Autonoomne närvisüsteem Autor: Andres Soosaar

Autonoomne närvisüsteem ehk vegetatiivne närvisüsteem on kesk- ja piirdenärvisüsteemi osa, mille kaudu reguleeritakse eeskätt siseelundite ning veresoonkonna talitlust. Autonoomne närvisüsteem ei allu üldiselt tahtelisele kontrollile ning on oluline komponent organismi homöostaasi ehk sisemist tasakaalu tagavates protsessides. Autonoomne närvisüsteem koosneb sümpaatilisest ja parasümpaatilisest närvisüsteemist, millel on sihtrakkudele peamiselt vastandlik ehk antagonistlik toime (vt tabel). Tavapäraselt peaksid autonoomse närvisüsteemi mõlemad osad olema dünaamilises tasakaalus. Sümpaatiline närvisüsteem aktiveerub ohusituatsioonis ning füüsilise ja vaimse koormuse korral, võimaldades organismil olukorraga toimetulekuks mobiliseerida oma ressursse. Tulemuseks on organismile kasulik südamerütmi kiirenemine, pärgarterite laienemine, arteriaalse vererõhu tõus ja kiirenenud hingamine. Samaaegselt seedeelundite silelihaste toonus langeb ja peristaltika aeglustub.

Parasümpaatilise närvisüsteemi aktivatsioon on suunatud organismi ressursside taastamisele. Nii sümpaatilised kui parasümpaatilised närviteed sisaldavad kaht närvirakku, kusjuures esimene närvirakk lähtub ajutüvest või seljaajust ning teise raku kehad paiknevad autonoomsetes närvisõlmedes. Sümpaatilise närvisüsteemi teine närvirakk toimib sihtrakkudele noradrenaliini ja adrenoretseptorite vahendusel ning parasümpaatilise närvisüsteemi teine närvirakk atsetüülkoliini ja kolinoretseptorite vahendusel. Seda asjaolu kasutatakse laialdaselt tänapäeva farmakoteraapias, kus paljud ravimid toimivad vastavatele retseptoritele, muutes närvisüsteemi mõju sihtelundeile või mõjutades otseselt elundi talitlust.

Autonoomse närvisüsteemi talitlus on siiski indiviiditi varieeruv, mistõttu on võimalik ühe või teise närvisüsteemi osa püsivam talitluslik ülekaal, vastavalt sümpatotoonia või siis parasümpatotoonia. Kestev sümpaatilise närvisüsteemi kõrgtoonus on stressi tüüpilisi koostisosi ning võib olla oluliseks teguriks mitmete haiguste tekkes ja arengus. Et siseelundite parasümpaatilises närvivarustuses on väga oluline uitnärv (nervus vagus), siis sageli on just selle närvi talitluse ületoonus ehk vagotoonia parasümpatotoonia põhikomponendiks. Sümpatotoonia ja parasümpatotoonia tunnused on seotud vastava autonoomse närvisüsteemi osa põhitoimetega.

Teatud eluperioodidel (puberteet, kliimaks) võib autonoomse närvisüsteemi talitlus olla labiilne (ebapüsiv). Osal inimestest on autonoomse närvisüsteemi üks või teine pool enam aktiivne juba sünnipäraselt. Mõnikord võib kujuneda selle tahtele allumatu närvisüsteemi poolt reguleeritavate elundite või elundisüsteemide häire, mille põhjuseks ei ole nende elundite füüsiline kahjustus, vaid närvisüsteemi labiilsus. See põhjustab südamepekslemist, higistamist, punastamist, lihasevärinaid, õhupuudust, iiveldust ja seedehäireid ning kuumi ja külmi hoogusid. Sümptomitega kaasneb võimaliku orgaanilise haiguse kartus, mida on mõnikord esile kutsunud või süvendanud ekslik arstlik tegevus. Seda tüüpi kaebused on tavaliselt psühhosomaatilise häire avaldus. Varem kasutatigi psühhosomaatiliste autonoomsete talitlushäirete üldnimetusena mõistet vegetodüstoonia, kuid tänapäeval kasutatakse samade nähtude ilmnemise korral pigem hüpohondrilise sündroomi või paanikahäire (paanilise ataki) mõisteid. Mõnikord kujuneb paaniliste atakkide baasil välja püsiv paanikaseisund, mille puhul lisanduvad rahutus, närvilisus, pidev väsimus- ja kurnatustunne ning unehäired. Haiged ei talu vaimset ega füüsilist koormust ning sageli vaevavad neid pingepeavalud ja ebaselged lihase- või luuvalud. 

Autonoomse närvisüsteemi häirete ravis on oluline käitumisteraapia, st eluviisi muutmine, samuti psühhoteraapia. Ravimitest kasutatakse sageli antidepressante.

Vt ka homöostaas, hüpohondriline sündroom, iatrogeenia, paanikahäire, retseptor, stress.