Skleroderm(i)a Autor: Helgi Silm

Sklerodermia ehk skleroderma ehk kõvanahksus on sidekoehaigus, mille esimeseks ja nähtavaks tunnuseks on naha kõvastumine. Tegemist on sümptomite kogumiga, mis on seotud sidekoe liigkasvuga nahas koos sellega kaasneva sidekoe kootumisega. Sklerodermiasse haigestutakse 30.–50. eluaasta vahel, kusjuures 3/4 haigestunutest on naised. Uusi haigusjuhte diagnoositakse 2–20 ühe miljoni inimese kohta aastas. 

Haiguse põhjus pole täpselt teada. Vallandavad tegurid võivad olla külmetamine, trauma, põletikud (nt angiin), endokriinsed häired (nt kilpnäärme alatalitlus).

Eristatakse piiristunud kõvanahksust ning süsteemset nahakõvastumust. Viimasel juhul on tegemist pidevalt progresseeruva nahakõvastumusega, millele lisanduvad ka siseelundite kahjustused. Juhul kui haaratud on juba siseelundid, nimetatakse haigust süsteemseks skleroosiks. Sagedamini haigestuvad elutähtsad organid (süda, kopsud, neerud). Süsteemse skleroosi korral kahjustuvad nahk ja nahaalune kude, veresooned ja siseelundid difuusselt või üksikute elundite kaupa. Näiteks võib tekkida sooleseina sidekoestumine, mis toob kaasa tõsised seedehäired, väga raskete tagajärgedega on kopsude sidekoestumine. Sidekoestuda võib samuti söögitoru, põhjustades neelamishäireid. Esineb ka lihaste ja liigeste põletikku ja/või valu.

Haigus algab Raynaud’ sündroomiga, mis seisneb käte ja jalgade külmatundes ning värvimuutuses külmaga ja/või stressi korral. Põhjuseks on väikeste veresoonte (arterioolide ja kapillaaride) ahenemine. Verevoolu taastumisel hakkab nahk punetama ja on tihti valulik. Sõrmeotstes võivad tekkida lõhed või isegi haavandid. Aja jooksul nahk pakseneb ning sõrmi on järjest raskem painutada ja sirutada. Samalaadsed muutused tekivad ka näos, tehes selle miimikavaeseks, raskematel juhtudel on isegi suud võimatu täielikult avada. Muutused kujunevad enamasti aastate vältel. Harvem on haigus ägeda algusega ning siis kaasnevad üldnähud – tugev väsimus, isutus, kehakaalu langus. Lisaks tekib liigesevalu. Kui käte ja jalgade külmatunne ning värvimuutus on sagedane ja süvenev, tuleb kindlasti arsti poole pöörduda.

Piiristunud kõvanahksuse korral ei põhjusta nahakolded erilisi vaevusi. Kolded on ümarad või ovaalsed, tervest nahast teravalt eristuvad. Nahakolde tekkes on kolm staadiumi: 1) turseline staadium (kolle on lillakasroosa või lilla); 2) induratiivne staadium (kolle tihkestub, nii et nahka on raske volti võtta, kolde ümber on selgepiiriline lillakas ring); 3) armilise atroofia staadium (kõhetumine). Juustega kaetud peanahal on nahk haiguskoldes atroofiline, juuksed on välja langenud.

Sklerodermia on krooniline haigus, mille korral tavalised vereanalüüsid võivad olla oluliste muutusteta. Haiguse kindlakstegemiseks tehakse vajaduse ilmnedes naha histoloogiline uuring. Ravis on oluline haiguse vallandamist soodustavate tegurite kõrvaldamine ning kaasuvate haiguste väljaravimine. Sklerodermia kolderavi on suunatud naharakkude ainevahetuse parandamisele, vältimaks armilise atroofia (kõhetumise) ning kontraktuuride (kootumiste) teket. Ulatusliku nahakahjustuse korral määratakse haigele glükokortikoidravi. Paikselt kasutatakse suhteliselt tugevatoimelisi teise põlvkonna glükokortkoidsalve ja -kreeme. Sõrmede liikumise säilitamiseks on olulised käte võimlemisharjutused.

Vt ka Raynaud’ sündroom.