AMPRIL 5 MG

Hüpertensiooni ravi.

Kardiovaskulaarne preventsioon: kardiovaskulaarse haigestumuse ja suremuse vähendamine
patsientidel, kellel on:
- manifestne aterotrombootiline kardiovaskulaarne haigus (anamneesis südame isheemiatõbi või
insult või perifeerne vaskulaarne haigus) või
- diabeet koos vähemalt ühe kaasuva kardiovaskulaarse riskifaktoriga.

Neeruhaiguse ravi:
- Kujunemisjärgus glomerulaarne diabeetiline nefropaatia, määratletuna mikroalbuminuuria
olemasoluna,
- Manifestne glomerulaarne diabeetiline nefropaatia, määratletuna makroproteinuuriana
patsientidel, kellel on vähemalt üks kardiovaskulaarne riskifaktor (vt lõik 5.1).
- Manifestne glomerulaarne mittediabeetiline nefropaatia, määratletuna makroproteinuuriana ≥
3 g ööpäevas (vt lõik 5.1).

Sümptomaatilise südamepuudulikkuse ravi.

Ägeda müokardiinfarkti järgne sekundaarpreventsioon: suremuse vähendamine müokardiinfarkti


ägedas faasis südamepuudulikkuse kliiniliste nähtudega patsientidel, alustatuna > 48 tundi pärast
ägedat müokardiinfarkti.

Täiskasvanud
Diureetikumidega ravitavad patsiendid
Pärast ravi alustamist Ampril'iga võib tekkida hüpotensioon; selle teke on tõenäolisem patsientidel,
kas saavad samaaegset ravi diureetikumidega. Seetõttu soovitatakse olla ettevaatlik, sest nendel
patsientidel võib olla vedeliku mahu ja/või soolade vaegus.
Võimalusel peab diureetikumi manustamise katkestama 2...3 päeva enne ravi alustamist Ampril'iga (vt
lõik 4.4).
Hüpertensiivsetel patsientidel, kellel diureetikumi manustamist ei katkestata, peab alustama ravi
Ampril'iga annuses 1,25 mg. Peab kontrollima neerufunktsiooni ja seerumi kaaliumisisaldust.
Ampril'i edasist annustamist tuleb kohandada vastavuses vererõhu sihtväärtusega.

Hüpertensioon
Annus peab olema individualiseeritud vastavuses patsiendiprofiili (vt lõik 4.4) ja kontrolliga vererõhu
üle.
Ampril'i võib kasutada monoteraapiana või kombinatsioonis teise ravimklassi kuuluvate
antihüpertensiivsete ravimitega (vt lõigud 4.3, 4.4, 4.5 ja 5.1).

Algannus
Ravi Ampril'iga peab alustama järk-järgult soovitusliku algannusega 2,5 mg ööpäevas.
Tugevalt aktiveerunud reniin-angiotensiin-aldosteroonsüsteemiga patsiendid võiva kogeda ülemäärast
vererõhu langust pärast esimese annuse manustamist. Sellistele patsientidele soovitatakse algannust
1,25 mg ning ravi peab alustama meditsiinilise järelvalve all (vt lõik 4.4).

Tiitrimine ja säilitusannus
Annust võib kahekordistada kahe- kuni neljanädalaste intervallidega progresseeruvalt kuni vererõhu
sihtväärtuse saavutamiseni; Ampril'i maksimaalne lubatud annus on 10 mg ööpäevas. Tavaliselt
manustatakse annus ühe korraga.

Kadiovaskulaarne preventsioon
Algannus
Soovituslik algannus on 2,5 mg Ampril'i üks kord ööpäevas.

Tiitrimine ja säilitusannus
Sõltuvalt patsiendi ravimtaluvusest peab annust järk-järgult suurendama. On soovitatav annus
kahekordistada pärast ühe- või kahenädalast ravi ja järgnevate kahe või kolme nädala pärast tõsta
annus eesmärgiks oleva säilitusannuseni 10 mg Ampril'i üks kord ööpäevas.

Vt ka annustamine diureetikumidega ravitavatel patsientidel, eespool.

Neeruhaiguse ravi
Diabeedi ja mikroalbuminuuriaga patsientidel
Algannus
Soovituslik algannus on 1,25 mg Ampril'i üks kord ööpäevas.

Tiitrimine ja säilitusannus
Sõltuvalt patsiendi ravimtaluvusest suurendatakse järgnevalt annust. Soovitatakse annuse
kahekordistamist 2,5 mg-ni kahe nädala pärast ja seejärel 5 mg-ni järgneva kahe nädala pärast.

Diabeedi ja vähemalt ühe kardiovaskulaarse riskifaktoriga patsientidel


Algannus
Soovituslik algannus on 2,5 mg Ampril'i üks kord ööpäevas.

Tiitrimine ja säilitusannus
Sõltuvalt patsiendi ravimtaluvusest peab annust järgnevalt suurendama. Soovitatakse annuse
kahekordistamist 5 mg Ampril'ini ühe või kahe nädala pärast ja seejärel 10 mg Ampril'ini järgnevate
kahe või kolme nädala pärast. Sihtväärtus on 10 mg ööpäevas.

Patsientidele mittediabeetilise nefropaatiaga, määratletuna makroproteinuuriana ≥ 3 mg ööpäevas
Algannus
Soovituslik algannus on 1,25 mg Ampril'i üks kord ööpäevas.

Tiitrimine ja säilitusannus
Sõltuvalt patsiendi ravimtaluvusest suurendatakse järgnevalt annust. Soovitatakse annuse
kahekordistamist 2,5 mg-ni kahe nädala pärast ja seejärel 5 mg-ni järgneva kahe nädala pärast.

Sümptomaatiline südamepuudulikkus
Algannus
Diureetilise raviga stabiliseeritud patsientidel on soovituslik algannus 1,25 mg üks kord ööpäevas.

Tiitrimine ja säilitusannus
Ampril'i annust peab tiitrima, kahekordistades seda iga ühe või kahe nädala järel kuni maksimaalse
ööpäevase annuseni 10 mg. Eelistatav on manustamine kahe manustamiskorrana ööpäevas.

Ägeda müokardiinfarkti järgne sekundaarpreventsioon südamepuudulikkuse olemasolul
Algannus
48 tundi pärast müokardiinfarkti on algannus kliiniliselt ja hemodünaamiliselt stabiilsele patsiendile
2,5 mg kaks korda ööpäevas kolme päeva vältel. Kui 2,5 mg osutub algannusena talumatuks, peab
manustama annuse 1,25 mg kaks korda ööpäevas kahe päeva vältel enne annuse suurendamist 2,5 mg
ja 5 mg-ni kaks korda ööpäevas. Kui ei ole võimalik annust tõsta 2,5 mg-ni kaks korda ööpäevas, peab
ravi lõpetama.
Vt ka annustamine diureetikumidega ravitavatel patsientidel, eespool.

Tiitrimine ja säilitusannus
Ööpäevast annust suurendatakse seda järgnevalt kahekordistades ühe- kuni kolmepäevaste
intervallidega kuni eesmärgiks oleva säilitusannuseni 5 mg kaks korda ööpäevas.
Võimalusel jagatakse säilitusannus 2 manustamiskorra vahel ööpäevas.
Kui annust ei ole võimalik tõsta kuni 2,5 mg kaks korda ööpäevas, peab ravi lõpetama.
Müokardiinfarkti järgse vahetu raske (NYHA IV) südamepuudulikkusega patsientide ravi kohta ei ole
piisavalt kogemusi. Kui selliseid patsiente otsustatakse siiski ravida, soovitatakse ravi alustada
annusega 1,25 mg üks kord ööpäevas ja olla eriti ettevaatlik annuse mistahes suurendamise korral.

Eripopulatsioonid

Neerukahjustusega patsiendid
Neerukahjustusega patsientidel peab ööpäevane annus põhinema kreatiniini kliirensil (vt lõik 5.2):
- kui kreatiniini kliirens on ≥ 60 ml/min, ei ole algannust (2,5 mg ööpäevas) vaja kohandada;
maksimaalne ööpäevane annus on 10 mg;
- kui kreatiniini kliirens on vahemikus 30...60 ml/min, ei ole algannust (2,5 mg ööpäevas) vakohandada; maksimaalne ööpäevane annus on 5 mg;
- kui kreatiniini kliirens on vahemikus 10...30 ml/min, on algannus 1,25 mg ööpäevas ja
maksimaalne ööpäevane annus on 5 mg;
- hemodialüüsravi saavad hüpertensiivsed patsiendid: ramipriil on vähesel määral dialüüsitav;
algannus on 1,25 mg ööpäevas ja maksimaalne ööpäevane annus on 5 mg; ravimit peab
manustama mõni tund pärast hemodialüüsiseanssi.



Maksakahjustusega patsiendid (vt lõik 5.2)
Maksakahjustusega patsientidel võib alustada ravi Ampril'iga ainult hoolika meditsiinilise järelvalve
all ja maksimaalne ööpäevane annus on 2,5 mg Ampril'i.

Eakad
Algannused peavad olema väiksemad ja edasine annuse tiitrimine olema astmelisem, sest soovimatute
toimete tekkevõimalus on väga eakatel ja põduratel patsientidel suurem. Peab kaaluma väiksemat
algannust 1,25 mg ööpäevas.

Lapsed
Ramipriili ohutus ja efektiivsus lastel ei ole tõestatud. Käesoleval hetkel teadaolevad andmed Ampril'i
kohta on esitatud lõikudes 4.8, 5.1, 5.2 ja 5.3, aga soovitusi annustamise kohta ei ole võimalik anda.


Suukaudne.
Ampril'i soovitatakse võtta iga päev samal ajal.
Ampril'i võib võtta enne sööki, söögi ajal või pärast seda, sest toit ei mõjuta ravimi biosaadavust (vt
lõik 5.2).
Ampril tuleb koos vedelikuga alla neelata. Tablette ei tohi närida ega purustada.

- Ülitundlikkus toimeaine, lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine või teiste AKE (angiotensiini
konverteeriva ensüümi) inhibiitorite suhtes.
- Varasem angioödeem (pärilik, idiopaatiline või tingituna ravist AKE inhibiitorite või AIIRA-
dega).
- Ekstrakorporeaalsed ravimeetodid, milles veri puutub kokku negatiivselt laetud pindadega (vt
lõik 4.5).
- Märkimisväärne bilateraalne neeruarteri stenoos või neeruarteri stenoos ainsa funktsioneeriva
neeru korral.
- Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).
- Ramipriiliga ei tohi ravida hüpotensiivseid või hemodünaamiliselt ebastabiilses seisundis
patsiente.
- Ampril'i samaaegne kasutamine aliskireeni sisaldavate ravimitega on vastunäidustatud
suhkurtõve või neerukahjustusega (GFR < 60 ml/min/1,73 m2) patsientidele (vt lõigud 4.5 ja
5.1).

Eripopulatsioonid
Rasedus
Raseduse ajal ei tohi alustada ravi AKE inhibiitoritega. Rasedust planeerivad patsiendid tuleb üle viia
alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille rasedusaegne ohutusprofiil on teada, välja arvatud
juhul, kui on elutähtis jätkata ravi AKE inhibiitoriga. Raseduse diagnoosimisel peab ravi AKE
inhibiitoriga otsekohe lõpetama ja vajadusel alustama asjakohast alternatiivset ravi (vt lõigud 4.3 ja
4.6).

Hüpotensioonist eriti ohustatud patsiendid

- Tugevalt aktiveerunud reniin-angiotensiin-aldosteroonsüsteemiga patsiendid.
Tugevalt aktiveerunud reniin-angiotensiin-aldosteroonsüsteemiga patsiente ohustab väljendunud
vererõhu langus ja neerufunktsiooni halvenemine AKE pärssimise tõttu, eriti kui AKE inhibiitorit või
kaasuvat diureetikumi manustatakse või annust suurendatakse esimest korda.

Reniin-angiotensiin-aldosteroonsüsteemi märkimisväärne aktiveerumine on ootuspärane ja


meditsiiniline järelvalve koos vererõhu jälgimisega vajalik nt alljärgnevatel juhtudel:
- raske hüpertensiooniga patsiendid,
- dekompenseeritud südame paispuudulikkusega patsiendid,
- hemodünaamiliselt olulise ventrikulaarse sisse- või väljavoolu takistusega patsiendid (nt aordi-või mitraalklapi stenoos),
- unilateraalse neeruarteri stenoosiga ja teise funktsioneeriva neeruga patsiendid,
- vedeliku- või soolavaegusega või sellest ohustatud patsiendid (sh diureetikumidega ravitavad
patsiendid),
- maksatsirroosi ja/või astsiidiga patsiendid,
- suuremahulise kirurgia või anesteesia korral ravimitega, mis põhjustavad hüpotensiooni.
Üldiselt soovitatakse dehüdratatsiooni, hüpovoleemia või sooladefitsiidi korrigeerimist enne ravi
alustamist (südamepuudulikkusega patsientidel peab sellist korrektsiooni siiski hoolega kaaluma
vedelikumahu ületäitmisohu tõttu).

- Müokardiinfarkti järgne mööduv või püsiv südamepuudulikkus

- Ägeda hüpotensiooni korral südame- või ajuisheemiast ohustatud patsiendid
Ravi algfaasis on vajalik spetsiaalne meditsiiniline järelvalve.

Eakad patsiendid
Vt lõik 4.2.

Kirurgia
Üks päev enne kirurgiat soovitatakse võimalusel katkestada ravi angiotensiini konverteeriva ensüümi
inhibiitoritega nagu ramipriil.

Neerufunktsiooni jälgimine
Neerufunktsiooni peab hindama enne ravi algust ja ravi ajal ning kohandama ravimi annust eriti
esimestel ravinädalatel. Eriti hoolikalt peab jälgima neerukahjustusega patsiente (vt lõik 4.2).
Eksisteerib neerupuudulikkuse oht, eriti südame paispuudulikkusega patsientidel või pärast
neerusiirdamist.

Angioödeem
AKE inhibiitoritega, sh ramipriiliga ravitavatel patsientidel on teatatud angioödeemi tekkest (vt lõik
4.8).
Angioödeemi korral tuleb ravi Ampril'iga katkestada.
Kiiresti peab alustama erakorralist ravi. Patsienti peab jälgima vähemalt 12...24 tundi ning koju võib
lubada alles pärast kõigi sümptomite taandumist.
AKE inhibiitoritega, sh Ampril'iga ravitavatel patsientidel on teatatud intestinaalse angioödeemi
tekkest (vt lõik 4.8). Need patsiendid kaebasid kõhuvalu (koos iivelduse ja oksendamisega või ilma).

Desensitisatsiooniaegsed anafülaktilised reaktsioonid
AKE inhibitsiooni korral suureneb anafülaktiliste ja anafülaktoidsete reaktsioonide tõenäosus ja
raskusaste putukamürkide ja teiste allergeenide suhtes. Enne desensitisatsiooni peab kaaluma ravi
ajutist katkestamist Ampril'iga.

Hüperkaleemia
Mõnedel AKE inhibiitoritega, sh Ampril'iga ravitavatel patsientidel on täheldatud hüperkaleemiat.
Hüperkaleemia tekke oht on neerupuudulikkusega, eakatel (> 70-aastased), kontrollimatu
suhkurtõvega, kaaliumisooli, kaaliumisäästvaid diureetikume või muid vereplasma kaaliumisisaldust
suurendavaid aineid kasutavatel, dehüdratatsiooni, ägeda südame dekompensatsiooni või metaboolse
atsidoosi seisundis patsientidel. Kui loetletud ainete samaaegset kasutamist peetakse vajalikuks,
soovitatakse regulaarselt kontrollida seerumi kaaliumisisaldust (vt lõik 4.5).

Neutropeenia/agranulotsütoos
Harva on esinenud neutropeeniat/agranulotsütoosi nagu ka trombotsütopeeniat ja aneemiat ning


teatatud on ka luuüdi supressioonist. On soovitatav jälgida vere valgeliblede arvu, mis võimaldab
avastada võimalikku leukopeeniat. Sagedasemat kontrolli soovitatakse ravi alguses, neerufunktsiooni
kahjustusega ja kaasuva kollageenhaigusega (nt erütematoosne luupus või skleroderma) patsientidel
ning nendel, keda ravitakse samaaegselt teiste verepilti mõjutavate ravimitega (vt lõigud 4.5 ja 4.8).

Etnilised eripärad
AKE inhibiitorid põhjustavad angioödeemi sagedamini mustanahalistel patsientidel. Sarnaselt teiste
AKE inhibiitoritega võib ramipriil langetada mustanahalistel patsientidel vererõhku vähem
efektiivselt, tingituna madala reniinitasemega hüpertensiooni suuremast esinemissagedusest
mustanahalises populatsioonis.

Köha
Teatatud on köha tekkest seoses AKE inhibiitorite kasutamisega. Köha on iseloomulikult
mitteproduktiivne, püsiv ja taandub pärast ravi katkestamist. AKE inhibiitorist tingitud köha peab
arvestama köha diferentsiaaldiagnoosimisel.

Reniin-angiotensiin-aldosteroonsüsteemi (RAAS) kahekordne blokaad
On tõendeid, et AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegne
kasutamine suurendab hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a äge
neerupuudulikkus) riski. Seetõttu ei soovitata RAAS-i kahekordset blokaadi AKE-inhibiitorite,
angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegse kasutamisega (vt lõigud 4.5 ja 5.1).
Kui kahekordset blokeerivat ravi peetakse vältimatult vajalikuks, tuleb seda teha ainult spetsialisti
järelvalve all, jälgides hoolikalt neerutalitlust, elektrolüüte ja vererõhku.
AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi kasutada samaaegselt diabeetilise
nefropaatiaga patsientidel.

Laktoos
Ampril sisaldab laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoosi talumatusega, laktaasi puudulikkusega või
glükoos-galaktoosi imendumishäiretega patsiendid ei tohi seda ravimit võtta.

Vastunäidustatud kombinatsioonid
Ekstrakorporeaalsed ravitoimingud, mille korral veri puutub kokku negatiivselt laetud pindadega, nt
dialüüs ja hemofiltratsioon teatud high-flux membraanidega (nt polüakrülonitriilmembraanid) ning
madala tihedusega lipoproteiinide aferees dekstraansulfaadiga, raske anafülaktoidse reaktsiooni
suurenenud ohu tõttu (vt lõik 4.3). Kui selline ravi osutub vajalikuks, peab kaaluma teist tüüpi
dialüüsimembraani või antihüpertensiivse ravimi kasutamist.

Ettevaatusabinõud kasutamisel
Kaaliumisoolad, hepariin, kaaliumisäästvad diureetikumid ja teised vereplasma kaaliumisisaldust
suurendavad toimeained (k.a angiotensiin II antagonistid, trimetoprim, takroliimus, tsüklosporiin):
võib tekkida hüperkaleemia, mistõttu peab hoolikalt jälgima seerumi kaaliumisisaldust.

Antihüpertensiivsed ravimid (nt diureetikumid) ja teised antihüpertensiivse toimega ained (nt
nitraadid, tritsüklilised antidepressandid, anesteetikumid, akuutne alkoholitarbimine, baklofeen,
alfusosiin, doksasosiin, prasosiin, tamsulosiin, terasosiin): hüpotensiooniohu võimendumine on
ootuspärane (vt lõik 4.2 diureetikumide kohta).

Kliiniliste uuringute andmed on näidanud, et reniin-angiotensiin-aldosteroonsüsteemi (RAAS)
kahekordne blokaad kombinatsioonravil AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või
aliskireeniga on seotud kõrvaltoimete, nt hüpotensioon, hüperkaleemia ja neerutalitluse langus (k.a äge
neerupuudulikkus), esinemissageduse tõusuga, võrreldes vaid ühe RAAS-ile mõjuva ravimi
kasutamisega (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.1).

Vasopressiivsed sümpatomimeetikumid ja teised ained, mis võivad vähendada Ampril'i


antihüpertensiivset toimet (nt isoproterenool, dobutamiin, dopamiin, epinefriin): soovitatav on jälgida
vererõhku.

Allopurinool, immunosupressandid, kortikosteroidid, prokaiinamiid, tsütostaatikumid ja teised ained,
mis võivad mõjutada verepilti: hematoloogiliste reaktsioonide suurem tõenäosus (vt lõik 4.4).

Liitiumisoolad: AKE inhibiitorid võivad vähendada liitiumi eritumist, mistõttu liitiumi toksilisus võib
suureneda. Peab jälgima liitiumi taset.

Antidiabeetilised ravimid, k.a insuliin: võivad tekkida hüpoglükeemilised reaktsioonid. Soovitatakse
jälgida vere glükoosisisaldust.

Mittesteroidsed põletikuvastased ained ja atsetüülsalitsüülhape: Ampril'i antihüpertensiivse toime
langus on ootuspärane. Samaaegne ravi AKE inhibiitorite ja MSPVA-dega võib suurendada
neerufunktsiooni halvenemise ja hüperkaleemia ohtu.

Rasedus
AKE inhibiitorite kasutamine raseduse esimesel trimestril ei ole soovitatav (vt lõik 4.4). AKE
inhibiitorite kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril on vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja
4.4).
Epidemioloogilised andmed teratogeensuse kohta pärast AKE inhibiitorite kasutamist raseduse
esimesel trimestril ei võimalda teha lõplikke järeldusi, kuid ohu vähest suurenemist ei saa välistada.
Rasedust planeerivad patsiendid tuleb üle viia alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille
rasedusaegne ohutusprofiil on teada, välja arvatud juhul, kui on elutähtis jätkata ravi AKE
inhibiitoriga. Raseduse diagnoosimisel peab ravi AKE inhibiitoriga otsekohe lõpetama ja vajadusel
alustama asjakohast alternatiivset ravi.
Ravi AKE inhibiitoriga raseduse teisel ja kolmandal trimestril põhjustab teadaolevalt fetotoksilisust
(neerufunktsiooni langus, oligohüdramnion, kolju luustumise pidurdumine) ja neonataalset toksilisust
(neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt lõik 5.3). Kui AKE inhibiitorit on kasutatud
alates raseduse teisest trimestrist, soovitatakse kontrollida koljut ja neerufunktsiooni
ultraheliuuringuga. Vastsündinuid, kelle emad on võtnud AKE inhibiitoreid, peab hoolega jälgima
hüpotensiooni, oliguuria ja hüperkaleemia suhtes (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Imetamine
Kuna andmed ramipriili kasutamise kohta imetamisperioodil on ebapiisavad (vt lõik 5.2), ei soovitata
Ampril'i kasutada ning peab eelistama alternatiivseid ravimeid, mille imetamisaegne ohutusprofiil on
paremini teada, eriti imetades vastsündinut või enneaegselt sündinut.

Mõned kõrvaltoimed (nt vererõhu languse sümptomid nagu pearinglus) võivad kahjustada patsiendi
keskendumis- ja reaktsioonivõimet ning osutuda seetõttu ohtlikeks olukordades, kus nimetatud võimed
on eriti tähtsad (nt juhtides sõidukit või käsitsedes mehhanisme).
See võib juhtuda ennekõike ravi alguses või ravimi vahetamisel. Pärast esimest annust ja järgnevaid
annuse suurendamisi ei ole soovitatav juhtida sõidukit või käsitseda mehhanisme mitme tunni vältel.

Ramipriili ohutusprofiili kuuluvad püsiv kuiv köha ja hüpotensioonist tulenevad reaktsioonid. Tõsiste
kõrvaltoimete hulka kuuluvad angioödeem, hüperkaleemia, neeru või maksakahjustus, pankreatiit,
rasked nahareaktsioonid ja neutropeenia/agranulotsütoos.

Kõrvaltoimete esinemissagedus on määratletud alljärgnevalt:
Väga sage (≥ 1/10)


Sage (≥ 1/100 kuni < 1/10)
Aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100)
Harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000)
Väga harv (< 1/10 000)
Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.


Väga
Sage
Aeg-ajalt
Harv
Teadmata
harv
Vere ja

Eosinofiilia
Vere

Luuüdi kahjustus,
lümfisüsteemi
valgeliblede
pantsütopeenia,
häired
arvu langus (sh
hemolüütiline
neutropeenia
aneemia
või agranulo-
tsütoos),
erütrotsüütide
arvu langus,
hemoglobiini
langus,
trombotsüütide
arvu langus
Immuun-




Anafülaktilised
süsteemi häired
või
anafülaktoidsed
reaktsioonid,
tuumavastaste
antikehade tõus
Ainevahetus- ja Vere
Anoreksia,


Vere naatriumi-
toitumishäired
kaaliumi-
söögiisu langus
sisalduse langus
sisalduse tõus
Psühhiaatrili-

Depressiivne
Segasus-

Tähelepanuhäire
sed häired
meeleolu,
seisund
ärevus,
närvilisus,
rahutus,
unehäire sh
somnolentsus
Närvisüsteemi
Peavalu,
Vertiigo,
Treemor,

Tserebraalne
häired
pearinglus
paresteesia,
tasakaaluhäire
isheemia sh
ageusia,
isheemiline insult
düsgeusia
ja transitoorne
isheemiahoog,
psühhomotoorse
võimekuse
langus, põletus-
tunne, parosmia
Silma

Nägemishäired, Konjunktiviit


kahjustused
sh hägune
nägemine
Kõrva ja


Kuulmise


labürindi
kahjustus,
kahjustused
tinnitus
Südame häired

Müokardi



isheemia sh
stenokardia või


müokardi-
infarkt,
tahhükardia,
arütmia,
palpitatsioonid,
perifeerne turse
Vaskulaarsed
Hüpo-
Nahaõhetus
Vaskulaarne

Raynaud’
häired
tensioon,
stenoos, hüpo-
fenomen
vähenenud
perfusioon,
ortostaatiline
vaskuliit
vererõhk,
sünkoop
Respiratoorsed, Mitteproduk-
Bronhospasm,



rindkere ja
tiivne
sh astma
mediastiinumi
ärritusköha,
halvenemine,
häired
bronhiit,
nasaalne turse
sinusiit,
düspnoe
Seedetrakti
Gastrointesti- Pankreatiit
Glossiit

Aftiline stomatiit
häired
naalne
(väga harva on
põletik,
teatatud
seedehäired,
fataalsetest
ebamugavus-
juhtudest
tunne kõhus,
seoses AKE
düspepsia,
inhibiitoritega),
diarröa,
pankrease
iiveldus,
ensüümide
oksendamine tõus, peensoole
angioödeem,
ülakõhu valu sh
gastriit,
kõhukinnisus,
suukuivus
Maksa ja

Maksaensüü-
Kolestaatiline

Äge maksa-
sapiteede
mide ja/või
ikterus, hepato-
puudulikkus,
häired
konjugeeritud
tsellulaarne
kolestaatiline või
bilirubiini tõus
kahjustus
tsütolüütiline
hepatiit (fataalne
lõpe on olnud
väga erandlik)
Naha ja
Lööve, eriti
Angioödeem;
Eksfoliatiivne
Foto-
Toksiline
nahaaluskoe
makulo-
väga
dermatiit,
sensi-
epidermaalne
kahjustused
papulaarne
erandlikult võib urtikaaria,
tiivsus-
nekrolüüs,
lööve
angioödeemist
onühholüüs
reakt-
Stevensi- tulenev
sioon
Johnsoni
hingamisteede
sündroom,
obstruktsioon
multiformne
lõppeda
erüteem,
fataalselt;
pemfigus,
sügelus,
psoriaasi
hüperhidroos
ägenemine,
psoriasiformne
dermatiit,
pemfigoidne või
lihhenoidne
eksanteem või


enanteem,
alopeetsia
Lihas-skeleti ja Lihas-
Artralgia



sidekoe
spasmid,
kahjustused
müalgia
Neerude ja

Neerukahjustus


kuseteede
k.a äge neeru-
häired
puudulikkus,
suurenenud
uriinihulk,
eelneva
proteinuuria
halvenemine,
vere
uureasisalduse
tõus, vere
kreatiniinisisal-
duse tõus
Reproduktiivse

Mööduv


Günekomastia
süsteemi ja
erektiilne
rinnanäärme
impotentsus,
häired
libiido langus
Üldised häired
Valu
Püreksia
Asteenia


ja manustamis-
rindkeres,
koha
väsimus
reaktsioonid

Lapsed
Ramipriili ohutust hinnati 325 2…16-aastaste laste ja noorukitega läbiviidud 2 kliinilises uuringus.
Kui kõrvaltoimete olemus ja tõsidus on sarnane täiskasvanutega, siis alljärgnevate esinemissagedus on
lastel suurem.
- Tahhükardia, ninalimaskesta turse ja riniidi esinemissageduseks on lastel “sage” (≥ 1/100 kuni <
1/10) ja täiskasvanutel “aeg-ajalt” (≥ 1/1000 kuni < 1/100).
- Konjunktiviidi esinemissageduseks on lastel “sage” (≥ 1/100 kuni < 1/10) ja täiskasvanutel
“harv” (≥ 1/10000 kuni < 1/1000).
- Treemori ja urtikaaria esinemissageduseks on lastel “aeg-ajalt” (≥ 1/1000 kuni < 1/100) ja
täiskasvanutel “harv” (≥ 1/10000 kuni < 1/1000).

Ramipriili üldine ohutusprofiil lastel ei erine märkimisväärselt täiskasvanute ohutusprofiilist.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

AKE inhibiitorite üleannustamise sümptomite hulka kuuluvad ülemäärane perifeerne vasodilatatsioon
(väljendunud hüpotensioon, šokk), bradükardia, elektrolüütide häired ja neerupuudulikkus. Patsienti
peab hoolikalt jälgima ning ravi peab olema sümptomaatiline ja toetav. Soovituslike meetmete hulka
kuuluvad esmane detoksifikatsioon (maoloputus, adsorbentide manustamine) ja hemodünaamika
stabiilsuse taastamisele suunatud abinõud, kaasa arvatud alfa 1 adrenergiliste agonistide või
angiotensiin II (angiotensinamiid) manustamine. Ramiprilaat, ramipriili aktiivne metaboliit, eraldub
üldtsirkulatsioonist hemodialüüsi teel halvasti.

Farmakoterapeutiline rühm: angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid,
ATC-kood: C09AA05.

Toimemehhanism
Ramiprilaat, eelravim ramipriili aktiivne metaboliit, pärsib ensüümi dipeptidüülkarboksüpeptidaas I
(sünonüümid: angiotensiini konverteeriv ensüüm, kininaas II). See ensüüm katalüüsib plasmas ja
kudedes angiotensiin I muutumist aktiivseks vasokonstriktsiooni põhjustavaks aineks angiotensiin II-
ks ning samuti aktiivse vasodilataatori bradükiniini lõhustamist. Vähenenud angiotensiin II teke ja
bradükiniini lõhustamise pärssimine põhjustavad vasodilatatsiooni.
Kuna angiotensiin II stimuleerib ka aldosterooni vabanemist, põhjustab ramiprilaat aldosterooni
sekretsiooni vähenemist. Ravivastus monoteraapiale AKE inhibiitoriga oli madalam mustanahalistel
(afro-ameerika) hüpertensiivsetel patsientidel (tavaliselt madala reniinitasemega hüpertensiivne
populatsioon) kui mittemustanahalistel patsientidel.

Farmakodünaamilised toimed
Antihüpertensiivsed omadused:
Ramipriili manustamine põhjustab perifeerse arteriaalse resistentsuse vähenemist. Üldiselt neerude
plasmaperfusioon ja glomerulaarfiltratsiooni kiirus oluliselt ei muutu. Ramipriili manustamisel
kõrgvererõhutõvega patsientidele alaneb vererõhk nii pikali- kui püstiasendis ilma südame
löögisageduse kompensatoorse suurenemiseta.
Enamusel patsientidest saabub ühekordse annuse antihüpertensiivne toime 1...2 tundi pärast
suukaudset manustamist. Ühekordse annuse maksimaalne efekt saavutatakse tavaliselt 3...6 tundi
pärast suukaudset manustamist. Ühekordse annuse antihüpertensiivne toime kestab tavaliselt 24 tundi.
Maksimaalne antihüpertensiivne toime kestva ravi korral ramipriiliga ilmneb 3...4 nädala pärast. On
näidatud, et antihüpertensiivne toime püsib pikaajalise ravi korral, mis kestab 2 aastat.
Ramipriili manustamise järsk katkestamine ei põhjusta tagasilöögina kiiret ja ülemäärast vererõhu
tõusu.

Südamepuudulikkus:
Lisaks konventsionaalsele teraapiale diureetikumide ja südameglükosiididega on ramipriil olnud
efektiivne New-Yorgi Südameliidu II...IV funktsionaalse klassi patsientidel. Ravimil on esinenud
kasulikke toimeid südame hemodünaamikale (vähenes vasak ja parem ventrikulaarne täituvusrõhk,
vähenes totaalne perifeerne vaskulaarne resistentsus, suurenes südame väljalaskemaht ja paranes
südameindeks). Vähenes ka neuroendokriinne aktivatsioon.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus

Kardiovaskulaarne preventsioon/nefroprotektsioon
Teostatud platseebokontrolliga preventsiooniuuringus (nn HOPE uuring) lisati rohkem kui 9200
patsiendil ramipriil tavapärasele ravile. Uuringusse kaasati suurenenud kardiovaskulaarse haiguse
riskiga patsiendid, tulenevalt kas aterotrombootilisest kardiovaskulaarsest haigusest (eelnev südame
pärgarterite haigus, insult või perifeersete veresoonte haigus) või suhkurtõvest, koos vähemalt ühe
kaasuva kardiovaskulaarse riskifaktoriga (dokumenteeritud mikroalbuminuuria, hüpertensioon,
tõusnud üldkolesterooli tase, HDL-kolesterooli madal tase või suitsetamine).
Uuring näitas, et ramipriil vähendab müokardiinfarkti, kardiovaskulaarse põhjusega surma ja insuldi
tekkesagedust statistiliselt olulisel määral nii eraldivõetuna kui kombineeritult (esmane kombineeritud
tulemusnäitaja).



HOPE uuring: peamised tulemused

Ramipriil
Platseebo
Suhteline risk (95%
p-väärtus
usaldusvahemik)

%
%


Kõik patsiendid
n=4645
N=4652


Esmane kombineeritud
14.0
17.8
0.78 (0.70…0.86)
<0.001
tulemusnäitaja
Müokardiinfarkt
9.9
12.3
0.80 (0.70…0.90)
<0.001
Surm kardiovaskulaarsel põhjusel
6.1
8.1
0.74 (0.64…0.87)
<0.001
Insult
3.4
4.9
0.68 (0.56…0.84)
<0.001
Teisesed tulemusnäitajad




Surm mistahes põhjusel
10.4
12.2
0.84 (0.75…0.95)
0.005
Revaskularisatsioonivajadus
16.0
18.3
0.85 (0.77…0.94)
0.002
Hospitaliseerimine ebastabiilse
12.1
12.3
0.98 (0.87…1.10)
NS
stenokardia tõttu
Hospitaliseerimine
3.2
3.5
0.88 (0.70…1.10)
0.25
südamepuudulikkuse tõttu
Diabeediga seotud tüsistused
6.4
7.6
0.84 (0.72…0.98)
0.03

HOPE uuringu eelnevalt kindlaksmääratud alamuuringus MICRO-HOPE uuriti tavapärasele ravile
lisatud 10 mg ramipriili mõju, võrreldes platseeboga, 3577 normotensiivsel või hüpertensiivsel
patsiendil vanuses vähemalt ≥ 55 aastat (ilma vanuse ülapiirita), enamuses 2. tüüpi diabeedi (ja
vähemalt ühe täiendava kardiovaskulaarse riskifaktoriga).
Esmane analüüs näitas, et 117 (6,5%) ramipriiliga ravitud patsiendil ja 149 (8,4%) platseebot saanud
patsiendil kujunes väljendunud nefropaatia, mis vastab suhtelise riski vähenemisele RRR 24%; 95%
CI [3...40], p=0,027.
Mitmekeskuselise, randomiseeritud, topeltpimeda paralleelgruppidega, platseebokontrolliga REIN
uuringuga sooviti hinnata ramipriiliga ravi mõju glomerulaarfiltratsiooni (GFR) languse määrale 352
normotensiivsel või hüpertensiivsel patsiendil (vanuses 18...70 aastat), kellel oli kroonilisest
mittediabeetilisest nefropaatiast tingitud kerge proteinuuria (st keskmine valgueritus uriiniga > 1 ja < 3
g/24 h) või raske proteinuuria (≥ 3 g/24 h). Mõlemad subpopulatsioonid stratifitseeriti prospektiivselt.
Kõige raskema proteinuuriaga patsientide (ramipriili rühmas ilmnenud kasu tõttu ennetähtaegselt
lõpetatud patsientide grupp) andmete põhianalüüs näitas, et GFR languse määr ramipriili saanud
patsientidel oli väiksem kui platseebot saanutel: -0,54 (0,66) vs -0,88 (1,03) ml/min/kuus, p=0,038.
Gruppidevaheline erinevus oli seega 0,34 [0,03...0,65] kuus ja ligikaudu 4 ml/min/aastas. 23,1%
ramipriili rühma patsientidest saavutas teisese tulemusnäitaja, milleks oli seerumi kreatiniinisisalduse
kahekordistumine lähteväärtusega võrreldes ja/või terminaalne neerupuudulikkus (ESRD, vajadus
dialüüsraviks või neerusiirdamiseks) vs 45,5% platseeborühmas (p=0,02).

Kahes suures randomiseeritud, kontrollitud uuringus (ONTARGET (ONgoing Telmisartan Alone and
in combination with Ramipril Global Endpoint Trial) ja VA NEPHRON-D (The Veterans Affairs
Nephropathy in Diabetes) uuriti kombinatsioonravi AKE-inhibiitori ja angiotensiin II retseptori
antagonistiga.
ONTARGET uuring hõlmas eelneva südame- või ajuveresoonkonna haigusega või II tüüpi diabeedi ja
tõendatud kaasuva elundkahjustusega patsiente. VA NEPHRON-D hõlmas II tüüpi diabeedi ja
diabeetilise nefropaatiaga patsiente.
Uuringud näitasid olulise kasu puudumist neerude ja/või südameveresoonkonna tulemusnäitajatele ja
suremusele, samas täheldati hüperkaleemia, ägeda neerukahjustuse ja/või hüpotensiooni riski
suurenemist monoteraapiaga võrreldes. Tulemused on asjakohased ka teiste AKE-inhibiitorite ja
angiotensiin II retseptori antagonistide jaoks, arvestades nende sarnaseid farmakodünaamilisi omadusi.
AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi seetõttu kasutada samaaegselt
diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.
ALTITUDE (Aliskiren Trial in Type 2 Diabetes Using Cardiovascular and Renal Disease Endpoints)
oli uuring, mis oli kavandatud hindama kasu aliskireeni lisamisest standardravile AKE-inhibiitori või
angiotensiin II retseptori antagonistiga II tüüpi diabeediga patsientidel, kellel oli krooniline
neeruhaigus, südameveresoonkonna haigus või mõlemad. Uuring lõpetati varakult ohutusnäitajate


riski tõusu tõttu. Südameveresoonkonnaga seotud surma ja insuldi juhtumeid oli aliskireeni rühmas
arvuliselt rohkem kui platseeborühmas ning kõrvaltoimetest ja huvi pakkuvatest tõsistest
kõrvaltoimetest (hüperkaleemia, hüpotensioon ja neerutalitluse häire) teatati aliskireeni rühmas
sagedamini kui platseeborühmas.

Müokardiinfarkti järgne sekundaarpreventsioon
AIRE uuringusse kaasati üle 2000 patsiendi mööduvate või püsivate südamepuudulikkuse kliiniliste
nähtudega pärast dokumenteeritud müokardiinfarkti. Ravi ramipriiliga alustati 3 kuni 10 päeva pärast
ägedat müokardiinfarkti. Uuring näitas, et pärast keskmiselt 15-kuulist jälgimisperioodi oli suremus
ramipriiliga ravitud patsientide hulgas 16,9% ja platseeborühmas 22,6%. See tähendab suremuse
absoluutset vähenemist 5,7% ja suhtelise riski vähenemist 27% (95% CI [11%...40%]).

Lapsed
Randomiseeritud, topeltpimedas, platseebokontrollitud kliinilises uuringus, kus osales 244 6…16.
aastast hüpertensiooniga last (73% primaarne hüpertensioon), said patsiendid kas väikeses, keskmises
või kõrges annuses ramipriili, et saavutada ramiprilaadi kontsentratsiooni veres, mis vastab
täiskasvanu annusele 1,25 mg, 5 mg ja 20 mg kehakaalust. 4. nädala lõpuks oli ramipriil süstoolse
vererõhu langetamise tulemusnäitaja suhtes ebaefektiivne, kuid kõrgeim annus langetas diastoolset
vererõhku. Ramipriili keskmine ja kõrge annus näitas märkimisväärset süstoolse ja diastoolse vererõhu
langust kindlakstehtud hüpertensiooniga lastel.
Seda toimet ei leitud 218-l lapsel vanuses 6...16 aastat (75% primaarne hüpertensioon) läbiviidud 4
nädalat kestnud, annuse suurendamisega, randomiseeritud, topeltpimedas ravimikatkestamisega
uuringus, kus demonstreeriti nii diastoolse kui ka süstoolse vererõhu mõõdukat tõusu, aga statistiliselt
olulist naasmist algväärtuseni ei toimunud üheski kolmest ramipriili annusegrupist arvestatuna
kehakaalu kohta [madal annus (0,625 mg…2,5 mg), keskmine annus (2,5 mg…10 mg) või kõrge
annus (5 mg…20 mg)]. Lastel tehtud uuringutes ei leitud ramipriili lineaarset vastust annusele.

Farmakokineetika ja metabolism
Imendumine
Pärast suukaudset manustamist imendub ramipriil seedetraktist kiiresti: maksimaalne kontsentratsioon
vereplasmas saavutatakse 1 tunni jooksul. Uriiniga erituva koguse mõõtmise alusel imendub vähemalt
56% ja seedetraktis olev toit seda oluliselt ei mõjuta. Pärast 2,5 mg ja 5 mg ramipriili suukaudset
manustamist on aktiivse metaboliidi, ramiprilaadi biosaadavus 45%.
Ramipriili ainsa aktiivse metaboliidi, ramiprilaadi, maksimaalne kontsentratsioon vereplasmas
saavutatakse 2...4 tundi pärast ramipriili võtmist. Ramipriili tavaliste annuste manustamisel üks kord
ööpäevas saavutatakse ramiprilaadi püsitasakaalu kontsentratsioon vereplasmas ligikaudu neljandal
ravipäeval.

Jaotumine
Ramipriili seonduvus vereplasma valkudega on ligikaudu 73% ja ramiprilaadil ligikaudu 56%.

Metabolism
Ramipriil metaboliseerub peaaegu täielikult ramiprilaadiks, diketopiperasiinestriks,
diketopiperasiinhappeks ning ramipriili ja ramiprilaadi glükuroniidideks.

Eritumine
Metaboliitide eritumine on peamiselt renaalne.
Ramiprilaadi plasmakontsentratsioonid vähenevad polüfaasiliselt. Aeglase dissotsiatsiooni tõttu
tugevast küllastunud sidemest AKE-ga on ramiprilaadi väga madala plasmakontsentratsiooniga
terminaalse eliminatsiooni faas pikenenud.
Pärast ramipriili korduvat manustamist üks kord ööpäevas on ramiprilaadi kontsentratsioonide
efektiivne poolväärtusaeg 5...10 mg annuste korral 13...17 tundi ja 1,25...2,5 mg annuste korral pikem.
Erinevus tuleneb ensüümi küllastusvõimest ramiprilaadi sidumisel.
Pärast ramipriili ühekordse annuse manustamist jäid ramipriili ja selle metaboliidi kontsentratsioon


rinnapiimas allapoole mõõdetavat taset. Korduva manustamise efekt ei ole teada.

Neerukahjustusega patsiendid (vt lõik 4.2)
Ramiprilaadi renaalne eritumine on kahjustatud neerufunktsiooniga patsientidel vähenenud ja
ramiprilaadi renaalne kliirens on proportsionaalne kreatiniini kliirensiga. Selle tulemuseks on
ramiprilaadi kontsentratsiooni tõus vereplasmas, mis langeb aeglasemalt kui normaalse
neerufunktsiooniga patsientidel.

Maksakahjustusega patsiendid (vt lõik 4.2)
Kahjustatud maksafunktsiooniga patsientidel oli hepaatiliste esteraaside vähenenud aktiivsuse tõttu
ramipriili metabolism ramiprilaadiks aeglustunud ja ramipriili tase vereplasmas kõrgem. Ramiprilaadi
maksimaalsed kontsentratsioonid vereplasmas nendel patsientidel ei erine siiski normaalse
maksafunktsiooniga patsientidel täheldatuist.

Imetamine
Ramipriili suukaudse 10 mg üksikannuse manustamisel ei ole ramipriili ja selle metaboliit
rinnapiimast leitav. Mitmekordse annuse efekt ei ole teada.

Lapsed
Ramipriili farmakokineetikat uuriti 30-l 2…16 aastasel hüpertensiooniga lapsel kehakaaluga >10 kg.
Annuse 0,05…0,2 mg/kg järgselt metaboliseerus ramipriil kiiresti ja ulatuslikult ramiprilaadiks.
Ramiprilaadi maksimaalne kontsentratsiooni vereplasmas ilmnes 2…3 tunni jooksul. Ramiprilaadi
kliirens on tugevalt korrelatsioonis kehakaalu (p<0,01) ja annusega (p<0,001). Kliirens ja
jaotusruumala suurenesid laste vanuse kasvades igas annuse rühmas. Annusega 0,05 mg/kg saavutatud
ekspositsioon lastel oli võrreldav täiskasvanutega, keda raviti 5 mg ramipriiliga. Annusega 0,2 mg/kg
oli lastel ekspositsioon kõrgem kui maksimaalne soovitatav annus 10 mg ööpäevas täiskasvanutel.

Suu kaudu manustatud ramipriilil ei ole täheldatud akuutset toksilisust närilistel ja koertel. Korduva
suukaudse manustamise uuringud on teostatud rottidel, koertel ja ahvidel. 3 liigil on täheldatud
kõrvalekaldeid vereplasma elektrolüütide sisalduses ja verepildis. Ramipriili farmakodünaamilise
aktiivsuse väljendusena on täheldatud jukstaglomerulaarse aparaadi väljendunud laienemist koertel ja
ahvidel annuse korral 250 mg/kg ööpäevas. Rotid, koerad ja ahvid talusid vastavalt annuseid 2, 2,5 ja
8 mg/kg ööpäevas ilma kahjulike toimeteta.
Reproduktsioonitoksilisuse uuringutes rottidel, küülikutel ja ahvidel ei ilmnenud mingeid
teratogeenseid omadusi.
Ei isas- ega emasrottide fertiilsus ei kahjustunud.
Ramipriili manustamine emastele rottidele tiinusperioodil ja laktatsiooni ajal annuses 50 mg/kg või
rohkem põhjustas järglastel pöördumatu neerukahjustuse (neeruvaagna laienemine).
Ulatuslikud mutageensuskatsed mitmete testsüsteemidega ei toonud esile ramipriili mutageenseid või
genotoksilisi omadusi.
Pöördumatut neerukahjustust täheldati väga noortel rottidel, kellele manustati ühekordne annus
ramipriili.

Naatriumvesinikkarbonaat (E500)
Laktoosmonohüdraat
Kroskarmelloosnaatrium
Eelželatiniseeritud maisitärklis
Naatriumstearüülfumaraat
Kollane raudoksiid (E172) - ainult 2,5 mg ja 5 mg tablettides


Punane raudoksiid (E172) - ainult 5 mg tablettides.

Ei kohaldata.

3 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 25 °C.
Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.

10, 20, 30, 50, 60, 90, 100 tabletti OPA/Al/PVC/Al blistris ja karbis.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.