PHENHYDAN INJEKTIONSLÖSUNG

Epilepsia, epileptiline staatus. Krambiseisundid neurokirurgias.

Märkus: PHENHYDAN süstelahus ei ole efektiivne absanss-staatuse korral ning febriilsete krampide
ravis ja profülaktikas.

PHENHYDAN süstelahus on ettenähtud ainult intravenoosseks kasutamiseks!

Epileptiline staatus, epilepsiahoogude sage kordumine.

Täiskasvanud
Algannus on 250 mg fenütoiini (1 ampull PHENHYDAN süstelahust), maksimaalne lubatav süstekiirus
on 25 mg/min. Kui hood ei möödu 20…30 minutiga, võib annust korrata. Kui algannus peatab
krambihood, võib teostada kiiret fenütoiiniga küllastamist järgnevate 250 mg fenütoiini manustamistega
1,5…6-tunniste vahedega. Maksimaalne ööpäevane annus on 17 mg/kg kehakaalu kohta või 1500 mg
fenütoiini. Võimalusel jätkata ravi suukaudse manustamisega.
Epileptilise staatuse ravis on olulised kõik üldised intensiivravi võtted - aspiratsiooni vältimine, vabade
õhuteede säilitamine, kardiovaskulaarsüsteemi monitoorimine ning patsiendi asendi jälgimine.
Kindlustada tuleb pidev EKG, vererõhu ning neuroloogilise leiu jälgimine. Kontrollida tuleb ka ravimi
plasmakontsentratsiooni. Käepärast peavad olema patsiendi elustamise vahendid.

Lapsed vanuses kuni 12 aastat
Üldiselt vajavad lapsed fenütoiini suuremaid annuseid kui täiskasvanud. Epileptilise staatuse raviks alla
12-aastastel lastel on maksimaalne lubatav annus esimesel päeval 30 mg/kg kehakaalu kohta, teisel päeval
20 mg/kg kohta, kolmandal päeval 10 mg/ kg kohta. Suurim lubatav infusioonikiirus on 1,0 mg/kg kohta
minutis. Lapsi tuleb jälgida sarnaselt täiskasvanutele.

PHENHYDAN süstelahus on ettenähtud eranditult intravenoosseks kasutamiseks. Vältida tuleb nahaalust
või paravenoosset süstimist, sest aluseline süstelahus võib tekitada koenekroosi. PHENHYDAN
süstelahust ei tohi lisada ühelegi teisele ravimpreparaadile, sest fenütoiin kristalliseerub välja.
Kõrvaltoimete ärahoidmiseks tuleb PHENHYDANi süstida väga aeglaselt. Ei tohiks süstida kiiremini kui
25…50 mg (0,5…1,0 ml)/minutis.

PHENHYDAN süstelahust tuleb veeni manustada ettevaatusega ning vererõhku ja EKG-d jälgides.
Hemodünaamilisi kõrvaltoimeid võib enamasti ära hoida aeglase manustamisega, vajadusel adekvaatse
digitaliseerimisega. Siinusbradükardia (fenütoiini infusiooni kõrvalnäht) reageerib kiirelt ja hästi atropiini
või ortsiprenaliini manustamisele.
Tavalisemad kõrvaltoimed liiga kiire infusiooni puhul on hüpotensioon ja/või kesknärvisüsteemi toimed,
eriti cor pulmonale või aju arterioskleroosiga patsientidel. Äkiline ravimi ärajätmine võib põhjustada
krampide sageduse tõusu või kutsuda esile epileptilise staatuse. Seepärast tuleb annust võimalusel
vähendada aeglaselt, samaaegselt suurendades teise antiepileptilise ravimi annust.
Suhteliselt kitsa terapeutilise laiuse ning erinevate ravimvormide erineva biosaadavuse tõttu ei soovitata
ühelt preparaadilt teisele üleminekut ilma ravimi(te) plasmakontsentratsiooni(de) jälgimiseta.

Fenütoiini kasutamine ei ole lubatud järgmistel juhtudel:
- ülitundlikkus toimeaine fenütoiini, teiste hüdantoiinide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete
suhtes,
- atrioventrikulaarse (AV) blokaadi II või III aste,
- siinussõlme nõrkuse sündroom,
- 3 kuu jooksul pärast müokardiinfarkti või juhtudel, kui südame löögimaht on langenud (vasaku
vatsakese väljutusfraktsioon väiksem kui 35%),
- eelnevalt esinev äge veredüskraasia ja luuüdi kahjustus.

Fenütoiini tuleb erilise ettevaatusega (suhtelised vastunäidustused) kasutada järgmistel juhtudel:
- väljendunud südamepuudulikkus,
- hingamispuudulikkus,
- väljendunud hüpotensioon (süstoolne vererõhk alla 90 mmHg),
- bradükardia (alla 50 löögi minutis),
- sinuatriaalne blokaad,
- AV blokaadi I aste,
- kodade laperdus ja virvendus,

Geneetiliselt determineeritud aeglase hüdroksüleerimisega patsientidel võib ka mõõdukas annus esile
kutsuda üleannustamise nähud. Sellisel juhul on vajalik ravimi plasmakontsentratsiooni määramine ning
vastavalt sellele annuse vähendamine.
Kui esinevad annusest mittesõltuvad rasked allergilised kõrvaltoimed, peab ravi lõpetama; eriti olulineon
see allergilise eksanteemi tekke korral.

Teisi preparaate ei tohi segada PHENHYDAN süstelahusega!

Pikaajalise ravi korral ja pärast üleminekut fenütoiini sisaldavale ravimile (nt tabletid) tuleb ravi jälgida
esimese kolme kuu jooksul iga kuu ja seejärel kord poole aasta jooksul; läbi tuleb viia regulaarne verepildi
ja maksaensüümide (GOT, GPT; gamma-GT) analüüs. Kontrollida tuleb ka fenütoiini plasmasisaldust,
aluselist fosfataasi ja imikueas kilpnäärmetalitlust.
Verepildi tulemuste alusel esineva mõõduka stabiilse leukopeenia ja üksikjuhtudel täheldatud gamma GT
sisalduse suurenemise korral ei ole vaja ravi katkestada.

Fenütoiini tuleb eriti ettevaatlikult manustada maksa- ja neerufunktsiooni häirega patsientidele. Vajalikud
on regulaarsed kontrollid.

Süstelahus on mõeldud ainult intravenoosseks manustamiseks, sest intramuskulaarse manustamise korral
on imendumine viivitub ja ebausaldusväärne. Vältida tuleb subkutaanset või paravenoosset süstimist, sest
aluseline süstelahus võib tekitada koenekroosi.

PHENHYDAN süstelahuse lahusti võib kiirelt kahjustada plastikust (polükarbonaat) infusioonisüsteemi
kraane. Vajalikud on eraldi veeniteed. PHENHYDAN süstelahus kahjustab kiiresti ka SAFSITE
ohutuskonnektoreid, mida toodab B. Braun Melsungen AG Saksamaal ja seetõttu ei tohi neid koos
kasutada.
Süstelahust ei tohi lahjendada või viia kokku lahustega, mida kasutatakse veeniteede läbivoolutamiseks!

Suitsiidimõtteid ja suitsiidaalset käitumist on esinenud erinevatel näidustustel antiepileptikume saavatel
patsientidel. Randomiseeritud platseebokontrolliga uuringute meta-analüüs näitas, et antiepileptikume
kasutavate patsientide hulgas on suitsiidimõtete tekkimise ja suitsidaalse käitumise risk suurenenud.
Suitsiidimõtete ja suitsidaalse käitumise tekkemehhanism fenütoiini saavatel patsientidel ei ole teada, kuid
olemasolevate andmete põhjal ei saa seda riski ka välistada.

Seega peaks patsiente suitsiidimõtete tekkimise ja suitsidaalse käitumise osas jälgima ja vajadusel
rakendama vastavat ravi. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada, et suitsiidimõtete või suitsidaalse
käitumise tekke korral peavad nad pöörduma arsti poole.

Nahareaktsioonid
Fenütoiini kasutamisel on täheldatud eluohtlikke nahareaktsioone, Stevensi-Johnsoni sündroomi (SJS) ja
epidermise toksilist nekrolüüsi (TEN). Patsiente tuleb nähtude ja sümptomite osas nõustada ja
nahareaktsioonide suhtes hoolikalt jälgida. Stevensi-Johnsoni sündroomi ja epidermise toksilise
nekrolüüsi tekkeoht on kõige suurem esimestel ravinädalatel. Kui ilmnevad Stevensi-Johnsoni sündroomi
või epidermise toksilise nekrolüüsi nähud või sümptomid (nt progressiivne nahalööve, mis esineb tihti
koos villidega või kolletega limaskestas), tuleb fenütoiini kasutamine lõpetada.
Stevensi-Johnsoni sündroomi ja epidermise toksilise nekrolüüsi ravi on kõige tulemuslikum varajase
diagnoosimise ning kahtlustäratavate ravimite kasutamise kohesel lõpetamisel. Kasutamise varajast
lõpetamist seostatakse parema prognoosiga. Kui patsiendil on fenütoiini kasutamise ajal tekkinud
Stevensi-Johnsoni sündroom või epidermise toksiline nekrolüüs, ei tohi see patsient hakata fenütoiini
mingil juhul uuesti kasutama.

Fenütoiinravi saavatel Tai ja Hiina päritolu patsientide ning neil esineva HLA-B*1502 vahel on täheldatud
tugevat seost Stevensi-Johnsoni sündroomi (SJS) tekkimisel. HLA-B*1502-positiivsetel patsientidel võib
fenütoiini kasutada ainult juhul, kui kasulikkus ületab võimalikud riskid.
Europiididel ja jaapanlastel on HLA-B*1502 alleeli esinemissagedus äärmiselt väike ja seega ei saa
praegu otsustada riskisuhte üle. Riskisuhte kohta teistel rahvustel ei ole praegu piisavalt andmeid.

Fenütoiini kasutavatel patsientidel on täheldatud tõsise ülitundlikkusreaktsiooni (DRESS - ravimi
kasutamisel tekkiv lööve eosinofiilia ja süsteemsete sümptoomidega) tekkimist. DRESS’i iseloomustab
nahalööve, palavik, lümfisõlmede suurenemine ja siseorganite haaratus.

Ravimi kasutamisel on risk allergiliste ristreaktsioonide tekkeks teiste epilepsiavastaste ravimitega (nt
karbamasepiin, lamotrigiin,okskarbasepiin, fenobarbitaal). Patsientidel, kellel on esinenud
ülitundlikkusreaktsioonid teiste epilepsiavastaste ravimite suhtes, on suurem risk ülitundlikkuse tekkeks
ka fenütoiini kasutamisel.

Naatriumisisaldus
PHENHYDAN süstelahus sisaldab naatriumi, kuid vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi ampulli kohta.

Järgmised ained mõjutavad fenütoiini:

Ravimid, mis võivad vähendada fenütoiini plasmakontsentratsiooni:
Pidev fenobarbitaali, primidooni, karbamasepiini, vigabatriini või alkoholi kasutamine samaaegselt
fenütoiiniga võib langetada fenütoiini plasmakontsentratsiooni. Ained, mis on tsütokroom P-450 süsteemi
indutseerijad (enamjaolt CYP 2C9 ja 2C19 isoensüümid), nt lopinaviir ja ritonaviir, võivad vähendada
fenütoiini plasmasisaldust. Reserpiin, sukralfaat, diasoksiid, nelfinaviir ja teofülliin võivad samuti
langetada fenütoiini plasmakontsentratsiooni.

Järgnevad ravimid võivad suurendada fenütoiini plasmakontsentratsiooni:
Äge alkoholi tarvitamine, suukaudsed antikoagulandid, antibiootikumid (sh klooramfenikool,
erütromütsiin, isoniasiid, trimetoprim, sulfoonamiidid), epilepsiavastased ravimid (etosuktsimiid,
felbamaat, metsuktsimiid, okskarbasepiin, sultiaam, stiripentool, valproaat), antihistamiinikumid
(tsimetidiin, ranitidiin), antimükootikumid (sh amfoteritsiin B, flukonasool, ketokonasool, mükonasool,
itrakonasool), kaltsiumkanali blokaatorid (diltiaseem, nifedipiin), psühhotroopsed ravimid (fluoksetiin,
tritsüklilised antidepressandid, viloksasiin), mittesteroidsed antireumaatilised ravimid, amiodaroon,
bensodiasepiinid, tsükloseriin, disulfiraam, fluoropürimidiinid (nt fluorouratsiil), halotaan, metüülfenidaat,
omeprasool, paraaminosalitsüülhape (PAS), tiklopidiin ja tolbutamiid. Kombineerimisel valproaadiga võib
valproaat põhjustada vaba (valkudega seondumata) fenütoiini plasmakontsentratsiooni tõusu ilma üldise
fenütoiini plasmakontsentratsiooni muutuseta, suurendades kõrvaltoimete (eriti ajukahjustus) tekke ohtu.
Vt ka lõik 4.8 „Kõrvaltoimed“.

Ravimid, mis võivad põhjustada fenütoiini plasmakontsentratsiooni vähenemist või suurenemist:
tsiprofloksatsiin, karbamasepiin, fenobarbitaal, kloordiasepoksiid, diasepaam.

Fenütoiin mõjutab järgmisi ravimeid:
Fenütoiin võib tõsta rifampitsiini plasmakontsentratsiooni. Fenütoiin võib langetada epilepsiavastaste
ravimite (karbamasepiin, felbamaat, lamotrigiin, stiripentool, valproaat), kaltsiumikanali blokaatorite
(nikardipiin, nimodipiin), immuunsupressiivsete ravimite (tsüklosporiin, takroliimus), psühhotroopsete
ravimite (paroksetiin, tritsüklilised antidepressandid), tetratsükliinide (nt doksütsükliin), suukaudsete
antikoagulantide, atorvastatiini, klosapiini, diasoksiidi, digitoksiini, furosemiidi, itrakonasooli,
kortikosteroidide, metadooni, östrogeenide, prasikvanteeli, teofülliini, verapamiili, vitamiini D ja
suukaudsete kontratseptiivide plasmakontsentratsiooni. Suukaudsete kontratseptiivide toime võib seetõttu
olla ebakindel.

Muud koostoimed:
Koostoimed on võimalikud propoksüfeeni ja salitsülaatidega.
Metotreksaadi toksilisus võib suureneda.
Fenütoiini toime võib väheneda, kui samaaegselt kasutatakse foolhapet.
Paljud ülaltoodud fenütoiini koostoimed ei esine lühiajalisel PHENHYDAN süstelahuse kasutamisel.
Patsientidel, kes saavad antikoagulantravi, tuleb regulaarselt jälgida koagulatsiooni näitajaid.

Fenütoiini võib raseduse ja imetamise ajal kasutada ainult pärast hoolikat võimaliku kasu ning riski
hindamist.

Rasedus
Fenütoiini võib raseduse ajal välja kirjutada ainult pärast hoolikat kasu ja võimalike riskide hindamist.
Fertiilses eas naisi tuleb teavitada raseduse kavandamise ja jälgimise vajadusest raseduse ajal. On teada, et
epilepsiaga ema järglastel on suurem soodumus arenguhäirete tekkeks, sealhulgas väärarenguteks. Seoses
epilepsiavastaste ravimite (sh fenütoiini) kasutamisega esineb teateid väärarenditest, nagu neuraaltoru
defekt, südame defektid, pre- ja postnataalne kasvupeetus, näokolju defektid ning sõrmede ja varvaste
anomaaliad, harvemal juhul huule ja suulae lõhe. Kirjanduses on fenütoiinravi ajal tekkinud väärarendeid
kirjeldatud kui loote hüdantoiini sündroomi.
Raseduse alguses, eriti 20nda ja 40nda päeva vahel tuleb valida väikseim toimiv ravimiannus, sest
kaasasündinud väärarengute sagedus on tõenäoliselt annuse suurusest sõltuv. Sellel ajal tuleb vältida ka
ravi mitme antikonvulsandiga ning teiste ravimitega, kuna kaasasündinud väärarengute oht on suurem
kombinatsioonravi, kaasa arvatud teised antiepileptikumid, kasutamisel. Oluline on nõustada
sünnitusealisi naisi vajadusest planeerida ja jälgida rasedust. Arvestada tuleb, et suukaudsete
kontratseptiivide toime võib väheneda (vt ka lõik 4.5). Fenütoiini plasmakontsentratsioon väheneb
raseduse ajal ja tõuseb pärast sünnitust raseduseelsele tasemele. Soovitatav on regulaarne fenütoiini
plasmasisalduse jälgimine. Epilepsiavastast ravi ei tohi järsult katkestada, sest see võib vallandada
krambid, millel võivad olla tõsised tagajärjed nii emale kui ka lapsele.
Soovitav on emale profülaktiliselt manustada K1-vitamiini raseduse viimaste nädalate vältel ning vahetult
pärast sündi lapsele, et ära hoida võimalikke hemorraagilisi tüsistusi vastsündinul.

Imetamine
Fenütoiin eritub rinnapiima väikestes kogustes. Rinnapiimast võõrutamine ei ole üldiselt vajalik, kuid
imikut tuleb jälgida ebapiisava kaaluiibe ja suurenenud unevajaduse suhtes.

Fenütoiinravi alguses, kui kasutatakse suuri annuseid või kombineeritakse teiste kesknärvisüsteemi
toimivate ravimitega, võib reaktsioonikiirus oluliselt muutuda, mis mõjutab patsiendi võimet autot või
teisi seadmeid ja masinaid juhtida, seda sõltumata haigusest, mida ravitakse. Ravimi toime tugevneb ka
samaaegsel alkoholi kasutamisel.

Kõrvaltoimed on klassifitseeritud vastavalt nende esinemussagedusele järgnevalt:

väga sage (>1/10);
sage (> 1/100 kuni <1/10);
aeg-ajalt (> 1/1000 kuni <1/100);
harv (> 1/10 000 kuni <1/1000);
väga harv (<10 000);
teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Annusest sõltuvad kõrvaltoimed
Annuse suurusest sõltuvad kõrvaltoimed tekivad kolmandikul fenütoiiniga ravitavatest patsientidest.
Kõrvaltoimete vallandumine on sageli seotud fenütoiini kõrgete plasmakontsentratsioonidega (üle
20 µg/ml) või kombinatsioonravi kasutamisega. Kõrvaltoimed on enamasti taaspöörduvad ja ravi
katkestamine on harva vajalik. Fenütoiini kasutamise korral teadaolevad annuse suurusest sõltuvad
kõrvaltoimed on:

Närvisüsteemi häired
Diplopia, nüstagm, ataksia, pearinglus, peavalu, ärrituvus, kõrgsageduslik rahuoleku treemor,
düskineesiad, kõnehäired, väsimus, mälu ja intellektuaalse talitluse häired. Mürgistuse vältimiseks annuse
suurusest sõltuvate kõrvaltoimete ilmnemisel on vajalik raviplaani korrigeerimine ja fenütoiini annuse
vähendamine. Kroonilise üleannustamise korral võivad tekkida pilgu fiksatsioon, isukaotus, oksendamine,
kaalukaotus, apaatia ja sedatsioon, taju ja teadvuse häired, mõnikord ka kooma.
Kui patsient ei ole varem kasutanud raviks fenütoiini, siis liiga kiire intravenoosne manustamine võib
tekitada ajutisi sümptomeid nagu pearinglus, oksendamine ja suukuivus, mis tavaliselt taanduvad 60
minutiga.
Võib tekkida entsefalopaatia, mille väljenduseks on krampide sagenemine, tahtejõuetus, stuupor,
lihashüpotoonia, koreaatilised düskineesiad ja generaliseerunud muutused EEG-s. See kehtib eelkõige
pikaajalise ravi kohta fenütoiiniga kombinatsioonis teiste epilepsiavastaste ravimitega, eriti aga
valproehappega.
Pöördumatust tserebellaarsest atroofiast on teatatud üksikutel juhtudel, kui fenütoiini
plasmakontsentratsioon on pikaajaliselt üle 25 µg/ml või raske üleannustamise korral.
Pikaajaline ravi fenütoiiniga võib põhjustada polüneuropaatiat. Üksikjuhtudel on kirjeldatud müasteenilist
sündroomi, mis fenütoiinravi katkestamise järel möödub.

Südame ja vaskulaarsed häired
Harvadel juhtudel, põhiliselt intravenoosse manustamise korral, võib vallanduda asüstoolia tingituna
siinussõlme inhibeerimisest, ülejuhte blokaadist ja ventrikulaarse rütmi supressioonisttäieliku AV
blokaadiga. Üksikjuhtudel on tekkinud vatsakeste fibrillatsioon. Fenütoiini arütmogeensed toimed südame
arütmia intensiivistumisena või arütmia muutustena võivad põhjustada raske südametalitluse häire
võimaliku südameseiskumisega. Kodade fibrillatsioon ja laperdus ei allu ravile fenütoiiniga.
Ventrikulaarne rütm võib kiireneda hoolimata AV sõlme refraktaarse perioodi võimalikust lühenemisest.
Intravenoosse kasutamise korral võib vererõhk alaneda ning eelnev südame- või hingamispuudulikkus
ägeneda.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Fenütoiini suure annuse intravenoosne manustamine võib tekitada süstekohas flebiiti, „lillade kinnaste”
sündroomi või põhjustada alkaloosi (fenütoiini lahus on tugevalt aluseline).

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Tundlikel ja kaltsiumi ainevahetuse häiretega patsientidel võib kujuneda osteomalaatsia.
On teatatud luutiheduse vähenemisest, osteopeeniast, osteoporoosist ja luumurdudest nendel patsientidel,
kes saavad fenütoiiniga pikaajalist ravi. Fenütoiini toimemehhanism luukoe ainevahetusele ei ole teada.

Endokriinsüsteemi häired
Võimalikud kilpnäärme talitluse häired ohustavad eriti lapsi.

Vere ja lümfisüsteemi häired
Kirjeldatud on megaloblastilist aneemiat tingituna foolhappe puudulikkusest.

Ainevahetus- ja toitumishäired
Kirjanduses on andmeid, et fenütoiin võib provotseerida porfüüria episoode.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Harv: hirsutism noortel tüdrukutel ja naistel.

Kõrvaltoimed, mis ei ole annusest sõltuvad

Seedetrakti häired
Harv: igemete hüperplaasia

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Harv: Stevensi-Johnsoni sündroom (SJS) ja toksiline epidermise nekrolüüs (TEN). Võib tekkida naha
hüperpigmentatsioon või hüpertrihhoos.
Teadmata: ravimlööve koos eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (DRESS-i sündroom) (vt lõik 4.4),
naha erütematoosluupus.

Immuunsüsteemi häired
Harv: allergilisi eksanteeme, vererakkude hulga muutusi (leukopeenia, trombotsütopeenia,
agranulotsütoos) ja maksatalitluse häireid. Nendel juhtudel on vajalik fenütoiinravi katkestamine, kuigi
sümptomid võivad taanduda ka annuse vähendamisel.
Teadmata: rasked allergilised reaktsioonid kuni ülitundlikkussündroomini (vt ka "Naha ja nahaaluskoe
kahjustused"): eksfoliatiivne dermatiit, palavik, lümfisõlmede turse, vereloomeelundite ja luuüdi kahjustus
ning maksatalitluse häired (mõnikord koosteiste organsüsteemide haaratusega). Nendel juhtudel on
kohene fenütoiinravi katkestamine hädavajalik.
Allergiline ristreaktsioon teiste epilepsiavastaste ravimitega.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Teadmata: süsteemne erütematoosluupus


Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Mürgistuse sümptomid
Üleannustamise varased sümptomid on diploopia, nüstagm, treemor, pearinglus,
iiveldus,ebamugavustunne kõhus, düsartria ja tserebellaarne ataksia. Raske intoksikatsiooni korral võib
patsient muutuda komatoosseks, pupillaarrefleksid madalduvad ning võib areneda hüpotensioon. Võivad
tekkida pöördumatud tserebellaarsed degeneratiivsed muutused.
On võimalik letaalne lõpe tingituna tsentraalsest hingamise pärssumisest. Keskmine fenütoiini letaalne
(akuutne) annus täiskasvanule on umbes 2…5 grammi.

Mürgistuse ravi
Tuleb katkestada ravi fenütoiiniga ning mõõta ravimi plasmakontsentratsiooni. Plasmakontsentratsioon
võib lühiajaliselt tõusta isegi ravimi ärajätmise järgselt. Esimesed abinõud on maoloputus, aktiivsöe
manustamine ning intensiivravi eluliste funktsioonide tagamiseks. Hemodialüüs, forsseeritud diurees ning
peritoneaaldialüüs ei ole eriti efektiivsed. Hemoperfusiooni, täieliku plasmavahetuse või transfusiooni
empiiriline kogemus on vähene. Seetõttu on soovitatav kasutada toetavat intensiivravi ilma erilise
detoksikatsioonita, kuid koos plasmakontsentratsiooni jälgimisega.

Farmakoterapeutiline rühm: epilepsiavastased ained, hüdantoiini derivaadid; ATC-kood: N03AB02
Fenütoiin on hüdantoiinirühma kuuluv antikonvulsant. Fenütoiin stabiliseerib hüperpolarisatsiooni teel
tsentraalsete ja perifeersete närvide membraane. Niimoodi inhibeerib fenütoiin epileptilise aktiivsuse
levikut ajukoores. Pidurdavate impulsside stimuleerimine väikeajus soodustab seda antikonvulsiivset
toimet. Membraane stabiliseeriv toime on aluseks ka fenütoiini antiarütmilisele efektile.
Repolarisatsiooniga seotud K+ väljavool rakust intensiivistub (hüperpolarisatsioon).

Plasmatase, plasmaproteiinidega seostumine, jaotumine
Terapeutiline plasmakontsentratsioon on tavaliselt 10…20 µg/ml, kontsentratsioon üle 25 µg/ml võib olla
toksiline.
Umbes 90% fenütoiinist on seondunud plasmavalkudega, eriti albumiiniga. Madal albumiini sisaldus
näiteks nälgimise puhul, maksa- ja neeruhaiguste korral tõstab vaba fenütoiini sisaldust. Hea
rasvlahustuvuse tõttu difundeerub vaba fenütoiin kiiresti kudedesse, kus tõenäoliselt seostub valkudega
endoplasmaatilises retiikulumis. Valkudega seonduvus on väiksem vastsündinul.
Fenütoiin läbib vabalt hematoentsefaalset barjääri, emal ja lootel on sama plasmakontsentratsioon.
Rinnapiima fenütoiinisisaldus on 10…20% plasma vastavast väärtusest.

Biotransformatsioon
95% fenütoiinist läbib biotransformatsiooni. Esmane metaboliit on p-hüdroksüdifenüülhüdantoiini
glükuroniid, mis läbib maksasisese tsükli.

Eliminatsiooni poolväärtusaeg, eritumine
Fenütoiini eliminatsioon on küllastuvusest sõltuv -eliminatsiooni poolväärtusaeg sõltub
plasmakontsentratsioonist. Poolväärtusaeg kõigub 20…60 tunnini, lastel on see tavaliselt lühem,
pikenemisega tuleb arvestada enneaegsetel lastel ja vastsündinutel ning toksiliste annuste korral. Umbes
5% manustatud fenütoiinist eritub muutumatul kujul uriini ja väljaheitega.

Biosaadavus
Definitsiooni kohaselt on intravenoosse manustamise korral biosaadavus 100%.

Äge toksilisus
Inimestel: keskmine arvestuslik letaalne (akuutne) fenütoiini annus täiskasvanule on 2…5 g. Loomadel:
kirjanduses on esitatud LD50 näitajad rottidel ja hiirtel 310 mg/kg ja 350 mg/kg intraperitoneaalse
manustamise korral.

Krooniline toksilisus
Ei ole kaasaegsete meetodite kohaselt uuritud

Mutageensed ja kartsinogeensed omadused
Mitmed fenütoiini mutageensust kontrollivad uuringud on andnud negatiivse tulemuse. On vihjeid, et
fenütoiin võib esile kutsuda kromosomaalseid mutatsioone. Need tulemused ei anna lõplikku vastust
uuringute ebapiisava taseme tõttu. Pikaajalistes katsetes on leitud hiirte lümfaatilise süsteemi
pahaloomulisi ja healoomulisi proliferatiivseid muutusi. Nende tulemuste ülekantavus inimese
organismile ei ole selge.

Reproduktiivne toksikoloogia
Kaasasündinud väärarengute esinemissagedus rasedusaegse fenütoiini kasutamise korral on ilmselt
annusest sõltuv. Seetõttu tuleb kasutada võimalikult väikest terapeutilist annust raseduse 20…40 päeval.
Fenütoiinist tingitud tüüpiline kaasasündinud väärareng on küünte- või kogu lõppfalangi hüpoplaasia. Nii
fenütoiini kui ka teiste antikonvulsantide kasutamise korral on kirjeldatud väga erinevat laadi
väärarenguid. Nendel juhtudel olid naised enamasti tarvitanud fenütoiini kombinatsioonis teiste
antikonvulsantide/barbituraatidega. Fenütoiini osa selles protsessis ei ole veel selge, tõenäoliselt on
soodustavad faktorid põhihaigus ja/või geneetilised tegurid. Ravi Glycofurol 75-ga organogeneesi ajal
tekitas rotil embrüo-/fetotoksilisi toimeid nagu kardiovaskulaarsed väärarengud, hilise resorptsiooni
suurenenud sagedus ja loote kasvu pidurdumine suukaudse annuse 3 ml/kg/päevas puhul.

α-tetravesinikfurfurüül-ω-hüdroksüoligo-(oksüetüleen)-1(2)(glükofurool-75)-lahusti, dinaatriumedetaat,
vesi.

Süstelahuse lahjendamine või teiste ravimite lisamine süstelahusesse ei ole lubatud, kuna fenütoiin
kristalliseerub välja.

5 aastat.

Säilitada toatemperatuuril.

Pakendis on 5 klaasampulli, üks ampull sisaldab 5 ml lahust (50 mg/ml).

PHENHYDAN süstelahus on valmis kasutamiseks. PHENHYDAN süstelahus on ette nähtud ainult
intravenoosseks kasutamiseks! Süstelahuse lahjendamine või teiste ravimite lisamine süstelahusesse ei ole
lubatud!
Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.