Vähktõbi Autor: Vahur Valvere

Vähktõbi kujutab endast pahaloomulise kasvaja ehk vähi (laiemas mõttes) rakkude kontrollimatut paljunemist ja vohamist organismis. Kui normaalsed rakud paljunevad korrapäraselt ja regulaarselt, siis kasvaja korral on organismi regulatiivne funktsioon häiritud ning ta pole võimeline rakkude paljunemist peatama.

Kasvaja on bioloogiliselt olemuselt kas healoomuline või pahaloomuline. Pahaloomulised kasvajad on võimelised levima vahetult naaberelundisse ja -kudedesse või vereringe ja lümfisüsteemi kaudu, põhjustades metastaase ehk siirdeid lümfisõlmedes ja kaugemates elundites. Pahaloomuliste kasvajate tekkepõhjused ei ole lõplikult selged. Tänapäeval arvatakse, et kõik vähid (nii soliidtuumorid kui vere- ja lümfisüsteemi kasvajad) arenevad ühest rakust, nn vähi tüvirakust. Tüvirakkude tekkeni viivad mehhanismid on aga vähipaikmeti erinevad ja siin on veel väga palju ebaselget.

Olulist osa vähi tekkes etendavad mitmesugused keemilised ja füüsikalised tegurid. On kindlaks tehtud, et inimestel ja katseloomadel areneb vähkkasvaja teatavate vähki tekitavate ehk kantserogeensete ainete toimel. Näiteks võivad tõrvained põhjustada nahavähki, mõned orgaanilised ühendid kusepõievähki ja sissehingatavad mittetäieliku põlemise saadused kopsuvähki. Ka toiduga satub organismi mitmesuguseid aineid, mis põhjustavad söögitoru- või maovähki.

Mõnede vähipaikmete tekkes on määrav osa viirustel. Nii näiteks tekitab inimese papilloomiviirus emakakaelavähki ning Epsteini-Barri viirus pea- ja kaelakasvajaid. Viirushepatiiti põdenutel on suurem risk haigestuda primaarsesse maksavähki, võrreldes hepatiiti mittepõdenutega.

Viimastel aastatel on uuritud võimalikke seoseid AIDSi ja mitmete vähipaikmete vahel (nt Kaposi sarkoom ja mitte-Hodgkini tüüpi lümfoomid). Ilmselt loob organismi immuunpuudulikkus soodsa pinna nende vähiliikide tekkeks.

Pahaloomulised kasvajad võivad hakata arenema katteepiteelist või näärmekoest (vähk kitsamas mõttes), side- ja tugikoest (sarkoom), närvikoest jt kudedest. Neid iseloomustab omadus lõhustada ümbritsevaid normaalseid kudesid, neisse sisse tungida, piiramatult vohada ning põhjustada organismi surma.

Healoomulised kasvajad, mis sageli muutuvad pahaloomulisteks kasvajateks ning kujutavad endast viimaste eeljärku (vähieelsed seisundid), võivad mõnel juhul püsida kahju tegemata aastakümneid. Kui neid aegsasti ravida, saab vähki ära hoida.

Arvatakse, et on olemas keemilisi, füüsikalisi ja bioloogilisi tegureid, mis teatud tingimustel muudavad mõnede tundlikumate rakkude pärilikke omadusi sellises suunas, et rakud hakkavad kiiresti poolduma, ei valmi normaalselt ega allu enam organismisisesele regulatsioonile (immunoloogiline kontroll, neuraalne ja humoraalne mõju). Nii moodustuvad kogu organismile kahjulikud (parasiitlikud) rakud, mis pidevalt edasi paljunedes kujunevad valiku teel järjest pahaloomulisemaks (kasvaja progressioon).

Oma osa vähi tekkes on ka pärilikkusel. Arvatavalt on umbes 5–10% vähijuhtudest pärilikud, st kasvaja tekke risk on edasi antud sugurakkudega. Ülejäänud juhtudel on tegemist nn sporaadilise vähiga, st somaatilistes rakkudes tekkivad mutatsioonid viivad lõpuks vähkkasvaja arenemiseni.

Enamik pahaloomulistest kasvajatest on nimetuse saanud elundi järgi, kus nad esinevad (nt rinnavähk, kopsuvähk, maovähk), samuti eristatakse neid ehitusest ehk histoloogiast lähtudes (nt adenokartsinoom, lamerakk-kartsinoom). Lisaks sellele iseloomustatakse kasvajaid arengustaadiumide ja leviku ulatuse järgi. Selleks on olemas spetsiaalne, nn TNM-klassifikatsioon, kus T näitab kasvaja leviku ulatust, N lümfisõlmede haaratust kasvajast ja M metastaaside ehk kaugsiirete olemasolu. Ravi alustamiseks ongi vajalik teada kasvaja ehitust ning staadiumi (I, II, III, IV).

Tänapäeval peetakse vähiravis väga oluliseks individuaalset lähenemist igale haigele. See eeldab vähi arengu hoolikat uurimist ja põhjalikke teadmisi kasvaja bioloogilisest olemusest. Erinevad biomarkerid aitavad arstil prognoosida haiguse kulgu ja määrata igale patsiendile õige ravi.