Toonus Autor: Andres Soosaar

Toonus. Nii organism kui ka tema osad ei ole kunagi täiesti tegevusetus olekus, vaid neid iseloomustab teatud füsioloogilise aktiivsuse seisund ehk toonus. Toonust ei tule mõista staatilise nähtusena, vaid see on pidevalt muudetav ja reguleeritav vastavalt organismi olukorrale ja vajadustele. Toonus loob soodsa pinna kohanemiseks keskkonna muutustega, sest võimaldab teatud talitlust nii aktiveerida kui pidurdada. Toonuse mõistet kasutatakse närvisüsteemi ja psüühika, kuid eriti lihaskonna protsesside kirjeldamisel. Närvisüsteemi kontekstis on toonus teatud närvikeskuste pidev aktiivsusseisund, mis loob võimaluse nende keskuste vahendusel toimuvateks reaktsioonideks (nt autonoomse närvisüsteemi toonus).

Lihasetoonus ilmneb nii skeleti- kui silelihastel ning selle hoidmine on paljude füsioloogiliste talitluste toimumise oluline tingimus. Näiteks on vastavate skeletilihaste toonus absoluutselt vajalik valitud kehaasendi säilitamiseks ning toonuse muudetavus loob soodsad eeldused liigutuste täpseks sooritamiseks. Et skeletilihased tõmbuvad kokku vaid kesknärvisüsteemist tulevate närviimpulsside toimel, siis on skeletilihaste toonus reguleeritud arvukate lihasereflekside abil. Siseelundite normaalses talitluses etendab olulist osa nendes paiknevate silelihaste toonus, mille abil määratakse õõneselundite ruumala ja seinapinge. Nii näiteks on normaalse arteriaalse vererõhu tagamiseks vajalik väga hoolikas ja täpne arterite seintes olevate silelihaste toonuse regulatsioon. Nimetatud regulatsioonis on lisaks närvimõjudele veel väga tähtis ka silelihaste eneste aktiivsus ning teatud hormoonide mõju.

Erinevate haiguste (eriti närvihaiguste) korral võivad ilmneda organismile mittevajalikud või kahjulikud muutused lihasetoonuses, millega kaasnevad häired lihaste talitluses ning kõrgenenud toonuse korral ka valud. Selliste haigete optimaalne ravi tähendab sageli ka nende muutunud lihasetoonuse korrigeerimist.