Anoreksia – võitlus sisemise deemoniga

Anoreksia – võitlus sisemise deemoniga Brenda Brigita Vetik 2015. aastal (vasakul) ja fitnessivõistlusel 2016. aastal (paremal).
Allikas: Erakogu

Brenda Brigitta Vetiku (19) toitumishäire sai alguse viis aastat tagasi peamiselt soovist parandada tulemusi kergejõustikutrennis, selle heaks püüdis ta tervislikult toituma hakata. «Tuli kommentaare, et siit-sealt on kinni võtta, võiks vähem olla. Mul oli endal ka kinnisidee, et kõhulihased oleksid ilusti välja joonistunud. Minu tervislik toitumine lõppes sellega, et tol suvel kaalusin umbes 55 kg ja järgmiseks olin 41 kg,» kirjeldas Vetik.    

Esimesena hakkas ta menüüst välja jätma magusat, mida muidu armastas palju süüa, kirjutab Postimees. Seejärel kadusid menüüst üksteise järel teised toidugrupid. Alles jäid peamiselt valguallikad (kana, muna, kodujuust jm) ning köögiviljad. «Kuna kergejõustikutrenn on üpris intensiivne, varsti ma seda enam teha ei saanud. Käisin jooksmas, aga peagi ei jõudnud ka enam joosta, käisin siis kõndimas umbes 10 km korraga. Suvel sain aru, et olen anorektik, ja hakkasin teatud toidugruppe menüüsse tagasi lisama, aga see oli ka võitlus,» meenutas Vetik. Tema päevi täitsid sundmõtted toidu ümber, süümepiinad söödu pärast ja soov neist kaloritest vabaneda. 


Võitlus iseendaga

Vetik võrdles toitumishäiret sisemise deemoniga, kes teda sellistele mõtetele ässitas. «Nii nagu mul on kaks nime: üks on Brenda, kes tahab terveks saada, teine on Brigitta, see deemon, kes kõik untsu keerab,» ütles ta. Seda ongi tema sõnul lihtne kirjeldada nii, et tema sees on kaks vaidlevat inimest: kui üks hakkab söömiseks kahvlit haarama, siis teine viskab selle käest. Ta suutis aeg-ajalt endale toimuvat teadvustada, kuid oli ka päevi, mil jätkuv kaalulangus tundus justkui arusaamatu.  

Täielikuks madalseisuks peab ta põhikooli lõpu aega, mil tunnistas ka emale, et muretseb toitumishäire pärast. «Ma polnud selline anorektik nagu enamik, kellega olen suhelnud – ma ei pidanud end ilusaks. Sain ise aru, et näen rõve välja ja olen ühe jalaga hauas, aga ei suutnud midagi ette võtta,» rääkis ta.

Vetiku sõnul sai ta väga palju tuge oma emalt, ent tunnistas, et andis emale tihti lubadusi, et hommepäev võtab end käsile. See ei läinud aga nii ning ta rõhutab nüüd, et alustama peab kohe. Paranemise teekond sai alguse sügisel, mil ta otsustas minna uude kooli. Kuigi toona kompleksides vaevlevale tüdrukule oli tegu eneseületusega, leidis ta uusi sõpru ning sai julgust juurde. «Mäletan hästi, et olin võtnud toidu, mida polnud ammu endale lubanud, näiteks kohupiimakreemi. Olin oma toas pikali ja palvetasin, et saaks ükskord kõik korda ja mu elu ei keerleks ainult söögi ümber,» sõnas ta.

Vetik leiab, et anoreksia aeg oli justkui suurpuhastus, mis näitas, millised inimesed temast päriselt hoolivad. Tal oli ebamugav väljas liikuda ning mõelda, mida teised temast arvavad. «Mäletan, kuidas mind vaadati, kui käisin emaga laadal. Ma ei tahtnud vanematele häbi teha, et see pannakse nende süüks, mida mina endaga teen,» nentis ta. Samas tõi ta välja, et suunas kogu energia koolile ning hinded 9.–10. klassis olid väga head. Neiu leiab, et anoreksia puhul saab paralleele tõmmata sõltuvushäiretega, kuna mäng kaalunumbriga on samuti sõltuvust tekitav – kas on võimalik veel kaalu alandada. Kuna ta kaotas aastaga ligi 15 kilo, meenutas ta tagantjärele, et see lõi organismi väga segi. «Kõik see, mis hormoonidega toimus ja mida mõistus tegi, vihahood olid isegi toidu peale. Näiteks tõi isa pirukaid koju ja viskasin need põrandale, kuna tahtsin õhtul jäätist süüa, aga teadsin, et tahan ikkagi pirukaid ka,» tõdes ta.

Loe pikemalt Postimehest

Kas see artikkel oli kasulik?

Jaga

 

1 kommentaari

ENELY
24.02.19 12:58
EGA SEE TEEMA KA MULLE V66RAS POLE . TEISED MUUTKUI KIITSID TVAEVLEV BULIIMIK.AKKA ET OLEN NII HEAS VORMIS .NO TRENNI SAI IGAL VBAL V6IMALIUSEL TEHTUD . EGA MA ISE KA ARU EI SAANUD KAS OLEN ANOREKSJA K2ES
-12
   
+17

Lisa kommentaar

Saada