Kopsuvähk Autor: Vahur Valvere

Kopsuvähk on üks sagedasemaid pahaloomulisi kasvajaid kogu maailmas. Igal aastal haigestub maailmas kopsuvähki ligikaudu 1 miljon inimest, neist 3/4 on mehed. Rahvusvahelise prognoosi kohaselt võib see arv 2025. aastaks ulatuda 10 miljonini. Kopsuvähk on ka peamisi vähisurma põhjusi (1/3 pahaloomulistest kasvajatest tingitud surmadest). Eestis diagnoositi 2006. aastal meestel 509 ja naistel 154 esmast kopsuvähijuhtu. Kopsuvähk on viimaste aastakümnete vältel olnud ka Eestis esikohal meeste vähisurma põhjusena. 

Kopsuvähi peamine tekkepõhjus on suitsetamine, 9/10 kopsuvähi juhtudest on otseselt suitsetamisega seotud. Linnades ja tööstuspiirkondades esineb õhu saastatuse tõttu kopsuvähki sagedamini kui maapiirkondades. Töökeskkonnas on olulisteks riskiteguriteks mineraalkiud (asbest), ioniseeriv kiirgus (uraanikaevandustes vabanev radoon), arseeni-, kroomi- ja nikliühendid, klooretüüleeter, vinüülkloriid ja mõned teised ained. Kopsuvähi teket seostatakse ka mõnede onkogeenidega (vähigeenid) ja muteerunud tuumor-supressorgeenidega (kasvajavastased geenid).

Kopsuvähiga seotud haigusnähud võivad olla põhjustatud kasvajast enesest, selle levikust rindkeres või ka kaugsiiretest. Umbes 1/10-l haigetest leitakse kopsuvähk juhuslikult muul põhjusel tehtud röntgenuuringul. Kopsuvähi esmassümptomiks on enamasti köha, mis on tingitud kopsukoe ärritusest või kasvaja survest hingamisteedele. Et tegemist on üldjuhul suitsetajatega, peetakse köha tihtipeale ebaoluliseks. Pooltel haigetest leidub rögas verd. Hingamisteede ahenemine tingib ka õhupuudustunde ja hingelduse. Kopsuvähi piirkonnas võib esineda (korduvaid) põletikke. Sagedasteks üldnähtudeks on kaalulangus, väsimus ja nõrkus, väike palavik jms. Kasvaja levikul rindkeres tekib valu, survest veresoontele punduvad kaela ja käte veenid.

Kopsuvähi kaugsiirdeid leidub enim luudes, peaajus ja maksas. Need võivad põhjustada erinevaid haigusnähte (luuvalud ja -murrud, kõhuvalu, närvisüsteemi talitlushäired jt). Eelnimetatud haigusnähtude ilmnemise korral tuleb kindlasti minna perearsti juurde, kes suunab haige onkoloogi konsultatsioonile.

Kopsuvähi õigeaegne avastamine sõltub kasvaja esmaste sümptomite tundmisest, arsti poole pöördumise kiirusest ja ka igakülgsetest uuringutest haigusnähtude põhjuste selgitamisel. Haigusnähtude tähelepanuta jätmine või püüd neid omal käel ravida tähendab olulist ajakadu ja raskendab ravi.

Sõeluuringuid kopsuvähi varajaseks avastamiseks ei peeta madala efektiivsuse tõttu majanduslikult põhjendatuks. Teatud riskirühmade puhul (üle 40-aastased suitsetajad, tööl kantserogeensete ainetega kokkupuutuvad ning päriliku eelsoodumusega inimesed) on aga regulaarsed uuringud (nt kopsude röntgenuuring kord aastas) või varajane diagnostika põhjendatud. Kopsuvähi ennetamise seisukohalt on äärmiselt oluline tubakavastane võitlus. 

Diagnoosimisel uuritakse esialgu kopse ja teisi rindkereelundeid röntgenoloogiliselt, võetakse kopsukelmevedeliku või röga proov kasvajarakkude kindlakstegemiseks, teostatakse bronhoskoopia (kopsutorude sisepinna vaatlus elastse toruga) koos koeproovi võtmisega, vajaduse korral kõhukoopa ja kõhukelmeõõnetaguste elundite ultraheliuuring ning rindkere ja ülakõhu kompuutertomograafiline uuring. Kaugsiirete kahtluse korral uuritakse spetsiaalsete meetoditega ka luustikku, aju või luuüdi. Uuringutel leitud kasvajast võetakse koeproov läbi rindkere seina. Kirurgilise ravi võimaluste täpseks selgitamiseks tehakse vajaduse ilmnemisel. torakoskoopia/videotorakoskoopia (kopsukelmeõõne vaatlus) või mediastinoskoopia (keskseinandi vaatlus). 

Kopsuvähi ravitaktika sõltub haiguse kliinilisest staadiumist, kasvaja ehitusest, haige üldseisundist ja kaasuvatest haigustest (eelkõige südame- ja veresoonkonna ning hingamiselundite haigused). Igal üksikjuhul otsustatakse parima ravivõimaluse kasuks. Õigeaegsel avastamisel rakendatakse kirurgilist ravi, millele võib järgneda kiiritus- või keemiaravi. Kopsuvähi kaugele arenenud juhtudel, kui tekib kahtlus kirurgilise ravi tulemuslikkuses, eelneb operatsioonile keemiaravi. Opereerimatute kasvajate või raskete kaasuvate haiguste korral kasutatakse keemiaravi, mida kombineeritakse kiiritusraviga, vajaduse tekkides korduvate kuuridena. Kui haigus on avastatud hilisstaadiumis, kasutatakse palliatiivset (haigustunnuseid leevendavat) keemia- ja/või kiiritusravi ning üldist toetavat ravi, kergendamaks haige vaevusi.

Vt ka vähktõbi.