ZEPILEN 1G

3. RAVIMVORM

Süstelahuse pulber.


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Tsefasoliinile tundlike mikroorganismide poolt põhjustatud infektsioonid: luude ja liigeste infektsioon,
naha ja pehmete kudede infektsioon, kuseteede infektsioon; koos aminoglükosiididega: endokardiit ja
sepsis. Operatsiooniprofülaktika (välja arvatud apendektoomia, kolorektaalkirurgia puhul).
Antibiootikumide määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke kehtivaid juhiseid.

Kliiniliselt oluline toimespekter: Staphylococcus (välja arvatud metitsilliinresistentne Staphylococcus
aureus ja metitsilliinresistentne Staphylococcus epidermidis), Streptococcus (välja arvatud
penitsilliinresistentne Streptococcus pneumoniae); uriinis saavutatavate kontsentratsioonide korral:
Escherichia coli, Klebsiella, Proteus mirabilis.

4.2
Annustamine ja manustamisviis

Annustamine
Soovitatud annused on manustamisviisist sõltumata samad.
Zepilen’i manustatakse sügavale lihasesse või veenisüste teel.

Täiskasvanud: tavaline annus täiskasvanutele on:
Tundlike gram-positiivsete kokkide põhjustatud kerged infektsioonid: 250...500 mg iga 8 tunni järel.
Keskmised kuni rasked infektsioonid: 500 mg...1 g iga 6...8 tunni järel.
Rasked eluohtlikud infektsioonid, nagu näiteks endokardiit või septitseemia: 1...1,5 g iga 6 tunni järel.
Harvadel juhtudel on manustatud ka kuni 12 g tsefasoliini.
Ägedad tüsistumata kuseteede infektsioonid: 1 g iga 12 tunni järel.
Kirurgiliste protseduuride profülaktikaks: 1 g tsefasoliini veeni- või lihasesiseselt ½...1 tund enne
operatsiooni, millele järgnevalt 500 mg...1 g iga 6...8 tunni järel operatsioonile järgneva 24 tunni
jooksul. Kui operatsioon kestab kauem kui kaks tundi, tuleb operatsiooni ajal manustada täiendavalt
500 mg...1 g tsefasoliini. Avatud südamel teostatud operatsiooni või proteesi implanteerimise puhul
tuleks operatsioonijärgset profülaktikat jätkata 3...5 päeva.
Eakad: kasutada täiskasvanute annuseid.
Maksapuudulikkus: annuste kohandamine pole vajalik.
Neerupuudulikkus: neerupuudulikkusega patsientidel on tsefasoliini väljutamine neerude kaudu
langenud. Annuste kohandamine pole vajalik, kui kreatiniini kliirens on suurem kui 55 ml/min.
Küllastav algannus manustatakse vastavalt infektsiooni raskusele. Kui kreatiniini kliirens on
vahemikus 35...54 ml/min tuleks annuste vahelist intervalli pikendada 8 tunnini. Kui kreatiniini
kliirens on vahemikus 11...34 ml/min, tuleb manustada pool tavalisest annusest iga 12 tunni järel. Kui
kreatiniini kliirens on alla 10 ml/min, tuleb manustada pool tavalisest annusest iga 18...24 tunni järel.

Lapsed: kergete kuni keskmiste infektsioonide puhul on laste ööpäevaseks annuseks 25...50 mg/kg
päevas, mis manustatakse 3...4 võrdseks annuseks jaotatuna. Raskete infektsioonide puhul on
ööpäevaseks annuseks kuni 100 mg/kg, mis manustatakse 3...4 võrdseks annuseks jaotatuna.
Neerupuudulikkus: neerupuudulikkusega lastele on ettenähtud järgmised annused:
Kerge kuni mõõdukas neerupuudulikkus, kreatiniini kliirens 70...40 ml/min: küllastavale algannusele
järgnevalt manustatakse 60% tavalisest ööpäevasest annusest osadeks jaotatuna iga 12 tunni järel.
Mõõdukas neerupuudulikkus, kreatiniini kliirens 40...20 ml/min: küllastavale algannusele järgnevalt
manustatakse 25% tavalisest ööpäevasest annusest osadeks jaotatuna iga 12 tunni järel.
Raske neerupuudulikkus, kreatiniini kliirens 20...5 ml/min: küllastavale algannusele järgnevalt
manustatakse 10% tavalisest ööpäevasest annusest iga 24 tunni järel.
Vastsündinud: alla 1 kuu vanuste imikute ja vastsündinute puhul pole ravimi kasutamise ohutus
tõestatud.

Manustamisviis

Juhiste järgselt valmistatud Zepileni süstelahust võib manustada nii lihase- kui ka veenisiseselt.
Intratekaalne manustamine pole soovitatav (vt lõik 4.4).
Viaalis oleva pulbri lahustamiseks kasutatakse manustamisviisist olenemata steriilset süstevett
vastavalt allpool olevale tabelile. Pärast süstevee lisamist tuleb viaali kõvasti loksutada, et kogu
tsefasoliinnaatrium oleks lahustunud.

Viaali suurus
Lahusti kogus
Valmislahuse
Valmislahuse
ligikaudne
ligikaudne kogus
kontsentratsioon
1 g
2,5 ml
330 mg/ml
3,0 ml

Lihasesisene manustamine: vajalik kogus juhiste järgselt valmistatud süstelahust tuleb manustada
sügavale suurde lihasesse.
• Veenisisene manustamine: juhiste järgselt valmistatud süstelahus tuleb lahjendada
minimaalselt 10 ml steriilses süstevees. Valmislahus manustatakse veeni aeglaselt 3...5 minuti jooksul.
Mitte süstida kiiremini kui kolm minutit. Süstelahuse võib manustada otse veeni.

4.3 Vastunäidustused

Teadaolev ülitundlikkus tsefalosporiinide suhtes.

4.4
Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Ettevaatusega tuleb tsefasoliini manustada patsientidele, kellel on esinenud allergilisi reaktsioone
penitsilliinide, tsefalosporiinide, griseoflulviini või teiste ravimite suhtes. Kirjeldatud on ristuva
allergia teket penitsilliinide ja griseofulviini ning tsefalosporiinide vahel. Umbes 10% patsientidest,
kes on ülitundlikud penitsilliini suhtes, on allergilised ka tsefalosporiinidele. Eelsoodumusega
patsientidel võivad tekkida rasked reaktsioonid, sh anafülaksia.
Allergiaanamneesi puudumisel tehakse skarifikatsioonitest ravimilahusega ning kui anamneesis esineb
allergia, tuleb esialgu teha epikutaanne test ning kui see on negatiivne, siis skarifikatsioonitest. Vastust
loetakse umbes 30 minuti pärast.
Allergilise reaktsiooni tekkimisel tuleb tsefasoliini manustamine katkestada ja vajadusel manustada
adrenaliini, antihistamiinikume või kortikosteroide.

Tsefalosporiinide klassi antibiootikumid võivad seonduda erütrotsüütide rakumembraanidele ja
reageerida ravimivastaste antikehadega, mille tulemusena mõnikord tekib kerge hemolüütiline
aneemia. Tekkida võib ristuv reaktsioon penitsilliinidega. Selline reaktsioon võib tekkida ka
vastsündinutel, kui emale on enne sünnitust manustatud tsefalosporiine.

Tsefasoliin võib mõjutada laboratoorsete analüüside tulemusi - vt lõik 4.5.

Kõhulahtisusega patsientidel võib olla tekkinud pseudomembranoosne koliit, mida on kirjeldatud
kõikide laiatoimespektriga antibiootikumide puhul. Raskusaste võib varieeruda kergest kuni
eluohtlikuni. Kergetel juhtudel piisab tavaliselt ravimi manustamise katkestamisest, raskematel
juhtudel tuleb tarvitusele võtta vastavad ravimeetmed.
Mao-sooletrakti haigustega patsientide puhul, eelkõige koliidi esinemisel, tuleb laiatoimespektriga
antibiootikume manustada ettevaatusega.

Tsefasoliini pikaajalisel manustamisel võivad hakata vohama mittetundlikud mikroorganismid. Selliste
superinfektsioonide puhul tuleb tarvitusele võtta vastavad ravimeetmed. Pikaajalist ravi saavaid
patsiente tuleb superinfektsiooni sümptomite suhtes hoolikalt jälgida.

Neerupuudulikkusega patsientide puhul on vajalik annuste vähendamine (vt lõik 4.2).

Ravimi ohutus enneaegsetel ja vastsündinud lastel (alla 1 elukuu) ei ole tõestatud.

Mitte manustada tsefasoliini intratekaalselt, sel viisil manustamine on põhjustanud raskeid
keksnärvisüsteemi toksilisi reaktsioone, sh. krambid.
Iga viaal sisaldab 74 mg naatriumi.
4.5
Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Ravimid:
Etakrüünhape: Loomuuringute põhjal suureneb tsefasoliiniga samaaegsel manustamisel
nefrotoksilisuse risk, mis on võimalik kõikide tugevate diureetikumide kasutamisel.
Furosemiid: Loomuuringute põhjal suureneb tsefasoliiniga samaaegsel manustamisel nefrotoksilisuse
risk, mis on võimalik kõikide tugevate diureetikumide kasutamisel.
Probenetsiid: Samaaegne manustamine võib tõsta tsefasoliini taset veres ja pikendada selle püsimist,
mis on tõenäoliselt tingitud tsefasoliini tubulaarsekretsiooni langusest.
Tsefalosporiinide ja aminoglükosiidide kombineerimisel on täheldatud nefrotoksilisuse suurenemist.
Laboratoorsed testid:
Uriinist glükoosi määramise testid kasutades Benedicti ja Fehlingi lahuseid või vasksulfaadi
testtablette, võivad anda valepositiivseid tulemusi. Spetsiifilised testid glükoosi oksüdaasi meetodil ei
anna valepositiivseid tulemusi.
Coombs’i test võib anda valepositiivseid tulemusi. See võib juhtuda ka vastsündinutel, kui emale on
enne sünnitust manustatud tsefalosporiine.

4.6
Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus
Rasedate naistega ei ole teostatud adekvaatseid uuringuid. Loomuuringute käigus ei ole tsefasoliin
vähendanud viljakust ega põhjustanud loote väärarenguid. Raseduse ajal tuleb ravimit manustada
ettevaatusega ning eelnevalt hinnata oodatava kasu ja võimalike ohtude suhet. Kui tsefasoliini
manustati enne keiserilõiget, oli nabaväädi veres tsefasoliini tase 25...33% võrreldes
plasmakontsentratsiooniga emal. Lootel kõrvaltoimeid ei tekkinud.

Rinnaga toitmine:
Rinnapiimas on sedastatud väga madalad tsefasoliini kontsentratsioonid. Rinnaga toitvatele naistele
tuleb ravimit manustada ettevaatusega ja soovitatav on rinnaga toitmine katkestada.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Pole kirjeldatud.
4.8 Kõrvaltoimed

Zepilen on üldiselt hästi talutav ravim, kirjeldatud on järgmisi kõrvaltoimeid:
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid: lihasesisese süstimise järel on harva kirjeldatud
valulikkuse teket, millega on mõnikord kaasnenud süstekoha induratsioon. Veenisisese süstimise
järgselt on kirjeldatud veenipõletiku teket süstekohas.
Naha ja nahaaluskoe kahjustused: On esinenud Stevensi-Johnsoni sündroom.
Seedetrakti häired: Ravi ajal või -järgselt võib tekkida pseudomembranoosne koliit. Kirjeldatud on
isulanguse, kõhulahtisuse, iivelduse, suuõõne kandidoosi ja oksendamise teket.
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired: kirjeldatud on sügelust genitaalide ja päraku
piirkonnas, suguelundite kandidoosi ja kolpiiti.
Vere ja lümfisüsteemi häired: kirjeldatud on direktse ja indirektse Coombsi testi muutumist
positiivseks, leukopeeniat, neutropeeniat, trombotsüteemiat.
Maksa ja sapiteede häired: harva on kirjeldatud alkaalse fosfataasi, ASAT ja ALAT aktiivsuse
mööduvat tõusu. Harvadel juhtudel on kirjeldatud mööduvat kolestaatilist ikterust ja hepatiiti.
Ülitundlikkusreaktsioonid: anafülaksia, ravimipalavik, eosinofiilia, nahalööve, genitaalide sügelemine.
Närvisüsteemi häired: aeg-ajalt on kirjeldatud krambihoogusid, mis on sageli olnud seotud raske
neerupuudulikkusega patsientidele suurte annuste manustamisega.
Neerude ja kuseteede häired: Kliiniliselt väljendunud neerupuudulikkuse puhul mööduv vere uurea
lämmastiku tõus. Harva on kirjeldatud interstitsiaalset nefriiti ja teisi neeruhaigusi. Enamikul
kirjeldatud juhtudest oli tegu raskete haigustega patsientidega, kes kasutasid palju erinevaid ravimeid.
Põhjuslik seos pole selge.

4.9 Üleannustamine
Sümptomid:
Sümptomitena võivad tekkida valu, veenipõletik ja üldine põletik süstekohas. Tekkida võivad ka
pearinglus, peavalu, paresteesia ning samuti krambihood, eelkõige neerupuudulikkusega patsientidel.
Laboratoorsetest näitajatest on täheldatud järgmisi muutusi: bilirubiini, BUNi, kreatiniini ja
maksaensüümide tõus, Coombsi test võib muutuda positiivseks ning samuti on esinenud eosinofiiliat,
leukopeeniat, trombotsütopeeniat, trombotsütoosi ja protrombiiniaja pikenemist.
Ravi:
Ravi peaks olema sümptomaatiline ja toetav. Kuni patsiendi seisundi stabiliseerumiseni on soovitatav
jälgida vere hüübimisnäitajaid, vereloomet, maksa- ja neerufunktsioone. Krampide tekkimisel tuleb
koheselt katkestada ravimi manustamine ja kasutada kliinilisel vajadusel krambivastast ravi.
Hemodialüüs ja hemoperfusioon võivad olla abiks, kuigi sellisel eesmärgil kasutamise kohta andmed
puuduvad.

5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: Teised antibakteriaalsed beetalaktaami derivaadid, tsefalosporiinid
ATC-kood: J01DA04

Tsefasoliin on bakteritsiidse toimega I generatsiooni tsefalosporiin. Ta toimib bakteritsiidselt nii gram-
positiivsetesse kui ka -negatiivsetesse mikroorganismides, pärssides rakuseina sünteesi
lõppstaadiumis.
Resistentsus. Metitsilliinresistentsed stafülokokid on tavaliselt tsefasoliinile resistentsed. Proteus’e
indoolpositiivsed tüved (Proteus vulgaris), enamus Enterobacter cloacae tüvesid, Morganella
morganii ja Providencia rettgeri on tsefasoliinile resistentsed. Serratia sp., Pseudomonas sp.,
Actinobacter sp., mükobakterid, mükoplasmad ja seened on tsefasoliinile resistentsed. Tsefasoliin
hüdrolüüsitakse paljude enterobakteriaalsete beetalaktamaaside poolt.
5.2 Farmakokineetilised
omadused

Seoses vähese imendumisega mao-sooletraktist manustatakse tsefasoliini parenteraalselt. 500 mg
lihasesisesel manustamisel saavutatakse plasma tippkontsentratsioon ca 30 μg/ml ligikaudu 1 tunniga.
Plasmavalkudele seostub toimeainest ligikaudu 90%. Normaalse neerufunktsiooni puhul on
poolväärtusaeg ligikaudu 1,8 tundi. Tsefasoliin eritub muutumatul kujul uriiniga, 80% ravimist on 24
tundi pärast manustamist uriinist määratav.
5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Loomuuringute põhjal pole tsefasoliin teratogeense ega viljakust vähendava toimega.
Loomuuringutest saadud tulemuste järgi on samaaegsel tugevate diureetikumide manustamisel suurem
risk neerukahjustuse tekkeks.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Zepilen ei sisalda abiaineid.

6.2 Sobimatus
Tsefasoliinnaatriumi kokku segamine teiste antibiootikumide, mh. aminoglükosiididega, pole
soovitatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

Süstelahuse pulber: 30 kuud.
Valmislahus: süstelahus tuleb manustada koheselt pärast valmistamist.

6.4 Säilitamise
eritingimused


Hoida temperatuuril kuni 25ºC, originaalpakendis.

6.5
Pakendi iseloomustus ja sisu

Läbipaistvast, värvitust I tüüpi klaasist viaalid, mis on suletud halli klorobutüülist korgiga ja
alumiiniumist kaanega.
Üks viaal sisaldab 1 g tsefasoliini (tsefasoliinnaatriumina). Karp sisaldab 1, 10, 50 või 100 viaali.

6.6
Erihoiatused ravimi käsitlemiseks

Süstelahuse valmistamine ja manustamine tuleb viia läbi aseptilisele nõutele vastavates tingimustes.
Enne manustamist tuleb lahust visuaalselt kontrollida värvuse muutuse ja võõrosakeste osas.
Zepilen viaalid on mõeldud ühekordseks kasutamiseks, kasutamata lahusejäägid tuleb ära visata.

7.
MÜÜGILOA HOIDJA JA TOOTJA

Medochemie Ltd., p.o. box 51409, Limassol, CY-3505, Küpros.

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja
poole.

OÜ Netdoktor, Seebi 3, 11316 Tallinn.
Tel: 620 8000

8.
MÜÜGILOA NUMBER

504105

9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

09.1

2005/2