CORDARONE 200 MG

Paroksüsmaalne supraventrikulaarne tahhükardia (sealhulgas Wolff-Parkinson-White sündroom),
kodade virvendus ja laperdus, ventrikulaarsed tahhüarütmiad, kui teised ravimid on toimeta,
vastunäidustatud või on põhjustanud tõsiseid kõrvaltoimeid.

Algannus.
Esialgu manustatakse 600 mg ööpäevas 8...10 päeva vältel.

Säilitusannus.
Säilitusravis tuleb kasutada minimaalseid efektiivseid annuseid. Individuaalsest reaktsioonist lähtudes
võib see olla 100 mg päevas kuni 400 mg päevas. Cordarone'i võib manustada ka ülepäeva (200 mg
iga 2 päeva järel). Soovitatakse teha ka ravipause (2 päeva nädalas ravimit mitte manustada);
Cordarone'i pikaajalise terapeutilise toime tõttu on see võimalik.

Lapsed.
Amiodarooni ohutust ja efektiivsust ei ole lastel uuritud.
Olemasolevad andmed on kirjeldatud lõigus 5.1 ja 5.2.

• Ülitundlikkus toimeaine või joodi või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
• Siinusbradükardia ja sinuatriaalne blokaad.
• Siinussõlme nõrkuse sündroom, kui ei kasutata südamestimulaatorit (oht siinussõlmeseiskusele)
• Kõrgastmeline atrioventrikulaarne või Hisi kimbu blokaad, kui ei kasutata südamestimulaatorit.
• Kombineeritud teraapia koos ravimitega, mis võivad põhjustada torsades de pointes' tüüpi
südame rütmihäiret (vt lõik 4.5).
• Kilpnäärme talitlushäired.
• Rasedus, v.a teatud tingimustel (vt lõik 4.6)
• Imetamine (vt lõik 4.6)

Erihoiatused

Südame häired (vt lõik 4.8):
Amiodaroon põhjustab muutusi EKG-s: QT-intervall pikeneb (repolarisatsioon pikeneb), millega võib
kaasneda U-laine teke; nende muutuste põhjuseks on ravimi farmakoloogiline toime ning see ei ole
seotud toksilisusega.
Eakamatel patsientidel võib südame löögisagedus väheneda tavalisest enam.
Ravi ajal tekkida võiv II ja III astme AV-blokaad, sinuatriaalne blokaad või bifastsikulaarne Hisi
kimbu blokaad nõuab ravi katkestamist.
On teatatud uute rütmihäirete tekkimisest või arütmia süvenemisest, mõnikord ka letaalsest. On
oluline, kuid väga raske eristada, kas see võib olla seotud ravimi proarütmogeense toimega, olla
seotud kaasuva kardiaalse seisundiga või olla seotud raviefekti puudumisega. Üldiselt on nendest
juhtudest seoses Cordarone'iga teatatud harvemini kui seoses teiste antiarütmiliste ravimitega ning
enamasti ilmnevad need seoses QT intervalli pikendavate ravimite koostoimetega ja/või elektrolüütide
tasakaalu häiretega (vt lõik 4.5 ja 4.8). Vaatamata QT intervalli pikenemisele on amiodaroonil madal
torsadogeenne aktiivsus.

Hüpertüreoidism (vt lõik 4.8):
Hüpertüreoidism võib tekkida ravi ajal või mõned kuud pärast ravi lõppu. Peab olema väga
tähelepanelik isegi minimaalste kliiniliste tunnuste suhtes (kehakaalu langus, arütmia tekkimine,
stenokardia, omandatud südamepuudulikkus). Diagnoosi toetab TSH (türotropiin) kontsentratsiooni
selge alanemine seerumis: amiodaroonravi tuleb ära jätta. Taastumine toimub tavaliselt paari kuu
jooksul pärast ravi lõppu, kliiniline taastumine väljendub kilpnäärmefunktsiooni normaliseerumises.
Raskemad, kliinilise türeotoksikoosiga kaasuvad juhud ja mõnikord ka surmaga lõppeda võivad juhud,
nõuavad intensiivravi võtete rakendamist. Ravi tuleb kohaldada igale individuaalsele juhule vastavalt:
anti-türeoidsed ravimid, mis ei pruugi olla alati efektiivsed, kortikosterodid, beeta-adrenoblokaatorid.

Respiratoorsed häired (vt lõik 4.8):
Düspnoe või ebaproduktiivse köha teke võib olla seotud pulmonaalse toksilisusega
(alveolaarne/interstitisiaalne pneumoniit või fibroos, pleuriit, oblitereeruv bronhioliit, mis muutub
pneumooniaks/BOOP), mis mõnikord lõpeb surmaga. Kopsude röntgenoloogilist uuringut peab
teostama kõikidele patsientidele, kellel tekib düspnoe, vaatamata sellele, kas ta tekib isoleeritult või
kulgneb üldstaatuse halvenemise foonil (väsimus, kehakaalu langus, palavik).
Kopsunähud on üldiselt pärast varajast amiodaroonravi lõppu pöörduvad. Kliinilised nähud taanduvad
tavaliselt 3…4 nädala jooksul, millele järgneb aeglane radioloogiline kopsufunktsiooni paranemine
(mitmeid kuid). Seetõttu tuleb amiodaroonravi vajalikkust veelkord kaaluda ning määrata
kortikosteroide.
Väga harva on täheldatud tõsiste hingamiskomplikatsioonide esinemist (mis on harva lõppenud
surmaga) vahetult pärast operatsiooni (ARDS, kopsuturse); see võib olla ka seotud suurte
hapnikukontsentratsioonide toimega. Enne operatsiooni tuleb anestesioloogi informeerida sellest, et
patsient kasutab amiodarooni.

Maksafunktsiooni häired (vt lõik 4.8):
Kohe pärast ravi alustamist ja ravi ajal amiodarooniga on soovitatav jälgida maksafunktsiooni
näitajaid (transaminaase).
Äge maksatalitluse häire (k.a tõsine maksapuudulikkus või maksakahjustus, mõnikord surmaga
lõppev) ja krooniline maksatalitluse häire võivad esineda nii suukaudsete kui intravenoossete
amiodarooni ravimvormide manustamisel, kusjuures intravenoossel manustamisel esimese 24 tunni
jooksul. Seetõttu tuleb amiodarooni annust vähendada või ravi lõpetada, kui transaminaaside aktiivsus
on üle kolme korra normaalsest suurem.
Kliinilised tunnused ja bioloogilised muutused kroonilise maksakahjustuse puhul võivad amiodarooni
suukaudsel manustamisel olla minimaalsed (maksa suurenemine, transaminaaside aktiivsus kuni 5
korda normaalsest suurem) ja taanduvad tavaliselt pärast ravi lõppu, kuid on teatatud ka
surmajuhtudest.

Neuroloogilised (vt lõik 4.8):
Võib tekkida perifeerne neuropaatia ja/või müopaatia, mis ravi katkestamisel on tavaliselt pöörduv.
Taastumine ei pruugi alati olla täielik.

Oftalmoloogilised häired (vt lõik 4.8):
Kui nägemine ähmastub või väheneb, on vajalik oftamoloogiline läbivaatus, k.a fundoskoopia.
Nägemisnärvi neuropaatia/neuriidi tekkimisel tuleb ravi amiodarooniga katkestada, kuna nägemisnärvi
neuropaatia võib viia nägemise kaotuseni.

Rasked villilised reaktsioonid
Stevensi-Johnson’i sündroomi eluohtlikud või surmaga lõppenud nahareaktsioonid, epidermaalne
toksiline nekrolüüs (vt lõik 4.8). Kui ilmnevad Stevensi-Johnson’i sündroomi või epidermise toksilise
nekrolüüsi (nt progresseeruv nahalööve, mis on sageli koos villide või limaskesta kahjustusega)
sümptomid või tunnused, tuleb viivitamatult lõpetada ravi amiodarooniga.

Ravimite koostoimed (vt lõik 4.5)
Ei ole soovitatav kombineeritud ravi koos beeta-adrenoblokaatoritega, südame automatismile
mõjuvate kaltsiumikanalite blokaatoritega (verapamiil, diltiaseem), stimuleerivate lahtistitega, mis
võivad tekitada hüpokaleemiat.

Ettevaatusabinõud
Kõrvaltoimed (vt lõik 4.8) on enamasti seotud ravimi üleannustamisega, seetõttu on eriti oluline
manustada minimaalset efektiivset säilitusannust, et hoida ära või viia miinimumini kõrvaltoimed.

Patsiente tuleb hoiatada, et nad väldiksid otsese päikese käes viibimist või kasutaksid ravi ajal
kaitsevahendeid (vt lõik 4.8). Fotosensitiivsus võib püsida mitu kuud pärast ravi lõppu. Enamusel
juhtudest piirduvad sümptomid päikesega kokku puutunud naha kiheluse, põletuse ja erüteemiga, kuid
on esinenud ka villidega kulgevaid raskeid fototoksilisi reaktsioone (vt lõik 4.8).

Vajalikud uuringud (vt lõik 4.8):
Enne ravi algust on soovitatav teha EKG ja määrata seerumi kaaliumitase.
Kogu ravi ajal on soovitatav määrata maksafunktsiooni näitajaid (transaminaase) ja EKG.
Amiodaroon võib põhjustada muutusi kilpnäärmefunktsioonis (vt lõik 4.8). Kõikidel patsientidel on
enne ravi algust soovitatav määrata TSH väärtus, ning seejärel korrata seda regulaarselt ravi ajal ja
mõned kuud pärast ravi lõppu. TSH väärtust tuleb määrata ka siis, kui ilmnevad
kilpnäärmefunktsioonihäirete nähud (vt lõik 4.8).
Eriti antiarütmiliste ravimite pideva kasutamise kontekstis on teatatud ventrikulaarse defibrillatsiooni
ja/või südame tehisrütmuri või implanteeritava südame defibrillaatori erutusläve tõusust, mis võivad
mõjutada seadme efektiivsust.
Seetõttu on soovitatav seadme töö korduv kontroll enne amiodarooni ravi ning selle ajal.

Kilpnäärmefunktsiooni häired (vt lõik 4.8)
Amiodaroon sisaldab joodi ja selle tulemusel võivad tekkida muutused mõnede
kilpnäärmefunktsioonide uuringute tulemustes (uuringud radioaktiivse joodiga). Tuleb tugineda
järgmistele kilpnäärmefunktsioni näitajatele (T3, T4, TSH).
Vastavalt amiodarooni keemilisele strukturile on tavalised isoleeritud biokeemilised muutused (T4
kontsentratsiooni suurenemine seerumis, T3 normaalne või veidi vähenenud). Nendel juhtudel, kui
kilpnäärme talitlushäirete kliinilised tunnused puuduvad, ei ole vaja ravi katkestada.
Hüpotüreoidismi peab kahtlustama, kui tekkivad järgmised kliinilised tunnused: kaalus juurdevõtmine,
külmatundlikkus, aktiivsuse vähenemine, bradükardia. Diagnoosi toetab TSH (türotropiin)
kontsentratsiooni selge suurenemine seerumis. Eutüreoidism saavutatakse enamasti 1...3 kuu jooksul
pärast ravi lõpetamist. Eluohtlikes situatsioonides võib amiodaroonravi jätkata, kuid lisada täiendavalt
L-türoksiini. L-türoksiini annuste kindlaksmääramisel lähtuda TSH kontsentratsioonist.

Lapsed:
Amiodarooni kasutamise ohutust ja efektivsust ei ole selles patsientide grupis uuritud.
Seoses sellega ei ole amiodarooni kasutamine lastel soovitatav.

Anesteesia (vt lõik 4.5 ja 4.8):
Enne operatsiooni tuleb anestesioloogi informeerida sellest, et patsient kasutab amiodarooni.

Galaktoositalumatus, laktaasipuudulikkus, glükoosi-galaktoosi malabsorptsioon
Ravim sisaldab laktoosi. Patsiendid, kes põevad harvaesinevat pärilikku galaktoositalumatust,
laktaasipuudulikkust või glükoosi-galaktoosi malabsorptsiooni ei tohiks seda ravimit võtta.

Farmakodünaamilised
Torsades de pointes’t või QT intervalli pikenemist esile kutsuvad ravimid

- Torsades de pointes’t esile kutsuvad ravimid

Vastunäidustatud on kombineeritud samaaegne ravi koos järgmiste preparaatidega, mis võivad
põhjustada torsades de pointes' tüüpi südame rütmihäireid:

antiarütmilised preparaadid: klass Ia - kinidiinitüüpi preparaadid, prokaiinamiid, disopüramiid;

klass III - sotalool;
mitte-antiarütmilised ravimid: nt vinkamiin, mõned neuroleptikumid (kloorpromasiin,
tioridasiin,
flufenasiin, pimosiid, haloperidool, amisulpriid ja sertindool), sultopriid, antihistamiinikumid
(tsisapriid, terfenadiin, misolastiin), erütromütsiin (i/v) ja pentamidiin (parenteraalne).
Sellised kombinatsioonid suurendavad riski potentsiaalselt letaalse torsades de pointes tüüpi südame
rütmihäirete tekkeks (vt lõik 4.3).

- QT intervalli pikendavad ravimid

Amiodarooni koosmanustamisel teadaolevalt QT intervalli pikendavate ravimitega tuleb iga patsiendi
kasu ja riski suhet hoolikalt hinnata, kuna suureneb torsades de pointes tekkeoht (vt lõik 4.4) ning
patsiente tuleb jälgida QT intervalli pikenemise suhtes.

Amiodarooni saavad patsiendid peavad vältima fluorokinoloonide kasutamist.

Südame löögisagedust vähendavad, automatismi või ülejuhtehäireid tekitavad ravimid

Ei ole soovitatav kombineeritud samaaegne ravi koos järgmiste preparaatidega:

- beeta-adrenoblokaatorid ja mõned südamerütmi aeglustavad kaltsiumikanalite blokaatorid

(verapamiil, diltiaseem), kuna võivad tekkida automatismi (ulatuslik bradükardia) ja südame

erutus-juhtesüsteemi häired;

Hüpokaleemiat põhjustavad ravimid:
Ei ole soovitatav kombineeritud samaaegne ravi koos järgmiste preparaatidega:
stimuleerivad lahtistid, mis võivad tekitada hüpokaleemiat ja suurendada sellega torsades de

pointes tekkeriski (vajadusel tuleb kasutada teist tüüpi lahtisteid).

Ettevaatus on vajalik, kui koos amiodarooniga kasutatakse järgmisi preparaate:
hüpokaleemiat tekitavad diureetikumid (eraldi või kombinatsioonis),
süsteemsed kortikosteroidid (glüko-, mineralo-), tetrakosaktiid,
amfoteritsiin B (i/v).
Hüpokaleemia tekkimist tuleb vältida (vajadusel korrigeerida hüpokaleemiat) ja pidevalt jälgida QT-
intervalli. Torsades de pointes' esinemise korral ei tohi manustada antiarütmikume (tuleb kasutada
elektrokardiostimulatsiooni, intravenoosselt manustada magneesiumsulfaati).

- Anesteesia (vt lõik 4.4 ja 4.8)
Üldanesteesias patsientidel võib tekkida atropiinile mittealluv bradükardia, vererõhu alanemine,
südame erutus-juhtehäired ja minutimahu vähenemine.
Väga harva on täheldatud tõsiste hingamiskomplikatsioonide esinemist, vahest surmaga lõppenud,
vahetult pärast operatsiooni (ARDS, kopsuturse); see võib olla ka seotud suurte
hapnikukontsentratsioonide toimega. Enne operatsiooni tuleb anestesioloogi informeerida sellest, et
patsient kasutab amiodarooni.

Amiodarooni mõju teistele ravimitele

Amiodaroon ja/või selle metaboliit, desetüülamiodaroon, inhibeerib CYP1A1, CYP1A2, CYP3A4,
CYP2C9, CYP2D6 ja P-glükoproteiini ning võib suurendada nende ainete omastatavust.
Amiodarooni pika poolväärtusaja tõttu võivad koostoimed ilmneda mitu kood hiljem pärast ravimi
kasutamise lõpetamist.

PgP ravimid
Amiodaroon on P-gp inhibiitor. Koosmanustamine P-gp ravimitega tõenäoliselt suurendab nende
omastatavust.

- Digitaalis
Võimalik on automatismi häirete (bradükardia) ja atrioventrikulaarse blokaadi tekkimine (sünergistlik
toime); lisaks võib suureneda digoksiini kontsentratsioon plasmas digoksiini elimineerumise
aeglustumise tõttu.
Tuleb arvestada kliinilise, EKG ja bioloogilise monitooringuga (k.a digoksiini plasmasisalduse
määramine, kui vaja), vajadusel korrigeerida digitaalise annust.

- Dabigatraan
Ettevaatus on vajalik amiodarooni kasutamisel koos dabigatraaniga, kuna on oht verejooksu tekkeks.
Vajalikuks võib osutuda dabigatraani annuse kohandamine.

CYP2C9 ravimid
Amiodaroon suurendab CYP2C9 ravimite, nagu varfariin või fenütoiin, plasmakontsentratsiooni
tsütokroom P450 2C9 inhibeerimise kaudu.

- Varfariin
Antikoagulantide terapeutilise toime tugevnemise ja veritsemise riski suurenemise tõttu, tuleb
sagedamini kontrollida protrombiiniaega ja vajalikuks võib osutuda suu kaudu manustatavate
antikoagulantide annuste korrigeerimine nii ravi ajal, kui ka pärast amiodaroonravi lõpetamist.

- Fenütoiin
Fenütoiini kooskasutamisel amiodarooniga võivad kaasneda üleannustamise nähud (osaliselt
neuroloogilised). Soovitatav on kliiniline monitooring ja fenütoniini kontsentratsiooni määramine
plasmas. Fenütoiini annust tuleb vähendada niipea, kui ilmnevad üleannustamise nähud.

CYP2D6 ravimid
- Flekainiid
Võimalik on flekainiidi plasmasisalduse suurenemine tsütokroom CYP 2D6 inhibeerimise kaudu.
Flekainiidi annust tuleb kohandada.

-CYP P450 3A4 ravimid
Kui selliseid ravimeid kasutatakse koos amiodarooniga (CYP 3A4 inhibiitor), võib see tekitada nende
ravimite plasmasisalduse suurenemise, mis omakorda võib viia nende suurenenud toksilisuseni:
- Tsüklosporiinid
Amiodaroon võib suurendada tsüklosporiini kontsentratsiooni plasmas. Vajalikuks võib osutuda
annuste korrigeerimine.
- Fentanüül
Kombinatsioonis amiodarooniga võib fentanüüli toime tugevneda mis võib suurendada fentanüüli
toksilisust.
- Statiinid
Amiodarooni ja CYP 3A4 kaudu metaboliseerivate statiinide (nt simvastatiin, atrovastatiin ja
lovastatiin) samaaegsel kasutamisel suureneb lihastoksilisuse oht (nt rabdomüolüüs).
Amiodarooni kasutamisel on soovitatav kasutada statiine, mis ei metaboliseeru CYP 3A4 kaudu.
Teised CYP 3A4 kaudu metaboliseeruvad ravimid: lidokaiin, takroliimus, sildenafiil, midasolaam,
triasolaam, dihüdroergotamiin, ergotamiin, kolhitsiin.

Teiste ravimite mõju amiodaroonile

CYP3A4 ja CYP2C8 inhibiitorid võivad pärssida amiodarooni metabolismi ning seetõttu suurendada
nende omastatavust.

CYP3A4 inhibiitorite (greibimahl ja teatud ravimid) kasutamist on soovitatav ravi ajal amiodarooniga
vältida.

- Viirustevastased ained
Proteaasi inhibiitorid (atazanaviir, indinaviir, nelfinaviir, ritonaviir) inhibeerivad tsütokroomi CYP
3A4, seetõttu tuleb nende manustamisel koos amiodarooniga monitoorida viimase
plasmakontsentratsioone.

Rasedus
Kuna preparaat avaldab mõju loote kilpnäärmele, on selle kasutamine raseduse ajal vastunäidustatud
(va erandjuhtudel, kui oodatav kasu ülekaalub sellega kaasnevat riski).

Imetamine
Amiodaroon eritub rinnapiima märkimisväärsetes kogustes; seepärast on amiodarooni kasutamine
imetamise ajal vastunäidustatud.

Tuginedes ravimi ohutuse andmetele, ei oma Cordarone'i tabletid märkimisväärset toimet
autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.

Kõrvaltoimed on esitatud organsüsteemide kaupa esinemissageduse järjekorras: väga sage: ≥1/10;
sage: ≥1/100, kuni <1/10; aeg-ajalt ≥1/1000, kuni <1/100; harv ≥1/10000, kuni 1/1000; väga harv
<1/10000; teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere- ja lümfisüsteemi häired
-Väga harv: hemolüütiline aneemia, aplastiline aneemia, trombotsütopeenia.
- Teadmata: neutropeenia, agranulotsütoos.

Südame häired:
- Sage: bradükardia, mis on enamasti mõõdukas ning annusest sõltuv.
- Aeg-ajalt: arütmia avaldumine või süvenemine, millele võib mõnikord järgneda südameseiskus (vt
lõik 4.4 ja 4.5).
Ülejuhtehäireid (sinuatriaalne blokaad, erineva raskusastmega AV-blokaad (vt lõik 4.4).
- Väga harv: märkimisväärne bradükardia või südameseiskus eelneva siinussõlme talitlushäirega ja /
või eakatel patsientidel.
- Teadmata: Torsades de pointes (vt lõik 4.4 ja 4.5).

Endokriinsüsteemi häired (vt lõik 4.4)
- Sage: hüpotüreoidism, hüpertüreoidism (on esinenenud letaalseid juhte), antidiureetilise hormooni
liignõristuse sündroom (SIADH).

Silma kahjustused:
- Väga sage: võivad tekkida ravimi mikroladestused sarvkesta, mis jäävad tavaliselt pupillialusesse
piirkonda. Nendega võib kaasneda värviliste halode nägemine pimestavas valguses või udu nägemine.
Sarvkesta mikroladestused koosnevad sinna ladestunud lipiidsetest kompleksidest ja pärast ravi
lõpetamist kaovad täielikult.
- Väga harv: on teatatud üksikutest nägemisnärvi neuropaatia/neuriidi juhtudest, mis võivad viia
nägemiskaotuseni.

Seedetrakti häired:
- Väga sage: kerged seedehäired (iiveldus, oksendamine, maitsetundlikkuse häired), mis enamasti
tekivad annuste suurendamisel ja taanduvad annuste vähendamisel.
- Teadmata: pankreatiit/äge pankreatiit, suukuivus, kõhukinnisus.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
- Teadmata: granuloom, sh luuüdi granuloom.

Maksa ja sapiteede häired: (vt lõik 4.4):
- Väga sage: ravi alguses on esinenud seerumi transaminaaside aktiivsuse suurenemist, enamasti
isoleeritult ja mõõdukalt (1,5...3 korda normaalsest suurem); muutus võib normaliseeruda annuste
vähendamisel või isegi spontaanselt.
- Sage: ägedad maksatalitluse häired transaminaaside aktiivsuse tõusuga (koos ikterusega või ilma), ka
maksapuudulikkus, mis on mõnikord lõppenud surmaga.
- Väga harv: kroonilised maksahaigused (pseudo-alkohoolne hepatiit, tsirroos), mis on mõnikord
lõppenud letaalselt.

Immuunsüsteemi häired:
- Teadmata: angioneurootiline ödeem (Quincke ödeem), anafülaktiline/anafülaktoidne reaktsioon, sh
šokk.

Uuringud:
- Väga harv: kreatiniini sisalduse suurenemine.

Ainevahetus- ja toitumishäired:
- Teadmata: söögiisu vähenemine.

Närvisüsteemi häired:
- Sage: ekstrapüramidaalne treemor, hirmuunenäod, unehäired.
- Aeg-ajalt: perifeerne neuropaatia ja/või müopaatia, mis tavaliselt on ravi katkestamisel pöörduv (vt
lõik 4.4).
- Väga harv: tserebellaarataksia, kerge intrakraniaalne hüpertensioon (pseudo tumor cerebri), peavalu.
- Teadmata: parkinsonism, parosmia.

Psühhiaatrilised häired:
- Teadmata: segasusseisund/deliirium, hallutsinatsioonid.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired:
- Väga harv: epididümiit, impotentsus.
- Teadmata: libiido vähenemine.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired:
- Sage: pulmonaalne toksilisus (alveolaarne/interstitisiaalne pneumoniit või fibroos, pleuriit,
oblitereeriv bronhioliit, mis muutub pneumooniaks/BOOP), mis mõnikord lõpeb surmaga.
- Väga harv: bronhospasm raske hingamispuudulikkuse korral (eelkõige astmaatilistel haigetel).
ARDS (täiskasvanu respiratoorse düstressi sündroom) vahetult pärast operatsiooni, mis on mõnikord
lõppenud letaalselt (võib olla ka seotud suurte hapnikukontsentratsioonide toimega) (vt lõik 4.4 ja 4.5).
- Teadmata: pulmonaalne hemorraagia.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused:
- Väga sage: valgustundlikkus (vt lõik 4.4).
- Sage: tuhmid sinakashallid või sinkjad laigud nahal, kui ravi on kestnud kaua ja on kasutatud suuri
annuseid; ravi lõpetamisel kaovad need laigud aeglaselt.
- Väga harv: nahapunetus kiiritusravi ajal, nahalööbed, enamasti mittespetsiifilised, eksfoliatiivne
dermatiit, alopeetsia.
- Teadmata: ekseem, urtikaaria, rasked nahareaktsioonid, mis mõnikord on lõppenud surmaga, sh
epidermaalne toksiline nekrolüüs/Stevensi-Johnson’i sündroom, villiline dermatiit ja ravimireaktsioon
koos eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega.

Vaskulaarsed häired:
- Väga harv: vaskuliit.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Amiodarooni üleannustamise kohta on vähe andmeid. On teatatud siinusbradükardiast,
südameblokaadist, ventrikulaarse tahhükardia hoogudest, torsades de pointes, tsirkulatoorsest
kollapsist ja maksafunktsioonihäiretest.

Ravi on sümptomaatiline. Amiodaroon ega tema metaboliidid ei dialüüsu.

Farmakoterapeutiline rühm: antiarütmiline ravim, ATC-kood: C01BD01

Antiarütmilised omadused:
müokardi rakkude repolarisatsioonifaasi pikenemine, peamiselt kaaliumiioonide liikumise

vähenemisest (III klass Vaughan-Williamsi klassifikatsioonis);
siinussõlme automatismi langus, mille tulemusena võib tekkida atropiini manustamisele

mittereageeriv bradükardia;
alfa- ja beeta-adrenergiliste süsteemide mittekonkureeriv inhibeerimine;
sinuatriaalse, atriaalse ja nodaalse juhtivuse aeglustumine, mis on enam väljendunud kiire

südamerütmi korral;
intraventrikulaarse juhtivuse säilimine muutumatul kujul;
refraktsiooniaja pikenemine ja müokardi erutuvuse langus.
juhtivuse aeglustumine ja refraktsiooniaja pikenemine kaasasündinud lisaerutusjuhteteedes.

Teised omadused:
müokardi hapnikutarbimise vähenemine seoses perifeerse vastupanu mõõduka langusega ja

südame löögisageduse vähenemisega;
pärgarterite laienemine seoses otsese toimega südamelihase arterite silelihastele
südame minutimahu säilimine tänu rõhu vähendamisele aordis, perifeerse vastupanu

vähendamisele ja negatiivse inotroopse efekti puudumisele.

Viidi läbi metaanalüüs, mis hõlmas 13 randomiseeritud kontrollitud uuringut, mis kaasas 6553
hiljutise müokardiinfarktiga (78%) või kroonilise südamepuuudulikkusega (22%) patsienti.
Patsientide keskmine jälgimisaeg varieerus 0,4...2,5 aastani. Keskmine päevane säilitusannus varieerus
200...400 mg-ni.
See metaanalüüs kinnitab märkimisväärset 13%-üldsuremuse langust (Cl
0,78...0,99; P=0,030)
95%
amiodarooni kasuks ja 29%-list rütmihäiretest tingitud suremuse langust (Cl
0,59...0,85; P=0,0003).
95%
Kuigi tulemust tuleb interpreteerida ettevaatusega, võttes arvesse kaasatud uuringute heterogeenset
olemust (heterogeensus on seotud peamiselt valitud populatsiooniga, jälgimisaja pikkusega, kasutatud
metodoloogiaga ja uuringu tulemustega).

Ravi katkestamise protsent oli kõrgem amiodarooni grupis (41%) kui platseebogrupis (27%).

7% amiodarooni saanud patsientidest tekkis hüpotüreoidism vs 1% platseebogrupis. Hüpertüreoidismi
täheldati 1,4% amiodarooni grupi patsientidest vs 0,5% platseebogrupis.

Interstitsiaalne pneumoniit tekkis 1,6% patsientidel, kes said amiodarooni vs 0,5% platseebogrupis.

Kontrollitud uuringuid ei ole lastel läbi viidud.
Avaldatud uuringutes oli amiodarooni ohutust hinnatud 1118 erinevate rütmihäiretega lastel.
Algannus: 10…20 mg/kg päevas 7…10 päeva jooksul (või 500 mg/m2 päevas, kui väljendatakse
kehapinna ruutmeetri kohta)
Säilitusannus: kasutada tuleb minimaalset efektiivset annust; vastavalt patsiendi individuaalsele
vastusele võib selleks olla 5…10 mg/kg päevas (või 250 mg/m2 päevas, kui väljendatakse kehapinna
ruutmeetri kohta).

Amiodaroon metaboliseeritakse CYP3A4 ja CYP2C8 poolt.
Amiodaroon ja tema metaboliit, desetüülamiodaroon, inhibeerivad in vitro CYP1A1, CYP1A2,
CYP2C9, CYP2C19, CYP2D6, CYP3A4, CYP2A6, CYP2B6 ja 2C8.
Amiodaronil ja ja desamiodaroonil on samuit võime inhibeerida mõnigaid transportereid nagu P-
glükoproteiini ja orgaaniliste katioonide transportereid (OCT2). (ühes uuringus näidati kreatiniini
(OCT2 substraat) 1,1%-list kontsentratsiooni tõusu).
In vivo andmed kirjeldavad amiodarooni koostoimeid CYP3A4, CYP2C9, CYP2D6 ja P-gp
substraatidega.

Amiodarooni eliminatsioon on aeglane ja kudede afiinsus suur.

Suu kaudu manustamisel varieerub biosaadavus vahemikus 30...80% (keskmine ligikaudu 50%).
Ühekordsel manustamisel saavutatakse ravimi maksimaalne kontsentratsioon plasmas 3...7 tunniga.
Terapeutilist toimet täheldatakse enamasti 1 nädala möödudes (mõnest päevast kuni kahe nädalani),
sõltuvalt algannuse suurusest.

Amiodaroonil on pikk poolväärtusaeg, varieerudes 20...100 päeva. Ravi esimestel päevadel
akumuleerub ravim peaaegu kõigis kudedes, eriti rasvkoes. Stabiilne plasmakontsentratsioon
saavutatakse 1 kuni mitme kuu jooksul.

Ülaltoodud iseloomustajatest lähtuvalt, tuleb kasutada algannust, millega saavutatakse kudedes kiiresti
ravimi terapeutiliseks toimeks vajalik kontsentratsioon.

Ravimi molekulist eemaldub osaliselt jood, mis eritub uriini iodiidina; amiodarooni 200 mg-sele
päevaannusele vastaks 6 mg/24 tunni kohta. Ülejäänud osa molekulist, mis sisaldab veel joodi,
eemaldub pärast maksast läbiminekut väljaheitega.

Tähtsusetu eritamine neerude kaudu lubab preparaati manustada tavapärastes annustes ka
neerukahjustusega patsientidele.

Ravi lõppemisel jätkub preparaadi elimineerumine organismist veel mitu kuud; ravitoime kestab veel
10 päeva kuni 1 kuu

Kontrollitud uuringuid ei ole lastel läbi viidud. Laste kohta avaldatud piiratud andmetes ei ole
täiskasvanutega võrreldes erinevusi täheldatud.

2-aastases kartsinogeensuse loomkatses rottidega põhjustas amiodaroon kilpnäärme follikulaarsete
kasvajate (adenoomid ja/või kartsinoomid) lisandumist mõlemast soost isenditel kliiniliselt oluliste
annuste korral. Kuivõrd mutageensust ei leitud, on sellist tüüpi kasvajate esilekutsumise arvatav
mehhanism pigem epigeneetiline kui genotoksiline. Hiirtel kartsinoome ei täheldatud, kuid leiti
annusest sõltuvat kilpnäärme follikulaarset hüperplaasiat. Need toimed kilpnäärmele hiirtel ja rottidel
on kõige tõenäolisemalt tingitud amiodarooni mõjust kilpnäärme hormooni sünteesile ja/või
vabanemisele. Nende leidude olulisus inimese seisukohalt on vähene.

Laktoosmonohüdraat, maisitärklis, povidoon, veevaba kolloidne ränidioksiid, magneesiumstearaat.

Ei kohaldata.

3 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 30 °C.
Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

200 mg tabletid, 30 tk blisterpakendis.

Erinõuded puuduvad.