Suhkruta diabeet Autor: Hiie Tupits

Suhkruta diabeet ehk magediabeet ehk diabetes insipidus on antidiureetilise hormooni puudusest tingitud seisund. Antidiureetilist (kuseeritust vähendavat) hormooni toodab hüpotalamus, kust see kulgeb ajuripatsi tagasagarasse ja eritub vereringesse. Hormooni toime realiseerub neerutuubulites, kus ta vastutab vee tagasiimendumise eest. Selle hormooni taset reguleerib vereplasma osmootne rõhk. Osmootse rõhu tõustes või rakuvälise vedeliku mahu vähenedes stimuleerub antidiureetilise hormooni sekretsioon, mille tagajärjel vee tagasiimendumine suureneb ja uriini eritumine ehk diurees väheneb (antidiureetiline toime). Selle hormooni vaegus põhjustab väga rohket urineerimist nii päeval kui ööl, ööpäevane uriinikogus ulatub mõnest liitrist 15 liitrini ja enam. Uriin on väga hele ja madala erikaaluga. Higistamine väheneb või kaob. Vedelikukaotus tekitab püsiva janu. Kui magediabeedihaige juua ei saa, kujuneb tal eluohtlik seisund. Nahk ja limaskestad muutuvad kuivaks, tekivad pea- ja kõhuvalud, rahutus kuni psühhoosini, palavik, oksendamine, krambid ning inimene sureb organismi veetustumise tagajärjel. Suur oht on ka juhul, kui janukeskus ei toimi normaalselt ja inimene ei tunneta seetõttu vedelikuvajadust.

Kuigi suhkruta diabeedi tavalisteks põhjusteks on kasvajad, traumad, ajuripatsi operatsioonid, põletikuprotsessid, ei õnnestu alati haiguse kindlat põhjust leida. Suhkruta diabeedi ravis asendatakse puuduv antidiureetiline hormoon sünteetilise hormooniga.

Renaalne magediabeet on tingitud asjaolust, et neerud on mingil põhjusel kaotanud võime reageerida antidiureetilisele hormoonile. Tavaliselt on selline häire tekkinud ravimite mõjul. Kuid magediabeet võib olla põhjustatud ka pärilikust geenidefektist. Tegemist on X-kromosoomiga edasikantava geenidefektiga. Peaaegu kõik haigestunud on mehed. Päriliku haigusvormi korral ilmneb rohke urineerimine ja joomine juba varases lapseeas. Et haigus on perekondlik, võivad vanemad pidada seda tavaliseks, oma perele iseloomulikuks nähtuseks.

Ravi on raskendatud, sest organism ei reageeri antidiureetilisele hormoonile, mistõttu ei anna ka sünteetilise hormooni manustamine efekti. Abiks on hoopiski vereplasma mahu vähendamine tiasiiddiureetikumidega ja keedusoola hoolikas piiramine toidus.

Vt ka diureetikumid