Koolivalmidus Autor: Maie Alas

Koolivalmidus ehk kooliküpsus tähendab lapse terviklikku arengut, valmisolekut õppimiseks ja koolieluga kohanemiseks. Igal õpetajal on harilikult selge ettekujutus, millega laps peab koolis toime tulema. Tugeva positiivse enesehinnangu kujunemiseks vajab just 1. klassi õpilane õpetaja ja lapsevanema kiitust, mida jagub rohkem siis, kui ta oskused on nõutaval tasemel. 

Lapsevanemal pole võimalik oma last “keskmise” eakaaslasega võrrelda, pole ka kogemust, millised raskused võivad tulevast õpilast ees oodata. Seetõttu on väga tähtis lapse esimese õpetajaga just kooliaasta alguses väga tihedalt suhelda, et saada tagasisidet lapse toimetuleku kohta.

Peale klassikaliste oskuste peab laps olema valmis täitma õpetaja korraldusi. Ta peab suutma jälgida õpetaja juttu ja pidama teistega sammu harjutuste tegemisel. Laps võiks osata suhelda nii täiskasvanute kui eakaaslastega. 

Lapse terviklikku arengut silmas pidades on tähtsamad esimesed viis eluaastat, mitte niivõrd kooliminekule eelnev aasta. On väga vajalik, et lapsevanemad looksid kodus turvalise, arengut toetava mikrokliima. Väikesed lapsed on “pahad” vaid siis, kui neil “hea olemine” ebaõnnestub. Kui laps on kooli minnes kõrge enesehinnanguga ja usub, et saab hakkama, siis ei kaota ta nii kergesti lootust ega huvi ka raskuste korral, mis võivad arvutama või kirjutama õppides tekkida.

Kooli minev laps peaks oskama lugeda ja loetust aru saama. Koolis on edasiminek niivõrd kiire, et kui lapsel puudub lugemisoskus, võib ta teistest maha jääda. 

Paljudes koolides kutsutakse õpilasi kooliga tutvuma ning samal ajal selgitatakse vestluse abil välja lapse koolivalmidus. Tulevastel

1. klassi õpetajatel on kasulik saada lapse arengust ülevaade, see aitab töökava koostada. Koolivalmiduse väljaselgitamine peab toimuma vanema juuresolekul. Lapsel ei tohiks tekkida hirmutunnet – õhkkond peaks olema heatahtlik ja pingevaba, et kujuneks võimalikult avatud vestlus. Vestluse eesmärk on teada saada, mis last huvitab ning mida ta juba teab ja oskab. 

Kooliküpsuse kriteeriumide kohta on koostatud mitmeid juhendmaterjale. Enamasti kirjeldatakse neis, mida laps peab kooli tulles teadma või oskama. Seda, millisel määral ta peab toime tulema suhtlemise ja emotsioonidega, juhendeis ei käsitleta. Ainus mõistlik hindamiskriteerium on tegelik koolielu. Et enamik lapsi käib lasteaias, võiks ka lasteaiakasvataja või -õpetaja anda lapse arengule ja kooliküpsusele hinnangu. Samas võib lasteaias hästi hakkama saanud lapselgi tekkida koolis raskusi keskendumisega. Keskendumiseta ei saa aga uusi teadmisi omandada. Vanemad saavad omalt poolt kaasa aidata sellega, et loovad kodus õppimist soodustava miljöö. Oma osa on samuti isiksuseomadustel ja tervisehäiretel. Mõni laps on loomult aeglasem, mõnel hajub tähelepanu kergemini, mõnel tekib terviseprobleemide tõttu kiiremini väsimus või põhjustavad halvad hinded vastumeelsust kooli suhtes. Vahel juhtub, et laps ei leia kontakti mõne õpetajaga või õpetaja lapsega, siis võivad samuti kujuneda õpiraskused ja käegalöömistunne.

Probleemid võivad tekkida ka liiga suure koormuse tõttu. Laps võib ise ette võtta liiga palju, tihti tuleb aga sundus vanemate poolt. Laps pannakse lisaks tavakoolile spordikooli, muusikakooli ja tantsuringi, mistõttu ta pikapeale väsib. Lapsel tekib hirm, et ta ei jõua kõike hästi teha, et ta võib midagi unustada. Nii kujunebki aegamööda ükskõiksus ja isegi vastumeelsus õppimise suhtes, tekivad õppimisraskused. Lapsevanem peab olema valmis last aitama kohe probleemide ilmnemisel. Väga vajalik on vanema koostöö klassijuhatajaga või mõne teise õpetajaga, keda laps usaldab. Paljudes koolides on tänapäeval ametis ka psühholoog, kes aitab selgitada õppimisraskuste põhjusi ja leida viise, kuidas nendega toime tulla.