LEKOKLAR 500 MG

Klaritromütsiinile tundlike mikroorganismide poolt põhjustatud infektsioonid: tonsillofarüngiit, otiit
(alternatiivina penitsilliinallergia korral), sinusiit, kroonilise bronhiidi ägenemine, pneumoonia, naha-ja pehmete kudede infektsioon, erütrasm, klamüdioos, atüüpilised mükobakterioosid, mükoplasmoos,
läkaköha, difteeria, kampülobakterioos, Helicobacter pylori infektsiooniga seotud peptilise haavandi
kombineeritud ravi.

Märkus. Antimikroobsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke kehtivaid
juhiseid.

Kliiniliselt oluline toimespekter. Bordetella, Campylobacter, Chlamydia, Corynebacterium
diphtheriae, Corynebacterium minutissimum, Helicobacter pylori, Haemophilus influenzae (esineb
resistentseid tüvesid), Legionella, Moraxella catarrhalis, Mycobacterium avium complex,
Mycoplasma, Staphylococcus (esineb resistentseid tüvesid), Streptococcus (välja arvatud
penitsilliinresistentne Streptococcus pneumoniae), Streptococcus pyogenes (esineb resistentseid
tüvesid), Ureaplasma urealyticum.

Täiskasvanud ja vanemad kui 12-aastased lapsed. Tablette ei tohi purustada - need tuleb alla neelata
tervelt, koos piisava koguse vedelikuga (vesi). Ravimi tavaline annus täiskasvanutele on 250...500 mg
kaks korda ööpäevas (kokku 6...14 päeva jooksul).
HIV-infektsiooniga patsientide või Mycobacterium avium kompleksinfektsioonide raviks kasutatav
annus on 1...2 g ööpäevas.
Maksimaalne annus täiskasvanutele on 2 g ööpäevas.

Soovitatav annustamisskeem täiskasvanutele on:
Infektsioon
Annus 2 korda ööpäevas (12
Ravikuuri kestus (päevades)
tunni järel)
Tonsillofarüngiit
250 mg
10 päeva
Äge sinusiit
500 mg
14 päeva
• Kroonilise bronhiidi


ägenemise ja/või


keskkonnatekkese


kopsupõletiku ravi järgmiste
250...500 mg
6...14 päeva
tekitajate korral:


Naha ja pehmete kudede
250 mg
6...14 päeva
infektsioonid

H. pylori (kombinatsioonravis)
250...500 mg
14 päeva
MAC* infektsiooni profülaktika
500 mg

MAC infektsiooni ravi
500...1000 mg
Eluaeg,
(kombinatsioonis)
kui ravivastus on hea
*Mycobacterium avium kompleksinfektsioonid

Nooremad kui 12-aastased lapsed. Tavaline annus alla 12-aastastele lastele on 7,5 mg/kg kaks korda
ööpäevas. Maksimaalne annus lastele on 250 mg kaks korda ööpäevas.
Lekoklar õhukese polümeerikattega tablett ei sobi alla 12-aastastele. 6 kuu kuni 12-aastastel lastel on
kliinilistes uuringutes kasutatud lastele mõeldud klaritromütsiini suspensiooni. Seetõttu tohib alla 12-
aastastel lastel kasutada lastele mõeldud klaritromütsiini suspensiooni.

Eakad. Täiskasvanutega samad annused.

Helicobacter pylori eradikatsioon täiskasvanutel
H. pylori infektsiooniga seedetrakti haavanditega patsientidel võib klaritromütsiini kasutada annuses
500 mg kaks korda päevas kombinatsioonis 1000 mg amoksitsilliini ning 20 mg omeprasooliga kaks
korda päevas.

Maksakahjustusega patsiendid
Maksapuudulikkusega patsientidel, kelle neerufunktsioon on normaalne, ei ole preparaadi annuste
kohandamine vajalik.

Neerukahjustusega patsiendid
Neerupuudulikkusega patsientidel, kelle kreatiniini kliirens on <30 ml/min, tuleb klaritromütsiini
annust poole võrra vähendada. Tavaannus on 250 mg üks kord ööpäevas või raskemate infektsioonide
korral 250 mg kaks korda ööpäevas. Nendel patsientidel ei tohi ravi kesta üle 14 päeva.
Lekoklar 500 mg tablett ei sobi neerukahjustusega patsientidele, sest tabletti ei saa poolitada.

Ravi kestus
Ravi kestus oleneb patsiendi kliinilisest vastusest ning selle määrab arst.
Ravi kestab täiskasvanutel tavaliselt 6 kuni 14 päeva ja lastel 10 päeva.

Tablette ei tohi purustada, vaid neelata vähese vedeliku abil tervena alla. Toit ei mõjuta
klaritromütsiini imendumist, kuid võib seda aeglustada.

Klaritromütsiin on vastunäidustatud patsientidele, kellel on teadaolev ülitundlikkus makroliid-
antibiootikumide või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
Kuna annust ei saa 500 mg-lt ööpäevas vähendada, on klaritromütsiini toimeainet modifitseeritult
vabastava tableti kasutamine vastunäidustatud patsientidel, kelle kreatiniini kliirens <30 ml/min. Kõiki
teisi ravimvorme võib selles patsientide rühmas kasutada.

Klaritromütsiini ei tohi manustada koos järgmiste ravimitega: astemisool, tsisapriid, pimosiid,
terfenadiin kuna selle tagajärjel võib pikeneda QT-intervall ja tekkida südamerütmi häired, sh
ventrikulaarne tahhükardia, vatsakeste virvendus ja torsades de pointes (vt lõik 4.5).

Samaaegne manustamine koos tikagreloori või ranolasiiniga on vastunäidustatud.

Klaritromütsiini ei tohi anda patsientidele, kellel on anamneesis OT-intervalli pikenemine või
ventrikulaarne arütmia, sh torsades de pointes (vt lõigud 4.4 ja 4.5).

Vastunäidustatud on klaritromütsiini samaaegne manustamine koos ergotamiini või
dihüdroergotamiiniga, sest see võib põhjustada tungaltera mürgistust.

Müopaatia, sh rabdomüolüüsi tekke ohu tõttu ei tohi klaritromütsiini samaaegselt kasutada koos
HMG-CoA reduktaasi inhibiitorite (statiinid) lovastatiini või simvastatiiniga, mis metaboliseeruvad
ulatuslikult CYP3A4 kaudu (vt lõik 4.5).

Klaritromütsiini ei tohi manustada hüpokaleemiaga patsientidele (QT-intervalli pikenemise oht).

Klaritromütsiini ei tohi manustada raske maksapuudulikkusega patsientidele, kellel on kaasnev
neerukahjustus.
Nagu teiste tugevate CYP3A4 inhibiitorite puhul, ei tohi ka klaritromütsiini kasutada patsientidel, kes
võtavad kolhitsiini.

Rasedatel (eriti raseduse esimese kolme kuu jooksul) tuleb enne klaritromütsiini määramist hoolikalt
kaaluda kasu/riski suhet (vt lõik 4.6).

Ettevaatus on vajalik ravimi manustamisel raske neerupuudulikkusega patsientidele (vt lõik 4.2).

Klaritromütsiin eritub peamiselt maksa kaudu. Seetõttu tuleb maksafunktsiooni häirega patsientidele
antibiootikumi manustada ettevaatusega. Ettevaatus on vajalik ka klaritromütsiini manustamisel
keskmise kuni raske neerukahjustusega patsientidele.

Kirjeldatud on surmaga lõppenud maksapuudulikkuse juhte (vt lõik 4.8). Mõnedel patsientidel võis
eelnevalt olla maksahaigus või kasutasid nad teisi hepatotoksilisi ravimeid. Maksahaigusele
iseloomulike tunnuste ja sümptomite (nt isutus, kollatõbi, uriini tumedaks värvumine või kõhu
valulikkus) tekkimisel peavad patsiendid ravi lõpetama ning arsti poole pöörduma.

Pseudomembranoosse koliidi tekkest on teatatud peaaegu kõikide antibiootikumide puhul (sealhulgas
makroliidid) ning selle raskusaste võib olla kerge kuni eluohtlik. Peaaegu kõigi antibakteriaalsete
preparaatide, sh ka klaritromütsiini kasutamisel on teatatud Clostridium difficile’ga seotud
kõhulahtisusest (CDAD), mille raskusaste võib ulatuda kergest kõhulahtisusest kuni surmaga lõppeva
koliidini. Antibiootikumravi muudab normaalset soole mikrofloorat, mistõttu on võimalik C. difficile
ülekasv. CDAD teket peab kaaluma kõikidel patsientidel, kellel tekib antibiootikumravi ajal või selle
järgselt kõhulahtisus. Kuna CDAD tekkest on teatatud kahe kuu jooksul pärast antibakteriaalsete
ravimite manustamist, on vajalik hoolikas meditsiiniline anamnees. Seetõttu tuleb näidustusele
vaatamata kaaluda klaritromütsiinravi katkestamist. Tuleb läbi viia mikrobioloogiline analüüs ning
alustada sobiva raviga. Vältida tuleb peristaltikat pärssivate ravimite kasutamist.


Turuletulekuärgselt on klaritromütsiini ja kolhitsiini kooskasutamisel teatatud kolhitsiini toksilisest
toimest, eriti eakatel patsientidel. Osad juhud tekkisid neerupuudulikkusega patsientidel. Mõnel
nendest patsientidest on teatatud surmast (vt lõik 4.5). Klaritromütsiini ja kolhitsiini samaaegne
manustamine on vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Ettevaatus on vajalik klaritromütsiini samaaegsel manustamisel triasolobensodiasepiinidega (nt
triasolaam ja midasolaam) (vt lõik 4.5).

Ettevaatus on vajalik klaritromütsiini samaaegsel manustamisel teiste ototoksiliste preparaatidega, eriti
aminoglükosiididega. Ravi ajal ja pärast ravi tuleb jälgida vestibulaarset ja kuulmisfunktsiooni.

QT-intervalli pikenemise ohu tõttu tuleb klaritromütsiini ettevaatusega kasutada patsientidel, kellel on
koronaararteri haigus, raske südamepuudulikkus, hüpomagneseemia või bradükardia (<50 lööki
minutis) ning samuti samaaegsel kasutamisel teiste QT-intervalli pikendavate ravimitega (vt lõik 4.5).
Klaritromütsiini ei tohi kasutada patsientidel, kellel on kaasasündinud või dokumenteeritud omandatud
pikenenud QT-intervall või kellel on anamneesis vatsakeste arütmia (vt lõik 4.3).

Pneumoonia: Arvestades Streptococcus pneumoniae resistentsust makroliidide suhtes, tuleb enne
klaritromütsiini määramist keskkonnatekkelise pneumoonia raviks määrata tundlikkust. Haiglas
omandatud pneumoonia puhul tuleb klaritromütsiini kasutada kombinatsioonis sobivate täiendavate
antibiootikumidega.

Kerge kuni mõõduka raskusastmega naha ja pehmete kudede infektsioonid: Nende infektsioonide
kõige sagedasemad tekitajad on Staphylococcus aureus ja Streptococcus pyogenes ning mõlemad
võivad makroliidide suhtes resistentsed olla. Seetõttu on oluline määrata tundlikkus. Juhtudel, kus
beetalaktaamantibiootikume ei saa kasutada (nt allergia), võivad esmavaliku preparaatideks olla teised
antibiootikumid (nt klindamütsiin). Praegu peetakse makroliide oluliseks vaid mõnede naha ja
pehmete kudede infektsioonide puhul nt Corynebacterium minutissimum'i põhjustatud infektsioonid
(erütrasm), acne vulgaris ja erüsiipelas ning juhtudel, kus penitsilliinravi ei saa kasutada.

Raskekujuliste ägedate ülitundlikkusreaktsioonide puhul (anafülaksia, Stevensi-Johnsoni sündroom ja
toksiline epidermaalne nekrolüüs) tuleb ravi klaritromütsiiniga koheselt katkestada ning kiirelt
alustada vastava raviga.

Ettevaatlik tuleb olla klaritromütsiini samaaegsel kasutamisel tsütokroom CYP3A4 ensüümi
indutseerivate ravimitega (vt lõik 4.5).

HMG-CoA reduktaasi inhibiitorid (satiinid): vastunäidustatud on klaritromütsiini samaaegne
kasutamine lovastatiini või simvastatiiniga (vt lõik 4.3). Ettevaatlik tuleb olla, kui klaritromütsiini
määratakse koos teiste statiinidega. Klaritromütsiini ja statiine samaaegselt võtvatel patsientidel
teatatud rabdomüolüüsi juhtudest. Patsiente tuleb jälgida müopaatia tunnuste ja sümptomite osas. Kui
ei ole võimalik vältida klaritromütsiini ja statiinide samaaegset kasutamist, on soovitatav määrata
väikseim registreeritud statiinide annus. Kaaluda tuleb CYP3A metabolismist mittesõltuva statiini
kasutamist (nt fluvastatiin või pravastatiin).

Suukaudsed hüpoglükeemilised preparaadid/Insuliin: klaritromütsiini ja suukaudsete
hüpoglükeemiliste preparaatide (nagu sulfonüüluuread) ja/või insuliini samaaegne kasutamine võib
põhjustada märkimisväärse hüpoglükeemia tekke. Soovitatav on hoolikalt jälgida glükoosisisaldust
(vt lõik 4.5).

Suukaudsed antikoagulandid: klaritromütsiini samaaegsel manustamisel varfariiniga esineb risk tõsise
hemorraagia tekkeks ning INR ja protrombiini aja väärtuste märkimisväärseks tõusuks (vt lõik 4.5).
Klaritromütsiini ja suukaudsete antikoagulantide samaaegsel kasutamisel tuleb patsientidel korduvalt
INR ja protrombiini aega määrata.

Ravimresistentsete organismide puhul võib H. pylori infektsiooni ravimiseks välja valida mistahes
mikroobivastase ravimi (nt klaritromütsiin) kasutamise.

Nagu ka teiste antibiootikumide puhul, võib pikaajaline kasutamine põhjustada mittetundlike bakterite
ja seente suurenenud koloniseerumise. Superinfektsioonide tekkimisel tuleb alustada sobiva raviga.

Samuti tuleb tähelepanu pöörata ristresistentsuse võimalusele klaritromütsiini ja teiste makroliidide
ning ka klaritromütsiini ja linkomütsiini või klindamütsiini vahel.

Järgmiste ravimite kasutamine on rangelt vastunäidustatud võimalike raskete ravimi koostoimete
tõttu:

Tsisapriid, pimosiid, astemisool ja terfenadiin
Klaritromütsiini ja tsisapriidi samaaegselt saavatel patsientidel on teatatud tsisapriidi sisalduse
suurenemisest. See võib põhjustada QT-intervalli pikenemist ja südame rütmihäireid, sh
ventrikulaarset tahhükardiat, vatsakeste fibrillatsiooni ja torsade de pointes’i. Sarnaseid toimeid on
täheldatud klaritromütsiini ja pimosiidi samaaegselt tarvitavatel patsientidel (vt lõik 4.3).

On teatatud, et makroliidid muudavad terfenadiini metabolismi, mis põhjustab terfenadiini sisalduse
suurenemisest ning see on mõnikord seotud südame rütmihäiretega, nagu QT-intervalli pikenemine,
ventrikulaarne tahhükardia, vatsakeste fibrillatsioon ja torsade de pointes (vt lõik 4.3). Ühes uuringus
põhjustas klaritromütsiini ja terfenadiini samaaegne manustamine 14 tervel vabatahtlikul terfenadiini
happelise metaboliidi sisalduse kahe- kuni kolmekordse suurenemise seerumis ning QT-intervalli
pikenemise, mis ei avaldanud kliiniliselt märgatavat toimet. Sarnaseid toimeid on täheldatud
astemisooli ja teiste makroliidide samaaegsel manustamisel.

Ergotamiin/dihüdroergotamiin
Turuletulekusjärgsed teated näitavad, et klaritromütsiini koosmanustamine ergotamiini või
dihüdroergotamiiniga on seotud ägeda tunglatera toksilisusega, mida iseloomustab vasospasm ja
isheemia jäsemetes ning teistes kudedes, sh kesknärvisüsteemis. Klaritromütsiini ja nende ravimite
samaaegne manustamine on vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

HMG-CoA reduktaasi inhibiitorid (statiinid)
Samaaegne klaritromütsiini ja lovastatiini või simvastatiini kasutamine on vastunäidustatud (vt lõik
4.3), sest need statiinid metaboliseeruvad ulatuslikult CYP3A4 kaudu ja samaaegne ravi
klaritromütsiiniga suurendab nende plasmakontsentratsiooni. See suurendab müopaatia, sh
rabdomüolüüsi riski. Patsientidel, kes võtavad klaritromütsiini koos nende statiinidega, on teatatud
rabdomüolüüsist. Kui ravi klaritromütsiiniga ei saa vältida, tuleb ravi lovastatiini või simvastatiiniga
klaritromütsiinravi ajaks peatada.

Ettevaatlik tuleb olla, kui klaritromütsiini määratakse koos statiinidega. Kui ei ole võimalik vältida
klaritromütsiini ja statiinide samaaegset kasutamist, on soovitatav määrata väikseim registreeritud
statiinide annus. Kaaluda tuleb CYP3A metabolismist mittesõltuva statiini kasutamist (nt fluvastatiin).
Patsiente tuleb jälgida müopaatia sümptomite suhtes.

Teiste ravimite toimed klaritromütsiinile

CYP3A indutseerijad, nagu rifampitsiin, fenütoiin, karbamasepiin, fenobarbitaal ja naistepuna võivad
kiirendada klaritromütsiini metabolismi. Seetõttu võib langeda klaritromütsiini subterapeutiline tase
ning väheneda tõhusus. Lisaks võib olla vajalik jälgida CYP3A indutseerijate sisaldust plasmas, mis
võivad klaritromütsiini CYP3A inhibeeriva toime tõttu suureneda (vt ka manustatud CYP3A4
inhibiitori oluline toote informatsioon). Rifabutiini ja klaritromütsiini samaaegsel manustamisel
suurenes rifabutiini ning vähenes klaritromütsiini kontsentratsioon seerumis ja suurenes silma
soonkestapõletiku tekke oht.

Järgmised ravimid mõjutavad teadaolevalt või arvatavalt klaritromütsiini tsirkuleerivat
kontsentratsiooni; vajalikuks võib osutuda klaritromütsiini annuse kohandamine või alternatiivse ravi
kaalumine.

Efavirens, nevirapiin, rifampitsiin, rifabutiin ja rifapentiin
Tugevad tsütokroom P450 metabolismi süsteemi indutseerijad nagu efavirens, nevirapiin, rifampitsiin,
rifabutiin ja rifapentiin võivad kiirendada klaritromütsiini metabolismi ja seega vähendada
klaritromütsiinisisaldust plasmas, samas suurendades ka mikrobioloogiliselt aktiivse metaboliidi 14-
OH-klaritromütsiinisisaldust. Kuna klaritromütsiini ja 14-OH-klaritromütsiini mikrobioloogilised
aktiivsused on erinevate bakterite suhtes erinevad, võib oodatav ravitoime klaritromütsiini ja ensüümi
indutseerijate koosmanustamisel nõrgeneda.

Etraviriin
Etraviriin vähendas klaritromütsiini ekspositsiooni, kuid aktiivse metaboliidi 14-OH-klaritromütsiini
kontsentratsioon suurenes. Et 14-OH-klaritromütsiinil on väiksem aktiivsus Mycobacterium avium’i
kompleksi (MAC) suhtes, võib üldine aktiivsus selle patogeeni suhtes olla vähenenud. Seetõttu tuleb
klaritromütsiini asemel kaaluda MAC raviks teisi ravimeid.

Flukonasool
200 mg flukonasooli üks kord ööpäevas samaaegne manustamine 500 mg klaritromütsiiniga kaks
korda ööpäevas 21 tervele vabatahtlikule põhjustas klaritromütsiini keskmise minimaalse
tasakaalukontsentratsiooni (Cmin) ja kontsentratsioonikõvera aluse pindala (AUC) suurenemist
vastavalt 33% ja 18% võrra. Samaaegne flukonasooli manustamine ei mõjutanud märkimisväärselt
aktiivse metaboliidi 14-OH-klaritromütsiini tasakaalukontsentratsioone. Klaritromütsiini annuse
kohandamine ei ole vajalik.

Ritonaviir
Farmakokineetiline uuring näitas, et samaaegne 200 mg ritonaviiri iga 8 tunni järel ja 500 mg
klaritromütsiini iga 12 tunni järel manustamine põhjustas klaritromütsiini metabolismi märkimisväärse
inhibeerimise. Samaaegsel manustamisel ritonaviiriga suurenes klaritromütsiini Cmax 31%, Cmin
suurenes 182% ja AUC suurenes 77%. Täheldati 14-OH-klaritromütsiini moodustumise olulist
täielikku inhibeerimist. Klaritromütsiini laia terapeutilise vahemiku tõttu ei ole normaalse
neerufunktsiooniga patsientidel annuse vähendamine vajalik. Neerukahjustusega patsientidel tuleb
siiski arvestada järgmiste annuste kohandamistega: Patsientidel, kellel CL on 30 kuni 60 ml/min,
CR
tuleb klaritromütsiini annust vähendada 50%. Patsientidel, kellel CL <30 ml/min, tuleb
CR
klaritromütsiini annust vähendada 75%. Klaritromütsiini annuseid, mis ületavad 1 g ööpäevas ei tohi
koos ritonaviiriga manustada.

Samasuguseid annuse kohandamisi tuleb kaaluda alanenud neerufunktsiooniga patsientidel, kui
ritonaviiri kasutatakse farmakokineetilise tugevdajana koos teiste HIV proteaasi inhibiitoritega, sh
atasanaviiri ja sakvinaviiriga (vt lõiku allpool, Kahesuunalised ravimite koostoimed).

Klaritromütsiini toime teistele ravimitele

CYP3A-põhised Teadaolevalt CYP3A inhibeeriva klaritromütsiini samaaegne manustamine ravimiga, mis peamiselt
metaboliseeritakse CYP3A vahendusel, võib olla seotud ravimi kontsentratsioonide suurenemisega,
mis võivad tugevdada või pikendada samaaegselt kasutatava ravimi ravi- ja kõrvaltoimeid.
Klaritromütsiini tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kes saavad ravi teiste ravimitega, mis on
teadaolevalt CYP3A ensüümi substraadid, eeskätt juhul, kui CYP3A substraadil on kitsas
ohutusvahemik (nt karbamasepiin) ja/või substraati metaboliseeritakse suurel määral selle ensüümi
poolt.

Patsientidel, kes saavad samaaegselt klaritromütsiini, tuleb kaaluda annuse kohandamist ning
võimalusel tuleb hoolikalt jälgida peamiselt CYP3A vahendusel metaboliseeritavate ravimite
kontsentratsioone seerumis.

Järgmised ravimid või ravimirühmad metaboliseeritakse teadaolevalt või arvatavalt sama CYP3A
isoensüümi vahendusel: alprasolaam, astemisool, karbamasepiin, tsilostasool, tsisapriid, tsüklosporiin,
disopüramiid, tungaltera alkaloidid, lovastatiin, metüülprednisoloon, midasolaam, omeprasool,
suukaudsed antikoagulandid (nt varfariin, vt lõik 4.4), pimosiid, kinidiin, rifabutiin, sildenafiil,
simvastatiin, siroliimus, takroliimus, terfenadiin, triasolaam ja vinblastiin. Ravimid, mis toimivad
sarnase mehhanismiga tsütokroom P450 süsteemi teiste isoensüümide vahendusel, on fenütoiin,
teofülliin ja valproaat.

Antiarütmikumid
On turustamisjärgseid teateid torsades de pointes’i tekkimisest klaritromütsiini samaaegsel
kasutamisel koos kinidiini või disopüramiidiga. Klaritromütsiini samaaegsel manustamisel koos nende
ravimitega tuleb elektrokardiogrammil jälgida QT-intervalli pikenemist. Samuti tuleb
klaritromütsiinravi ajal jälgida kinidiini ja disopüramiidi kontsentratsioone seerumis.
Turustamisjärgselt on olnud teateid hüpoglükeemiast kui samal ajal kasutati klaritromütsiini ja
disopüramiidi. Seetõttu tuleb klaritromütsiini ja disopüramiidi samaaegsel kasutamisel jälgida vere
glükoosisisaldust.

Suukaudsed hüpoglükeemilised ained/insuliin
Samaaegsel kasutamisel teatud hüpoglükeemiliste ravimitega (nagu nategliniid ja repagliniid) võib
CYP3A4 ensüümi inhibeerimine klaritromütsiini poolt olla seotud hüpoglükeemia tekkega. Soovitatav
on hoolikas glükoosisisalduse jälgimine.

Omeprasool
Tervetele täiskasvanutele anti klaritromütsiini (500 mg iga 8 tunni järel) kombinatsioonis
omeprasooliga (40 mg ööpäevas). Klaritromütsiini samaaegsel manustamisel suurenesid omeprasooli
plasma tasakaalukontsentratsioonid (Cmax, AUC
ja t suurenesid vastavalt 30%, 89% ja 34%).
0-24
1/2
Mao pH 24 tunni keskmine väärtus oli 5,2, kui omeprasooli manustati üksi ja 5,7, kui omeprasooli
manustati koos klaritromütsiiniga.

Sildenafiil, tadalafiil ja vardenafiil
Kõik need fosfodiesteraasi inhibiitorid metaboliseeritakse vähemalt osaliselt CYP3A vahendusel ja
klaritromütsiini samaaegne manustamine võib CYP3A inhibeerida. Klaritromütsiini manustamine
koos sildenafiili, tadalafiili või vardenafiiliga võib tõenäoliselt põhjustada fosfodiesteraasi inhibiitori
suurenenud ekspositsiooni. Sildenafiili, tadalafiili ja vardenafiili annuste vähendamist peaks kaaluma,
kui neid ravimeid manustatakse koos klaritromütsiiniga.

Teofülliin, karbamasepiin
Kliiniliste uuringute tulemused näitavad mõõdukat, ent statistiliselt olulist (p≤0,05) tsirkuleeriva
teofülliini või karbamasepiini taseme tõusu, kui üht neist ravimitest manustati koos klaritromütsiiniga.
Vajadusel tuleb kaaluda annuse alandamist.

Tolterodiin
Tolterodiini esmane metabolismi rada on tsütokroom P450 2D6 isovormi (CYP2D6) kaudu. Siiski on
CYP2D6-vabas populatsiooni alamrühmas identifitseeritud metabolismi rada CYP3A kaudu. Selles
populatsiooni alamrühmas põhjustab CYP3A inhibeerimine märgatavalt kõrgemaid tolterodiini
kontsentratsioone seerumis. CYP3A inhibiitorite, nt klaritromütsiini olemasolul võib CYP2D6
aeglaselt metaboliseerival populatsioonil osutuda vajalikuks tolterodiini annust vähendada.

Triasolobensodiasepiinid (nt alprasolaam, midasolaam, triasolaam)
Kui midasolaami manustati koos klaritromütsiini tablettidega (500 mg kaks korda ööpäevas), suurenes
midasolaami AUC 2,7 korda pärast midasolaami intravenoosset manustamist ja 7 korda pärast
suukaudset manustamist. Suukaudse midasolaami ja klaritromütsiini koosmanustamist peab vältima.
Intravenoosse midasolaami manustamisel koos klaritromütsiiniga tuleb patsienti annuse kohandamise
võimaldamiseks hoolikalt jälgida. Samu ettevaatusabinõusid tuleb rakendada ka teistele
bensodiasepiinidele, mida metaboliseeritakse CYP3A vahendusel, sh triasolaam ja alprasolaam.
Bensodiasepiinide korral, mille eliminatsioon ei sõltu CYP3A-st (temasepaam, nitrasepaam,
lorasepaam), ei ole kliiniliselt olulised koostoimed klaritromütsiiniga tõenäolised.

Klaritromütsiini ja triasolaami samaaegsel kasutamisel on esinenud turustamisjärgseid teateid ravimite
koostoimetest ja toimetest kesknärvisüsteemile (KNS) (nt somnolentsus ja segasus). Soovitatav on
patsiente KNS-i farmakoloogiliste toimete suhtes jälgida.

Teised koostoimed

Aminoglükosiidid
Ettevaatlik tuleb olla, kui klaritromütsiini manustatakse samal ajal teiste ototoksiliste ravimitega, eriti
aminoglükosiididega (vt lõik 4.4).

Kolhitsiin
Kolhitsiin on CYP3A ja väljavoolu transportija P-glükoproteiini (Pgp) substraat. Teadaolevalt
inhibeerivad klaritromütsiin ja teised makroliidid CYP3A ja Pgp. Klaritromütsiini ja kolhitsiini
koosmanustamisel võib Pgp-i ja/või CYP3A inhibeerimine klaritromütsiini poolt viia kolhitsiini
suurenenud eksponeerituseni. Patsiente tuleb kolhitsiini toksilise toime kliiniliste sümptomite suhtes
jälgida (vt lõik 4.4).

Digoksiin
Digoksiin on väljavoolu transportija P-glükoproteiini (Pgp) substraat. Teadaolevalt inhibeerib
klaritromütsiin Pgp. Klaritromütsiini ja digoksiini koosmanustamisel võib Pgp inhibeerimine
klaritromütsiini poolt viia digoksiini suurenenud eksponeerituseni. Samaaegselt klaritromütsiini ja
digoksiini saavatel patsientidel on turustamisjärgse järelevalve käigus samuti teatatud suurenenud
digoksiini kontsentratsioonidest seerumis. Mõnedel patsientidel on avaldunud digoksiini toksilisuse
kliinilised nähud, sh potentsiaalselt surmaga lõppevad arütmiad. Samal ajal kui patsiendid saavad
samaaegselt digoksiini ja klaritromütsiini, peab hoolikalt jälgima digoksiini kontsentratsioone
seerumis.

Zidovudiin
Klaritromütsiini tablettide ja zidovudiini samaaegne suukaudne manustamine HIV-infitseeritud
täiskasvanud patsientidele võib põhjustada zidovudiini tasakaalukontsentratsioonide vähenemist. Kuna
klaritromütsiin ilmselt takistab samaaegselt manustatud suukaudse zidovudiini imendumist, saab seda
koostoimet suures osas vältida, manustades klaritromütsiini ja zidovudiini annused eraldi vaheldumisi
4-tunnise intervalliga. See koostoime ei näi ilmnevat pediaatrilistel HIV-infitseeritud patsientidel, kes
võtavad klaritromütsiini suspensiooni koos zidovudiini või dideoksüinosiiniga. Klaritromütsiini
manustamisel intravenoosse infusioonina sellist koostoimet tõenäoliselt ei teki.

Fenütoiin ja valproaat
On esinenud spontaanseid või kirjanduses avaldatud teateid koostoimetest CYP3A inhibiitorite, sh
klaritromütsiini ja ravimite vahel, mis teadaolevalt ei metaboliseeru CYP3A vahendusel (nt fenütoiin
ja valproaat). Samaaegsel manustamisel klaritromütsiiniga on soovitatav määrata nende ravimite
kontsentratsiooni seerumis. Teatatud on suurenenud kontsentratsioonidest seerumis.

Kahesuunalised ravimite koostoimed

Atasanaviir
Klaritromütsiin ja atasanaviir on mõlemad CYP3A substraadid ja inhibiitorid ning ilmneb tõendeid
kahesuunalisest ravimite koostoimest. Klaritromütsiini (500 mg kaks korda ööpäevas) ja atasanaviiri
(400 mg üks kord ööpäevas) koosmanustamise tagajärjel suurenes klaritromütsiini ekspositsioon 2-
kordselt, 14-OH-klaritromütsiini ekspositsioon vähenes 70% ning atasanaviiri AUC suurenes 28%.
Klaritromütsiini laia terapeutilise vahemiku tõttu ei ole normaalse neerufunktsiooniga patsientidel
annuse vähendamine vajalik. Mõõduka neerufunktsiooniga patsientidel (kreatiniini kliirens 30 kuni
60 ml/min) tuleb klaritromütsiini annust vähendada 50% võrra. Patsientidel, kellel on kreatiniini
kliirens <30 ml/min, tuleb klaritromütsiini annust vähendada 75% võrra, kasutades sobivat
klaritromütsiini ravimvormi. Suuremaid klaritromütsiini annuseid kui 1000 mg ööpäevas ei tohi koos
proteaasi inhibiitoritega manustada.

Kaltsiumikanali blokaatorid
Hüpotensiooni riski tõttu tuleb ettevaatlik olla klaritromütsiini ja CYP3A4 kaudu metaboliseeritavate
kaltsiumikanali blokaatorite (nt verapamiil, amlodipiin, diltiaseem) samaaegsel manustamisel.
Koostoime tõttu võivad suureneda nii klaritromütsiini kui ka kaltsiumikanali blokaatorite
plasmakontsentratsioonid. Klaritromütsiini ja verepamiili samal ajal tarvitavatel patsientidel on
täheldatud hüpotensiooni, bradüarütmiaid ja laktatsidoosi.

Itrakonasool
Klaritromütsiin ja itrakonasool on mõlemad CYP3A substraadid ja inhibiitorid, mis viib
kahesuunalisele ravimite koostoimele. Klaritromütsiin võib suurendada itrakonasooli taset plasmas,
samas kui itrakonasool võib suurendada klaritromütsiini taset plasmas. Itrakonasooli ja
klaritromütsiini samaaegselt võtvaid patsiente tuleb hoolikalt jälgida tugevnenud või pikenenud
farmakoloogilise toime nähtude või sümptomite suhtes.

Sakvinaviir
Klaritromütsiin ja sakvinaviir on mõlemad CYP3A substraadid ja inhibiitorid ning esineb tõendeid
kahesuunalisest ravimite koostoimest. Klaritromütsiini (500 mg kaks korda ööpäevas) ja sakvinaviiri
(pehmed želatiinkapslid, 1200 mg kolm korda ööpäevas) samaaegne manustamine 12 tervele
vabatahtlikule põhjustas vastavalt 177% ja 187% kõrgemad tasakaaluseisundi kontsentratsioonikõvera
aluse pindala (AUC) ja maksimaalse kontsentratsiooni (Cmax) väärtused, kui sakvinaviiri
manustamisel üksinda. Klaritromütsiini AUC ja Cmax väärtused olid ligikaudu 40% kõrgemad kui
klaritromütsiini manustamisel üksinda. Kahe ravimi koosmanustamisel piiratud aja jooksul uuritud
annustes/ravimvormides ei ole annuse kohandamine vajalik. Vaatlusandmed ravimite koostoimete
uuringutest, kus kasutati pehme želatiinkapsli ravimvormi, ei pruugi olla ülekantavad sakvinaviiri
kasutamisest tulenevatele toimetele, kasutades kõva želatiinkapsli ravimvormi. Vaatlusandmed ainult
sakvinaviiriga teostatud ravimite koostoimete uuringutest ei pruugi olla ülekantavad kõrvaltoimetele,
mida on täheldatud sakvinaviir-/ritonaviirravi korral. Sakvinaviiri manustatamisel koos ritonaviiriga
peab arvestama ritonaviiri võimaliku toimega klaritromütsiinile.

Verapamiil
Klaritromütsiini ja verapamiili samaaegselt tarvitavatel patsientidel on täheldatud hüpotensiooni,
bradüarütmia ja laktatsidoosi teket.

Rasedus ja imetamine

Rasedus
Klaritromütsiini kasutamise ohutus raseduse ajal ei ole tõestatud. Hiirtel, rottidel, küülikutel ja ahvidel
läbi viidud uuringute muutuvatele tulemustele põhinedes ei saa välistada võimalikke kahjulikke
toimeid embrüo ja loote arengule. Seetõttu ei soovitata klaritromütsiini raseduse ajal ilma kasu ja riski
hoolika kaalumiseta kasutada.

Imetamine
Klaritromütsiini kasutamise ohutus imetamise ajal ei ole tõestatud.

Klaritromütsiin eritub inimese rinnapiima.

Puuduvad andmed klaritromütsiini toime kohta autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Enne
auto juhtimist ja masinatega töötamist tuleb pidada silmas ravimi võtmisega kaasneda võivaid
võimalikke kõrvaltoimeid, nagu pearinglus, vertiigo, segasus ja orientatsioonihäired.

Ohutusprofiili kokkuvõte
Kõige sagedasemad ja tavalisemad klaritromütsiinraviga seotud kõrvaltoimed täiskasvanutel ja lastel
on kõhuvalu, kõhulahtisus, iiveldus, oksendamine ja maitsetundlikkuse häired. Need kõrvaltoimed on
tavaliselt kergekujulised ning sobivad kokku makroliid-antibiootikumide teadaoleva ohutusprofiiliga
(vt lõik 4.8 „Kõrvaltoimete kokkuvõte tabelina“).

Patsientide populatsiooni vahel, kellel on või puuduvad eelnevad mükobakteriaalsed infektsioonid ei
ole kliinilistes uuringutes nimetatud seedetrakti kõrvaltoimete esinemissageduses märkimisväärset
erinevust.

Kõrvaltoimete kokkuvõte tabelina
Järgnev tabel näitab kõrvaltoimeid, millest on teatatud kliiniliste uuringute käigus ja turuletulekujärgse
kogemuse põhjal klaritromütsiini toimeainet kiiresti vabastavate tablettide, suukaudse suspensiooni
graanulite, süstelahuse pulbri, toimeainet aeglustatult vabastavate tablettide ja toimeainet
modifitseeritult vabastavate tablettide kasutamisel.

Klaritromütsiiniga mõeldavalt seotud kõrvaltoimed on näidatud organsüsteemi klassi ja
esinemissageduse alusel järgmist konventsiooni kasutades: väga sage (≥1/10), sage (≥1/100 kuni
<1/10), aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100) ja teadmata (turuletulekujärgse kogemuse põhjal saadud
kõrvaltoimed; ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel). Igas esinemissageduse grupis on
kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras juhul, kui seda saab hinnata.

Organsüsteemi
Väga sage
Sage
Aeg-ajalt
Teadmata
klass
(≥1/10)
(≥1/100 kuni
(≥1/1 000 kuni
(ei saa hinnata
<1/10)
<1/100)
olemasolevate
andmete alusel)
Infektsioonid ja


Tselluliit1, kandidoos,
Pseudomembranoosne
infestatsioonid
gastroenteriit2,
koliit, erüsiipel,
infektsioon3,
vaginaalne infektsioon
Vere ja


Leukopeenia,
Agranulotsütoos,
lümfisüsteemi
neutropeenia4,
trombotsütopeenia
häired
trombotsütopeenia3,
eosinofiilia4
Immuunsüsteemi

Anafülaktoidne
Anafülaktiline
häired5
reaktsioon1,
reaktsioon,
ülitundlikkus
angioödeem
Ainevahetus- ja


Isutus, söögiisu
Hüpoglükeemia6
toitumishäired
vähenemine
Psühhiaatrilised

Unetus
Ärevus, närvilisus3,
Psühhootiline häire,
häired

närvivapustus3
segasusseisund,
depersonalisatsioon,
depresioon,
desorientatsioon,
hallutsinatsioonid,
hirmuunenäod
Närvisüsteemi

Düsgeusia,
Teadvuse kadu1,
Krambid, ageusia,
häired
peavalu,
düskineesia1,
parosmia, anosmia,
maitsetundlikkuse pearinglus, unisus7,
paresteesia
häired
treemor
Kõrva ja


Vertiigo,
Kurtus
labürindi
kuulmishäired, kohin
kahjustused
kõrvus
Südame häired


Südame seiskumine1,
Torsade de pointes8,
kodade fibrillatsioon1,
ventrikulaarne
QT-intervalli
tahhükardia8
pikenemine
elektrokardiogrammil8,
ekstrasüstolid1,
südame pekslemine
Vaskulaarsed

Vasodilatsioon1

Verejooks9
häired
Respiratoorsed,


Astma1,

rindkere ja
ninaverejooks2,
mediastiinumi
kopsuarterite
häired
emboolia1
Seedetrakti

Kõhulahtisus10,
Ösofagiit1,
Äge pankreatiit, keele
häired
oksendamine,
gastroösofageaalne
ja hammaste värvuse
seedehäired,
reflukshaigus2, gastriit, muutus
iiveldus,
valu pärasooles2,
kõhuvalu
stomatiit, glossiit,
kõhu distensioon4,
kõhukinnisus,
suukuivus, röhitsus,
kõhupuhitus
Maksa- ja

Kõrvalekalded
Kolestaas4, hepatiit4,
Maksapuudulikkus11,
sapiteede häired
maksafunktsiooni alaniini
hepatotsellulaarne
analüüsides
aminotransferaasi,
kollatõbi
aspartaadi
aminotransferaasi ja
gamma-
glutamüültransferaasi
taseme suurenemine4
Naha- ja

Lööve, liigne
Bulloosne dermatiit1,
Stevensi-Johnsoni
nahaaluskoe
higistamine
sügelus, urtikaaria,
sündroom5, toksiline
kahjustused

makulopapulaarne
epidermaalne
lööve3
nekrolüüs5,
ravimlööve
eosinofiilia ja
süsteemsete
sümptomitega (;
DRESS), akne
Lihas-skeleti ja


Lihasspasmid3, lihas-
Rabdomüolüüs2,12,
sidekoe
skeleti jäikus1,
müopaatia
kahjustused
müalgia2
Neeru- ja


Kreatiniinisisalduse
Neerupuudulikkus,
kuseteede häired
suurenemine veres1,
interstitsiaalne nefriit
uureasisalduse
suurenemine veres1
Üldised häired ja Flebiit
Valu süstekohas1, Halb enesetunne4,

manustamiskoha
süstekohas1 põletik
palavik3, asteenia, valu
reaktsioonid
süstekohas1
rindkeres4,
külmavärinad4,
väsimus4
Uuringud


Kõrvalekalded
INR taseme tõus9,
albumiini ja globuliini
protrombiini aja
suhtes1, alkaalse
pikenemine9, uriini
fosfataasi tõus veres4,
värvuse muutumine
laktaat-dehüdrogenaasi
sisalduse suurenemine
veres4
1Kõrvaltoimetest on teatatud vaid süstelahuse pulbri kasutamisel
2Kõrvaltoimetest on teatatud vaid toimeainet aeglustatult vabastavate tablettide kasutamisel
3Kõrvaltoimetest on teatatud vaid suukaudse suspensiooni graanulite kasutamisel
4Kõrvaltoimetest on teatatud vaid toimeainet kiiresti vabastavate tablettide kasutamisel
5,8,10,11,12Vt lõik 4.8 „Ohutusprofiili kokkuvõte“
6,7,9Vt lõik 4.8 „Valitud kõrvaltoimete kirjeldus“

Valitud kõrvaltoimete kirjeldus
Süstekoha flebiit, valu ja põletik ning valu veresoone punkteerimise kohas on spetsiifilised
klaritromütsiini intravenoossele ravimvormile.



Mõningatel rabdomüolüüsi juhtudel manustati klaritromütsiini samaaegselt statiinide, fibraatide,
kolhitsiini või allopurinooliga (vt lõigud 4.3 ja 4.4).


Klaritromütsiini ja triasolaami samaaegsel kasutamisel on turuletulekujärgselt teatatud ravimite
koostoimetest ja toimetest kesknärvisüsteemile (KNS) (nt somnolentsus ja segasus). Soovitatav on
patsiente KNS-i farmakoloogiliste toimete suhtes jälgida (vt lõik 4.5).


Harva on teatatud klaritromütsiini toimeainet aeglustatult vabastavatest tablettidest patsiendi
väljaheites, millest paljud on ilmnenud patsientidel, kellel on lühenenud gastrointestinaalse
transiitajaga anatoomilised (sh ileostoom või kolostoom) või funktsionaalsed seedetrakti haigused.
Mitmel juhul on tableti jäägid ilmnenud kõhulahtisuse ajal. Patsientidel, kellel on tableti jääke
väljaheites ning kelle tervislik seisund ei parane, soovitatakse üle minna klaritromütsiini teisele
ravimvormile (nt suspensioon) või teisele antibiootikumile.

Patsientide erigrupp: kõrvaltoimed langenud immuunsusega patsientidel (vt lõik 4.8 „Muud
erigrupid“)

Lapsed
Kuuekuustel kuni 12-aastastel lastel on kliinilistes uuringutes kasutatud lastele mõeldud
klaritromütsiini suspensiooni. Seetõttu tohib alla 12-aastastel lastel kasutada lastele mõeldud
klaritromütsiini suspensiooni. Andmed, mis soovitaksid alla 18-aastaste laste annuse skeemis kasutada
klaritromütsiini intravenoosset ravimvormi, on puudulikud.

Oodatavate kõrvaltoimete esinemissagedus, tüüp ja raskusaste lastel on täiskasvanutega samasugune.

Muud erigrupid

Langenud immuunsusega patsiendid
AIDS-i korral ja teiste langenud immuunsusega patsientidel, kellel raviti mükobakteriaalseid
infektsioone pikaajaliselt suurte klaritromütsiini annustega, oli sageli raske eristada tõenäoliselt
klaritromütsiini manustamisest tingitud kõrvaltoimeid olemasolevatest HIV haiguse nähtudest või
samaaegsest haigestumisest.

Täiskasvanud patsientidel, keda raviti klaritromütsiini ööpäevase koguannusega 1000 mg ja 2000 mg,
olid kõige sagedasemad teatatud kõrvaltoimed: iiveldus, oksendamine, maitsetundlikkuse muutused,
kõhuvalu, kõhulahtisus, lööve, kõhupuhitus, peavalu, kõhukinnisus, kuulmishäired, seerumi
glutamaat-oksaloatseet transaminaasi (Serum Glutamic Oxaloacetic Transaminase; SGOT) ja seerumi
glutamaat-püruvaat-transaminaasi (Serum Glutamic Pyruvate Transaminase; SGPT)
kontsentratsioonide tõus. Harvem esines lisaks düspnoed, unetust ja suukuivust. Esinemissagedused
olid sarnased patsientidega, keda raviti 1000 mg ja 2000 mg annusega, kuid üldiselt 3…4 korda
sagedasemad patsientidel, kes said klaritromütsiini ööpäevases koguannuses 4000 mg.

Nendel langenud immuunsusega patsientidel hinnati laboritulemusi spetsiaalse testiga, analüüsides
neid väärtusi väljaspool tõsise kõrvalekalde taset (st äärmiselt kõrge või madal piir). Nende
kriteeriumide alusel esinesid ligikaudu 2..3% neist patsientidest, kes said 1000 mg või 2000 mg
klaritromütsiini ööpäevas, tõsise kõrvalekaldega tõusnud SGOT ja SGPT väärtused ja ebanormaalselt
madalad leukotsüütide ja trombotsüütide väärtused. Väiksemal osal patsientidest nendes kahes annuse
grupis olisuurenenud ka vere uurea lämmastiku sisaldus. Normi piirest välja jäänud väärtuste vähesel
määral kõrgemaid esinemissagedusi märgiti kõikide parameetrite (v.a vere valgelibled) osas
patsientidel, kes said klaritromütsiini 4000 mg ööpäevas.

Kõrvaltoimetest teavitamine
Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla
ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teavitada
www.ravimiamet.ee kaudu. Teavitades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

Teatiste alusel võivad suured klaritromütsiini annused põhjustada seedetrakti kaebusi. Üks patsient,
kelle anamneesis esines bipolaarne meeleoluhäire, võttis sisse 8 g klaritromütsiini, mille tulemusel
tekkisid vaimsed häired, paranoiline käitumine, hüpokaleemia ja hüpokseemia.

Üleannustamisega kaasnevate kõrvaltoimete ravi on mitteimendunud ravimi kohene eemaldamine ja
toetavad ravimeetmed. Nagu ka teiste makroliidide puhul, ei mõjuta hemodialüüs või
peritoneaaldialüüs piisavalt klaritromütsiini kontsentratsiooni vereseerumis.

Farmakoterapeutiline rühm: makroliidid, ATC-kood: J01FA09

Toimemehhanism:
Klaritromütsiin on erütromütsiin A poolsünteetiline derivaat. Selle antibakteriaalse toime põhineb
seondumisel tundliku bakteri ribosoomi 50s alaühikule, mille tulemusel pärsitakse valgusünteesi.
Inimorganismis esmase passaaži käigus moodustuv klaritromütsiini 14-hüdroksümetaboliit on samuti
antimikroobse toimega. Selle metaboliidi minimaalne inhibeeriv kontsentratsioon (MIC) on
lähteühendi MIC-ga võrdne või sellest kaks korda suurem, välja arvatud H. influenzae suhtes, mil 14-
hüdroksümetaboliit on kaks korda aktiivsem kui lähteühend.
Ravimil on tugev toime paljude aeroobsete ja anaeroobsete gram-positiivsete ja -negatiivsete
organismide suhtes.
Järgnevalt on toodud erinevate mikroorganismide tundlikkus klaritromütsiini suhtes.

Tavaliselt tundlikud mikroobiliigid
Aeroobsed Gram-negatiivsed bakterid
Moraxella catarrhalis
Anaeroobsed bakterid
Peptococcus liigid
Peptostreptococcus liigid
Propionibacterium acnes
Clostridium perfringens
Muud
Chlamydia pneumoniae
Legionella pneumophila
Mycoplasma pneumoniae

Mikroobiliigid, mille puhul võib probleemiks olla omandatud resistentsus
Aeroobsed Gram-positiivsed bakterid
Staphylococcus aureus
Staphylococcus aureus (metitsilliin-resistentne)*
Streptococcus agalactiae
Streptococcus pneumoniae
Streptococcus pyogenes
Aeroobsed Gram-negatiivsed bakterid
Haemophilus influenzae
* MRSA resistentsus makroliidide suhtes on EL-s umbes 50% ja see mõjutab mõnedes piirkondades
peaaegu kõiki tüvesid.

Resistentsuse kujunemise mehhanismid
Gram-positiivsete mikroorganismide resistentsus makroliidide suhtes on tavaliselt seotud
antibiootikumi seondumiskoha kahjustumisega. MLS tüüpi resistentsus on vahendatud erinevate
B
omandatud geenidega (erm perekond), mis kodeerivad metülaase, mille toime on suunatud
ribosomaalse RNA 23S keskme peptidüültransferaasi vastu. Seda tüüpi resistentsus võib olla
primaarne või indutseeritud teatud makroliidide eksponeerimisest stafülokokkidele ning on samuti
indutseeritav streptokokkide puhul. Metüleerimine takistab antibakteriaalse aine seondumist
ribosoomile ning suurendab ristresistentsust makroliidide (kõigi makroliidide, kui resistentsus on
primaarne), linkoosamiidide ja B-tüüpi streptogramiinide, kuid mitte A-tüüpi streptogramiinide suhtes.
Harvemate resistentsuse tekkemehhanismide hulka kuuluvad antimikroobse toime vähenemine
inaktiveerivate ensüümide (nt esteraaside) toimel ning antibiootikumi aktiivne väljaviimine bakteritest.
Gram-negatiivsed mikroorganismid võivad olla makroliidide suhtes primaarselt resistentsed, sest
makroliidid ei ole võimelised nende välimist rakumembraani efektiivselt läbistama. Parema
penetratsioonivõimega makroliidid võivad toimida ka mõnedesse gram-negatiivsetesse
mikroorganismidesse.
Gram-negatiivsed mikroobid võivad produtseerida ka ribosomaalset metülaasi või makroliide
inaktiveerivaid ensüüme.

Imendumine
Klaritromütsiin imendub seedekulglast (peamiselt tühisoolest) kiiresti ja hästi, kuid teeb pärast
suukaudset manustamist läbi ulatusliku esmase passaaži metabolismi. 250 mg klaritromütsiini tableti
absoluutne biosaadavus on umbes 50%. Toit pikendab imendumist vähesel määral, kuid ei mõjuta
biosaadavust. Seetõttu võib klaritromütsiini manustada söögikordasid arvestamata. Keemilisest
struktuurist (6-O-metüülerütromütsiin) tulenevalt on klaritromütsiin küllalt resistentne maohappe
lagundava toime suhtes. Kui täiskasvanutele manustati 250 mg klaritromütsiini kaks korda päevas,
saavutati tippkontsentratsiooniks plasmas 1 - 2 µg/ml. 500 mg klaritromütsiini manustamisel kaks
korda päevas saavutati tippkontsentratsiooniks plasmas 2,8 µg/ml.
Pärast 250 mg klaritromütsiin imanustamist kaks korda päevas saavutab mikrobioloogiliselt aktiivne
14-hüdroksümetaboliit plasma tippkontsentratsiooni 0,6 µg/ml. Tasakaalukontsentratsioon
saavutatakse kahepäevase manustamise jooksul.

Jaotumine:
Klaritromütsiin jaotub hästi eri organitesse, jaotusruumala on hinnanguliselt 200…400 l.
Klaritromütsiini sisaldus mõnedes kudedes on mitu korda suurem kui tsirkuleeriva ravimi
kontsentratsioon. Suurt klaritromütsiini kontsentratsiooni on mõõdetud tonsillide ja kopsukoes.
Klaritromütsiin tungib ka läbi mao limaskesta.

Umbes 80% klaritromütsiinist seondub terapeutilises ulatuses plasmavalkudega.

Biotransformatsioon ja eliminatsioon
Klaritromütsiin metaboliseeritakse maksas kiiresti ja suures mahus. Metabolism koosneb peamiselt N-
dealküülimisest, oksüdeerimisest ja stereospetsiifilisest hüdroksüleerimisest C14 positsioonil.

Et hepaatiline metabolism küllastub suurte annuste korral, on klaritromütsiini farmakokineetika
mittelineaarne. Eliminatsiooni poolväärtusaeg suurenes 2…4 tunnilt pärast 250 mg klaritromütsiini
manustamist kakskorral päevas kuni 5 tunnini pärast 500 mg manustamist kakskorral päevas. 250 mg
manustamise korral iga 12 tunni järel on aktiivse 14-hüdroksümetaboliidi poolväärtusaeg 5 kuni 6
tundi.

Pärast radioaktiivselt märgistatud klaritromütsiini manustamist sedastati roojas 70…80%
radioaktiivsest. Umbes 20…30% klaritromütsiinist eritub muutumatul kujul uriiniga. Annuse
suurenedes see protsent suureneb. Neerupuudulikkuse korral klaritromütsiini sisaldus vereplasmas
suureneb, välja arvatud juhul, kui annust on vähendatud. Plasma kogukliirens on hinnanguliselt umbes
700 ml/min, seejuures renaalne kliirens on umbes 170 ml/min.

Neerukahjustus: neerufunktsiooni vähenemise tulemuseks on klaritromütsiini ja aktiivse metaboliidi
sisalduse suurenemine vereplasmas

Neljanädalases uuringus loomadega oli klaritromütsiini toksilisus seotud annuse ning ravikestusega.
Kõikidel liikidel oli peamine sihtorgan maks. Maksakahjustust täheldati 14 päeva möödudes koertel ja
ahvidel. Toksilisusega seotud süsteemsed kontsentratsioonid ei ole täpselt teada, kuid toksilised
annused olid suuremad kui inimestele soovitatud raviannused. Rottidele 15 ml/kg päevas
manustamisel täheldati kardiovaskulaarseid väärarenguid.

Klaritromütsiini mutageenset toimet ei täheldatud mitmetes in vitro ja in vivo testides.

Rottidel tehtud fertiilsuse ja reproduktsiooni uuringutes ei täheldatud kahjulikke toimeid.
Teratogeensuse uuringud rottidel (Wistar (p.o.) ja Sprague-Dawley (p.o. ja i.v.)), Uus-Meremaa
valgetel küülikutel ja makaakidel ei näidanud teratogeenset toimet. Sarnane uuring Sprague-Dawley
rottidel näitas siiski väikest (6%) südame-veresoonkonna muutuste sagenemist, mis tundus olevat
seotud geenimuutuste spontaanse ekspressiooniga. Kaks hiirtel tehtud uuringut näitasid suulaelõhe
teket eri sagedusega 3…30% ning ahvidel embrüo kadu, kuid ainult kindlalt maternotoksilistes
annustes.

Teistest patsiendile soovitatud annuste puhul olulistest toksikoloogilistest leidudest ei ole teatatud.

Lekoklar 500 mg:
Polüvinüülpürrolidoon
Mikrokristalliline tselluloos
Kolloidne ränidioksiid
Talk
Naatriumkarboksümetüültselluloos
Magneesiumstearaat
Hüdroksüpropüülmetüültselluloos
Hüdroksüpropüültselluloos
Titaandioksiid
Vanilliini maitse- ja lõhnaaine
Propüleenglükool
Sorbitaan monooleaat
Kinoliinkollane

Ei ole teada.

Lekoklar 500 mg: 3 aastat

Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

500 mg tabletid: 14 tk blisterpakendis.

Erinõuded puuduvad.