ACIC 200 MG

Herpes simplex'i või herpes zoster'i infektsioon.
Herpes simplex'i infektsiooni profülaktika immuunpuudulikkusega patsientidel.

Atsikloviiriga ravimisel on väga oluline, et patsient saaks ravimit nii kiiresti kui võimalik - kohe
haiguse esimeste sümptomite täheldamisel (juba prodromaalfaasis).
Ravimit manustatakse regulaarsete 4-, 6- või 12-tunniste intervallidega olenevalt infektsioonist (vt
tabel). Öösel võib jääda pikem intervall.

Täiskasvanud
Herpes simplex infektsioonide ravi
200 mg atsikloviiri 5 korda ööpäevas iga 4 tunni järel.

Raskekujuliste ja väga sageli retsidiveeruvate Herpes Simplex infektsioonide profülaktika
Immuunkompetentsetele patsientidele manustatakse atsikloviiri 200 mg 4 korda ööpäevas (iga 6 tunni
järel). Selle asemel võib manustada ka 400 mg atsikloviiri kaks korda ööpäevas 12-tunniliste
intervallidega.
Üksikjuhtudel on profülaktika efektiivne ka siis, kui manustada 200 mg atsikloviiri 3 korda ööpäevas
(iga 8 tunni järel) või 200 mg atsikloviiri kaks korda ööpäevas (iga 12 tunni järel).
Kui ööpäevasele 800 mg koguannusele vaatamata tekib retsidiiv (infektsiooni taastumine), tuleb -samuti nagu herpes simplex infektsioonide raviks - manustada 200 mg atsikloviiri 5 korda ööpäevas
(iga 4 tunni järel) 5 päeva vältel.
Nõrgenenud immuunvastusega patsientidele manustatakse profülaktikaks atsikloviiri 200 mg
üksikannuseid 4 korda ööpäevas (iga 6 tunni järel). Tõsise immuunpuudulikkusega patsientidele, nt.
pärast elundite siirdamist, manustatakse 400 mg atsikloviiri 4 korda ööpäevas (iga 6 tunni järel).
Profülaktiline manustamine kestab perioodil, mil nakatumine on tõenäoline.

Herpes zoster infektsiooni raviks immuunkompetentsetel patsientidel kasutatakse 800 mg atsikloviiri 5
korda ööpäevas.
Märkus. Nõrgenenud immuunvastusega patsientidel on kirjeldatud resistentsuse arenemist ravimile.
Annusega seoses tuleb seda arvestada.
Herpes simplex infektsiooni puhul tõsise immuunpuudulikkusega patsientidel, raskekujulise esmase
genitaalherpese ja herpes zoster infektsiooni puhul (eriti immuunpuudulikel), samuti võimaliku
imendumishäire puhul on eelistatav kasutada parenteraalset atsikloviiri.

Lapsed
Herpes simplex infektsioon: vanematele kui 2-aastastele lastele manustatakse täiskasvanu annus;
noorematele kui 2-aastastele lastele manustatakse pool täiskasvanu annusest.
Herpes zoster infektsiooni põevad lapsed reeglina kergemalt kui täiskasvanud. Siiski, rasketel juhtudel
võib lastele manustada 20 mg/kg, maksimaalselt 800 mg 4 korda ööpäevas 5 päeva vältel.

Annustmine eakatel
Kaaluda tuleb eakatel esineda võivat neerukahjustust ja annust tuleb vastavalt kohandada (vt
annustamist neerukahjustuse korral allpool).
Suuri suukaudseid atsikloviiriannuseid võtvatel eakatel tuleb tagada piisav hüdreeritus.

Annustamine neerukahjustuse korral
Ettevaatus on vajalik, kui atsikloviiri manustatakse neerufunktsiooni kahjustusega patsientidele.
Säilitada tuleb piisav hüdreeritus.
Hepres simplex’i ravi korral tõsise neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens alla 10 ml/min)
on soovitatav annuse kohandamine 200 mg atsikloviirile kaks korda päevas umbes 12-tunniste
vahedega.
Herpes zoster’i ravi korral on tõsise neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens alla 10 ml/min)
soovitatav kohandada annust 800 mg atsikloviiri kaks korda päevas umbes 12-tunniste vahedega mõõduka neerukahjustusega patsientidele (kratiniini kliirens 10…25 ml/min) 800 mg atsikloviiri kolm
korda päevas umbes 8-tunniste vahedega.

Annuse kohandamine täiskasvanutel ja noorukitel

Kreatiniini kliirens

25…50 ml/min
Ülalpool soovitatud annuseid (5 või 10 mg/kg kehakaalu
kohta) manustada iga 12 tunni tagant.

10…25 ml/min
Ülalpool soovitatud annuseid (5 või 10 mg/kg kehakaalu
kohta) manustada iga 24 tunni tagant.

0 (anuuriline)…10 ml/min
Patsientidel, kes saavad pidevat ambulatoorset
peritoneaaldialüüsi (CAPD), tuleb ülalpool soovitatud
annused (5 või 10 mg/kg kehakaalu kohta) pooleks
jagada ja manustada iga 24 tunni tagant.


Hemodialüüsi saavatel patsientidel tuleb ülalpool
soovitatud annused (5 või 10 mg/kg kehakaalu kohta)
pooleks jagada ja manustada pärast dialüüsi iga 24 tunni
tagant.

Annuse kohandamine imikutel ja lastel

Kreatiniini kliirens
Annustamine
25…50 ml/min/1,73 m2
Ülalpool soovitatud annust (250 või 500 mg/m2
kehapinna kohta või 20 mg/kg kehakaalu kohta) tuleb
manustada iga 12 tunni tagant.

10…25 ml/min/1,73 m2
Ülalpool soovitatud annust (250 või 500 mg/m2
kehapinna kohta või 20 mg/kg kehakaalu kohta) tuleb
manustada iga 24 tunni tagant.

0 (anuuriline)…10 ml/min/1,73 m2
Patsientidel, kes saavad pidevat ambulatoorset
peritoneaaldialüüsi (CAPD), tuleb ülalpool soovitatud
annused (250 või 500 mg/m2 kehapinna kohta või
20 mg/kg kehakaalu kohta pooleks) jagada ja
manustada iga 24 tunni tagant.
Hemodialüüsi saavatel patsientidel tuleb ülalpool
soovitatud annused (250 või 500 mg/m2 kehapinna
kohta või 20 mg/kg kehakaalu kohta) pooleks jagada ja
manustada pärast dialüüsi iga 24 tunni tagant
Manustamisviis: tablette tuleb manustada koos veega, eelistatavalt pärast söögikordi.
Ravi kestus: Herpes simplex infektsioonide ravi kestus on 5 päeva, kuid patsiendi kliinilisest seisundist
olenevalt võib see kesta kauem.
Herpes simplex infektsioonide profülaktika kestus immuunkompetentsetel patsientidel sõltub
infektsiooni raskusastmest ja retsidiivide esinemissagedusest. Siiski tuleb iga 6...12 kuu järel teha
ravipaus.
Manustamise kestus herpes simplex infektsioonide profülaktikaks raske immuunsupressiooniga
patsientidel sõltub immuunvastuse nõrgenemise astmest ja infektsiooniohu kestusest.
Herpes zoster infektsiooni korral on ravi kestus 7 päeva.

Atsikloviir on vastunäidustatud patsientidele, kes on teadaolevalt ülitundlikud atsikloviiri,
valatsikloviiri või ravimi mis tahes abiaine suhtes.

Patsientidel, kellele manustatakse atsikloviiri või suurtes suukaudsetes annustes, tuleb tagada piisav
hüdreeritus.
Neerukahjustuse risk on suurem, kui atsikloviiri manustatakse koos teiste nefrotoksiliste ravimitega.

Kasutamine neerukahjustusega patsientidel ja eakatel
Atsikloviir väljutatakse organismist renaalse kliirensi teel, mistõttu tuleb neerukahjustusega
patsientidel annuseid vähendada (vt lõik 4.2). Eakatel patsientidel on sagedamini neerufunktsioon
aeglustunud ning seetõttu tuleb selles patsientide rühmas kaaluda annuse vähendamist. Nii eakatel kui
ka neerukahjustusega patsientidel on suurenenud risk neuroloogiliste kõrvaltoimete tekkeks ning neid
tuleb selles osas hoolikamalt jälgida. Ravimiametisse edastatud juhtude puhul olid need reaktsioonid
üldjuhul pöörduvad, kui ravi katkestati (vt lõik 4.8).
Atsikloviiri pikaajaline või korduv kasutamine raske immuunpuudulikkusega patsientidel võib viia
teatud viirusetüvede tundlikkuse languseni, mis ei pruugi enam jätkuvale atsikloviiri ravile alluda (vt
lõik 5.1).

Ravim sisaldab laktoosi. Harvaesineva päriliku fruktoositalumatuse, galaktoositalumatuse,
galaktoseemia või glükoosi-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Atsikloviir väljutatakse peamiselt muutumatul kujul uriiniga, mis toimub aktiivse tubulaarse
sekretsiooni teel neerude kaudu. Kõik selle mehhanismiga konkureerivad ravimid võivad samaaegsel
manustamisel suurendada atsikloviiri sisaldust plasmas. Probenetsiid ja tsimetidiin suurendavad selle
mehhanismi teel atsikloviiri AUC-d ning vähendavad atsikloviiri renaalset kliirensit. Sarnast
atsikloviiri ja mükofenolaatmofetiili inaktiivse metaboliidi (transplantaadiga patsientidel kasutatud
immunosupressant) AUC tõusu plasmas on näidatud ka nende ravimite koos manustamisel. Annuseid
ei tule siiski muuta, sest atsikloviiri terapeutiline indeks on lai.

Eksperimentaalne uuring viie meessoost isikuga näitas, et kaasuv ravi atsikloviiriga suurendab
manustatud teofülliini AUC-d umbes 50%. Samaaegse ravi ajal atsikloviiriga on soovitatav määrata
plasmakontsentratsiooni.

Fertiilsus
Vt kliiniliste uuringute andmeid, lõik 5.3.

Rasedus
Atsikloviiri kasutamist tuleb kaaluda ainult juhul, kui oodatav kasu ületab võimalikud riskid.
Turuletulekujärgses raseduste registris on dokumenteeritud rasedusi naistel, kes on saanud atsikloviiri
mõnda ravimvormi. Registri andmed ei näita sünnikahjustuste sagenemist üldpopulatsiooniga
võrreldes, samuti polnud sünnidefektid eripärased ega ka ühelaadsed, mis viitaks nende ühisele
põhjusele.

Imetamine
Atsikloviiri suukaudsel manustamisel 200 mg viis korda ööpäevas on atsikloviiri kogus rinnapiimas
olnud 0,6…4,1 korda suuremad võrreldes vastavate plasmakontsentratsioonidega. Sellest tulenevalt
võivad imikud saada atsikloviiri annuses kuni 0,3 mg/kg ööpäevas. Seetõttu tuleb imetavatele emadele
määrata atsikloviiri ettevaatusega.

Kui hinnatakse patsiendi võimet juhtida sõidukit või töötada masinatega, tuleb arvestada tema kliinilist
seisundit ning atsikloviiri kõrvaltoimete profiili.
Atsikloviiri mõju autojuhtimise ja masinatega töötamise võimele ei ole uuritud. Toimeaine
farmakoloogilise omaduste põhjal ei ole eeldada negatiivset mõju.

Kõrvaltoimetega seotud esinemissageduse kategooriad on arvutuslikud. Enamusel juhtudest ei olnud
esinemissageduse hindamiseks sobivaid andmeid saadaval. Peale selle võivad kõrvaltoimete
esinemissagedused näidustusest lähtuvalt varieeruda.

Kõrvaltoimed on klassifitseeritud esinemissageduse alusel järgnevalt:
väga sage > 1/10, sage > 1/100 ja < 1/10, aeg-ajalt > 1/1000 ja < 1/100, harv > 1/10 000 ja < 1/1000,
väga harv < 1/10 000.

Vere ja lümfisüsteemi häired
Väga harv:
aneemia, leukopeenia, trombotsütopeenia

Immuunsüsteemi häired
Harv:
anafülaksia

Psühhiaatrilised ja närvisüsteemi häired
Sage:
peavalu, pearinglus
Väga harv:
agitatsioon, segasus, treemor, ataksia, düsartria, hallutsinatsioonid, psühhootilised
sümptomid, krambid, somnolentsus, entsefalopaatia, kooma

Nimetatud kõrvaltoimed on üldjuhul mööduvad ning neist teatatakse tavaliselt neerukahjustuse või
eelsoodumusega patsientidel (vt lõik 4.4).

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Harv:
düspnoe

Seedetrakti häired
Sage:
iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhuvalu

Maksa- ja sapiteede häired
Harv:
bilirubiini- ja maksaensüümide aktiivsuse mööduv suurenemine
Väga harv:
hepatiit, ikterus

Naha- ja nahaaluskoe kahjustused
Sage:
kihelus, nahalööbed (sh fotosensitiivsus)
Aeg-ajalt:
urtikaaria, kiirenenud difuusne juuste väljalangemine

Kiirenenud difuusset juuste väljalangemist on seostatud paljude haiguslike protsesside ja ravimitega,
seos atsikloviirraviga ei ole kindel.

Harv:
angioödeem

Neerude ja kuseteede häired
Harv:
uurea- ja kreatiniinisisalduse suurenemine veres
Väga harv:
äge neerupuudulikkus, neerupiirkonna valu

Neerupiirkonna valu võib olla seotud neerupuudulikkusega.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage:
nõrkus, palavik
Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Sümptomid ja nähud
Atsikloviir imendub ainult seedetraktist. Patsiendid on ühekordse üleannusena võtnud kuni 20 g
atsikloviiri, kuid tavaliselt toksiliste kõrvalmõjudeta. Tahtmatut korduvat suukaudse atsikloviiri
üleannustamist mitmel päeval on seostatud seedetrakti häirete (nagu iiveldus ja oksendamine) ja
neuroloogiliste häiretega (peavalu ja segasus).

Atsikloviiri intravenoosne üleannustamine on põhjustanud seerumi kreatiniini ja vere uurea
lämmastiku tõusu ning sellest tulenevat neerupuudulikkust. Üleannustamisega seoses on kirjeldatud
neuroloogilisi toimeid, nagu segasus, hallutsinatsioonid, agitatsioon, krambid ja kooma.

Ravi
Toksilisuse nähtude suhtes tuleb patsiente hoolikalt jälgida. Hemodialüüs parandab märkimisväärselt
atsikloviiri eemaldamist verest ning võib seega sobida sümptomaatilise üleannustamise ravi üheks
võimaluseks.

Farmakoterapeutiline rühm: nukleosiidid ja nukleotiidid, v.a pöördtranskriptaasi inhibiitorid

ATC-kood: J05AB01

Atsikloviir on farmakoloogiliselt inaktiivne aine, mis muutub aktiivseks alles pärast Herpes simplex’i
viirusest (HSV) või Varicella zoster’i viirusest (VZV) nakatunud rakku sisenemist. Herpesviiruse
poolt nakatatud rakus fosforüleerub atsikloviir aktiivseks atsikloviirtrifosfaadiks, mis toimub viiruse
ensüümi tümidiinkinaasi juuresolekul. Atsikloviirtrifosfaat inhibeerib herpesviiruse DNA-polümeraasi
ning takistab seega edasist viirusliku DNA sünteesi, mõjustamata samal ajal normaalsete rakkude
talitlust.
Atsikloviirtrifosfaat omab 10...30 korda tugevamat afiinsust viiruse DNA polümeraasile kui
tsellulaarsele DNA polümeraasile, mistõttu inhibeerib viiruse ensüümi aktiivsust. Lisaks liidab viiruse
DNA polümeraas atsikloviiri viiruse DNAga, mille tagajärjeks on DNA ahela lõppemine sünteesil.
Plaque reduction test kinnitab, et HSV-ga nakatunud vererakkude rakukultuuri (aafrika rohelise ahvi
neeru parenhüümist) kasvu pärssimiseks on vaja 0,1 µmol atsikloviiri 1 liitri kohta, kusjuures
nakatumata rakkude kasvu pärssimiseks vajatakse 300 µmol atsikloviiri 1 liitri kohta. Seega
samasuguse pärssimise saavutamiseks vajatakse kuni 3000-kordseid atsikloviiri kontsentratsioone.

Imendumine
Atsikloviir imendub seedetraktist ainult osaliselt, ravimi biosaadavus on ligikaudu 20% manustatud
annusest.
Pärast atsikloviiri korduvaid suukaudseid 200 mg, 400 mg ja 800 mg annuseid, manustatuna iga 4
tunni järel viis korda ööpäevas, olid maksimaalsed tasakaalukontsentratsioonid vereplasmas
keskmiselt vastavalt 3,02 +0,5 µmol/l; 5,21 +1,32µmol/l ja 8,16 +1,98 µmol/l. Need väärtused
saavutati ligikaudu 1,5 +0,6 tunni pärast. Vastavad lähteväärtused vereplasmas ligikaudu 4 tundi
pärast atsikloviiri suukaudset manustamist olid 1,61 +0,3 µmol/l (200 mg); 2,59 +0,53 µmol/l
(400 mg) ja 4,0 +0,72 µmol/l (800 mg). 24 tundi pärast ravimi manustamise lõpetamist ei olnud
atsikloviir plasmas tuvastatav.
Nõrgenenud immuunvastusega 3...11-aastastel lastel, kes said atsikloviiri 400 mg suu kaudu 5 korda
ööpäevas (vastavalt 300...650 mg kehapinna 1 m2 kohta), mõõdeti keskmisteks maksimaalseteks
kontsentratsioonideks plasmas 5,7...15,1 µmol/l. 1...6-nädalastel imikutel, kes said suu kaudu 600 mg
atsikloviiri kehapinna 1 m2 kohta iga 6 tunni järel, tuvastati maksimaalsed kontsentratsioonid plasmas
17,3 kuni 8,6 µmol/l.
Atsikloviiri bieksponentsiaalne kineetika lubab järeldada, et atsikloviir tungib kõrgetes
kontsentratsioonides kudedesse ja elunditesse ning väljub sealt aeglaselt. Täiskasvanutel on ravimi
jaotuvusruumala tasakaalukontsentratsiooni korral 50 +8,7 l/1,73 m2 ning vastsündinuil ja kuni kolme
kuu vanustel imikutel 28,8 ±9,3 l/1,73 m2. Atsikloviir seondub plasmavalkudega 9...33% ulatuses.

Jaotumine
Loomuuringutes on kinnitust leidnud, et soolestikus, neerudes, maksas ja kopsudes saavutatakse
kõrgemad atsikloviiri kontsentratsioonid ning lihastes, südames, ajus, munasarjades ja munandites
madalamad kontsentratsioonid kui plasmas. Post mortem uuringud inimestel on näidanud, et
atsikloviir koguneb sülge, tupe-eritisse ja herpesvillide sisaldisse ning ka mõnesse elundisse. Liikvoris
saavutatakse 50% vastavatest kontsentratsioonidest.

Biotransformatsioon ja eritumine
Normaalse neerufunktsiooniga patsientidel eritub 62...91% atsüikloviirist muutumatul kujul ja
10...15% 9-karboksümetoksümetüülguaniinina neerude kaudu. Pärast atsikloviiri intravenoosset
manustamist tuvastati täiskasvanuil ravimi poolväärtusajaks (t
) 2,87 +0,76 tundi ja vastsündinuil
1/2β
ning kuni 3 kuu vanustel imikutel 4,1 +1,2 tundi. Atsikloviir eritub glomerulaarfiltratsiooni ja
tubulaarsekretsiooni teel. Atsikloviiri manustamisel üks tund pärast 1 g probenetsiidi manustamist
pikeneb poolväärtusaeg (t
) 18% võrra ning kontsentratsioonikõvera-alune pindala suureneb 40%
1/2β
võrra.
Kroonilise neerupuudulikkusega patsientidel on ravimi keskmine poolväärtusaeg ligikaudu 19,5 tundi.
Hemodialüüsi käigus langeb atsikloviiri kontsentratsioon plasmas ligikaudu 60%; hemodialüüsitavatel
patsientidel on ravimi keskmiseks poolväärtusajaks 5,7 tundi. Kahjustunud neerufunktsiooniga
kaasneb ravimi kumulatsiooni oht, kui kreatiniinikliirens on < 25 ml/min/1,732 ja manustamisskeem
800 mg 5 korda ööpäevas või kreatiniinikliirens on < 10 ml/min/1,732 ja manustamisskeem 200 mg 5
korda ööpäevas.

Mutageensus
In vitro ja in vivo mutageensusuuringute andmetel ei oma atsikloviir geneetilist ohtu inimorganismile.

Kartsinogeensus
Pikaajalistes loomuuringutes hiirtel ja rottidel ei omanud atsikloviir kartsinogeenset toimet.

Fertiilsus
Atsikloviiri terapeutiliselt kasutatavaid annuseid oluliselt ületavate annuste kasutamisel teatati rottidel
ja koertel üldise toksilisuse foonil ka suurel määral pöörduvaid kõrvaltoimeid spermatogeneesile. Kaht
hiirte põlvkonda hõlmanud uuringutes ei ilmnenud atsikloviiri suukaudsel manustamisel fertiilsusele
mingisuguseid toimeid.

Teratogeensus
Rahvusvaheliselt aktsepteeritud standardsete testide käigus ei ilmnenud atsikloviiri süsteemsel
manustamisel küülikutel, rottidel ja hiirtel embrüotoksilist ega teratogeenset toimet. Ühes
mittestandardses testis esines rottidel loote väärarenguid, kuid neid täheldati ainult sedavõrd suurte
annuste nahaalusel manustamisel, mille korral ilmnes ka toksilisus emasloomale. Nimetatud leidude
kliiniline tähendus on ebaselge.

Kliinilised uuringud
Puuduvad andmed atsikloviiri suukaudsete ravimivormide või parenteraalsete infusioonide toime
kohta naissoost isikute fertiilsusele. 20 normaalse seemnerakkude arvuga meespatsientide uuringus ei
esinenud suukaudse atsikloviiri kuni 1 g päevas annuste manustamisel kuue kuu jooksul kliiniliselt
olulist toimet seemnerakkude arvule, liikuvusele ega morfoloogiale.

Kopolüvidoon
Laktoosmonohüdraat
Magneesiumstearaat
Mikrokristalne tselluloos
Naatriumtärklisglükolaat

Ei kohaldata.

5 aastat

Hoida temperatuuril kuni 25 ºC.

Originaalpakendis 25 või 100 tabletti.

Erinõuded hävitamiseks puuduvad.