool (süsteemne, suukaudse geelina): suureneb hüpoglükeemia oht kuni kooma tekkimiseni.
Ebasoovitavad kombinatsioonid:
Fenüülbutasoon (süsteemne): sulfonüüluureate hüpoglükeemiline toime tugevneb (plasmavalkude sidumise
ja/või nende eliminatsiooni vähenemine).
Soovitatav on kasutada teisi põletikuvastaseid ravimeid või kontrollida sagedamini veresuhkrut. Vajadusel
kohaldage gliklasiidi annust põletikuvastase ravi ajal ja järgselt.
Etanool: Suurenenud hüpoglükeemiline toime (kompensatoorsete mehhanismide pärssimine), mis suurendab
hüpoglükeemilise kooma tekkeriski.
Vältida alkohoolsete jookide tarbimist ja alkoholi sisaldavaid ravimeid.
Ettevaatust nõudvad kombinatsioonid:
Järgnevate ravimite toimel võib veresuhkru tase alaneda või tekkida isegi hüpoglükeemia: teised
antidiabeetilised ravimid (insuliin, akarboos, metformiin, tiasolidiindioonid, dipeptidüülpeptidaas-4
inhibiitorid, GLP-1 retseptori agonistid), beeta-adrenoblokaatorid, flukonasool, angiotensiini konverteeriva
ensüümi inhibiitorid (kaptopriil, enalapriil), H2-histamiinretseptorite blokaatorid, MAO-inhibiitorid,
sulfoonamiidid, klaritromütsiin ja mittesteroidsed põletikuvastased ained.

2) Hüperglükeemia riski suurendavad ravimid
Ebasoovitatav kombinatsioon:
- Danasool: soodustab suhkrutõve kujunemist. Kui on vajalik ravimi kasutamine, tuleb sellest hoiatada
patsienti ja jälgida suhkrusisaldust veres ja uriinis. Võib osutuda vajalikuks antidiabeetilise ravimi annuse
korrigeerimine danasoolravi ajal ja pärast seda.
Ettevaatust nõudvad kombinatsioonid:
- Kloorpromasiini (neuroleptikum) suurte annuste (>100 mg kloorpromasiini ööpäevas) kasutamine võib
põhjustada plasma glükoositaseme kõrgenemist (väheneb insuliini sekretsioon). Patsienti tuleb vastavalt
hoiatada ja rõhutada veresuhkru jälgimise vajadust.
Võib osutuda vajalikuks antidiabeetilise ravimi annuse korrigeerimine neuroleptikumravi ajal ja pärast seda.
- Glükokortikoidid (süsteemsed ja lokaalsed: liigesesisesed, naha- ja rektaalsed preparaadid) ja
tetrakoosaktriin võivad suurendada plasma glükoositaset, viies ketoosi tekkimiseni (väheneb süsivesikute
taluvus).
Patsienti tuleb vastavalt hoiatada ja rõhutada veresuhkru jälgimise vajadust, eriti ravi alguses. Võib osutuda
vajalikuks antidiabeetilise ravimi annuse korrigeerimine glükokortikoidravi ajal ja pärast seda.
- Ritodriin, salbutamool, terbutaliin (intravenoosselt): veresuhkru tase võib suureneda seoses agonistliku
toimega beeta-2-retseptoritele. Vajalik on jälgida patsiendi veresuhkru taset ning vajadusel lülituda
insuliinravile.

3) Tähelepanu nõudev kombinatsioonAntikoagulantravi (varfariin...): sulfonüüluuread võivad tugevdada antikoagulantide toimet. Antikoagulandi
annust võib vajadusel muuta.

Rasedus
Puuduvad andmed gliklasiidi kasutamise kohta last ootavatel emadel, kuigi on mõned andmed teiste
sulfonüüluureapreparaatide kohta.
Loomkatsetel puudus gliklasiidil teratogeenne toime.
Kontroll suhkrutõve üle peaks olema saavutatud enne viljastumist, et vähendada kaasasündinud väärarengute
tekkimise ohtu.
Suukaudsed hüpoglükeemilised ravimid ei ole sobivad, insuliin on esimese valiku ravim suhkrutõve raviks
raseduse ajal. On soovitatav suukaudsed hüpoglükeemilised ravimid asendada insuliiniga enne plaanitavat
rasedust või võimalikult vara raseduse avastamisel.

Rinnaga toitmine
Puuduvad andmed gliklasiidi või selle metaboliitide eritumise kohta rinnapiima.Vastsündinul tekkida võiva hüpoglükeemia ohu tõttu on rinnaga toitmise ajal gliklasiidi kasutamine
vastunäidustatud.

Diaprel'il puudub teadaolevalt toime auto juhtimisele ja masinate käsitsemise võimele. Kui siiski peab
patsient tundma hüpoglükeemia tunnuseid ning olema ettevaatlik autojuhtimisel või liikuvate
mehhanismidega töötamisel, seda eriti ravi alguses.

Vastavalt gliklasiidi kasutamise kogemusele, on teatatud järgnevatest kõrvaltoimetest:
Hüpoglükeemia
Ravi Diaprel’iga võib põhjustada hüpoglükeemiat, kui söögikorrad on ebaregulaarsed vöi kui söögikord
jäetakse vahele. Hüpoglükeemia tunnusteks on peavalu, tugev näljatunne, iiveldus, oksendamine, roidumus,
unehäired, erutatus, agressiivsus, keskendumisvõime vähenemine, teadvushäired ja reageerimisvõime
aeglustumine, depressioon; segasusseisund, kõne- ja nägemishäired, kõnevõime kaotus, lihastõmblused,
halvatus, tundlikkushäired, pearinglus, jõuetus, enesekontrolli kaotus, deliirium, krambid, pindmine
hingamine, bradükardia, uimasus ja teadvusekaotus kuni koomani või letaalse tagajärjeni.

Adrenergilise vasturegulatsiooni tõttu võib tekkida ka higistamine, külm-niiske nahk, erutatus, tahhükardia,
hüpertensioon, südamepekslemine, stenokardia ja südame rütmihäired.

Tavaliselt taanduvad hüpoglükeemia tunnused süsivesikute (glükoosi) söömisel. Suhkruasendajad toimet ei
oma. Kogemused teiste sulfonüüluureapreparaatidega on näidanud, et hüpoglükeemia võib taastekkida ka
siis, kui esialgne ravi oli tulemuslik.

Raske või pikaajalise hüpoglükeemia korral, isegi siis, kui süsivesikute (glükoosi) manustamisega saavutati
esialgne positiivne tulemus, tuleb haige hospitaliseerida, jälgida ja vajadusel alustada medikamentoosse
raviga.

Seedetraktihäirete (kõhuvalu, iiveldus, oksendamine, düspepsia, kõhulahtisus, ja -kinnisus) tekkimisest on
võimalik hoiduda või viia see miinimumini, kui ravimit võtta hommikusöögi ajal.

Järgnevaid kõrvaltoimeid on esinenud harva:
Naha ja nahaaluskoe kahjustused: punetus, sügelus, nõgestõbi, angioödeem, erüteem, makulopapuloosne
lööve, villiline lööve (nagu Stevensi-Johnsoni sündroom ja toksiline epidermaalne nekrolüüs).
Veri ja lümfisüsteemi häired: Hematoloogilisi kõrvaltoimeid esineb harva: aneemia, leukopeenia,
trombotsütopeenia, granulotsütopeenia. Need kõrvaltoimed mööduvad pärast ravi lõpetamist.
Maksa ja sapiteede häired: maksaensüümide aktiivsuse suurenemine (AST, ALT, ALP), hepatiit
(üksikjuhud). Kolestaatilise ikteruse korral tuleb ravi katkestada.

Need kõrvaltoimed on ravi lõpetamisel taandunud.
Silma kahjustused: Mööduvad nägemishäired võivad esineda ravi alguses veresuhkru muutuse tõttu.
Ravimirühmale omased toimed:
Sulfonüüluurea preparaatidega seoses on täheldatud järgmisi kõrvaltoimeid: erütrotsütopeeniat,
agranulotsütoosi, hemolüütilist aneemiat, pantsütopeeniat, allergilist vaskuliiti, hüponatreemiat,
maksaensüümide aktiivsuse suurenemist, isegi maksafunktsiooni häireid (nt kolestaas ja ikterus) ja hepatiiti,
mis taandus pärast sulfonüüluureapreparaadi võtmise lõpetamist või üksikjuhtudel viis eluohtliku
maksakahjustuseni.

Sulfonüüluurea preparaatide üleannustamine põhjustab hüpoglükeemiat.
Mõõdukalt väljendunud hüpoglükeemiat, mille puhul ei esine teadvuskadu või neuroloogilisi nähte, saab
täielikult kõrvaldada süsivesikute manustamisega ja/või piisava dieediga. Patsienti tuleb hoolikalt jälgida,
kuni ohu möödumiseni.
Võimalikud on ka rasked hüpoglükeemilised reaktsioonid kooma, krampide või teiste neuroloogiliste
häiretega, mis on eluohtlikud ja nõuavad haige viivitamatut hospitaliseerimist.
Kui on diagnoositud või kahtlustatakse hüpoglükeemilist koomat, tuleb haigele viivitamatult manustada
veeni 50 ml kontsentreeritud glükoosi (20 kuni 30%). Sellele peab järgnema pidev infusioon lahjema
glükoosilahusega (10%), mis säilitab veresuhkru taset üle 100 mg/dl. Patsienti peab hoolikalt jälgima
vähemalt 48 tundi. Olenevalt patsiendi seisundist otsustab arst edasise jälgimise vajalikkuse üle.
Gliklasiidi kliirens plasmas võib maksahaigetel olla aeglustunud. Dialüüsist abi ei ole, kuna gliklasiid on
suurel määral valkudega seondunud.

Farmakoterapeutiline rühm: Sulfoonamiidid, uurea derivaadid; ATC-kood: A10BB09

Gliklasiid on suukaudne suhkrutõveravim, mis erineb teistest sulfoonüüluureapreparaatidest, sisaldades
endotsüklilise N-sidemega heterotsüklilist ringi.
Gliklasiid alandab veresuhkru taset, stimuleerides insuliini sekretsiooni Langerhansi saarekeste
beetarakkudest.

Toime insuliini sekretsioonile
Gliklasiid potentseerib II tüüpi suhkrutõve korral oluliselt insuliini sekretsiooni esimeses (varases) faasis
vastusena glükoosi plasmasisalduse suurenemisele, samuti suureneb insuliini sekretsioon teises (hilises)
faasis. Vastusena toidu või glükoosi indutseeritud stimulatsioonile suureneb insuliini sekretsioon
märkmisväärselt.

Hemovaskulaarsed omadused:
Gliklasiid vähendab mikrotrombooside teket kahe mehhanismi kaudu, mis mõjutavad komplikatsioonide
teket diabeedi puhul:
- osaline trombotsüütide adhesiooni ja agregatsiooni pärssimine koos trombotsüütide aktivatsioonimarkerite
vähenemisega (beeta-tromboglobuliin, tromboksaan B2);
- toime veresoonte endoteeli fibrinolüütilisele aktiivsusele (TPA aktiivsuse tõus).

Imendumine
Gliklasiidi maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub ligikaudu 6 tundi pärast manustamist ning säilib
6...12 tunni vältel.
Individuaalsed erinevused on minimaalsed.
Gliklasiid imendub seedetraktist täielikult. Söömine imendumist ei mõjuta.

Jaotumine
Ligikaudu 95% ravimist seondub plasmavalkudega. Jaotusruumala on 30 liitrit.

Biotransformatsioon
Gliklasiid metaboliseerub peamiselt maksas ja eritub neerude kaudu: uriinis võib leida alla 1% muutumatust
toimeainest. Aktiivseid metaboliite plasmas leitud ei ole.

Eritumine
Gliklasiidi eliminatsiooni poolväärtusaeg on vahemikus 12 kuni 20 tundi.

Lineaarsus/mitte-lineaarsus
Annuse kuni 120 mg ja kontsentratsiooni kõvera-aluse pindala suhe on lineaarne.

Eripopulatsioonid
Eakad
Kliiniliselt märkimisväärseid farmakokineetilisi muutusi eakatel ei ole täheldatud.

Korduvtoksilisuse ja genotoksilisuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.
Puuduvad pikaajalised kartsinogeensuse uuringud. Loomkatsetel ei ole täheldatud teratogeenseid toimeid,
kuid esines väiksema sünnikaaluga poegi, kui emasloomadele oli manustatud 25 korda suuremaid annuseid
inimese maksimaalsest annusest.

Glütserüülbehenaat, laktoosmonohüdraat, povidoon, kolloidne veevaba ränidioksiid, magneesiumstearaat.

Ei ole kohaldatav.

3 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 25°C.

60 tabletti blisterpakendis (PVC/alumiinium).

Erinõuded puuduvad.