Hammaste proteesimine Autor: Helen Pullisaar

Hammaste proteesimine on puuduvate hammaste asendamine erinevatest tehismaterjalidest (keraamika, plastmass, titaan, kuld jt) valmistatutega. Hammaste puudumine mõjutab kõnet, tekitab vale hambumust, muudab välimuse ebaesteetiliseks. Hammaste ülekoormus võib kiirendada ka olemasolevate hammaste kaotust jms. Juhul kui puuduvaid hambaid ei asendata, hakkab lõualuu sellelt kohalt kõhetuma (luu maht väheneb), muutuvad näo proportsioonid. Proteesimise teel taastatakse normaalne mälumisfunktsioon, kõne ja esteetiline välimus.

Enne proteesimist on vaja ravida olemasolevad hambad ja teha igemeravi. See parandab kogu suu mikrofloorat.

Sõltuvalt defekti suurusest ja patsiendi soovist saab puuduvaid või kahjustunud hambaid asendada või parandada kaht liiki proteesidega: 1) mitteäravõetavad proteesid, st implantaatidele (koesse istutatud tehisjuurtele) toetuvad tehishambad või sillad, kroonid, sildproteesid, šiinimise teel valmistatud sildproteesid, kergsillad, panused, laminaadid, tihvthambad; 2) äravõetavad proteesid, st metallkarkassil büügelproteesid, plastmassist valmistatud plaatproteesid, implantaatidele toetuvad plaatproteesid, kombineeritud proteesid.

Mitteäravõetavaid proteese valmistatakse tänapäeval tsirkooniumkeraamikast, täiskeraamikast, titaankarkassile pealekantud keraamikast, kuldkeraamikast, plastmassist, kroomkoobaltkeraamikast. Neid toestavad kas oma hambad (juhul kui nad on piisavalt tugevad ja defekti ulatus seda võimaldab) või tehisjuured ehk implantaadid (titaanist või tsirkooniumist kruvid). Proteesid on fikseeritud nii, et inimene ise neid eemaldada ei saa. 

Mitteäravõetavaid proteese kasutatakse järgmistel juhtudel:

– Sildproteesid on võimalikud siis, kui ei puudu üle 2–3 kõrvuti asetseva hamba ning silda kandvad hambad ja ige on terved.

– Tehishambakroone kasutatakse siis, kui oma hamba krooniosa on kahjustunud või ebaesteetiline.

– Tihvthambaid valmistatakse juhul, kui hamba krooniosa on kahjustunud kuni igemeni, aga juur on veel piisavalt terve ja tugev.

– Laminaatidega korrigeeritakse hamba välimust, kui hamba krooniosa on küllalt terve.

– Panustega taastatakse hambakrooni osa siis, kui hambaauk ei ole liiga suur, nii et oleks vaja tehiskrooni.

– Šiinimise teel seotakse liikuvaid hambaid ja puuduva hamba kohale valmistatakse plastmassist või komposiidist tehishammas.

– Implantaatproteesid (kroonid, sillad, spetsiaalsete fiksaatoritega äravõetavad proteesid) toetuvad tehisjuurele, mis on istutatud lõualuusse.

Mitteäravõetavate proteeside eelised on selles, et nad on kindlalt fikseeritud, hoiavad luu mahtu (luu ei kõhetu), ei hõõru limaskesti, on esteetilisemad ning tugevdavad nõrku hambaid. Samas on mitteäravõetavatel proteesidel ka puudusi: sildproteeside puhul peab lihvima terveid hambaid (närvipõletiku risk), tihvtköndi või -hamba kasutamise korral võivad tihvtid või juured murduda, keraamika võib puruneda ja seda on raske parandada. Selliste proteeside korral suureneb ka kaarieseoht krooniservade piirkonnas, sest sildade alt on tülikas puhastada.

Äravõetavad proteesid on valmistatud peamiselt kas metallkarkassile lisatud plastmassist või ainult plastmassist. Äravõetav protees koosneb igemeosast ehk “sadulast” ja sellesse kinnitatud plast- või keraamilistest tehishammastest. Kui osa oma hambaid on säilinud, kinnitatakse protees metallkonksudega oma hammaste külge, et see paremini paigal püsiks. Võimalik on ka kombineeritud proteesimine, mille puhul äravõetav protees on seotud mitteäravõetava proteesiga (oma hamba krooniga). Selline lahendus võimaldab valmistada esteetilisemaid ja paremini koormust jagavaid proteese. Äravõetavaid proteese saab toestada ja fikseerida ka implantaatidega (tehisjuurtega), kasutades spetsiaalseid fiksaatoreid või lukke.

Kõikide hammaste puudumisel valmistatakse plastmassist totaalprotees plast- või keraamiliste hammastega. Osalise hambutuse korral sobivad lihtsad plaatproteesid, mis on valmistatud plastmassist ja tehishammastest ning millel on küljes metallkonksud.

Büügelprotees valmistatakse metallkarkassile kas painutatud või valatud konksudega, millele on lisatud plastmassist igemeosa ja tehishambad.

Äravõetavaid proteese saab inimene suust eemaldada, et neid puhastada ja võimaldada ka igemeil taastuda. Puhastama peab proteese pärast iga toidukorda ning kindlasti ka hommikul ja õhtul. Suust äravõetud plastproteesi peab hoidma niiskes keskkonnas (nt niiskes taskurätikus või vatis spetsiaalses karbikeses). Plastproteese ei ole hea pesta hambapastaga, sest selle abrasiivsus kahjustab plastmassi pinda. Soovitatav on kasutada näiteks nõudepesuvahendit ning seejärel protees korralikult loputada. Müügil on ka spetsiaalsed proteesipuhastustabletid, mis asetatakse veeklaasi koos hambaproteesiga.

Äravõetavate proteeside eelisteks on soodsam hind, võimalus lisada kergesti uusi hambaid ja olemasolevaid parandada. Äravõetavatel proteesidel on järgmised puudused: koormavad limaskesti (igemeid), kallutavad olemasolevaid hambaid, tekitavad sagedamini igemepõletikku, kulutavad oma konksudega olemasolevaid hambaid, liiguvad söömisel, lähevad kergemini katki. Iga 4–5 aasta järel tuleb teha uued äravõetavad proteesid.

Implantaatprotees.