läbipõlemine 22.11.06 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere.
Olen 21 a neiu, hetkel teen tööd, mida vihkan kogu hingest (müük) ja käin ka koolis ja trennis. Puhkust pole olnud mitu aastat (korralikku üle 2 nädalast, kus ei peaks millegi pärast muretsema). Juba aasta aega on nii, et mu päevad hakkavad kell 8 hommikul ja lõppevad kell 21 õhtul. Olen kogu aeg väsinud ja närvipundar, kevadel tekkis sügav insomnia, praegu võtan hypnogeni, peaksin alustama võõrutust, aga ei suuda. Kui suudan sellel töökohal olla suveni, siis saaksin palgalist puhkust kuu aega. Samas oleks võib-olla võimalik leida paremat töökohta (erialast, palka vist küll rohkem pole võimalik, olen ju alles üliõpilane ja üliõpilast pole kellelgi vaja...), aga siis ei saaks suvel puhkust. Kumb targem oleks? Kas puhkus üldse enam aitab, kui olen oma tervise nii ära rikkunud? Kumb enam aitaks, kas puhkus või meeldiv töö? Kas kuu ajase puhkusega saab normaalse une tagasi? Probleem on ka selles, et teen müügitööd halvasti, kuna jälestan seda tohutult. See piinab mind, sest seni olin harjunud kõike hästi tegema (olümpiaadivõidud, tasuta ülikoolikoht, medaliga keskkoolilõpetamine jne). Enesehinnang on alla läinud, kuigi muidu olen suht enesekindel. Nüüd veel käisin ka erialasel töövestlusel, kust sain ränga hoobi- kooli kõrvalt tööl käies olen jäänud üsna ebapädevaks oma erialal, sisse sain kursuselt esimeste seas, nüüd tean isegi osadest tasulise koha tibidest vähem... küsiti asju, mida ma lihtsalt ei teadnud... Kuigi reaalselt mõeldes olekski see töökoht mulle natuke liiga keeruline.
Kuidas kõige kiiremini taastuda, et saaks jälle efektiivselt töötada ja suurtes kogustes õppida ning lugeda (mida ma ka viimasel ajal ei suuda)? Kas on mingeid aju taastavaid tablette olemas? (Antidepressante ma ei taha, need paneksid mind veel rohkem unustama, mis on ka juba niigi mul elu häirivaks probleemiks kujunenud, ja viivad ka libiido nulli, kuigi seks oma noormehega on siiani üks ainukesi asju mis suudab mind lõõgastada).
Lisaks on veel küsimus ema kohta. Nimelt ta teenib umbes kahekordset eesti keskmist ja saaks mind aidata (mul oleks ju vaja mingi 1000 krooni kuus juurde ja ei peaks enam tööl käima), aga ta ei taha, ütleb, et täiskasvanud inimesele on ebanormaalne raha anda (ma pole tglt eriti küsinudki, selle ta tegi mulle keskkoolis juba selgeks, kogu aeg hakkas ise rääkima, et oi, mina sulle küll haridust pakkuda ei saa, pead ise hakkama saama). Ise ta teeb majale juurdeehitusi ja ostab kodutehnikat. Kas on võimalik, et ta sai liiga noorelt (22a) lapsed ja tal polegi meie suhtes emainstinkti? (Vend nt jättis ülikooli pooleli ja ema polnud isegi õnnetu selle üle). Kas tal on tõesti ükskõik? Tal on üldse rahakiiks (krooniline depressioon ja unetus ka), juba siis kui väike olin ja kui mul oli nt uusi teksasid vaja, hakkas nutma, et ma piinan teda ja ta elu on hukas, sest peab lastele raha teenima. Ja küsis, et kas ma ikka saan aru, kui hästi ta elaks, kui meid poleks. Mingile 7-aastasele lapsele on sellist asja ju ebanormaalne rääkida? Samas on tal uue mehega laps, keda ta õnneks nagu rohkem hoiab kui meid (meiega ei tegelenud üldse kui väiksed olime), kuigi kerge kiiks on juba sees: laps saab riielda, kui ta ema koju tulles küsib, et mis sa mulle tõid. Kõik lapsed küsivad ju nii. Ma mäletan ka selle asja eest riidlemist, sain pähe, et olen rõve materialist ja nõudlik printsessike, kuigi mul polnud midagi, mis teistel lastel oli: ratast, barbit, joo-jood. Kas on tõenäoline, et ema käitub ka väikese vennaga nii, nagu minu ja suure vennaga? Nii ta võib ju haridusest ilma jääda... (Meil on erinevad isad, tema isa on hooliv, aga samas teenib vähe, sest on politseinik, et ma ei tea, kas ma peaks mingi aeg ise raha korjama hakkama, et vennake saaks normaalselt elada?). Emal on veel tore komme kõigile rääkida, et tal on laisad (vend) ja hoolimatud (mina) lapsed ning juhm mees. Seda teeb nö "naljaga". Seltskonnas on üldse hull lõuapoolik ja tegija, kõik sõbrad arvavad, et mul lahe ema. Selles mõttes ma küll ei vingu, et teismelisena oli mul täielik vabadus, sain sarved maha joosta ja isu täis pidutseda, mingeid napakaid piiranguid ja reegleid polnud, nagu mõnedel sõpradel (kes nüüd nt londonis lapsehoidjatena oma helget pead raiskavad, et emast eemale saada).
Siit on mul ka mure, et olen ise nõmedalt oma ema sarnane. Üritan jälgida, et õpiksin teiste suhtes hooliv olema ja kuulaksin neid. Et ei oleks taktitundetu. Siiski on nii, et mu poiss mäletab kõike, mis endast talle räägin, aga minule peab ta mitu korda rääkima, et nt millal tal töö on ja mis probleemid tal on. Teine asi on see, et seltskonnas olen ka lõbus ja pillun varrukast anekdoote, mind peetakse isegi sangviiniliseks. Tegelikult aga sisemuses nutan ja olen nõrk. Mõtlen oma tööstressile ja et ma ei suuda ega taha enam midagi. Vanasti tahtsin oma eriala õppida, jumaldasin seda, see pani mul silmad särama. Enam mitte. Ei taha isegi puhkust enam, ei teakski, mis sellega peale hakata, süümekas tuleb ju kui midagi ei tee. Ka unetus on samamoodi tekkinud nagu emal. Ja olen tihti ka väiklane ja ebaõiglane teiste inimeste suhtes ja ei suuda ennast kõrvalt vaadata ja asju adekvaatselt hinnata. (Nt unustan hommikul võtmed koju ja siis helistan lahinal nuttes poisile, et ainult mina unustan ja kõik teised on perfektsed ja kusjuures seda öeldes ka usun seda) Vanasti suutsin asju naljaga võtta ja pidasin end seetõttu emast tublimaks, aga nüüd tundub, et varsti olen samasugune õel kibestunud fuuria.
Vabandust pika kirja pärast.

Arst vastas:

dr Irene Kalvet

Irene Kalveti Konsultatsioonid OÜ

Tere!
Soovitan leida endale psühholoog, kellega koostöös saate leida lahendusi. Kuna Teie päevakava on niigi tihe, saate end aidata ise. Kirjutage paberile, mida Te teete hästi ja teisele paberile, millega Te enda puhul rahul ei ole. Paluge oma noormehel kirjutada samuti. Nüüd vaadake, kui palju on Teie puhul seda, kui tubli Te olete. Kindlasti on nimekiri tublidest tegudest pikem, kui see, millega Te ise rahul ei ole. Arvan, et noormees hindab Teid palju tublimana, kui Teie ise end hindate. Tuleb uskuda noormeest ja olla endaga rahul. Kui tunnete, et olete väsinud, tuleb vaadata üle oma päevaplaan ja leida võimalus puhkuseks. Elu ei alga homme, vaid Te juba elate!
Leidke võimalus emaga avameelseks suhtlemiseks. Paluge neljasilma vestluseks aega. Öelge talle, et Te teda armastate ja paluge abi. Ta ju näeb kui tubli Te olete, kuid ta ehk ei mõista, kui raske Teil on. Emale tuleb rääkida avameelselt sellest, kui palju Te pingutate ja kui tähtis on Teile, et ema seda mõistaks ja toetaks.
Jõudu ja edu soovides!
Irene Kalvet.

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

depressioon

Võib-olla tundub järgnev jutt pika ja mõttetu nutulauluna, aga olen jõudnud punkti, kust ma ei oska enam välja pääseda. Arvatavasti on see depressioon või läbipõlemine vms. Olen 23-a. neiu. Kogu oma elu ...

Vastas dr Elen Kihl

Depressiooni ravimid on tänapäeval üsna tõhusad. Ravimite osas soovitan konsulteerida psühhiaatriga. Sageli on hirm ravimite ees seotud just vähese informatsiooniga või kuuldustega, mis ei pruugi olla ...

Loe edasi

läbipõlemine

Olen põhimõtteliselt TÜ tudeng,peaksin olema teisel kursusel, kuid võtsin akadeemilise, kuna ei saanud punkte täis. Vanemad ja üldse perekond ei tea akadeemilisest puhkusest mitte kui midagi, ainult sõbrad ...

Vastas dr Elen Kihl

Kõigepealt õppimisest ja eriala valikust. Ma saan aru, et see eriala, mida Sa õpid, ei meeldi Sulle. On üsna tavaline, et me ei tea pärast keskkooli täpselt mida me tahame ja lihtsalt läheme kuskile õppima. ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi