Peapööritus Autor: Ain-Elmar Kaasik

Peapööritus ehk vertiigo on haiguslik aisting, mille käigus tajutakse tegelikkuses mitteesinevat pöörlemist, kõikumist, vajumist jms. Tegemist on inimese keha ruumis orienteerumise häirega. Selle põhjuseks on ebaadekvaatsed vestibulaarsed või kehaaistingutega seotud närviimpulsid ning nende häiritud “töötlus” peaaju osades, mis reguleerivad tasakaalu ja koordinatsiooni. Peapöörituse põhjuste selgitamine lähtub eelkõige inimese kaebustest ja haiguse kulu üksikasjalikust hindamisest. Piltdiagnostika on vajalik vaid raskematel ja keerukamatel haigusjuhtudel, kui kesknärvisüsteemi haaratust ei saa üksnes kliinilistele andmetele tuginedes välistada.

Kaebuste laadi alusel võib peapööritus olla süsteemne või mittesüsteemne. Süsteemset peapööritust iseloomustab ümbruse näiline pöörlemine horisontaalpinnas, harva üles-alla kõikumine, harvem inimese enese pöörlemise või kõikumise tunne. Mittesüsteemne peapööritus on ebamäärasem ja mitmeti kirjeldatav: uimasus ja/või kõikumistunne, ebakindlustunne ja/või tasakaalutus. Peapööritushooga kaasneb sageli iiveldus ja oksendamine, lihtne tasakaalutus võib kulgeda kaasnevate nähtudeta. Mida raskem on peapööritushoog ja mida enam ta põhjustab vaevusi – pöörlemistunne (isik või ruum), sundasend voodis (võimetus isegi pead pöörata), iiveldus ja oksendamine –, seda tõenäolisem on selle perifeerne päritolu. Tavaliselt on siis tegemist sisekõrva vestibulaaraparaadi (tasakaaluelundi) häirega. Seetõttu diagnoosivad arstid sageli vestibulopaatiat.

Tsentraalse (ajukeskustest lähtuva) peapöörituse korral esinevad ka teised neuroloogilised sümptomid, iiveldus ja oksendamine tavaliselt puuduvad. Harvem täheldatakse ägedaid vestibulaarseid häireid koos kuulmise järsu nõrgenemisega ühest kõrvast. Vestibulaarsete häirete möödumisel jääb vaegkuulmine tavaliselt püsima ja sageli häirib isikut veel kohin või tinnitus kõrvas. Sel juhul diagnoositakse Ménière’i tõbe. Võrreldes vestibulopaatiaga, mille puhul kuulmisfunktsioon ei häiru, on klassikaline Ménière’i tõbi võrdlemisi harv tervisehäire. Mõlemad võivad kulgeda erineva raskusega, kuid teevad inimese sageli üsna abituks. Samas on tegemist iseparaneva haigusega, mida saab raviga vaid osaliselt mõjutada.

Ravimid on siiski kasulikud ägeda seisundi korral ning neid manustatakse mõni päev. Kestvamal tarvitamisel võivad nad aga tervenemist koguni pidurdada ning põhjustada ebasoovitavaid kõrvalnähte. Mõnikord tekitavad korduvad peapööritushood hirmutunnet ja nn vältivat käitumist. Sellisel juhul võib olla abi antidepressantidest.

Ägedate vestibulaarsete häirete möödumisel on oluline alustada kehalise treeninguga. Inimene peaks voodist tõusma niipea, kui vähegi suudab – esialgu ebamugavust (ebakindlust) tekitavad liigutused ja kehaasendi muutmine soodustavad seisundi paranemist. Krooniliselt avalduva häire korral on eelkõige abi spetsiaalsetest võimlemisharjutustest. Hea oleks hoolitseda ka üldise kehalise vormi eest. Soodsalt mõjub jalgrattasõit, tantsimine, ujumine.

Rehabilitatsiooniprogrammide rakendamise intensiivsus oleneb inimese vanusest, kehalisest vormist ja võimalikest muudest tervisehäiretest. Pigem tuleb kasuks tegevuse kestus kui selle maksimaalne intensiivsus. Rehabilitatsiooniprogrammid aitavad ka vanemaid inimesi, kelle tasakaaluhäired on tingitud nn mitmesest tundedefitsiidist (sensoorsest defitsiidist). Neid häireid ei saa leevendada ravimitega (tsinnarisiin, kavintoon jt), mida varem on sel eesmärgil püütud kasutada.

Vt ka Ménière’i tõbi, tasakaaluhäired.