CORDARONE 50 MG/ML

Paroksüsmaalne supraventrikulaarne tahhükardia (sealhulgas Wolff-Parkinson-White’i sündroom),
kodade virvendus ja laperdus, ventrikulaarsed tahhüarütmiad, kui teised ravimid on toimeta,
vastunäidustatud või on põhjustanud tõsiseid kõrvaltoimeid.

Märkus. Cordarone'i veenisisest manustamist kasutatakse vaid juhtudel, kui on vajalik kiire efekti
saavutamine või kui ravimi suu kaudu manustamine ei ole võimalik.

Kasutamisjuhend vt ka lõik 6.6.

Algannus: 5 mg/kg kehakaalu kohta, mis manustatakse 250 ml 5%-ses glükoosilahuses 20 minuti
kuni 2 tunni jooksul; 24 tunni jooksul võib infusiooni korrata 2...3 korda. Annustamist tuleb
korrigeerida individuaalselt lähtuvalt ravitulemusest.

Terapeutiline toime avaldub juba esimestel minutitel, kuid toime on lühiaegne. Seepärast tuleb
infusiooniga alustada vahetult pärast boolusannuse manustamist.

Säilitusannus: 10...20 mg/kg kehakaalu kohta (tavaliselt 600...800 mg/24 tunni jooksul,
maksimaalselt 1200 mg 24 tunni jooksul) 250 ml glükoosilahuses mõne päeva jooksul.

Intravenoosne süst: (vt lõik 4.4)

Annuse 5 mg/kg kehakaalu kohta veeni süstimine peab kestma vähemalt 3 minutit. Ravimit ei tohi
süstlas segada teiste preparaatidega.

Kardiopulmonaalne elustamine defibrillatsioonile allumatu ventrikulaarse fibrillatsiooni korral:
algannus i.v. manustamisel on 300 mg (või 5 mg/kg kehakaalu kohta) lahjendatuna 20 ml 5%
glükoosiga ja kiiresti süstides. Ventrikulaarse fibrillatsiooni püsimisel võib kasutada lisaannust
150 mg (või 2,5 mg/kg kehakaalu kohta) i.v.


1/10
Lapsed
Amiodarooni ohutust ja efektiivsust ei ole lastel uuritud.
Olemasolevad andmed on kirjeldatud lõigus 5.1 ja 5.2.

Bensüülalkoholi sisalduse tõttu on amiodarooni intravenoosne manustamine vastunäidustatud
vastsündinutele, imikutele ja kuni 3. aastastele lastele.

• ülitundlikkus toimeaine või joodi või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes;
• siinusbradükardia ja sinuatriaalne blokaad;
• siinussõlme nõrkuse sündroom, kui ei kasutata südamestimulaatorit;
• atrioventrikulaarne või Hisi kimbu blokaad, kui ei kasutata püsivat südamestimulaatorit või
kui
ei
ole
võimalust
patsienti
turvata
ajutise
elektrokardiostimulatsiooniga
intensiivraviosakonnas;
• kombineeritud ravi koos ravimitega, mis võivad põhjustada torsades de pointes' tüüpi südame
rütmihäireid (vt lõik 4.5);
• kilpnäärme talitlushäired;
• rasedus, v.a teatud tingimustel (vt lõik 4.6);
• imetamine (vt lõik 4.6);
• intravenoosne manustamine on vastunäidustatud vereringe kollapsi, hüpotensiooni, raske
hingamispuudulikkuse, raske südamepuudulikkuse korral.
• Bensüülalkoholi sisalduse tõttu on amiodarooni intravenoosne manustamine vastunäidustatud
vastsündinutele, imikutele ja kuni 3. aastastele lastele.

Kõik ülaltoodud vastunäidustused ei kehti amiodarooni kasutamisel defibrillatsioonile allumatu
ventrikulaarse fibrillatsiooni ravis kardiopulmonaalse elustamise korral.

Erihoiatused

Spetsiifilised intravenoossele süstele, vt ka lõik 4.3
Hemodünaamiliste kõrvaltoimete riski tõttu (väga madal vererõhk, vereringe kollaps) ei soovitata
üldiselt veeni süstimist kasutada; kui on võimalik, tuleb eelistada veenisisest infusiooni.
Veenisüsteid võib kasutada vaid juhul, kui alternatiivsed ravivõimalused pole tulemust andnud, ja
ainult kardiointensiivravi osakonnas pideva vererõhu ja EKG-monitooringu tingimustes.
Annus 5 mg/kg tuleb süstida vähemalt 3 minuti jooksul, ja veenisüstet ei tohi korrata enne 15 minuti
möödumist eelmisest süstest, isegi kui see oli ainult 1 ampull (pöördumatu kollapsi oht), välja arvatud
defibrillatsioonile allumatu ventrikulaarse fibrillatsiooni tõttu tehtava kardiopulmonaalse elustamise
ajal.
Ärge segage ravimit süstlas teiste ravimitega. Ärge kasutage sama veeniteed teiste preparaatide
manustamiseks. Kui ravi on vaja jätkata, tuleb minna üle intravenoossele infusioonile (vt lõik 4.2).

Südame häired:
On teatatud uute rütmihäirete tekkimisest või arütmia süvenemisest, mõni kord ka letaalsest. On
oluline, kuid väga raske eristada, kas see võib olla seotud ravimi proarütmogeense toimega, olla
seotud kaasuva kardiaalse seisundiga või olla seotud raviefekti puudumisega. Üldiselt on nendest
juhtudest seoses amiodarooniga teatatud harvemini kui seoses teiste antiarütmiliste ravimitega ning
enamasti ilmnevad need seoses QT intervalli pikendavate ravimite koostoimetega ja/või elektrolüütide
tasakaalu häiretega (vt lõik 4.5 ja 4.8). Vaatamata QT intervalli pikenemisele on amiodaroonil madal
torsadogeenne aktiivsus.

Respiratoorsed häired:

2/10
Väga harva on intravenoosse amiodarooni kasutamise järgselt teatatud interstitsiaalsest pneumoniidist.
Kui sellist diagnoosi kahtlustatakse, tuleb teha rindkere röntgen. Ravivajadust amiodarooniga tuleb
uuesti hinnata, kuna interstitsiaalne pneumoniit on pärast amiodarooni varast ärajätmist üldiselt
pöörduv. Vajadusel manustada raviks kortikosteroide (vt lõik 4.8).
Väga harva on täheldatud tõsiste hingamiskomplikatsioonide esinemist, vahest surmaga lõppenud,
vahetult pärast operatsiooni (ARDS); see võib olla ka seotud suurte hapnikukontsentratsioonide
toimega (vt lõik 4.5 ja 4.8).

Maksafunktsiooni häired (vt lõik 4.8):
Kohe pärast ravi alustamist ja ravi ajal amiodarooniga on soovitatav jälgida maksafunktsiooni
näitajaid (transaminaase).
Äge maksatalitluse häire (k.a tõsine maksapuudulikkus või maksakahjustus, mõnikord surmaga
lõppev) ja krooniline maksatalitluse häire võivad esineda nii suukaudsete kui intravenoossete
amiodarooni ravimvormide manustamisel, kusjuures intravenoossel manustamisel esimese 24 tunni
jooksul. Seetõttu tuleb amiodarooni annust vähendada või ravi lõpetada, kui transaminaaside aktiivsus
on üle kolme korra normaalsest suurem.
Kliinilised tunnused ja bioloogilised muutused kroonilise maksakahjustuse puhul võivad amiodarooni
suukaudsel manustamisel olla minimaalsed (maksa suurenemine, transaminaaside aktiivsus kuni 5
korda normaalsest suurem) ja taanduvad tavaliselt pärast ravi lõppu, kuid on teatatud ka
surmajuhtudest.

Rasked villilised reaktsioonid
Stevensi-Johnson’i sündroomi eluohtlikud või surmaga lõppenud nahareaktsioonid, epidermaalne
toksiline nekrolüüs (vt lõik 4.8). Kui ilmnevad Stevensi-Johnson’i sündroomi või epidermise toksilise
nekrolüüsi (nt progresseeruv nahalööve, mis on sageli koos villide või limaskesta kahjustusega)
sümptomid või tunnused, tuleb viivitamatult lõpetada ravi amiodarooniga.

Ravimite koostoimed (vt lõik 4.5)
Ei ole soovitatav kombineeritud ravi koos beeta-adrenoblokaatoritega, südame automatismile
mõjuvate kaltsiumikanalite blokaatoritega (verapamiil, diltiaseem), stimuleerivate lahtistitega, mis
võivad tekitada hüpokaleemiat.

Erilised ettevaatusabinõud

Amiodarooni tohib veenisiseselt manustada vaid spetsialiseeritud osakonnas pideva monitooringu
(EKG, vererõhk) võimaluse korral.

Veenisisesel manustamisel võib tekkida veenipõletik, mida on võimalik vältida tsentraalse
veenikateetri kasutamise abil (vt lõik 4.8).

Ettevaatus on vajalik madala vererõhu, tõsiste hingamishäirete, dekompenseeritud või raske
südamepuudulikkuse korral.
Kuna bensüülalkohol võib läbida platsentat, tuleb ravimit kasutada raseduse ajal ettevaatusega.

Lapsed:
Amiodarooni kasutamise ohutust ja efektivsust ei ole lastel uuritud.
Seoses sellega ei ole amiodarooni kasutamine lastel soovitatav.
Amiodarooni süstelahus sisaldab bensüülalkoholi (20 mg/ml).
Bensüülalkohol võib tekitada tkosilisi ja allergilisi reaktsioone vastsündinutel, imikutel ja kuni 3.
aastastel lastel.
Imikutel (alla 1-kuu vanustel) on täheldatud letaalselt lõppeva hingeldus-sündroomi (gasping
syndrome) esinemist pärast sama konservanti sisaldavate infusioonilahuste intravenoosset
manustamist. Järsult tekkinud väljendunud hingeldusele kaasneb hüpotensioon, bradükardia ja
kardiovaskulaarne kollaps.
Anesteesia (vt lõik 4.5):

3/10
Enne operatsiooni tuleb anestesioloogi informeerida sellest, et patsient kasutab amiodarooni.

Farmakodünaamilised
Torsades de pointes’t või QT intervalli pikenemist esile kutsuvad ravimid

- Torsades de pointes’t esile kutsuvad ravimid

Vastunäidustatud on kombineeritud ravi koos järgmiste preparaatidega, mis võivad põhjustada
torsades de pointes' tüüpi südame rütmihäireid:

- antiarütmilised preparaadid: klass Ia - kinidiinitüüpi preparaadid, prokaiinamiid, disopüramiid;

klass III - sotalool;
- mitte-antiarütmilised ravimid: nt vinkamiin, mõned neuroleptikumid (kloorpromasiin,

tioridasiin, flufenasiin, pimosiid, haloperidool, amisulpriid ja sertindool), sultopriid,

antihistamiinikumid (tsisapriid, terfenadiin, misolastiin), erütromütsiin (i/v) ja pentamidiin

(parenteraalne).
Sellised kombinatsioonid suurendavad riski potentsiaalselt letaalse torsades de pointes tüüpi südame
rütmihäirete tekkeks (vt lõik 4.3).

- QT intervalli pikendavad ravimid

Amiodarooni koosmanustamisel teadaolevalt QT intervalli pikendavate ravimitega tuleb iga patsiendi
kasu ja riski suhet hoolikalt hinnata, kuna suureneb torsades de pointes tekkeoht (vt lõik 4.4) ning
patsiente tuleb jälgida QT intervalli pikenemise suhtes.

Amiodarooni saavad patsiendid peavad vältima fluorokinoloonide kasutamist.


Südame löögisagedust vähendavad, automatismi või ülejuhtehäireid tekitavad ravimid

Ei ole soovitatav kombineeritud samaaegne ravi koos järgmiste preparaatidega:
- beeta-adrenoblokaatorid ja südamerütmi aeglustavad kaltsiumikanalite blokaatorid

(verapamiil, diltiaseem), kuna võivad tekkida automatismi (ulatuslik bradükardia) ja südame

erutus-juhtesüsteemi häired;

Hüpokaleemiat põhjustavad ravimid:
Ei ole soovitatav kombineeritud samaaegne ravi koos järgmiste preparaatidega:
- stimuleerivad lahtistid, mis võivad tekitada hüpokaleemiat ja suurendada sellega torsades de

pointes tekkeriski (vajadusel tuleb kasutada teist tüüpi lahtisteid).

Ettevaatus on vajalik, kui koos amiodarooniga kasutatakse järgmisi preparaate:

- Preparaadid, mis võivad põhjustada hüpokaleemiat:
- hüpokaleemiat tekitavad diureetikumid (eraldi või kombinatsioonis),
- süsteemsed kortikosteroidid (glüko-, mineralo-), tetrakosaktiid,
- amfoteritsiin B (i/v).
Hüpokaleemia tekkimist tuleb vältida (vajadusel korrigeerida hüpokaleemiat) ja pidevalt jälgida QT-
intervalli. Torsades de pointes' esinemise korral ei tohi manustada antiarütmikume (tuleb kasutada
elektrokardiostimulatsiooni, intravenoosselt manustada magneesiumsulfaati).

- Anesteesia (vt lõik 4.4 ja 4.8)

4/10
Üldanesteesias patsientidel võib tekkida atropiinile mittealluv bradükardia, vererõhu alanemine,
südame erutus-juhtehäired ja minutimahu vähenemine.
Väga harva on täheldatud tõsiste hingamiskomplikatsioonide esinemist, vahest surmaga lõppenud,
vahetult pärast operatsiooni (ARDS, kopsuturse); see võib olla ka seotud suurte
hapnikukontsentratsioonide toimega. Enne operatsiooni tuleb anestesioloogi informeerida sellest, et
patsient kasutab amiodarooni.

Amiodarooni mõju teistele ravimitele

Amiodaroon ja/või selle metaboliit, desetüülamiodaroon, inhibeerib CYP1A1, CYP1A2, CYP3A4,
CYP2C9, CYP2D6 ja P-glükoproteiini ning võib suurendada nende ainete omastatavust.
Amiodarooni pika poolväärtusaja tõttu võivad koostoimed ilmneda mitu kood hiljem pärast ravimi
kasutamise lõpetamist.

PgP ravimid
Amiodaroon on P-gp inhibiitor. Koosmanustamine P-gp ravimitega tõenäoliselt suurendab nende
omastatavust.

- Digitaalis
Võimalik on automatismi häirete (bradükardia) ja atrioventrikulaarse blokaadi tekkimine (sünergistlik
toime); lisaks võib suureneda digoksiini kontsentratsioon plasmas digoksiini elimineerumise
aeglustumise tõttu.
Tuleb arvestada kliinilise, EKG ja bioloogilise monitooringuga (k.a digoksiini plasmasisalduse
määramine, kui vaja), vajadusel korrigeerida digitaalise annust.

- Dabigatraan
Ettevaatus on vajalik amiodarooni kasutamisel koos dabigatraaniga, kuna on oht verejooksu tekkeks.
Vajalikuks võib osutuda dabigatraani annuse kohandamine.

CYP2C9 ravimid
Amiodaroon suurendab CYP2C9 ravimite, nagu varfariin või fenütoiin, plasmakontsentratsiooni
tsütokroom P450 2C9 inhibeerimise kaudu.

- Varfariin
Antikoagulantide terapeutilise toime tugevnemise ja veritsemise riski suurenemise tõttu, tuleb
sagedamini kontrollida protrombiiniaega ja vajalikuks võib osutuda suu kaudu manustatavate
antikoagulantide annuste korrigeerimine nii ravi ajal, kui ka pärast amiodaroonravi lõpetamist.

- Fenütoiin
Fenütoiini kooskasutamisel amiodarooniga võivad kaasneda üleannustamise nähud (osaliselt
neuroloogilised). Soovitatav on kliiniline monitooring ja fenütoniini kontsentratsiooni määramine
plasmas. Fenütoiini annust tuleb vähendada niipea kui ilmnevad üleannustamise nähud.

CYP2D6 ravimid
- Flekainiid
Võimalik on flekainiidi plasmasisalduse suurenemine tsütokroom CYP 2D6 inhibeerimise kaudu.
Flekainiidi annust tuleb kohandada.

CYPP450 3A4 ravimid
Kui selliseid ravimeid kasutatakse koos amiodarooniga (CYP 3A4 inhibiitor), võib see tekitada nende
ravimite plasmasisalduse suurenemise, mis omakorda võib viia nende suurenenud toksilisuseni:
- Tsüklosporiinid
Amiodaroon võib suurendada tsüklosporiini kontsentratsiooni plasmas. Vajalikuks võib osutuda
annuste korrigeerimine.
- Fentanüül

5/10
Kombinatsioonis amiodarooniga võib fentanüüli toime tugevneda mis võib suurendada fentanüüli
toksilisust.
- Statiinid
Amiodarooni ja CYP 3A4 kaudu metaboliseerivate statiinide (nt simvastatiin, atrovastatiin ja
lovastatiin) samaaegsel kasutamisel suureneb lihastoksilisuse oht (nt rabdomüolüüs).
Amiodarooni kasutamisel on soovitatav kasutada statiine, mis ei metaboliseeru CYP 3A4 kaudu.
- Teised CYP 3A4 kaudu metaboliseeruvad ravimid
Lidokaiin, takroliimus, sildenafiil, midasolaam, triasolaam, dihüdroergotamiin, ergotamiin,
kolhitsiin.

Teiste ravimite mõju amiodaroonile

CYP3A4 ja CYP2C8 inhibiitorid võivad pärssida amiodarooni metabolismi ning seetõttu suurendada
nende omastatavust.

CYP3A4 inhibiitorite (greibimahl ja teatud ravimid) kasutamist on soovitatav ravi ajal amiodarooniga
vältida.

- Viirustevastased ained
Proteaasi inhibiitorid (atazanaviir, indinaviir, nelfinaviir, ritonaviir) inhibeerivad tsütokroomi CYP
3A4, seetõttu tuleb nende manustamisel koos amiodarooniga monitoorida viimase
plasmakontsentratsioone.

Rasedus
Kuna preparaat avaldab mõju loote kilpnäärmele, on selle kasutamine raseduse ajal lubatud vaid
erandjuhtudel.
Imetamine
Amiodaroon eritub rinnapiima märkimisväärsetes kogustes; seepärast on amiodarooni kasutamine
imetamise ajal vastunäidustatud.

Pole asjakohane.

Kõrvaltoimed on esitatud organsüsteemide kaupa esinemissageduse järjekorras: väga sage:
≥1/10; sage: ≥1/100, kuni <1/10; aeg-ajalt ≥1/1000, kuni <1/100; harv ≥1/10000, kuni 1/1000;
väga harv <1/10000; teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere- ja lümfisüsteemi häired
- Teadmata: neutropeenia, agranulotsütoos.

Südame häired:
- Sage: bradükardia, mis on enamasti mõõdukas.
- Väga harv: märkimisväärne bradükardia, mis vajab amiodaroonravi katkestamist, eelneva
siinussõlme talitlushäirega ja/või eakatel patsientidel. Arütmia avaldumine või süvenemine, millele
võib mõnikord järgneda südameseiskus (vt lõik 4.4 ja 4.5).
- Teadmata: Torsades de pointes (vt lõik 4.4 ja 4.5).

Endokriinsüsteemi häired:
- Teadmata: hüpertüreoidism.


6/10
Seedetrakti häired:
- Väga harv: iiveldus.
- Teadmata: pankreatiit/äge pankreatiit.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid:
- Sage: manustamiskoha rektsioonid: valu, erüteem, turse, nekroos, ekstravasatsioon, infiltraat,
põletik, induratsioon, tromboflebiit, flebiit, tselluliit, infektsioon, pigmentatsiooni muutused.

Maksa ja sapiteede häired: (vt lõik 4.4):
- Väga harv: ravi alguses on esinenud seerumi transaminaaside aktiivsuse suurenemist, enamasti
isoleeritult ja mõõdukalt (1,5...3 korda normaalsest suurem); muutus võib normaliseeruda annuste
vähendamisel või isegi spontaanselt.
Ägedad maksatalitluse häired (koos ikterusega või ilma), ka maksapuudulikkus, mis on mõnikord
lõppenud surmaga.

Immuunsüsteemi häired:
- Väga harv: anafülaktiline šokk.
- Teadmata: angioneurootiline ödeem (Quincke ödeem).

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused:
- Teadmata: seljavalu.

Närvisüsteemi häired:
- Väga harv: kerge intrakraniaalne hüpertensioon (pseudo tumor cerebri), peavalu.

Psühhiaatrilised häired:
- Teadmata: segasusseisund/deliirium, hallutsinatsioonid.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired:
- Teadmata: libiido vähenemine.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired:
- Väga harv: interstitsiaalne pneumoniit (vt lõik 4.4), tõsised hingamiskomplikatsioonid (ARDS -
täiskasvanu respiratoorse düstressi sündroom), mis on mõnikord lõppenud letaalselt (vt lõik 4.4 ja
4.5).
Bronhospasm ja/või apnoe raske hingamispuudulikkuse korral (eelkõige astmaatilistel haigetel).
- Teadmata: pulmonaalne hemorraagia.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused:
- Väga harv: higistamine.
- Teadmata: ekseem, urtikaaria, rasked nahareaktsioonid, mis mõnikord on lõppenud surmaga, sh
epidermaalne toksiline nekrolüüs/Stevens-Johnson’i sündroom, villiline dermatiit ja ravimireaktsioon
koos eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega.

Vaskulaarsed häired:
- Sage: vererõhu alanemine, enamasti mõõdukas ja mööduv. Vererõhu tõsisest alanemisest või
kollapsist on teatatud üledoseerimise või liiga kiire süstimise korral.
- Väga harv: kuumahood.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

7/10

Üleannustamisest ei ole intravenoosse amiodarooni kohta teatatud.

Mõningad andmed on seoses suukaudse amiodarooni üleannustamisega. On teatatud
siinusbradükardiast, südameblokaadist, ventrikulaarse tahhükardia hoogudest, torsades de pointes,
tsirkulatoorsest kollapsist ja maksafunktsioonihäiretest.

Ravi on sümptomaatiline. Amiodaroon ega tema metaboliidid ei dialüüsu.

Farmakoterapeutiline rühm: antiarütmiline ravim, ATC-kood: C01BD01

Amiodaroon on antiarütmiline aine, mida kasutatakse tahhükardia raviks Wolff-Parkinson-White
sündroomi korral. Teiste rütmihäirete ravis soovitatakse amiodarooni kasutada vaid siis, kui teised
antiarütmikumid on ebaefektiivsed või vastunäidustatud. Amiodaroon toimib veresoonte silelihastesse,
põhjustades perifeerset ja koronaaride vasodilatsiooni ning kaudselt antiadrenergiliselt, vähendab
müokardi hapnikutarbimist, järelkoormust ning löögisagedust. Südame minutimaht oluliselt ei vähene,
arteriaalne vererõhk langeb minimaalselt.
Amiodarooni elektrofüsioloogiline toime avaldub EKG’s - pikendades diastoolset repolarisatsiooni
faasi, pikeneb QT intervall, kuid depolarisatsiooni ja kiiret repolarisatsiooni faasi ei mõjusta, EKG’s
võivad tekkida U- ja deformeerunud T-sakid, sest amiodaroon fikseerub müokardis.

Amiodarooni i.v. manustamise efektiivsust ja ohutust on defibrillatsioonile allumatu ventrikulaarse
fibrillatsiooni tõttu tekkinud südameseiskusega ambulatoorsetel patsientidel uuritud kahes
topeltpimedas uuringus: amiodarooni ja platseebot võrdlev ARREST-i uuring ning amiodarooni ja
lidokaiini võrdlev ALIVE uuring. Esmaseks lõpp-punktiks oli mõlema uuringu puhul elulemus
haiglasse jõudmisel.
ARREST-i uuringus randomiseeriti 504 ventrikulaarse fibrillatsiooni tõttu tekkinud või kolmele või
enamale defibrillatsioonikatsele ja epinefriinile allumatu pulsita ventrikulaarse tahhükardia tõttu
tekkinud südameseiskusega ambulatoorset patsienti ühte kahest grupist: manustati amiodarooni
300 mg lahjendatuna 20 ml-s 5% glükoosis kiire süstena perifeersesse veeni (246 patsienti) või
platseebot (258 patsienti). Haiglaravile jõudmiseni ellu jäänud 197 patsiendi (39%) analüüs näitas, et
amiodarooni kasutamine suurendas eduka elustamise ja haiglaravile jõudmise tõenäosust: 44%
amiodaroonigrupis ja 34% platseebogrupis, p=0,03. Pärast tulemuste kohandamist teiste kaugtulemust
prognoosivate sõltumatute tegurite suhtes oli elusana haiglaravile jõudmise kohandatud šansside suhe
amiodaroonigrupis
võrreldes
platseeboga
1,6
(95%
usalduspiirid:
1,1…2,4;
p=0,02).
Amiodaroonigrupis esines võrreldes platseebogrupiga rohkem hüpotensiooni (59% versus 25%,
p=0,04) ning bradükardiat (41% versus 25 %, p=0,004).
ALIVE uuringus randomiseeriti 347 kolmele defibrillatsioonikatsele, sellele järgnenud epinefriini
manustamisele ning defibrillatsioonikatsele allumatu ventrikulaarse fibrillatsiooniga või eduka
defibrillatsiooni järgselt taastekkinud ventrikulaarse fibrillatsiooniga patsienti ühte kahest grupist:
manustati amiodarooni (5 mg kilogrammi kehakaalu kohta lahjendatuna 30 ml-s 5% glükoosis) ja
lidokaiiniga sarnanevat platseebot või lidokaiini (1,5 mg kilogrammi kehakaalu kohta
kontsentratsioonis 10 mg milliliitris) ja amiodarooniga sarnanevat platseebot, mis sisaldab sama
lahustit (polüsorbaat 80). Osalenud 347 patsiendi analüüs näitas, et amiodaroon suurendas eduka
elustamise ja haiglaravile jõudmise tõenäosust: 22,8% amiodaroonigrupis (41 patsienti 180-st) ning
12% lidokaiinigrupis (20 patsienti 167-st), p=0,009. Pärast tulemuste kohandamist teiste võimalike
elulemust prognoosivate tegurite suhtes oli elusana haiglaravile jõudmise kohandatud šansside suhe
amiodaroonigrupis võrreldes lidokaiinigrupiga 2,49 (95% usaldusintervall: 1,28…4,85; p=0,007).
Ravimit saanud patsiendigruppide vahel puudusid erinevused atropiinravi vajava bradükardia,
dopamiiniga tehtud vererõhuravi ning avatud meetodil manustatud lidokaiini kasutamise osas.

8/10
Asüstoolia tekkis pärast esmase uuringuravimi manustamise järgselt tehtud defibrillatsioonikatset
oluliselt sagedamini lidokaiinigrupis (28,9%) võrreldes amiodaroonigrupiga (18,4%), p=0,04.

Kontrollitud uuringuid ei ole lastel läbi viidud.
Avaldatud uuringutes oli amiodarooni ohutust hinnatud 1118 erinevate rütmihäiretega lastel.
Algannus: 5 mg/kg 20 minutit kuni 2 tundi
Säilitusannus: 10…15 mg/kg päevas mõnest tunnist kuni mitme päevani.
Vajadusel võib alustada kaasnevat suukaudset ravi algannusega.

Amiodaroon metaboliseeritakse CYP3A4 ja CYP2C8 poolt.
Amiodaroon ja tema metaboliit, desetüülamiodaroon, inhibeerivad in vitro CYP1A1, CYP1A2,
CYP2C9, CYP2C19, CYP2D6, CYP3A4, CYP2A6, CYP2B6 ja 2C8.
Amiodaronil ja ja desamiodaroonil on samuit võime inhibeerida mõnigaid transportereid nagu P-
glükoproteiini ja orgaaniliste katioonide transportereid (OCT2). (ühes uuringus näidati kreatiniini
(OCT2 substraat) 1,1%-list kontsentratsiooni tõusu).
In vivo andmed kirjeldavad amiodarooni koostoimeid CYP3A4, CYP2C9, CYP2D6 ja P-gp
substraatidega.

Veeni süstimisel avaldub antiarütmiline toime 1 tunni jooksul, kestval kasutamisel, veeniinfusiooni
korral, saabub optimaalne toime alles 2 päeva möödumisel. Ravim saavutab maksimaalse
kontsentratsiooni plasmas ning jaotub perifeersetesse kudedesse kiiresti.
Metabolism toimub peamiselt maksas. Peamine metaboliit on desetüülamiodaroon, mille
farmakokineetilised ja -dünaamilised omadused sarnanevad amiodaroonile. Poolväärtusaeg pärast
üksikannuse manustamist on 3,2...20,7 tundi, kestva ravi korral 53...24 ööpäeva. Organismist eritub
peamiselt sapiga, vähesel määral ka uriiniga.

Kontrollitud uuringuid ei ole lastel läbi viidud. Laste kohta avaldatud piiratud andmetes ei ole
täiskasvanutega võrreldes erinevusi täheldatud.

2-aastases kartsinogeensuse loomkatses rottidega põhjustas amiodaroon kilpnäärme follikulaarsete
kasvajate (adenoomid ja/või kartsinoomid) lisandumist mõlemast soost isenditel kliiniliselt oluliste
annuste korral. Kuivõrd mutageensust ei leitud, on sellist tüüpi kasvajate esilekutsumise arvatav
mehhanism pigem epigeneetiline kui genotoksiline. Hiirtel kartsinoome ei täheldatud, kuid leiti
annusest sõltuvat kilpnäärme follikulaarset hüperplaasiat. Need toimed kilpnäärmele hiirtel ja rottidel
on kõige tõenäolisemalt tingitud amiodarooni mõjust kilpnäärme hormooni sünteesile ja/või
vabanemisele. Nende leidude olulisus inimese seisukohalt on vähene.

Polüsorbaat, bensüülalkohol, süstevesi.

Plastikuid, nagu DEHP (di-2-etüülheksüülftalaat) sisaldavate meditsiinilise varustuse või seadmete
kasutamine amiodarooni manustamiseks, võib tekitada DEHP välja leostumise. Et vähendada
patsiendile manustatava DEHP kogust, tuleks amiodarooni lõplik infusioonilahus eelistatavalt
manustada läbi DEHP-mittesisaldavate seadmete.


9/10
Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus
6.6.

2 aastat.
Valmistatud lahus tuleb kohe ära kasutada.

Hoida toatemperatuuril kuni 25 °C.
Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

Süste- või infusioonilahuse kontsentraat 3 ml I tüüpi värvitus klaaspudeli kujulises OPC (one point cut
- ühe sälguga) murdmiskohaga ampullis, mis sisaldab toimeainet 150 mg, 6 ampulli pakendis.

Erihoiatused ravimpreparaadii hävitamiseks

Farmatseutiliste iseärasuste tõttu ei tohi kasutada kontsentratsioone alla 600 mg/l. Kasutada ainult 5%
glükoosi lahust.

Infusioonilahust mitte segada teiste ravimitega.