MIRTAZAPIN ACTAVIS

Depressiooni ravi täiskasvanutel.

Täiskasvanud
Efektiivne ööpäevane annus on tavaliselt vahemikus 15 mg ja 45 mg, algannus on 15 või 30 mg.
Mirtasapiin hakkab tavaliselt toimet avaldama pärast 1...2-nädalast ravi. Sobiva annusega ravi peaks
andma positiivse ravivastuse 2...4 nädala jooksul. Ebapiisava ravivastuse puhul võib annust
suurendada kuni maksimaalse annuseni. Kui ravivastus ei ilmne ka järgneva 2...4 nädala jooksul,
tuleb ravi lõpetada.

Eakad
Soovitatav annus on sama mis täiskasvanutel. Rahuldava ja ohutu ravivastuse saavutamiseks tuleb
eakatel patsientidel annust suurendada tähelepaneliku jälgimise all.

Lapsed
Mirtazapin Actavis'e ohutus ja efektiivsus lastel vanuses 0 kuni 18 aastat pole veel tõestatud.

Mirtazapin Actavis't ei tohi kasutada lastel ja alla 18-aastastel noorukitel, kuna kahes lühiajalises
kliinilises uuringus ei näidatud selle efektiivsust (vt lõik 5.1) ning ohutusprobleemide tõttu (vt lõigud
4.4, 4.8 ja 5.1).

Neerukahjustus
Mõõduka kuni raske neerukahjustusega (kreatiniini kliirens <40 ml/min) patsientidel võib
mirtasapiini kliirens olla vähenenud. Mirtasapiini määramisel selle grupi patsientidele tuleb seda
arvesse võtta (vt lõik 4.4).

Maksakahjustus
Maksakahjustusega patsientidel võib mirtasapiini kliirens olla vähenenud. Seda tuleb arvesse võtta,
kui Mirtazapin Actavis’t määratakse selle grupi patsientidele, seda eriti raske maksakahjustuse
puhul, kuna raske maksakahjustusega patsiente ei ole uuritud (vt lõik 4.4).

Mirtasapiini eliminatsiooni poolväärtusaeg on 20…40 tundi ja ravim on seetõttu sobiv kasutamiseks
üks kord ööpäevas. Soovitavalt tuleks ravimit manustada ühekordse õhtuse annusena vahetult enne
magamaminekut. Ööpäevase annuse võib jagada ka kaheks ja manustada hommikul ja õhtul enne
magamaminekut. Suurem annus tuleks võtta õhtuti.

Depressiooniga patsientide ravi peaks kestma piisavalt pika aja vältel, vähemalt 6 kuud, et tagada
neil
sümptomite kadumine.

Ravi mirtasapiiniga sovitatakse lõpetada järk-järgult, et vältida ärajätunähtude ilmnemist (vt lõik
4.4).

Tablette võetakse suu kaudu. Tablett laguneb kiiresti ja selle võib alla neelata ilma veeta.

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
Mirtasapiini samaaegne kasutamine koos monoaminooksidaasi (MAO) inhibiitoritega (vt lõik 4.5).

Lapsed
Mirtazapin Actavis't ei tohi kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite ravimisel. Kliinilistes
uuringutes esines antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel platseebogrupiga võrreldes rohkem
suitsidaalset käitumist (enesetapukatseid ja suitsiidimõtteid) ja vaenulikkust (peamiselt vägivaldsust,
vastanduvat käitumist ja viha). Kui kliiniline seisund siiski nõuab ravi alustamist, tuleb patsienti
suitsidaalse käitumise sümptomite tekke osas hoolikalt jälgida. Lisaks ei ole küllaldaselt ohutusalast
teavet ravimi kasutamise pikaajalise mõju kohta laste ja noorukite kasvamisele, küpsemisele ja
kognitiivsele ning käitumuslikule arengule.

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine
Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite)
suurenenud ohuga, mis püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda
esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise
ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht
suureneda.
Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi
alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või -katseks ning neid tuleb ravi ajal
hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud
platseebo-kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-
aastaste patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga.
Antidepressantide ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide,
põhjalik järelvalve, seda eriti ravi alguses ja annuse muutmise järel. Patsiente (ja nende hooldajaid)
tuleb teavitada vajadusest jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa
arvatud uute sümptomite teke), suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes
käitumises ning pöörduda sellistel juhtudel koheselt arsti poole.
Suitsiidiohu tõttu peaks, eriti ravi algusfaasis, patsiendile andma kätte ainult piiratud arvu Mirtazapin
Actavis’e suus dispergeeruvaid tablette.

Luuüdi supressioon
Mirtasapiini kasutamise ajal on täheldatud luuüdi supressiooni, mis väljendub tavaliselt
granulotsütopeenia või agranulotsütoosina Pöörduvat agranulotsütoosi täheldati mirtasapiiniga
läbiviidud kliiniliste uuringute käigus harva. Turuletulekujärgsel perioodil on mirtasapiini puhul
väga harva täheldatud agranulotsütoosi, enamuses juhtudel pöörduvat, kuid mõnedel juhtudel
surmaga lõppevat. Enamasti on surmaga lõppenud juhud esinenud üle 65-aastastel patsientidel. Arst
peaks olema tähelepanelik, kui tekivad sellised sümptomid nagu palavik, kurguvalu, stomatiit või
muud infektsioonile viitavad sümptomid. Selliste nähtude ilmnemisel tuleb ravi katkestada ja teha
vereanalüüs.

Ikterus
Ikteruse ilmnemisel tuleb ravi lõpetada.

Jälgimist nõudvad seisundid
Ravimi ettevaatlik annustamine ja patsiendi regulaarne ning hoolikas jälgimine on vajalikud
patsientide puhul, kellel on:
- epilepsia ja orgaaniline ajusündroom. Kuigi kliiniliste kogemuste alusel võib nii mirtasapiini kui
ka teiste antidepressantidega ravitud patsientidel harva esineda epilepsiahooge, tuleb rakendada
ettevaatust krambianamneesiga patsientide ravimisel Mirtazapin Actavis’ega. Krampide
esinemisel või krampide esinemissageduse suurenemisel tuleb ravi katkestada.
- maksakahjustus. Pärast ühekordset 15 mg suukaudset mirtasapiini annust oli kerge kuni
mõõduka maksakahjustusega patsientidel mirtasapiini kliirens ligikaudu 35% väiksem võrreldes
normaalse maksafunktsiooniga patsientidega. Keskmine mirtasapiini plasmakontsentratsioon oli
suurenenud ligikaudu 55%.
- neerukahjustus. Pärast ühekordset 15 mg suukaudset mirtasapiini annust oli mõõduka (kreatiniini
kliirens <40 ml/min) ja raske (kreatiniini kliirens ≤10 ml/min) neerukahjustusega patsientide
mirtasapiini kliirens vähenenud vastavalt ligikaudu 30% ja 50% võrreldes normaalse
neerufunktsiooniga patsientidega. Mirtasapiini keskmine plasmakontsentratsioon oli suurenenud
vastavalt ligikaudu 55% ja 115%. Kerge neerukahjustusega (kreatiniini kliirens <80 ml/min)
patsientidel kontrollgrupiga võrreldes olulist erinevust ei leitud.
- südamehaigused, nagu juhtehäired, stenokardia ja hiljutine müokardiinfarkt, mille puhul on
vajalikud tavalised ettevaatusabinõud ja olla ettevaatlik teiste ravimite samaaegse manustamise
korral.
- madal vererõhk.
- suhkurtõbi. Suhkurtõvega patsientidel võivad antidepressandid mõjutada glükeemilist kontrolli.
Võimalik, et insuliini ja/või suukaudsete hüpoglükeemiliste ravimite annust tuleb kohandada;
soovitatav on hoolikas jälgimine.

Nagu teistegi antidepressantide korral, tuleks arvesse võtta järgmist:
- Patsientidel, kes põevad skisofreeniat või teisi psüühikahäireid, võivad psühhootilised nähud
antidepressantide manustamisel süveneda; süveneda võivad samuti paranoilised mõtted.
- Kui ravitakse bipolaarse häire depressiivset faasi, võib see üle minna maniakaalseks faasiks.
Mania/hüpomania anamneesiga patsiente peab hoolikalt jälgima. Juhul, kui patsient läheb
maniakaalsesse faasi, tuleb mirtasapiinravi katkestada.
- Kuigi mirtasapiin ei tekita sõltuvust, näitavad turuletulekujärgsed andmed, et pärast ravimi
pikaajalist kasutamist võib ravi järsk katkestamine põhjustada ärajätunähtude esinemist. Enamus
ärajätunähtudest on kerged ja taanduvad iseenesest. Erinevate ärajätunähtude hulgas on kõige
sagedamini teatatud pearinglusest, agitatsioonist, ärevusest, peavalust ja iiveldusest. Kuigi neist
sümptomitest on teatatud kui ärajätunähtudest, peab silmas pidama, et need sümptomid võivad
olla seotud ka muu olemasoleva haigusega. Nagu lõigus 4.2 on soovitatud, tuleb mirtasapiinravi
lõpetada järk-järgult.
- Ettevaatust peab rakendama patsientide puhul, kellel on urineerimishäired, nagu prostata
hüpertroofia ja patsiendid, kellel esineb äge kitsanurga glaukoom ning silma siserõhu tõus (kuigi
mirtasapiiniga kaasnevate probleemide tõenäosus on vähese antikolinergilise toime tõttu väga
väike).
- Akatiisia/psühhomotoorne rahutus: antidepressantide kasutamist on seostatud akatiisia tekkega,
mida iseloomustab subjektiivselt ebamugav või häiriv rahutus ning liikumisvajadus, millega
sageli kaasneb võimetus paigal istuda või seista. Selliseid nähte võib kõige tõenäolisemalt
esineda ravi esimesel paaril nädalal. Kui patsientidel on tekkinud sellised sümptomid, võib
annuse suurendamine olla kahjulik.

Hüponatreemia
Hüponatreemia esinemisest, mis on tõenäoliselt põhjustatud antidiureetilise hormooni liignõristusest
(SIADH), on mitrasapiini kasutamisel teatatud väga harva. Erilist tähelepanu tuleb rakendada
riskigrupi patsientide puhul, nagu eakad patsiendid või patsiendid, kes saavad samaaegselt ravimeid,
mis võivad põhjusta hüponatreemiat.

Serotoniinisündroom
Koostoime serotonergiliste toimeainetega: kui selektiivseid serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid
(SSRI-d) kasutatakse koos teiste serotonergiliste toimeainetega (vt lõik 4.5), võib ilmneda
serotoniinisündroom. Serotoniinisündroomi sümptomiteks võivad olla hüpertermia, rigiidsus,
müokloonus, autonoomse närvisüsteemi ebastabiilsus koos võimaliku elutähtsate näitajate kiire
muutumisega, vaimse seisundi muutused, sh segasus, ärritatavus, äärmuslik agiteeritus, mis võivad
progresseeruda deliiriumi ja koomani. Selliste toimeainete koosmanustamisel mirtasapiiniga tuleb
olla ettevaatlik ning patsienti tuleb jälgida. Selliste sümptomite ilmnemisel tuleb mirtasapiin-ravi
katkestada ning alustada toetava sümptomaatilise raviga. Turuletulekujärgsed andmed näitavad, et
kui patsiente ravitakse ainult mirtasapiiniga, esineb serotoniinisündroomi väga harva (vt lõik 4.8).

Eakad patsiendid
Eakad patsiendid on sageli tundlikumad, eriti antidepressantide kõrvaltoimete suhtes. Mirtasapiini
kliiniliste uuringute käigus ei ole täheldatud eakate patsientide puhul suuremat kõrvaltoimete
esinemissagedust kui teistes vanusegruppides.

Aspartaam
Mirtazapin Actavis sisaldab aspartaami, mis on fenüülalaniini allikaks. See võib olla ohtlik
fenüülketonuuriaga patsientidele.

Farmakodünaamilised - Mirtasapiini ei tohi manustada koos MAO inhibiitoritega ega kahe nädala jooksul pärast ravi
lõpetamist MAO inhibiitoritega. Vastupidisel juhul peab mirtasapiinravi saavate patsientide
puhul mööduma ligikaudu kaks nädalat, enne kui neile võib rakendada ravi MAO inhibiitoritega
(vt lõik 4.3). Peale selle, nagu ka SSRI-de puhul, võib samaaegne kasutamine serotonergiliste toimeainetega (L-trüptofaan, triptaanid, tramadool, linesoliid, SSRI-d,
venlafaksiin, liitium ja naistepuna -Hypericum perforatum- sisaldavad preparaadid) põhjustada
serotoniiniga seotud nähtude ilmnemise (serotoniinisündroom: vt lõik 4.4). Nende toimeainete
kombineerimisel mirtasapiiniga tuleb rakendada ettevaatust ja hoolikat kliinilist jälgimist.
- Mirtasapiin võib suurendada bensodiasepiinide ja teiste rahustite sedatiivset toimet (eriti enamus
antipsühhootikume, antihistamiin H1 antagonistid, opioidid). Nende ravimite ordineerimisel
koos mirtasapiiniga tuleb olla ettevaatlik.
- Mirtasapiin võib suurendada alkoholi kesknärvisüsteemi pärssivat toimet. Seetõttu tuleb
soovitada patsientidel ravi ajal mirtasapiiniga alkohoolseid jooke mitte tarbida.
- Annuses 30 mg ööpäevas põhjustas mirtasapiin väikese, kuid statistiliselt olulise tõusu
rahvusvaheliselt normaliseeritud standardis (INR) haigetel, keda raviti varfariiniga. Kuna
mirtasapiini suuremate annuste korral ei saa välistada veelgi tugevamat mõju, on soovitatav
jälgida patsiendi INR taset mirtasapiini ja varfariini samaaegse ravi korral.

Farmakokineetilised koostoimed
- CYP3A4 indutseerijad karbamasepiin ja fenütoiin suurendavad mirtasapiini kliirensit peaaegu
kahekordselt, mille tagajärjeks on mirtasapiini kontsentratsiooni vastavalt 60%-line ja 45%-line
vähenemine vereplasmas. Kui lisaks mirtasapiinravile manustada karbamasepiini või mõnda teist
maksa metabolismi indutseerijat (nt rifampitsiin), võib olla vajalik mirtasapiini annuse
suurendamine. Kui ravi nende ravimitega lõpetatakse, võib olla vajalik mirtasapiini annust
vähendada.
- Koosmanustamine CYP3A4 tugeva inhibiitori ketokonasooliga on suurendanud mirtasapiini
maksimaalset kontsentratsiooni vereplasmas ja kontsentratsioonikõvera alust pindala (AUC)
vastavalt ligikaudu 40% ja 50%.
- Kombinatsioonis tsimetidiiniga (CYP1A2, CYP2D6 ja CYP3A4 nõrk inhibiitor) võib
mirtasapiini keskmine kontsentratsioon vereplasmas suureneda rohkem kui 50% võrra. CYP3A4
tugevate inhibiitorite, HIV proteaasi inhibiitorite, asooli rühma seenevastaste ravimite,
erütromütsiini, tsimetidiini või nefasodooni koosmanustamisel mirtasapiiniga tuleb olla
ettevaatlik ja vajadusel selle annust vähendada.
- Ravimite koostoimete uuringud ei ole näidanud olulist farmakokineetilist toimet kui samaaegselt
mirtasapiiniraviga manustati paroksetiini, amitriptülliini, risperidooni või liitiumi.

Rasedus
Piiratud andmed mirtasapiini kasutamise kohta rasedatel naistel ei näita kaasasündinud väärarengute
suurenenud riski. Loomkatsed ei ole näidanud mingeid kliiniliselt olulisi teratogeenseid toimeid,
kuid siiski on täheldatud arengutoksilisust (vt lõik 5.3).

Epidemioloogilised andmed viitavad sellele, et SSRI-de kasutamine raseduse ajal, eriti raseduse
hilisemates staadiumites, võib suurendada püsiva pulmonaalse hüpertensiooni riski vastsündinutel
(PPHV). Kuigi uuringutes pole leitud seost mirtasapiinravi ning PPHV vahel, ei saa potentsiaalset
riski siiski välistada, võttes arvesse sarnaseid toimemehhanisme (serotoniini kontsentratsiooni
suurenemine).

Rasedatele naistele määramisel tuleb olla ettevaatlik. Kui Mirtazapin Actavis’t kasutatakse kuni
sünnituseni või vahetult enne sünnitust, on soovituslik vastsündinut postnataalselt jälgida võimalike
ärajätunähtude osas.

Imetamine
Loomkatsed ja piiratud andmed inimeste kohta on näidanud, et mirtasapiin eritub rinnapiima ainult
väga väikestes kogustes. Otsus, kas jätkata/katkestada imetamine või kas jätkata/katkestada ravi
Mirtazapin Actavis'ega, tuleb vastu võtta, arvestades imetamise kasu lapsele ja Mirtazapin Actavis'e
ravi kasu naisele.

Mirtasapiinil on vähene kuni mõõdukas toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.
Mirtasapiin võib kahjustada keskendumis- ja reaktsioonivõimet (eriti ravi alguses). Patsiendid
peavad vältima potentsiaalselt ohtlike, tähelepanu- ja head kontsentratsioonivõimet nõudvate
ülesannete täitmist, nagu mootorsõiduki juhtimine või masinatega töötamine.

Depressiivsetel patsientidel esineb seoses haiguse endaga palju erinevaid sümptomeid. Seetõttu võib
mõnikord olla raske kindlaks teha, missugused sümptomid on põhjustatud haigusest ja missugused
on seotud mirtasapiinraviga.

Kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimed, mis on ilmnenud enam kui 5%-l randomiseeritud
platseebokontrollitud uuringutes osalenud mirtasapiinravi saanud patsientidel (vt allpool), on unisus,
sedatsioon, suukuivus, kehakaalu tõus, suurenenud söögiisu, pearinglus ja väsimus.

Kõiki patsiente (sh muud näidustused peale depressiooni), kes on osalenud randomiseeritud
platseebokontrollitud uuringutes, on hinnatud mirtasapiini kõrvaltoimete suhtes. Meta-analüüs
hõlmas 20 uuringut, kus planeeritud ravikuur kestis kuni 12 nädalat ja milles osales 1501 patsienti
(134 patsiendiaastat), kes said kuni 60 mg mirtasapiini ja 850 patsienti (79 patsiendiaastat), kes said
platseebot. Platseeboga võrreldavuse huvides jäeti nende uuringute laiendatud faasid kõrvale.

Tabel 1 toob välja kategoriseeritud kõrvaltoimete juhtumid, mille esinemissagedus oli kliinilistes
uuringutes mirtasapiiniga ravimisel statistiliselt oluliselt suurem võrreldes platseeboga ja millele on
lisatud spontaansetest teatistest kõrvaltoimed. Spontaansetest teatistest saadud kõrvaltoimete
esinemissagedus lähtub nende juhtude esinemissagedusest kliinilistes uuringutes. Spontaansetest
teatistest saadud kõrvaltoimete esinemissagedus, mille puhul mirtasapiini randomiseeritud
platseebokontrollitud uuringutes juhtusid ei esinenud, on klassifitseeritud kui „Esinemissagedus
teadmata“.

Tabel 1. Mirtasapiini kõrvaltoimed

Organsüsteem
Väga sage (≥
Sage
Aeg-ajalt
Harv
Esinemissagedus
klass
1/10)
(≥ 1/100
(≥ 1/1000
(≥ 1/10 000
teadmata
kuni < 1/10)
kuni < 1/100)
kuni <1/1000)
Vere ja
Luuüdi
supressioon
lümfisüsteemi
(granulotsüto-
häired
peenia,
agranulotsütoos,
aplastiline
aneemia,
trombotsütopeenia)
Eosinofiilia
Endokriin-
Ebaadekvaatne
süsteemi häired
antidiureetilise
hormooni
sekretsioon
Ainevahetus- ja
Söögiisu
Hüponatreemia
toitumishäired
suurenemine1
Psühhiaatrilised
Ebanormaal-
Õudus-
Agressioon Suitsiidimõtted6
häired
sed unenäod,
unenäod2
Suitsidaalne
Segasus,
Mania,
käitumine6
Ärevus 2,5,
Agiteeritus2,
Unetus 3.5
Hallutsinat-
sioonid,
Psühho-
motoorne
rahutus (sh
akatiisia,
hüperkineesia)
Närvisüsteemi
Unisus1, 4
Letargia1
Paresteesia2
Müokloonus Konvulsioonid
häired
Sedatsioon1, 4
Pearinglus
“Rahutute”
Serotoniini-
Peavalu2
Treemor
jalgade
sündroom
sündroom
Oraalne paresteesia
Sünkoop
Düsartria
Vaskulaarsed
Ortostaatiline
Hüpotensioon2

häired
hüpotensioon
Seedetrakti häired Suukuivus Iiveldus3
Oraalne
Pankreatiit Suu
turse
Kõhulahtisus2 hüpoesteesia
Suurenenud
Oksendamine2
süljeeritus
Maksa ja
Seerumi

sapiteede häired
transaminaasi-
de aktiivsuse
tõus
Naha ja
Eksanteem2
Stevensi-Johnsoni
nahaaluskoe
sündroom
kahjustused
Bulloosne
dermatiit
Multiformne
erüteem
Toksiline
epidermaalne
nekrolüüs
Lihas-skeleti ja
Artralgia



sidekoe
Müalgia
kahjustused
Seljavalu1
Üldised häired ja
Perifeersed
Somnambulism
manustamiskoha
tursed1
reaktsioonid
Väsimus
Uuringud
Kehakaalu




suurenemine1
1) Kliinilistes uuringutes oli nende nähtude esinemissagedus statistiliselt oluliselt sagedam mirtasapiiniga
ravimisel võrreldes platseeboga.
2) Kliinilistes uuringutes esines neid nähtusid sagedamini platseeboga ravimisel kui mirtasapiiniga ravimisel,
kuid nende esinemissagedus ei olnud statistiliselt oluliselt suurem.
3) Kliinilistes uuringutes esines neid nähtusid statistiliselt oluliselt sagedamini platseeboga ravimisel kui
mirtasapiiniga ravimisel.
4) NB! Annuse vähendamine ei põhjusta reeglina väiksemat unisust/sedatsiooni, kuid võib halvendada
antidepressiivset toimet.
5) Üldiselt võib antidepressantidega ravimisel tekkida või süveneda ärevus ja unetus (mis võivad olla
depressiooni sümptomid). Mirtasepiinravi korral on teatatud ärevuse ja unetuse tekkimisest või süvenemisest.
6) Mirtasepiinravi ajal või peatselt pärast ravi lõpetamist on teatatud suitsiidimõtete ja suitsidaalse käitumise
juhtudest (vt lõik 4.4).

Kliiniliste uuringute laboratoorsetes hinnangutes on täheldatud transaminaaside ja
gammaglutamüültransferaasi mööduvat tõusu (kuigi sellega seotud kõrvaltoimete esinemissagedus ei
ole statistiliselt oluliselt suurem mirtasapiiniga ravimisel võrreldes platseeboga).
Lapsed
Järgmiseid kõrvaltoimeid täheldati lastel läbi viidud kliinilistes uuringutes sageli: kehakaalu tõus,
urtikaaria ja hüpertriglütserideemia (vt ka lõik 5.1).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Senine kliiniline kogemus mirtasapiini üleannustamise kohta näitab, et sümptomid on tavaliselt
kerged. On täheldatud kesknärvisüsteemi pärssimist koos desorientatsiooni ja pikaajalise
sedatsiooniga, millega on kaasnenenud tahhükardia ja kerge hüper- või hüpotensioon.
Terapeutilistest annustest palju suuremate annuste, eriti erinevate ravimite samaaegsel
üleannustamisel on võimalik raskemate sümptomite teke (sealhulgas surmaga lõppevad).
Üleannustamise korral tuleb rakendada sobivat sümptomaatilist ja toetavat ravi elutähtsate
funktsioonide jaoks. Tuleb kaaluda ka aktiivsöe või maoloputuse võimalust.

Farmakoterapeutiline rühm: teised antidepressandid.
ATC kood: N06AX11

Toimemehhanism
Mirtasapiin on kesknärvisüsteemi toimiv presünaptiline α2 antagonist, mis suurendab tsentraalset
noradrenergilist ja serotonergilist neurotransmissiooni. Serotonergiline neurotransmissioon toimub
spetsiifiliselt 5-HT1 retseptorite abil, sest mirtasapiin blokeerib 5-HT2 ja 5-HT3 retseptorid.
Mõlemal mirtasapiini enantiomeeril on eeldatavasti antidepressiivne toime, nii et S(+) enantiomeer
blokeerib α2 ja 5-HT2 retseptorid ning R(-) enantiomeer blokeerib 5-HT3 retseptorid.

Mirtasapiini sedatiivne toime põhineb tema H1-antagonistlikul toimel. Mirtasapiinil puudub
praktiliselt antikolinergiline toime ning terapeutilistes annustes ei oma ta kardiovaskulaarsüsteemile
kliiniliselt olulist toimet.

Lapsed
Kaks randomiseeritud, topeltpimedat, platseebokontrollitud depressiooniga lastel (n=259) vanuses 7
kuni 18 aastat läbi viidud uuringut, kus kasutati paindlikku annust esimese 4 nädala jooksul (15...45
mg mirtasapiini), millele järgnes järgmise 4 nädala jooksul fikseeritud annus (15, 30 või 45 mg
mirtasapiini), ei näidanud esmases ja kõikides teisestes tulemusnäitajates märkimisväärseid erinevusi
mirtasapiini ja platseebogrupi vahel. Märkimisväärset kehakaalu tõusu (≥7%) täheldati 48,8%
mirtasapiiniga ravitud isikutel võrreldes 5,7% platseebogrupis. Sageli täheldati ka urtikaariat (11,8%
vs 6,8%) ja hüpertriglütserideemiat (2,9% vs 0%).

Imendumine
Pärast mirtasapiini suukaudset manustamist imendub aktiivne toimeaine mirtasapiin kiiresti ja
täielikult (biosaadavus ligikaudu 50%) ning maksimaalne kontsentratsioon vereplasmas saabub
ligikaudu 2 tunni pärast.

Jaotumine
Mirtasapiin seondub vereplasma valkudega ligikaudu 85% ulatuses.

Eritumine
Eliminatsiooni keskmine poolväärtusaeg on 20…40 tundi; mõnikord on kirjeldatud ka pikemat
poolväärtusaega, kuni 65 tundi, ja noortel meestel lühemat poolväärtusaega. Eliminatsiooni
poolväärtusaeg on piisavalt pikk, et õigustada ühekordse ööpäevase annuse manustamist. Püsiv
kontsentratsioon vereplasmas saabub 3…4 päeva jooksul ning seejärel kumulatsiooni enam ei toimu.

Lineaarsus/mittelineaarsus
Soovitatud annuste vahemikus on mirtasapiini farmakokineetika lineaarne. Toit ei mõjuta
mirtasapiini farmakokineetikat.

Biotransformatsioon
Mirtasapiin metaboliseerub ulatuslikult ning elimineerub uriini ja väljaheitega mõne päeva jooksul.
Biotransformatsiooni peamised teed on demetüleerimine ja oksüdatsioon, millele järgneb
konjugatsioon. In vitro uuringud inimese maksa mikrosoomidega on näidanud, et tsütokroom P450
ensüümid CYP2D6 ja CYP1A2 on seotud mirtasapiini 8-hüdroksümetaboliidi moodustamisega, aga
CYP3A4 on arvatavasti seotud N-demetüül- ja N-oksiid-metaboliidi moodustumisega.
Demetüleeritud metaboliit on farmakoloogiliselt aktiivne ning omab ilmselt samasugust
farmakokineetilist profiili nagu metaboliseerumata lähteaine.
Mirtasapiini kliirens võib neeru- või maksakahjustuse korral väheneda.

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, kartsinogeensuse või genotoksilisuse mittekliinilised
uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.
Reproduktsioonitoksilisuse uuringutes rottide ja küülikutega ei täheldatud teratogeenseid toimeid.
Kahekordse süstemaatilise annuse puhul, võrreldes inimeste maksimaalse terapeutilise annusega,
esines rottidel implantatsioonijärgse kao suurenemist, poegade sünnikaalu vähenemist ning poegade
ellujäämisprotsendi vähenemist esimese kolme imetamispäeva jooksul.
Mitmest geenmutatsiooni ning kromosoomi- ja DNA kahjustuse testist ilmnes, et mirtasapiin ei ole
genotoksiline. Rottidega läbiviidud kantserogeensusuuringutes avastatud kilpnäärmekasvajad ja
hiirte kantserogeensusuuringutes avastatud hepatotsellulaarsed kasvajad on arvatavasti
liigispetsiifilised, mitte maksaensüümi indutseerijate kõrgete annuste pikaajalise kasutamisega
seotud genotoksilised vastused.

Mannitool
Mikrokristalne tselluloos
Raske magneesiumkarbonaat
Hüdroksüpropüültselluloos
Krospovidoon
Kolloidne veevaba ränidioksiid
L-metioniin

Mikrokristalne tselluloos ja guaar-kummi (Avicel CE-15)
Aspartaam (E 951)
Apelsinimaitseaine
Magneesiumstearaat

Ei kohaldata.

3 aastat.

Blister: Hoida originaalpakendis, niiskuse ja valguse eest kaitstult.
Tabletipurk: Hoida originaalpakendis tihedalt suletuna, niiskuse ja valguse eest kaitstult.

Al/Al blister:
Pakendi suurus: 6, 18, 30, 48, 90, 96, 180 (18 x 10 haiglapakend) tabletti.
Al/Al lahti-kooritav, perforeeritud üksikannuseline blister:
Pakendi suurus: 6, 18, 30, 48, 90, 96, 180 (18 x 10 haiglapakend) tabletti.
Polüpropüleen või HDPE tabletipurk LDPE või LDPE/HDPE korgiga ja kuivatusainega.
Pakendi suurus: 50 ja 100 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded puuduvad.