Mürktaimed Autor: Helve Meitern

Mürktaimed. Need on taimed, milles sisalduvad mürgised toimeained (peamiselt alkaloidid, glükosiidid, eeterlikud õlid ja mõruained) avaldavad organismile mõju väikestes või isegi üliväikestes kogustes ja millega kokkupuude kutsub esile häireid kudede elutegevuses ning elundite biokeemilistes protsessides, tekitades mürgistuse. Organismi mürgitundlikkus sõltub indiviidi üldisest terviseseisundist, kehakaalust ja kehasse sattunud mürgise aine kogusest. Mürkaineid võib leiduda kas kogu taimes või mõnes selle osas (lehtedes, viljades, juurtes).

Nii nagu puudub selge piir ravimi ja mürgi vahel, pole seda kerge tõmmata ka ravim- ja mürktaimede vahele. Küsimus on alati koguses ja selles, kuidas neid kasutada. Kui mürgistus on siiski tekkinud, tuleb ära hoida mürgi edasikandumine organismis. Selleks on vaja teha järgmist: eemaldada saastunud riided, viia kannatanu kaugemale mürgisest objektist, kutsuda esile oksendamine, anda sisse aktiivsütt. Nahakahjustuse puhul puhastada nahka voolava vee ja seebiga, mitte hõõruda. Silmade loputamise ajal avada ja sulgeda kiiresti ja korduvalt silmi. Mingeid tilku ei tohi enne arsti tulekut silma panna! Krampide ja teadvusekao korral ei tohi kannatanule anda juua ega esile kutsuda oksendamist. Raskes seisundis kannatanu asetada külili, katta soojalt. Oksendamise korral keerata pea küljele, puhastada hingamisteed, kui vaja, teha kunstlikku hingamist. Paljudel juhtudel päästab kannatanu elu ainult kiire arstiabi. Kui mürgistust põhjustanud taim pole teada, tuleb arsti jaoks alles hoida esimene oksendamisel saadud maosisaldis.

Maailmas leidub üle 10 000 liigi mürktaimi, millest enamik kasvab troopikas ja lähistroopikas. Mitmed neist on meile sisse toodud toataimedena, nagu näiteks roniliiliad, krootonid, alpikannid, piimalilled, võhalised jt. Ka Eesti looduses kasvab mitmeid ohtlikke mürktaimi. 

Mürkputke (Cicuta) perekonda, kuhu kuulub 8 liiki väga mürgiseid rohttaimi, peetakse põhjapoolkera mürgiseimaks taimeperekonnaks. Üks neist on veekogude kallastel, kraavides ja soostunud aladel kasvav harilik mürkputk (C. virosa). Ta on õõnsa palja varre ja läikivate lehtedega mitmeaastane rohttaim, mille valged õied avanevad juulis ja augustis. Kogu taim sisaldab väga mürgiseid aineid tsikutoksiini ja tsikutooli, eriti taime lihakas risoom. Iga taimeosa närimine võib lõppeda surmaga. Esmalt tekib tugev janutunne, keele halvatus, seejärel tugevad krambid ning nägemise halvenemine. Mõni tund pärast taime söömist järgneb surm. Mürgistuskahtluse korral tuleb kannatanu viivitamatult toimetada haiglasse. Esmaabina tuleb esile kutsuda oksendamine, hingamise seiskumise puhul teha suust suhu hingamist.

Surmaga lõppeva mürgistuse võib samuti saada, süües mürkputkega ühte sugukonda kuuluvaid täpilist surmaputke ja koeraputke, mis sisaldavad mürgist alkaloidi koniini. Täpiline surmaputk (Conium maculatum) on õõnsa varrega kuni 2 m kõrguseks kasvav kaheaastane prahipaikade rohttaim. Varre alumine osa on kaetud väikeste punakaspruunide laikude või täppidega ning taim on ebameeldiva lõhnaga. Õitseb juunist augustini. Kogu taim on mürgine, eriti seemned. Mürgistusnähtudena esinevad külmatunne, värisemine, kõrvetus- ja kuivustunne suus, nahasügelus, iiveldus, oksendamine, südamepekslemine, halvatus ja hingamishäired. Surm võib saabuda hingamislihaste halvatuse tõttu. Mürgitusnähtude korral pöörduda viivitamatult arsti poole. Väga mürgine on koeraputk (Aethusa cynapium). Eriti ohtlikuks teeb selle taime tema sarnasus peterselliga, kuid koeraputkel puudub petersellile iseloomulik lõhn. Õitseb juulist septembrini. Mürgistusnähtudeks on hingamis- ja nägemishäired, valud, nõrkus, oksendamine. Mürgistuskahtluse korral pöörduda kiiresti arsti poole. Hingamise seiskumisel teha kunstlikku hingamist.

Väga mürgine on ka Eestisse sissetoodud sinine käoking (Aconitum napellus), mille kõik osad on mürgised, eriti risoom, mis sisaldab surmavalt mürgist alkaloidi akonitiini. Ainuüksi selle taime murdmine võib põhjustada mürgistuse, sest tema mahl tungib läbi naha, tekitades lööbe. Mürgistussümptomiteks on tuimustunne suus ja kurgus, iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus, millele võib järgneda südame- ja hingamislihaste halvatus. Esmaabiks tuleb kannatanule anda aktiivsütt, hoida ta soojas ja toimetada kiiresti arsti juurde. Paljud taimed on ohtlikud just lastele, kes kipuvad sööma taimede mürgiseid vilju.

Kaunite õite ja oranžide viljadega harilik maikelluke (Convallaria majalis) ehk piibeleht on ohtlik mürktaim, mis sisaldab mürgiseid glükosiide – konvallatoksiini, konvallasiidi jt. Taime iga osa söömine (lehti võib segamini ajada karulaugu- või küüslaugulehtedega) tekitab iiveldust, oksendamist, peapööritust, pulsi kiirenemist ja teadvusekadu. Kannatanu vajab kiiret arstiabi.

Tõsise mürgistuse võib saada hariliku näsiniine (Daphne mezereum) juba mõne vilja söömisest. Harilik näsiniin on kuni 1,5 meetri kõrguseks kasvav looduskaitse alla võetud heitlehine põõsas, mille roosakaspunased õied puhkevad juba aprillis enne lehtimist. Küpsed marjad on korallpunased. Kogu taim sisaldab mõruaineid meseriini ja dafniini, mis ärritavad nahka. Näsiniine viljade söömisel tekib põletus suus ja kurgus, iiveldus, verine okse ja väljaheide, hingamishäired ja nõrkus, lõpuks teadvus kaob. Vajalik on kiire arstiabi.

Ka igihaljas harilik jugapuu (Taxus baccata) on mürgine. Tema okkad ja seemned sisaldavad väga mürgist alkaloidi taksiini. Mürgistustunnused tekivad paar tundi pärast taime söömist ja avalduvad kõhuvaluna, oksendamises, kõhulahtisuses, pupillide laienemises ja teadvusetuses, krampides, südametegevuse ja hingamise lakkamises. Esmaabiks antakse aktiivsütt ja kutsutakse esile oksendamine, kannatanu tuleb viia arsti juurde.

Hariliku paakspuu (Frangula alnus) punakas vili (valminult must) ja koor sisaldavad mürgist antranooli, mis põhjustab oksendamist, peapööritust, kõhuvalu, verist väljaheidet ja krampe. Esmaabiks anda aktiivsütt ja viia kannatanu kiiresti haiglasse.

Mitmete tulikaliste (Ranunculaceae), eelkõige ülaste (Anemone), hariliku sinilille (Hepatica nobilis), tulikate (Ranunculus), hariliku kullerkupu (Trollius europaeus), salu-siumarja (Actaea spicata) jt korjamisel tuleb jälgida, et taimemahla ei satuks suhu või silma. Tundlikel inimestel võib see tekitada nahaärritust ja isegi veritsevaid haavu, iiveldust, kõhuvalu ning hingamishäireid. Esmaabiks pesta nahka voolava vee all, sissesöömisel kutsuda esile oksendamine, anda aktiivsütt. 

Tugevat nahapõletust esilekutsuv taim on Eestis invasiivne siberi karuputk (Heracleum sibiricum) ja kodumaine hiid-karuputk (H. mantegazzianum), mis oma üle meetrikõrguse kasvuga tõmbavad endale inimeste tähelepanu. Taim sisaldab furokumariine, mis isegi põgusal kokkupuutel, eriti päikesepaistelise ilmaga, tekitavad raskesti paranevaid nahakahjustusi. Taimega kokkupuutunu peab kiiresti eemaldama saastunud riided, pesema end voolava vee all ja vajaduse korral pöörduma arsti poole.

Mitmed aiataimed, nagu liilialised (märtsikelluke, püvilill, tulbid) ja amarüllilised (lumikelluke, nartsiss jt), sisaldavad väga mürgiseid alkaloide. Need taimed tekitavad nahaärritust, samas võib taimeosade söömine lõppeda surmaga. On selge, et täiskasvanu neid taimi suhu ei pane, kuid lapsed võivad lehti näksida. Esmaabiks pesta nahka voolava vee all, kutsuda esile oksendamine, anda aktiivsütt ja viia kannatanu kiiresti arsti juurde.

Ühed mürgisemad aiataimed on sügislilled (Colchicum). Need sisaldavad mitmeid mürgiseid alkaloide, nagu kolhitsiini ja kolhamiini, mida leidub kõige enam taime sibulates ja seemnetes. Mürgistustunnused ilmnevad alles mitme tunni möödudes, tekib surmahirm, kõrvetustunne suus ja kurgus, neelamishäired, tihe urineerimisvajadus, valud maos, õhupuudus. Kujuneb tsüanoos, pulss on kiirenenud, surm saabub hingamislihaste halvatuse ja südametegevuse lakkamise tagajärjel. Esmaabiks anda aktiivsütt ja toimetada kannatanu kiiresti arsti juurde.

Ettevaatlik tuleb olla nii mõnegi meile tuntud ravimtaimega. Näiteks riitsinus (Ricinus communis), mille seemnetes leidub väga mürgist ainet ritsiini, tekitab ägedat kõhulahtisust. Sõrmkübarad (Digitalis) sisaldavad mürgiseid südant kahjustavaid glükosiide. Mürgistusnähud ilmnevad aeglaselt, eelkõi-ge iiveldus ja üldine halb enesetunne, süda-mepekslemine, oksendamine, nägemishäi-red jt. Mõlemal juhul anda esmaabiks aktiiv-sütt ja viia kannatanu kiiresti arsti juurde.

Nahka ärritava toimega on mitmed priimulad (Primula), mürgipuud (Rhus), diktamnus (Dictamnus) ehk “Moosese põõsas” ja piimalillelised (Euphorbia), nagu näiteks naturaliseerunud küpress-piimalill (E. cyparissias), aga ka toataimena kasvatatav särav piimalill jt. Piimalillede valge mürgine piimmahl võib nahale või silma sattudes tekitada tugevaid kahjustusi. Pärast taime juhuslikku söömist tekib valu maos, peapööritus, pupillid laienevad, järgneb teadvusekadu. Esmaabiks pesta saastunud kohta voolava vee all, sissesöömisel kutsuda esile oksendamine, anda aktiivsütt. Raske mürgistuse korral on vajalik arstiabi.

Nii aias kui prahipaikades võib kergesti kokku puutuda väga mürgiseid alkaloide hüostsüamiini ja skopolamiini sisaldava koera-pöörirohu (Hyoscyamus niger) ja hariliku ogaõunaga (Datura stramonium). Mõlema taime puhul on mürgistustunnusteks suu kuivus, nahapunetus, hallutsinatsioonid ja krambid, lisaks halvatus koera-pöörirohu ning pupillide laienemine ogaõuna mürgistuse korral.

Kui majas on väikesi lapsi, tuleks eriti ettevaatlik olla alpikanni, ratsuritähe, vahalille, puis-inglitrompeti, koralltomati, võhaliste (diifenbahhiate, kirivõhkade, filodendronite, monsterate), oleandri jt toataimedega. Eriti mürgist oleandriini sisaldab hariliku oleandri (Nerium oleander) piimmahl. Mürgistusnähtudeks on pulsi aeglustumine, õhupuudus, huulte sinakas värvus, pupillide laienemine, krambid, südameseiskus. Esmaabiks anda aktiivsütt ja viia kannatanu kiiresti arsti juurde.

Mõningad toidutaimed, nagu näiteks kartuli roheliseks läinud mugulad, valmimata tomatid, värsked aedoad ja mõru manioki mugulad sisaldavad mürgiseid ühendeid, mis töötlemisel lagunevad. Ka jänesekapsas, hapuoblikas, rabarber jt, mida me tunneme kui söödavaid taimi, sisaldavad mürgiseid happeid (oblikhape) ning nende tarvitamisega ei tohi liialdada. Mitmete vähem mürgiste taimede ohtlikkus seisneb nende sarnasuses söödavate taimedega, nagu ussilaku viljade sarnasus mustikaga, hariliku kuslapuu viljade sarnasus magesõstraga jne.