NORIFAZ

Postmenopausaalse osteoporoosi ravi, et vähendada lülisamba murdude ja reieluu proksimaalse
osa murdude riski (vt lõik 5.1).

Osteoporoosi ravi luumurru kõrge riskiga meestel (vt lõik 5.1).

Soovitatav annus täiskasvanutele on üks 35 mg tablett üks kord nädalas suukaudselt. Tablett tuleb
võtta igal nädalal samal nädalapäeval.

Toit mõjutab risedronaatnaatriumi imendumist, mistõttu peavad patsiendid piisava imendumise
tagamiseks võtma NORIFAZ 35 mg tablette

- enne hommikusööki: vähemalt 30 minutit enne päeva esimest toidukorda, muude ravimite

manustamist või joomist (v.a puhas vesi).

Patsientidele peab selgitama, et kui üks annus jääb võtmata, tuleb võtta üks NORIFAZ’i tablett sel
päeval, mil võtmata jäänud tablett meenub. Siis peaksid patsiendid pöörduma tagasi ühe tableti
võtmise juurde kord nädalas päeval, mil tavaliselt tablett võetakse. Kunagi ei tohi võtta kahte tabletti
samal päeval.

Tabletid tuleb tervena alla neelata, neid ei tohi imeda ega närida. NORIFAZ’i tuleb võtta püstises
asendis koos klaasitäie puhta veega (vähemalt 120 ml), et hõlbustada ravimi liikumist makku.
Patsiendid ei tohi 30 minuti jooksul pärast tableti võtmist pikali heita (vt lõik 4.4).

Kui toit ei sisalda piisavalt kaltsiumi ja D-vitamiini, peab kaaluma nende täiendavat manustamist.

Optimaalne bisfosfonaatravi kestus osteoporoosi korral ei ole määratud. Ravi jätkamise vajadust tuleb
perioodiliselt taashinnata kaaludes Norifaz’i võimalikke riske ja kasu individuaalsetele patsientidele,
eriti viie või enama kasutusaasta järel.

Eakad
Annuse kohandamine ei ole vajalik, kuna toimeaine biosaadavus, jaotumine ja eritumine on eakatel
(üle 60-aastastel) sarnane, võrreldes nooremate patsientidega..
See kehtib ka üle 75-aastaste menopausijärgses eas naiste kohta.

Neerukahjustus
Kerge kuni mõõduka neerukahjustuse korral ei ole annuse kohandamine vajalik. Risedronaatnaatrium
on vastunäidustatud raske neerukahjustusega patsientidele (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min) (vt
lõigud 4.3 ja 5.2).

Lapsed
Risedronaatnaatriumi ei ole soovitatav kasutada alla 18-aastastel lastel ohutuse ja efektiivsuse
ebapiisavate andmete tõttu (vt ka lõik 5.1.).

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
Hüpokaltseemia (vt lõik 4.4).
Rasedus ja imetamine.
Raske neerukahjustus (kreatiniini kliirens <30 ml/min).

Toit, joogid (v.a puhas vesi) ja mitmevalentseid katioone (nt kaltsium, magneesium, raud ja
alumiinium) sisaldavad ravimid mõjutavad bisfosfonaatide imendumist ning neid ei tohi võtta samal
ajal NORIFAZ'iga (vt lõik 4.5). Soovitud toime saavutamiseks peab annustamissoovitusi rangelt
järgima (vt lõik 4.2).

Bisfosfonaatide tõhusus osteoporoosi ravis on seotud madala luutiheduse ja/või varasema murru
olemasoluga.

Kõrge iga või kliinilised riskifaktorid murdude tekkeks üksi ei ole piisavaks põhjuseks osteoporoosi
ravi alustamiseks bisfosfonaadiga.

Tõendid bisfosfonaatide, sh risedronaadi, efektiivsuse kohta väga eakatel (üle 80-aastased) on piiratud
(vt lõik 5.1).

Bisfosfonaate on seostatud ösofagiidi, gastriidi, söögitoru haavandite ja gastroduodenaalsete
haavanditega. Seega tuleb olla ettevaatlik:
- patsientidega, kellel on anamneesis söögitoruga seotud häired, mis pikendavad söögitoru läbimist
või tühjenemist, nt striktuurid või akalaasia;
- patsientidega, kes pole võimelised olema püstises asendis vähemalt 30 minutit pärast tableti
võtmist;
- kui risedronaati antakse patsientidele, kellel on äge või hiljutine söögitoru või

gastrointestinaaltrakti ülemise osa probleem (sh teadaolev Barretti söögitoru).

Ravimi väljakirjutaja peab rõhutama patsientidele ravimi annustamisjuhiste järgimise tähtsust ja
valvsust ükskõik milliste võimalike söögitoru nähtude ja sümptomite osas. Patsiente tuleb juhendada
otsima õigeaegset meditsiinilist abi juhul, kui neil tekivad söögitoru ärrituse nähud, nagu düsfaagia,
valu neelamisel, retrosternaalne valu või äsjatekkinud/süvenevad kõrvetisenähud.

Hüpokaltseemia tuleb välja ravida enne ravi alustamist NORIFAZ’iga. Teisi luu-ja mineraalide
ainevahetushäireid (nt paratüroidnäärme düsfunktsioon, vitamiin D hüpovitaminoos) tuleb ravida ravi
alustamisel NORIFAZ’iga.

Lõualuu osteonekroosi, mis on tavaliselt seotud hamba väljatõmbamisega ja/või lokaalse infektsiooniga
(sh osteomüeliit), on täheldatud vähkkasvajaga patsientidel, kes saavad peamiselt intravenoosset ravi
bisfosfonaatidega. Paljud nendest patsientidest saavad lisaks kemoteraapiat ja kortikosteroide. Lõualuu
osteonekroosi on samuti täheldatud osteoporoosiga patsientidel, kes saavad suukaudset ravi
bisfosfonaatidega.

Kaasnevate riskifaktoritega (nt vähk, kemoteraapia, radioteraapia, kortikosteroidid, halb suuhügieen)
patsientidel tuleb enne ravi bisfosfonaatidega läbi viia hammaste kontroll koos sobiva profülaktikaga.

Ravi ajal peavad need patsiendid võimalusel vältima invasiivseid hambaraviprotseduure. Patsientidel,
kellel tekib bisfosfonaat-ravi ajal lõualuu osteonekroos, võib hamba operatsioon seisundit halvendada.
Puuduvad andmed soovitamaks katkestada bisfosfonaat-ravi osteonekroosi riski vähendamiseks
patsientidel, kes vajavad hambaravi.

Iga patsiendi individuaalne raviplaan peab põhinema raviarsti kliinilisel otsusel, arvestades kasu/
kahju riski faktorit.

Atüüpilised reieluumurrud
Bisfosfonaadiga ravimisel on teatatud atüüpilistest subtrohanteerilistest ja diafüseaalsetest
reieluumurdudest, põhiliselt patsientidel, kellel osteporoosi ravitakse pikaajaliselt. Need
ristisuunalised või lühikesed põikimurrud võivad tekkida reieluu igas osas, vahetult allpool väikest
pöörlit kuni ülevalpool suprakondülaarset laienemist. Need murrud ilmnevad pärast väikest traumat
või ilma traumata ning mõned patsiendid tunnevad enne täieliku reieluumurru teket nädalaid või kuid
kestvat valu reies või kubemes, millega sageli kaasnevad ülesvõttel pingemurru tunnused. Murrud on
sageli bilateraalsed, seetõttu tuleb reieluu keskosa murruga bisfosfonaatravi saavatel patsientidel
uurida ka reieluu kontralateraalpiirkonda. Teatatud on ka selliste murdude halvast paranemisest.
Patsientidel, kellel kahtlustatakse atüüpilist reieluumurdu, tuleb patsiendi seisundi ja individuaalse
kasu-riski hindamise järel kaaluda bisfosfonaatravi lõpetamist.
Bisfosfonaatravi ajal tuleb patsiente nõustada, et nad teataksid igasugusest valust reie, puusa või
kubeme piirkonnas ning igal nimetatud sümptomitega patsiendil tuleb hinnata võimaliku atüüpilise
reieluumurru esinemist.

Ravim sisaldab laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasipuudulikkuse või
glükoos-galaktoosi imendumishäirega patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Eraldi ravimite koostoimete uuringuid ei ole tehtud, kuid kliiniliste uuringute käigus ei ole leitud
kliiniliselt olulisi koostoimeid teiste ravimitega.

III faasi osteoporoosi uuringutes, kus risedronaatnaatriumi manustati iga päev, kasutasid
atsetüülsalitsüülhapet või teisi mittesteroidseid põletikuvastaseid aineid (MSPVA) vastavalt 33% ja
45% patsientidest. III faasi uuringus annustamisega üks kord nädalas menopausijärgses eas naistele
kasutasid atsetüülsalitsüülhapet või teisi mittesteroidseid põletikuvastaseid aineid vastavalt 57% ja
40% patsientidest. Atsetüülsalitsüülhappe või teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ainete regulaarsete
kasutajate hulgas (manustasid 3 või enam päeva nädalas), keda raviti risedronaatnaatriumiga, oli mao-
sooletrakti ülemise osa kõrvaltoimete esinemissagedus sarnane kontrollrühma patsientidega.

Vajadusel võib risedronaatnaatriumi kasutada samaaegselt östrogeenidega (ainult naistel).

Samaaegselt manustatud mitmevalentseid katioone (nt kaltsium, magneesium, raud ja alumiinium)
sisaldavad ravimid mõjutavad NORIFAZ’i imendumist (vt lõik 4.4).

Risedronaatnaatrium süsteemselt ei metaboliseeru, ei indutseeri tsütokroom P450 ensüümi ja seondub
plasmavalkudega vähesel määral.

Rasedus
Risedronaatnaatriumi kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Loomkatsed on näidanud
kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Võimalik risk inimesele ei ole teada.

Imetamine
Loomkatsed näitavad, et väike kogus risedronaatnaatriumi eritub piima.

NORIFAZ'i ei tohi kasutada raseduse ega rinnaga toitmise ajal.

NORIFAZ'il ei ole toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.

Risedronaatnaatriumi on uuritud III faasi kliinilistes uuringutes, milles osales üle 15000 patsiendi.
Enamus kliinilistes uuringutes täheldatud kõrvaltoimetest olid kerge kuni mõõduka raskusastmega ega
põhjustanud ravi katkestamise vajadust.

Alljärgnevalt on loetletud risedronaadiga võimalikult või tõenäoliselt seotud kõrvaltoimed, mida
täheldati III faasi kliinilistes uuringutes osteoporoosiga menopausijärgses eas naiste 36-kuulisel ravil
risedronaatnaatriumiga 5mg ööpäevas (n=5020) või platseeboga (n=5048). Kõrvaltoimed on esitatud
(sulgudes esinemissagedus vs platseebo), kasutades kõrvaltoimete esinemissageduse tavakohast
jaotust: väga sage (≥l/10); sage (≥l/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100); harv
(≥1/10000 kuni <1/1000); väga harv (<1/10000).

Närvisüsteemi häired
Sage:
peavalu (1,8% vs. 1,4%)

Silma kahjustused
Aeg-ajalt:
iriit*

Seedetrakti häired
Sage:
kõhukinnisus (5,0% vs. 4,8%), düspepsia (4,5% vs. 4,1%), iiveldus (4,3% vs. 4,0%),
kõhuvalu (3,5% vs. 3,3%), diarröa (3,0% vs. 2,7%)
Aeg-ajalt:
gastriit (0,9% vs. 0,7%), ösofagiit (0,9% vs. 0,9%), düsfaagia (0,4% vs.0,2%),
duodeniit (0,2% vs. 0,1%), söögitoru haavand (0,2% vs. 0,2%)
Harv:
glossiit (<0,1% vs. 0,1%), söögitoru ahenemine (<0,1% vs. 0,0%)

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Sage:
luu-ja lihasvalu (2,1% vs. 1,9%)

Uuringud
Harv:
maksafunktsiooni näitajate kõrvalekalded normist*

* III faasi osteoporoosi uuringutes ei olnud esinemissagedus oluline; esinemissagedus põhineb
varasemate kliiniliste uuringute käigus tekkinud kõrvaltoimetel/laboratoorsetel/taastekke leidudel.

Üheaastases topeltpimemeetodil teostatud mitmekeskuselises uuringus, milles võrreldi
risedronaatnaatriumi 5 mg üks kord ööpäevas (n=480) ja risedronaatnaatriumi 35 mg üks kord nädalas
(n=485) osteoporoosiga menopausijärgses eas naistel, olid ohutus- ja talutavusprofiilid kummagi
annuse puhul sarnased. Lisaks teatasid uurijad järgmistest võimalikult või tõenäoliselt ravimiga
seonduvatest kõrvaltoimetest (esinemissagedus kõrgem risedronaatnaatriumi 35 mg rühmas, võrreldes
risedronaatnaatriumi 5 mg rühmaga): seedetrakti häired (1,6% vs. 1,0%) ja valu (1,2% vs. 0,8%).

2-aastases osteoporoosi ravis meestel olid üldine ohutus ja talutavus ravi- ja platseeborühmas
saranased. Kõrvaltoimed olid sarnased naistel esinenud kõrvaltoimetega.

Laboratoorsed leiud: mõnel patsiendil täheldati varast, mööduvat, asümptomaatilist ja kergekujulist
seerumi kaltsiumi-ja fosfaadisisalduse langust.

Järgnevatest kõrvaltoimetest on teatatud lisaks ravimi turuletulekujärgsel kasutamisel
(esinemissagedus teadmata):

Silma kahjustused
Iriit, uveiit

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Lõualuu osteonekroos

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Ülitundlikkus ja nahareaktsioonid, sh angioödeem, generaliseerunud lööve, urtikaaria ja bulloossed
nahareaktsioonid, mõned üksikud raskekujulised, sh Stevensi-Johnsoni sündroomi ja epidermise
toksilise nekrolüüsi juhud ja leukotsütoklastiline vaskuliit.
Juuste väljalangemine.

Immuunsüsteemi häired
Anafülaktiline reaktsioon

Maksa ja sapiteede häired
Tõsine maksahaigus. Enamuses raporteeritud juhtudest oli patsiente ravitud ka teiste ravimitega, mis
teadaolevalt põhjustavad maksahaigust.

Turuletulekujärgselt on teatatud järgmistest kõrvaltoimetest(esinemissagedus - harv):
Atüüpilised subtrohanteerilised ja diafüseaalsed reieluumurrud (bisfosfonaatide klassi kõrvaltoime).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Risedronaatnaatriumi üleannustamise ravi kohta puudub spetsiifiline informatsioon.

Olulise üleannustamise korral võib tekkida seerumi kaltsiumisisalduse langus. Mõnel patsiendil võivad
ilmneda ka hüpokaltseemia nähud ja sümptomid.

Üleannustamise korral tuleb patsientidele anda juua piima või manustada magneesiumi, kaltsiumi või
alumiiniumi sisaldavaid antatsiide, et siduda risedronaatnaatriumi ja vähendada risedronaatnaatriumi
imendumist. Olulise üleannustamise korral võib teha maoloputust, et eemaldada imendumata
risedronaatnaatriumi.

Farmakoterapeutiline rühm: bisfosfonaadid, ATC-kood M05BA07.

Risedronaatnaatrium on püridinüül-bisfosfonaat, mis seondub luu hüdroksüapatiidiga ja inhibeerib
osteoklastide aktiivsusest tingitud luuresorptsiooni. Luuresorptsioon väheneb, samal ajal kui
osteoblastide aktiivsus ja luukoe mineraliseerumine säilivad. Prekliinilistes uuringutes avaldas
risedronaatnaatrium tugevat osteoklastide ja luuresorptsioonivastast toimet ning suurendas annusest
sõltuvalt luukoe massi ja skeleti biomehhaanilist tugevust. Risedronaatnaatriumi toimet tõestati luukoe
ainevahetuse biokeemiliste markerite mõõtmisega farmakodünaamilistes ja kliinilistes uuringutes.
Uuringutes menopausijärgses eas naispatsientidega täheldati luukoe ainevahetuse biokeemiliste
markerite langust 1 kuuga, mis saavutas maksimumi 3...6 kuu jooksul. Luukoe biokeemiliste markerite
langus oli sarnane risedronaat 35 mg ja risedronaat 5 mg üks kord päevas manustamisel 12 kuu jooksul.

Uuringus osteoporoosiga meestel täheldati luukoe biokeemiliste markerite esmast langust kõige varem
3 kuu jooksul ning languse jätkumist 24. kuul.

Postmenopausaalse osteoporoosi ravi
Menopausijärgse osteoporoosi teket soodustavad mitmed riskifaktorid, sh väike luumass, madal
luutihedus, varajane menopaus, suitsetamine ja osteoporoosi pärilik esinemine. Osteoporoosi
kliiniliseks tagajärjeks on luumurrud. Mida rohkem on riskifaktoreid, seda tõenäosem on luumurru
teke.

Selgroo nimmepiirkonna BMD (luu mineraalne tihedus) alusel üheaastases topeltpimemeetodil
teostatud paljukeskuselises uuringus menopausijärgse osteoporoosiga naistel oli risedronaat 35 mg üks
kord nädalas (n=485) terapeutiliselt ekvivalentne risedronaadi annusega 5 mg üks kord päevas
(n=480).

Kliinilises programmis uuriti üks kord päevas manustatava risedronaatnaatriumi mõju reieluu
proksimaalse osa ja lülisambamurru tekke riskile varase ja hilise menopausiga naistel varasema
luumurruga või mitte. Uuringus kasutati päevaannuseid 2,5 mg ja 5 mg ning kõik grupid, sealhulgas
kontrollgrupid, said lisaks kaltsiumi ja D-vitamiini (kui lähteväärtused olid madalad). Uue lülisamba ja
reieluu proksimaalse osa murru absoluutset ja suhtelist riski hinnati esimese juhuni kulunud aja
analüüsi põhjal.

- Kahte platseebogrupiga uuringusse kaasati 3661 menopausijärgses eas naist, vanuses alla 85 aasta,
kellel oli olnud selgroolülimurd. 3-aastane ravi risedronaatnaatriumiga 5 mg päevas vähendas uute
selgroolülimurdude esinemist võrreldes kontrollgrupiga. Vähemalt 2 selgroolüli murruga naistel
vähenes suhteline risk 49% (uusi selgroolüli murde risedronaatnaatriumi rühmas 18,1% ja
platseeborühmas 29,0%) ning 1 selgroolüli murruga naistel 41% (uusi selgroolüli murde
risedronaadi rühmas 11,3% ja platseeborühmas 16,3%). Ravi mõju oli märgatav juba esimese
raviaasta lõpus. Ravi kasulikkust demonstreeriti ka naistel, kellel oli varem esinenud mitmeid
murde. Risedronaatnaatrium 5 mg päevas vähendas ka aastast kehapikkuse kadu kontrollgrupiga
võrreldes.

- Kahte järgnevasse platseebogrupiga uuringusse kaasati menopausijärgses eas naisi vanuses üle 70
aasta, kellest osadel oli varasemaid selgroolülide murde ja osadel mitte. Uuritud naistel vanuses
70...79 aastat oli reieluukaela BMD T-skoor <-3 SD (tootjaskaalal, st -2,5 SD, kui kasutada
NHANES III), ning vähemalt üks täiendav riskifaktor. Üle 80 aasta vanused naised kaasati
uuringusse, kui neil oli vähemalt üks reieluu proksimaalse osa murru mitteluustikuline riskifaktor
või reieluukaela madal luutihedus. Risedronaatnaatriumi efektiivsuse statistiliselt oluline erinevus
platseebost ilmneb üksnes 2,5 mg ja 5 mg päevaste annustega ravitud gruppide ühendandmetes.
Alljärgnevad tulemused põhinevad vaid kliinilise praktika ja osteoporoosi praeguste
definitsioonide alusel määratletud alagruppide a-posteriori analüüsil:
- Alagrupis, kus patsientidel on reieluukaela BMD T-skoor <-2,5 SD (NHANES III) ja vähemalt
üks varasem selgroolüli murd, vähendas 3-aastane ravi risedronaatnaatriumiga reieluu
proksimaalse osa murdude tekke riski 46% kontrollgrupiga võrreldes (risedronaatnaatriumi 2,5
ja 5 mg annustega ühendgrupis oli reieluu proksimaalse osa murdude esinemissagedus 3,8% ja
platseeborühmas 7,4%);
- Andmete alusel võib eeldada, et väga eakate (üle 80-aastased) patsientide puhul on protektiivne
toime vähem väljendunud. Selle põhjuseks võib olla reieluu proksimaalse osa murru mitte-
luustikuliste riskifaktorite osakaalu tõus vananedes.

Nende uuringute teisese tulemusnäitaja analüüs näitas uute selgroolüli murru tekete riski
vähenemist madala reieluukaela luutihedusega patsientidel nii varasema selgroolüli murru
esinemisel kui ilma selleta.

- 3-aastane ravi risedronaatnaatriumiga annuses 5 mg iga päev suurendas luutihedust
kontrollgrupiga võrreldes selgroo nimmepiirkonnas, reieluukaelas, pöörlas ja randmes ning hoidis
ära luukao kodarluus.

- 3-aastase risedronaatnaatriumi manustamisega 5 mg päevas saavutatud luukao pidurdumine osutus
kiiresti pöörduvaks 1-aastase jälgimisperioodi vältel, mil ravimit ei manustatud.

- Pärast menopausijärgses eas naiste 2...3 aastast ravi risedronaatnaatriumiga annuses 5 mg päevas
võetud luubiopsiates täheldati ootuspäraselt mõõdukalt vähenenud luukadu. Risedronaatnaatriumi-
ravi käigus moodustunud luu oli normaalse lamellaarse struktuuri ja luumineralisatsiooniga. Need
andmed koos osteoporoosist tingitud selgroomurdude esinemissageduse vähenemisega
osteoporoosiga naistel näitavad, et kahjulik mõju luukvaliteedile puudub.

Mitmete patsientide endoskoopiline uurimine nii risedronaatnaatriumiga ravitud kui ka kontrollgrupis,
kellel esines mõõdukaid kuni raskeid seedetrakti kaebusi, ei tõendanud raviga seotud mao-,
kaksteistsõrmiksoole- ega söögitoru haavandite teket, kuigi risedronaatnaatriumi grupis täheldati aeg-
ajalt duodeniiti.

Osteoporoosi ravi meestel
2-aastane topeltpimemeetodil teostatud uuring näitas risedronaatnaatrium 35 mg üks kord nädalas
efektiivsust osteoporoosiga meespatsientidel (vanuses 36...84 aastat, n=284, risedronaatnaatrium 35
mg n=191). Kõik patsiendid said lisaks kaltsiumi ja D-vitamiini.

BMD tõusu täheldati juba 6 kuu möödudes pärast ravi alustamist risedronaatnaatriumiga. 2-aastane
ravi risedronaatnaatriumiga 35 mg üks kord nädalas suurendas selgroo nimmeosa, reieluukaela, pöörla
ja kogu puusaluu mineraalset tihedust (BMD) võrreldes platseeboga. Luumurde vähendavat toimet
selles uuringus ei täheldatud.

Risedronaatnaatriumi toime luule (BMD tõus ja BTM langus) on meestel ja naistel sarnane.

Lapsed
Risedronaatnaatriumi ohutust ja tõhusust uuriti kolmeaastases uuringus (randomiseeritud, topeltpime,
platseebokontrolliga, mitmekeskuseline, paralleelgrupiga üheaastane uuring, millele järgnes
kaheaastane avatud ravi) kerge kuni mõõduka osteogenesis imperfecta diagnoosiga 4...16 aastasel
lapsel. Selles uuringus manustati 10...30 kg kaaluvatele patsientidele 2.5 mg risedronaati ööpäevas ja
rohkem kui 30 kg kaaluvatele patsientidele 5 mg risedronaati ööpäevas.
Pärast üheaastase randomiseeritud, topeltpimeda, platseebokontrolliga etapi lõppu täheldati
statistiliselt olulist selgroo nimmeosa BMD kasvu risedronaadi grupis võrrelduna platseebogrupiga;
samas täheldati vähemalt 1 uue morfomeetrilise selgroolüli murruga (röntgenoloogiliselt tuvastatud)
patsientide arvu kasvu risedronaadi grupis võrrelduna platseebogrupiga. Üheaastase topeltpimeda
perioodi jooksul oli kliinilisest luumurrust teatanud patsientide osakaal 30,9% risedronaadi grupis ja
49,0% platseebogrupis.
Avatud ravi perioodil, mil kõikidele patsientidele manustati risedronaati (12. kuust kuni 36. kuuni),
kinnitati kliinilisi luumurde 65,3% patsientide poolt, kes algul olid randomiseeritud platseebogruppi ja
52,9% patsientide poolt, kes algul olid randomiseeritud risedronaadi gruppi. Üldiselt on tulemused
ebapiisavad selleks, et soovitada risedronaatnaatriumi annustamist lastele, kellel on kerge kuni
mõõdukas osteogenesis imperfecta.

Imendumine
Pärast suukaudset manustamist on imendumine suhteliselt kiire (t ~1 tund) ja see on annusest
max
sõltumatu uuritud vahemiku piires (ühekordse annuse uuring 2,5...30 mg; mitmekordse annuse
uuringud 2,5...5 mg päevas ning kuni 50 mg üks kord nädalas manustatuna). Tableti keskmine
suukaudne biosaadavus on 0,63% ja väheneb, kui risedronaatnaatriumi manustatakse koos toiduga.
Biosaadavus meestel ja naistel on sarnane.

Jaotumine
Keskmine jaotusruumala püsitasakaalu tingimustes on inimestel 6,3 l/kg. 24% seondub
plasmavalkudega.

Metabolism
Risedonaatnaatriumi süsteemse metabolismi kohta puuduvad tõendid.

Eritumine
Ligikaudu pool imendunud annusest eritub uriiniga 24 tunni jooksul ja 85% intravenoossest annusest
eritub uriiniga 28 päevaga. Keskmine neerukliirens on 105 ml/min ja keskmine üldine kliirens 122
ml/min, erinevus tuleneb tõenäoliselt imendumisest luudesse. Neerukliirens ei ole sõltuv
kontsentratsioonist ja see on lineaarses seoses kreatiniini kliirensiga. Imendumata risedronaatnaatrium
eritub muutumatul kujul väljaheitega. Pärast suukaudset manustamist näitab kontsentratsiooni - aja
graafik eliminatsiooni 3-faasilisust lõpliku poolväärtusajaga 480 tundi.

Patsientide erigrupid:
Eakad: annuse kohandamine ei ole vajalik.

Atsetüülsalitsüülhappe/MSPVA-de kasutajad: atsetüülsalitsüülhappe või MSPVA-de regulaarsetel
kasutajatel (3 või enam päeva nädalas) oli seedetrakti ülaosa kõrvaltoimete esinemissagedus
risedronaatnaatriumiga ravitud patsientidel ja kontrollgrupis sarnane.

Toksikoloogilistes uuringutes rottide ja koertega täheldati risedronaatnaatriumi annusest sõltuvat
toksilist mõju maksale, rottidel ensüümide aktiivsuse tõusu koos histoloogiliste muutustega.
Nimetatud tähelepanekute kliiniline tähtsus on teadmata. Inimeste terapeutilist annust ületavate
annuste manustamisel rottidele ja koertele täheldati toksilist toimet munanditele. Närilistel esines
sageli annusest sõltuvat ülemiste hingamisteede ärritust. Samasugust toimet on täheldatud ka teistel
bisfosfonaatidel. Pikemaajalistes uuringutes närilistega täheldati kahjulikku toimet alumistele
hingamisteedele, kuid nende leidude kliiniline tähendus on teadmata. Reproduktsioonitoksilisuse
uuringutes täheldati kliinilistele annustele lähedaste annustega ravitud rottide loodetel rinnaluu ja/või
koljuluu luustumismuutusi ning hüpokaltseemiat ja suremust tiinuse lõpule kandnud emasloomade
hulgas.
Teratogeenust ei ilmnenud manustamisel rottidele annustes 3,2 mg/kg päevas ja küülikutele 10 mg/kg
päevas, kusjuures andmed on olemas vaid väikese arvu küülikute kohta. Toksilisus emasloomale
takistas suuremate annuste uurimist.
Prekliinilised genotoksilisuse ja kartsinogeensuse uuringud ei näidanud märkimisväärseid riske
inimestele.

Tableti sisu:

Laktoosmonohüdraat
Mikrokristalliline tselluloos
Krospovidoon
Magneesiumstearaat.

Tableti kate:
Kollane raudoksiid (E 172)
Punane raudoksiid (E 172)
Hüpromelloos
Hüdroksüpropüültselluloos
Kolloidne veevaba ränidioksiid
Titaandioksiid (E 171)
Makrogool 400
Makrogool 8000

Ei kohaldata.

3 aastat

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Valge PVC/PVDC laminaat ja alumiiniumkattega blistrid pappkarbis.
Pakendis 2, 4, või 12 tabletti .
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded puuduvad.