kodurahu 20.02.02 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!

Olen 35 a. ja minu kooselu elukaaslasega on kestnud 2 aastat. Mõlemad

vajame teineteist. Kuid mind on juba üle poole aasta painanud mõte, kaua

ma suudan temaga koos elada. Üha rohkem valitseb teadmatus, kuidas oleks

konkreetsetes olukordades pidanud käituda, kaua suudan kriisiolukordi taluda.

Enamus probleeme algab sellest, kui elukaaslasel meeleolu kukub ära.

Hea meeleolu võib säilida nädal, kaks, sellele järgneb kindlasti vastupidine aeg. Siis mõni tühine väiksemgi pisiasi või minu tegevus, mis talle ei meeldi, viib ta endast välja. Sellele järgneb õiendamine, mis võimendub, kui midagi julgen vastu öelda. Väljendused on kohati raskelt solvavad ja need lähevad hinge. Püüan jääda rahulikuks, leida kompromisse. Järgmine päeval ta nagu ei mäletakski, mis eelmisel juhtus. Kui teda närvilisel hetkel rahustada püüan või ütlen midagi vastu, läheb asi veel hullemaks. Siis välditakse mind mitu päeva, eriti ei räägita, tahetakse kõike ise teha. Põhjuseks minu häbematu käitumine tema suhtes.

Elukaaslane sulgub enesesse, teda ei või segada toimetustes, puudutades ja

kallistades jääb "kivikujuks", jne., Ta ei näe siis põhjust, milleks peab minult

midagi paluma ja loomulikult pole usaldust. Samas väidab, et hinges vajab mind.

Vahejuhtumeid kuuleb iga kord pealt tema eelmisest abilelust 5 aastane laps. Ja kõik see jääb lapsele külge. Lapsel hakkavad ilmnema samad dententsid, eriti kui on üleväsinud või haiglane. Näiteks laps ei saa oma tahtmist või talle ei ole midagi meele järgi, saan lapse käest õiendada. Kurjas meeleolus võib mind näiteks jõuga eest ära tõugata kui ette jään. Vihahoos tulevad kipuvad ka pisarad tulema. Siis võtab ema ta kaissu. Kui last noomin ebaväärika

käitumise eest, saan veel omakorda ema käest lapse kuuldes.

On esinenud olukordi, kus tekitab ema ise oma närvilise käitumisega lapses paanika, laps hakkab nutma. Olukord lõppeb nii, et ema ja laps istuvad teineteise kaelast kinni seni kuni maha rahunevad. Minu sekkumine ema rahustamiseks ei ole asja parandanud. Siis võin pälvida veel pahameele, et miks tulen õpetama ja targutama. Ka ei ole sellel teemal elukaaslasega nelja silma all võimalik rääkida, ta lihtsalt ei kuula ära, vihastab ja lahkub teise tuppa. Ja läbisaamine on rikutud mõningaks ajaks. Kodurahe huvides seda lihtsalt teha ei saa. Kinnisideid muuta või tema hinge jõuda on elukaaslase puhul on muutunud pea võimatuks.

Ja siis on periood, kus kooselu mingi aeg jälle sujub. Lapsega tegelen palju ja väljaspool neid situatsioone läbisaamine on hea.

Need vahejuhtumis kogunevad aga minu sisse ja üha enam see koormab.



Kuulen meeleldi Teie arvamust. Kuidas oleks niisugustes olukordades õige käi-

tumine. Kelle poole võiks veel pöörduda nõu küsimiseks, elan Tallinna lähedal.

(ka e-maili teel)



Meelis