Depressioonis sõbranna 13.12.10 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Mure on sõbranna pärast. Olen temaga juba tuttav lasteaiast. Tihedalt suhtleme viimased 2 aastat. Juba üle aasta tagasi märkasin, et tal on väga madal enesehinnang. Lubasin teda aidata ja püüdsingi, aga pole väga edukas selles olnud. Ta ise nimelt usub, et teda pole võimalik muuta. Tunneb end alati süüdi pisiasjades. Tahab väga suhelda inimestega, aga arvab, et ei oska ja kardab, et neid ei huvita. Üldse arvab endast väga-väga halvasti. Olen teda tihti välja viinud, kuid seal ei julge kunagi ise vesltust algatada ja õhtu edenendes langeb tihti masendusse.
Ta julgeb ainult mulle rääkida endast nii nagu arvab, sest teab, et ma ei saa selle peale kurjaks. Ütles, et ema saab tal kurjaks, kui ta mossitab või on tujutu, ning sellepärast ta oma tegelikke emotsioone kodus varjab. Püüdsin talle ka selgeks teha, et ta vajab arsti abi, kuid ta ei taha vanematele öelda seda, sest usub, et on neile niigi suur koorem.
Selline olukord on kesntud juba umbes aasta. Suvel tundus, et läks asi paremaks, kuna leidis endale poisssõbra, kellega kahjuks läks asi vett vedama, ja nüüd on seis uuesti halb. Nutab tihti ja haletseb end. Arvab, et temasugust ei taha keegi endale tüdruksõbraks.
Ta on mulle ka tunnistanud, et on minu peale tihti kade. Ta on kade välimuse pärast, uute tutvuste pärast, sõprade pärast, hinnete pärast, iseseisvuse pärast...kõige pärast. Kuigi meil on palju ühiseid tuttavaid, ta lihtsalt arvab, et nad on rohkem minu sõbrad kui tema...
Enamasti teeb enesekriitilisi nalju, mille üle teised ka naeravad, kes ei tea tema probleemist. Mina aga saan aru, et tegelikult mõtleb ta neid tõsiselt, mistõttu need pole naljakad. Ning võtab ka teiste nalju tõsiselt, mis tegelikult on sõbralikud tögamised ning pole mõeldud isiklikult.
Olen püüdnud talle seligtada, et see on sinu peas kinni ja ma tahan sind aidata, aga mul puuduvad oskused.
Ta vanemad ei näe probleemi, kuid arvan, et peaks neid sellest teavitama.
Küsimus: Mis oleks minu õige käitumine? Kas peaksin püüdma ta vanematele ise rääkida või oleks võimalik kuidagi koos temaga ise arsti juurde minna? Kuhu peaks sellise probleemiga pöörduma üldse?

Lugupidamisega,
L.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Räägi kindlasti oma mõtetest tema emaga!, siis saate üheskoos midagi otsustada, midagi teha (kui selleks vajadus on). Kuidas temal õpitükid edenevad? Kas ta oskab korralikult puhata? Kuidas tulevuikuplaanid välja näevad? Milline on kehaline aktiivsus? Kehaline tegutsemine on alati suureks kasuks!!!
Õpeta-soovita minu Palve-Meditatsiooni harjutust (esimene samm). Siis võtke ühiselt ette minu raamat "Väljavalitu" ptk.22. (Isiksuse kujundamine), lugege, mõtisklege, tegutsege.
Psühhiaatri jutul käies võib palju huvitavaid ja vajalikke soovitusi saada. Seda soovitan kindlasti.
Kaunist noorusaega teile mõlemile soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?