BETALOC

3.
RAVIMVORM

Süstelahus 1 mg/ml


4.
KLIINILISED ANDMED

4.1
Näidustused

Südame rütmihäired. Äge müokardiinfarkt.

4.2
Annustamine ja manustamisviis

Südame rütmihäired
Algannus on kuni 5 mg süstituna intravenoosselt kiirusega 1…2 mg minutis. Vajadusel võib annust
korrata 5-minutiliste intervallidega kuni soovitud toime saavutamiseni. Üldiselt saavutatakse toime
annusega 10…15 mg. Annused ≥ 20 mg tõenäoliselt ei suurenda ravitoimet.

Müokardiinfarkt
Metoprolooli tuleb manustada intravenoosselt nii kiiresti kui võimalik pärast ägedale infarktile
iseloomulike sümptomite ilmnemist.

Ravi tuleb alustada kardiointensiivravi- või analoogses osakonnas koheselt, kui patsiendi
hemodünaamika on stabiliseerunud. Manustada boolusena kuni kolm 5 mg annust 2-minutiliste
intervallidega, vastavalt patsiendi hemodünaamikale (vt lõik 4.3 ja 4.4).

Patsientidele, kes taluvad hästi intravenoosset koguannust 15 mg, tuleks alates 15 minutit pärast
viimast i/v süsti järgneva 48 tunni jooksul manustada suukaudselt metoprolooltartraati 50 mg neli
korda päevas või sellele vastavas annuses Betaloc ZOKi.


1/10


Säilitusannusena sobib 100 mg metoprolooltartraati 2 korda päevas või 200 mg Betaloc ZOKi üks
kord päevas.

Patsientidel, kes ei talu metoprolooli intravenoosset koguannust (15 mg), tuleb metoprolooli
suukaudset manustamist alustada ettevaatusega ja väiksemate annustega.

Neerufunktsiooni kahjustus
Annuse kohaldamine ei ole vajalik.

Maksafunktsiooni kahjustus
Maksatsirroosi korral ei ole vajalik metoprolooli annust vähendada, kuna ta seondub valkudega
vähesel määral (5…10%). Kui aga esinevad raskekujulise maksakahjustuse tunnused (nt opereeritud
haiged portaalveeni šundiga), tuleks kaaluda annuse vähendamist.

Vanurid
Eakatel patsientidel ei ole annuse kohaldamine vajalik.

Lapsed
Metoprolooli kasutamise kohta lastel on vähe kogemusi.

4.3
Vastunäidustused

II või III astme AV-blokaad, ebastabiilne dekompenseerunud südamepuudulikkus (kopsuturse,
hüpoperfusioon või hüpotensioon), samaaegne β-retseptori agonismi kaudu toimivate inotroopse
toimega ravimite kasutamine, kliiniliselt oluline siinusbradükardia, siinussõlme nõrkuse sündroom,
(siinussõlme nõrkuse sündroom ei ole vastunäidustus, kui paigaldatud on püsiv kardiostimulaator),
kardiogeenne šokk, perifeerse arteriaalse verevarustuse raskekujuline häire ohuga gangreeni
kujunemisele.

Metoprolooli ei tohi manustada ägeda müokardiinfarkti kahtlusega patsientidele, kel südame
löögisagedus on <45 löögi minutis, PQ-intervall >0,24 sekundit või süstoolne arteriaalne rõhk
<100 mmHg. Kui südamepuudulikkusega patsientidel on selili asendis mõõdetuna süstoolne vererõhk
alla 100 mmHg, peab enne ravi alustamist vererõhku uuesti mõõtma.

Metoprolooltartraadi süstimine on vastunäidustatud patsientidele, kel esineb teadaolev ülitundlikkus
metoprolooltartraadi või teiste β-blokaatorite suhtes.

4.4
Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

β-blokaatoritega samaaegselt ei tohi intravenoosselt manustada verapamiili-tüüpi kaltsiumikanalite
blokaatoreid.

Metoprolool võib ägestada perifeerse arteriaalse verevarustuse häire sümptome, näiteks vahelduvat
lonkamist. Metoprolooli tuleb ettevaatusega manustada neerufunktsiooni olulise languse ja ägedate
raskekujuliste metaboolse atsidoosiga kulgevate seisundite korral. Rakendada ettevaatust
südameglükosiididega koosmanustamisel.

Prinzmetali stenokardia haigetel võib stenokardiahoogude sagedus ja ulatus suureneda alfa-
adrenoretseptorite vahendatud pärgarterite kontraktsiooni tõttu. Selle tõttu ei tohi mitteselektiivseid
beetablokaatoreid nendel patsientidel kasutada. Selektiivsete β -adrenoblokaatorite kasutamisel tuleb
1
rakendada ettevaatust.


2/10


Üldjuhul tuleks astmahaigete ravimisel kasutada lisaks β -agoniste (tabletina ja/või inhalatsioonina).
2
Metoprolooli manustamise alustamisel võib osutuda vajalikuks β -agonistide annuse kohaldamine
2
(suurendamine).

Metoprolool mõjutab süsivesikute ainevahetust ja varjab hüpoglükeemiale viitavaid sümptome
vähemal määral kui mitteselektiivsed β-blokaatorid.

Südamepuudulikkusega patsientidel tuleb dekompensatsiooni ravida nii enne metoprolooli
manustamise alustamist kui ka metoprolooli manustamise ajal.
Väga harvadel juhtudel võib eelnevalt esinenud kergekujuline AV-juhtehäire süveneda (kuni AV-
blokaadini).
Kui patsiendil tekib ravi ajal süvenev bradükardia, tuleb metoprolooli manustada väiksemas annuses
või manustamine järk-järgult lõpetada.

Kui metoprolooli ordineeritakse feokromotsütoomiga haigetele, tuleb kaasuvalt manustada α-
blokaatorit.

Sarnaselt teistele β-blokaatoritele tuleb Betaloci manustamist psoriaasi põdevale patsiendile hoolikalt
kaalutleda.

Kontrollitud kliinilistest uuringutest on saadud piiratud hulgal efektiivsuse/ohutuse alaseid andmeid
stabiilse raske sümptomaatilise südamepuudulikkuse (IV NYHA funktsionaalne klass) kohta. Seetõttu
on ainult kardioloogidel soovitav alustada raske südamepuudulikkuse ravi (vt lõik 4.2).

Ravimi suukaudsel manustamisel tuleks vältida ravi järsku lõpetamist, eriti kõrge riskiga patsientidel.
Kui ravi peab lõpetama, tuleks seda võimalusel teha järk-järgult vähemalt 2 nädala jooksul,
vähendades annust iga kord poole võrra kuni lõppannuseni, milleks on pool 25 mg retardtabletist
(12,5 mg). Sellist annust tuleks anda vähemalt 4 päeva enne ravi täielikku lõpetamist. Kaebuste
tekkimisel soovitatakse veel aeglasemat annuse vähendamist. β-blokeeriva toimega ravi järsul
katkestamisel võib krooniline südamepuudulikkus süvendada ning suureneda müokardiinfarkti ja
äkksurma risk.

Enne operatsioone tuleb anestesioloogi informeerida, et patsient kasutab metoproloolsuktsinaati.
Beetaadrenoblokeeriva ravi lõpetamine kirurgilist protseduuri vajavatel haigetel ei ole soovitatav, sest
ravi järsk taasalustamine kõrges annuses metoprolooliga võib kardiovaskulaarse riskiga patsiendil viia
bradükardia, hüpotensiooni või insuldi, sealhulgas surmlõppega, tekkeni.

Patsientidel, kes saavad ravi β-blokaatoritega, kulgeb anafülaktiline šokk raskemal kujul.

Juhtudel, kui süstoolne arteriaalne vererõhk on < 100 mmHg, tohib metoprolooli intravenoosselt
manustada ainult spetsiaalsete ettevaatusabinõude järgimisel, kuna eksisteerib oht, et ravimi
manustamine kutsub esile vererõhu edasise alanemise (ka südame rütmihäiretega patsientidel).

Kahtlustatava või kindlakstehtud müokardiinfarktiga patsiendi ravimisel tuleb enne igat kolme
metoprolooli 5 mg intravenoosset annust hoolikalt jälgida patsiendi hemodünaamikat.
Teine või kolmas annus tuleks ära jätta, kui südame löögisagedus on < 40 löögi minutis, süstoolne
arteriaalne vererõhk on < 90 mmHg ja PQ-aeg on > 0,26 sekundi, kui düspnoe süveneb või patsient
kattub külma higiga.

4.5
Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Metoprolooli metabolism on otseselt seotud CYP2D6-ga, mis kuulub tsütokroom P450 alaperekonda.
Ravimid, mis seda ensüümi indutseerivad või inhibeerivad, võivad mõjutada metoprolooli

3/10


kontsentratsiooni vereplasmas. CYP2D6 inhibeerivateks ravimiteks on kinidiin, terbinafiin,
paroksetiin, fluoksetiin, sertraliin, tselekoksiib, propafenoon ja difenhüdramiin. Võib juhtuda, et
Betaloci ravi saavatel patsientidel tuleb Betaloci annust vähendada ravi alustamisel mõnega
ülalnimetatud ravimitest.

Vältida kombineerimist Betalociga:
Barbituurhappe derivaadid: barbituraadid (pentobarbitaal) indutseerivad metoprolooli ainevahetust
läbi ensüüminduktsiooni.

Propafenoon: Propafenooni manustamisel neljale metoproloolravil olevale patsiendile tõusis
metaprolooli plasmakontsentratsioon 2-5 korda ning kahel patsiendil tekkisid tüüpilised
metoprolooliga seotud kõrvaltoimed. Koostoime kinnitus kaheksal tervel vabatahtlikul. Koostoimet
saab ilmselt selgitada sellega, et propafenoon pärsib sarnaselt kinidiinile metoprolooli ainevahetust
tsütokroom P4502D6 kaudu. Kombinatsioon on ilmselt raskesti käsitletav, kuna ka propafenoon omab
beetaretseptoreid blokeerivaid omadusi.

Verapamiil: Koostoimes β-adrenoblokaatoritega (kirjeldatud atenolooli, propranolooli ja pindolooli)
võib verapamiil põhjustada bradükardiat ja vererõhu langust. Verapamiil ja beetablokaatorid võivad
omada täiendavat pärssivat toimet AV-juhtele ja siinussõlme funktsioonile.

Digitaalise glükosiidid: Koostoimes β-adrenoblokaatoritega võivad digitaalise glükosiidid pikendada
atrioventrikulaarset juhteaega ning indutseerida bradükardiat.

Betaloci kombineerimisel järgnevate ravimitega võib ilmneda vajadus annuse muutmise järele:
Amiodaroon: kirjanduse andmetel võib amiodarooni ravi saavatel patsientidel areneda väljendunud
siinusbradükardia samaaegsel ravil metoprolooliga. Amiodaroonil on väga pikk poolväärtusaeg
(ligikaudu 50 päeva), mis näitab, et koostoime võib tekkida pärast ravimi manustamise katkestamist
veel pika aja jooksul.

I klassi antiarütmikumid: I klassi antiarütmikumid ja β-adrenoblokaatorid omavad täiendavat
negatiivset inotroopset toimet, mis võib anda raskeid hemodünaamilisi kõrvaltoimeid vasaku
vatsakese vähenenud funktsiooniga patsientidel. Nende ravimite kombinatsiooni tuleb vältida ka
siinussõlme nõrkuse sündroomi ja AV-juhtehäire korral. Koostoimet on kõige paremini
dokumenteeritud disopüramiidi korral.

Mittesteroidsed põletikuvastased /antireumaatilised vahendid: NSAID-antiflogistikumid takistavad
β-adrenoblokaatorite vererõhku langetavat toimet. Peamiselt on uuritud indometatsiini. Sulindak
ilmselt sellist toimet ei oma. Klinilises uuringus ei ole leitud koostoimeid diklofenakiga.

Difenhüdramiin: difenhüdramiin langetab (2,5 korda) metorpolooli kliirensit alfa-
hüdroksümetoprolooliks CYP2D6 abil kiiresti hüdroksüleerivatel isikutel. Seetõttu metoprolooli
toime pikeneb. Difenhüdramiin pärsib tõenäoliselt teiste CYP2D6 substraatide ainevahetust.

Diltiaseem: diltiaseem ja β-adrenoblokaatorid omavad üksteist täiendavat pärssivat toimet AV-juhtele
ja siinussõlme funktsioonile. Kombineeritud ravil diltiaseemiga on täheldatud (raportid juhtude kohta)
väljendunud bradükardiat.

Epinefriin: kirjanduses on olemas kümmekond juhtu, kus mitteselektiivsete β-adrenoblokaatoritega
(kaasa arvatud pindolool ja propranolool) ravitud patsientidel tekkis väljendunud hüpertensioon ja
bradükardia apinefriini (adrenaliini) manustamise järgselt. Need kliinilised tähelepanekud leidsid
kinnitust uuringutel tervete vabatahtlikega. Samuti arvatakse, et paiksetes tuimestites sisalduv
adrenaliin võib soonesisesel manustamisel neid reaktsioone vallandada. Kardioselektiivsete β-
adrenoblokaatorite korral on risk tõenäoliselt väikesem.

4/10



Fenüülpropanolamiin: 50 mg üksikannuses fenüülpropanolamiin (norefedriin) võib tõsta diastoolset
vererõhku patoloogiliste väärtusteni tervetel vabatahtlikel. Propranolool tavaliselt takistab
fenüülpropanolamiinist indutseeritud vererõhu tõusu. Siiski võivad β-adrenoblokaatorid vallandada
paradoksaalseid hüpertensiivseid reaktsioone patsientidel, kes kasutavad fenüülpropanolamiini suurtes
annustes. Paaril juhul on kirjeldatud hüpertensiivset kriisi, mis tekkis ainult fenüülpropanolamiini
kasutamisel.

Kinidiin: kinidiin pärsib metoprolooli ainevahetust kiiresti hüdroksüleerivatel isikutel (näiteks Rootsis
üle 90% elanikkonnast), mille tulemuseks on oluliselt tõusnud plasmakontsentratsioon ja paranenud
β-adrenoblokeeriv toime. Vastav koostoime võib esineda koos teiste β-adrenoblokaatoritega, mille
ainevahetuse eest vastutab sama ensüüm (tsütokroom P4502D6).

Klonidiin: klonidiini manustamise järsul katkestamisel tekkiv hüpertensiivne reaktsioon võib ägeneda
β-adrenoblokaatorite toimel. Kui kaasravi klonidiiniga on plaanis lõpetada, tuleb ravi β-
adrenoblokaatoritega katkestada mitmeid päevi enne klonidiini ravi lõppemist.

Rifampitsiin: rifampitsiin võib kiirendada metoprolooli ainevahetust, langetades sellega
plasmakontsentratsiooni.
Patsiente, kes kaasuvalt tarvitavad teisi β-adrenoblokaatoreid (nt silmatilgad) või MAO-inhibiitoreid,
tuleb hoolikalt jälgida. β-adrenoblokaatoritega ravi saavatel patsientidel tugevdavad inhaleeritavad
tuimestid kardiodepressiivset efekti.

β-blokeeriva ravi korral tuleb suukaudsete antidiabeetiliste ravimite annuseid kohaldada.
Metoprolooli plasmakontsentratsioon võib tõusta samaaegsel tsimetidiini või hüdralasiini
manustamisel.

4.6
Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Metoprolooli ei tohiks raseduse ja rinnapiimaga toitmise ajal kasutada, kui seda ei peeta eluliselt
vajalikuks. β-blokaatorid vähendavad platsentaarset perfusiooni, mis võib põhjustada loote
kasvupeetuse, emakasisese surma, raseduse katkemise ja enneaegse sünnituse. Seetõttu soovitatakse
ema ja loote monitoorimist, kui rasedat naist ravitakse metoprolooliga. Sarnaselt kõigile β-
blokaatoritele võib metoprolool põhjustada lootel, vastsündinul ja rinnapiimaga toidetaval imikul
kõrvaltoimeid, eriti bradükardiat ja hüpoglükeemiat. Seda tuleb arvestada ravimi määramisel
rasedatele raseduse viimasel trimestril ning seoses sünnitusega. Ravi Betalociga tuleb lõpetada järk-
järgult 48-72 tundi enne sünnituse tähtaega. Kui see ei ole võimalik, tuleb vastsündinut jälgida
beetablokaadi tunnuste ja sümptomite (nt kardiaalsed ja pulmonaalsed tüsistused) suhtes 48-72 tunni
jooksul pärast sünnitust. Metoprolooli on kasutatud rasedusega seotud hüpertensiooni raviks pärast
20. rasedusnädalat, jälgides patsienti hoolikalt. Kuigi metoprolool läbib platsentaarbarjääri ja on
leitud ka nabaväädi veres, pole teadaolevaid andmeid loote väärarengutest.

Metoprolooli kontsentratsioon rinnapiimas on ligikaudu kolm korda kõrgem kui ema
plasmakontsentratsioon. Kui imetav ema kasutab metoprolooli tavalistes raviannustes, tundub imiku
risk kahjulikeks kõrvaltoimeteks olevat madal. Siiski tuleb imikut jälgida beetablokaadi sümptomite
suhtes.

4.7
Toime reaktsioonikiirusele

Patsiendid peaksid enne autojuhtimist või masinate käsitsemist kindlaks tegema, kuidas nad
reageerivad metoprolooli kasutamisele, kuna ravim võib aeg-ajalt põhjustada pearinglust ja väsimust.

4.8
Kõrvaltoimed

5/10



Metoprolool on üldiselt hästi talutav ning kõrvaltoimed on kergekujulised ja mööduvad. Järgnevalt on
loetletud kõrvaltoimed, mida on täheldatud kliinilistes uuringutes või igapäevases kasutuses. Mitmetel
juhtudel puudub selge seos kõrvaltoime ilmnemise ja metoprolooli kasutamise vahel.
Kasutatakse järgmisi kõrvaltoimete esinemissageduse määratlusi: väga sage (>1/10), sage (>1/100,
<1/10), aeg-ajalt (>1/1000, <1/100), harv (>1/10 000, <1/1000) ja väga harv (<1/10 000).

Vere ja lümfisüsteemi häired:
Väga harv: trombotsütopeenia.

Psühhiaatrilised häired:
Aeg-ajalt: depressioon, keskendumishäired, unisus või unetus, hirmuunenäod.
Harv: närvilisus, ängistus, impotentsus/alanenud seksuaalne võimekus.
Väga harv: amneesia/mälu halvenemine, segasus, hallutsinatsioonid.

Närvisüsteemi häired:
Aeg-ajalt: paresteesiad, lihaskrambid.
Väga harv: maitsetundlikkuse häired.

Silma kahjustused:
Harv: nägemishäired, silmade kuivus ja/või ärritus, konjunktiviit.

Kõrva ja labürindi kahjustused:
Väga harv: kohin kõrvus.

Südame häired:
Sage: bradükardia, palpitatsioonid.
Aeg-ajalt: südamepuudulikkuse sümptomite süvenemine, kardiogeenne šokk ägeda
müokardiinfarktiga patsientidel*, I astme AV blokaad, valu südame piirkonnas.
Harv: südame erutusjuhte häired, südame arütmiad.

Vaskulaarsed häired:
Sage: ortostaatilised verevarustuse häired (väga harva koos minestusega), käte ja jalgade külmus.
Aeg-ajalt: turse.
Väga harv: gangreen nendel patsientidel, kellel eelnevalt esinesid raskekujulised perifeerse
verevarustuse häired.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired:
Sage: pingutusdüspnoe.
Aeg-ajalt: bronhospasm.
Harv: riniit.

Seedetrakti häired:
Sage: iiveldus, kõhuvalu, diarröa, kõhukinnisus, kõhulahtisus.
Aeg-ajalt: oksendamine.
Harv: suukuivus.

Maksa ja sapiteede häired:
Harv: maksafunktsiooni näitajate muutused.
Väga harv: hepatiit.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused:

6/10


Aeg-ajalt: lööve (psoriaasiformse urtikaaria ja düstroofiliste nahakahjustuste kujul), suurenenud
higistamine.
Harv: karvade väljalangemine.
Väga harv: fotosensibilisatsiooni reaktsioon, psoriaasi süvenemine.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused:
Väga harv: artralgia.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid:
Väga sage: väsimus.
Sage: peavalu, pearinglus.
Aeg-ajalt: valu rinnus, kehakaalu suurenemine.

*0,4% võrra kõrgem sagedus võrreldes platseeboga 46 000 ägeda müokardiinfarktiga patsiendiga uuringus, kus
kardiogeense šoki sagedus oli 2,3% metoprolooli rühmas ning 1,9% platseebo rühmas madala šoki riski
indeksiga patsientide hulgas. Šoki riski indeks põhineb iga patsiendi šoki absoluutsel riskil, mis arvestab vanust,
sugu, ajalist viivitust, Killipi klassi, vererõhku, südame löögisagedust, EKG hälbeid ning varasemat vererõhu
anamneesi. Madala šoki riski indeksiga patsientide rühmas on patsiendid, kellel soovitatakse metoprolooli
kasutada ägeda müokardiinfarkti korral.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9
Üleannustamine

Sümptomid
Üleannustamise sümptomid võivad olla hüpotensioon, südamepuudulikkus, bradükardia ja
bradüarütmia, südamejuhtehäired ja bronhospasm.

Ravi
Ravi tuleb läbi viia üksuses, kus on tagatud sobivad toetavad süsteemid, jälgimine ja ravikorraldus.

Vajadusel manustada kõhulahtistit ja/või aktiivsütt.

Bradükardia ja juhtehäirete raviks kasutada atropiini, adrenostimuleeriva toimega ravimeid või
kardiostimulaatorit.

Hüpotensiooni, ägedat südamepuudulikkust ja shokki tuleb ravida vereringemahu täitmisega, süstitava
glükagooniga (vajadusel võib sellele järgneda glükagooni veenisisene infusioon),
adrenostimuleerivate ravimite nagu dobutamiini veenisisese manustamisega ning alfa-1-retseptori
agonistidega, mida lisatakse vasodilatsiooni korral. Ca2+ veenisisest kasutamist tuleb samuti kaaluda.

Bronhospasmi raviks kasutatakse tavaliselt bronhilõõgasteid.


5.
FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1
Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: selektiivsed β-blokaatorid, ATC-kood: C07AB0

7/10


Metoprolool on selektiivne β -blokaator, st -retseptorid blokeeritakse palju väiksema ravimi koguse
1
β1
juures kui β -retseptorid.
2

Metoprolooli membraane stabiliseeriv toime on ebaoluline, tal ei ole ka osalist agonistlikku aktiivsust.

Metoprolool vähendab või inhibeerib katehhoolamiinide (mis vabanevad psüühilise ja füüsilise stressi
tingimustes) agonistlikku toimet südamele. Metoprolool vähendab katehhoolamiinide kiirest
vabanemisest tingitud südame löögisageduse, minutimahu, müokardi kontraktiilsuse ja vererõhu
tõusu.

Endogeense adrenaliini kõrgete väärtuste juures mõjutab metoprolool vererõhu kontrolli tunduvalt
vähem kui mitteselektiivsed β-blokaatorid.
Obstruktiivse kopsuhaiguse sümptomite esinemisel võib metoprolooli manustada vajadusel koos β -
2
agonistidega. Kui manustada metoprolooli koos β -agonistidega, pärsib metoprolool raviannustes -
2
β2
agonistide bronhodilateerivat toimet tunduvalt vähem kui mitteselektiivsed β-blokaatorid.

Metoprolool mõjutab insuliini vabanemist ja süsivesikute metabolismi vähem kui mitteselektiivsed β-
blokaatorid.

Metoprolool mõjutab tunduvalt vähem kardiovaskulaarsüsteemi vastusreaktsiooni hüpoglükeemiale
kui mitteselektiivsed β-blokaatorid.

Lühiajalised uuringud on näidanud, et metoprolool vähesel määral suurendab triglütseriidide ja
vähendab vabade rasvhapete taset veres. Mõningatel juhtudel on täheldatud kõrge tihedusega
lipoproteiidide (HDL) fraktsiooni taseme väikest langust, kuid seda väiksemas mahus kui
mitteselektiivsete β-blokaatorite kasutamisel. Ühes, üle mitme aasta kestnud uuringus täheldati
metoprolooli manustamisel üldkolesterooli taseme olulist langust.

Metoprolooli manustamisel säilib elukvaliteet muutumatuna või paraneb. Elukvaliteedi paranemist
metoprolooli manustamisel on täheldatud patsientidel pärast müokardiinfarkti läbipõdemist.

Metoprolooli manustamisel kergekujulise kuni mõõduka arteriaalse hüpertensiooniga meestele on
täheldatud kardiovaskulaarsüsteemi haigustesse suremise riski vähenemist, seda tingituna peamiselt
kardiovaskulaarse äkksurma, fataalse ja mittefataalse müokardiinfarkti ja ajuinsuldi riski
vähenemisest.

Toime südame rütmile
Supraventrikulaarse tahhükardia või kodade fibrillatsiooni esinemisel ning ventrikulaarsete
ekstrasüstolite olemasolul aeglustab metoprolool vatsakeste löögisagedust ning vähendab
ventrikulaarsete ekstrasüstolite hulka.

Toime müokardiinfarkti korral
Kahtlustatava või kindlakstehtud müokardiinfarkti korral vähendab metoprolool suremust peamiselt
äkksurma riski vähenemise tõttu. See toime on eeldatavalt osaliselt tingitud vatsakeste fibrillatsiooni
ennetamisest. Fibrillatsioonivastane toime on usutavasti tingitud kahest mehhanismist: vagaalne toime
läbi hematoentsefaalbarjääri, mõjutades südame elektrilist stabiilsust ja antiisheemiline toime: β-
retseptorblokaadist tingitud kontraktiilsuse, frekventsi ja arteriaalse vererõhu langus vähendab
müokardi hapnikuvajadust. Nii varajase kui ka hilissuremuse langus ilmneb ka eelnevalt mõnda
kardiovaskulaarsüsteemi haigust põdenud kõrge riskiga haigete grupis, samuti suhkruhaigete seas.
Metoprolool vähendab ka mittefataalse müokardiinfarkti kordumise riski.

5.2
Farmakokineetilised omadused


8/10


Imendumine ja jaotumine
Pärast intravenoosset manustamist jaotub metoprolool organismis väga kiiresti, 5…10 minuti jooksul.
Kui metoprolooli manustatakse vahemikus 5…20 mg, on ravimi tase vereplasmas lineaarses
sõltuvuses manustatava ravimi hulgast. Vereplasma valkudega seondub metoprolool vähesel määral,
umbes 5…10% ulatuses.

Metabolism ja eliminatsioon
Metoprolool metaboliseeritakse maksas peamiselt CYP2D6 isoensüümi vahendusel toimuvate
oksüdatiivsete protsesside tulemusena. Eraldatud on kolm peamist metaboliiti, millest ükski ei oma
kliiniliselt olulist β-blokeerivat toimet. Reeglina on kuni 95% suukaudselt manustatud annusest
määratav metaboliitidena uriinist. Umbes 5% eritub neerude kaudu muutumatul kujul, üksikjuhtudel
võib see tõusta 30%-ni. Eliminatsiooni poolväärtusaeg on keskmiselt 3,5 tundi (vahemikus
1…9 tundi). Üldine kliirens on umbes 1 l/min.

Vanuritel ei esine võrreldes nooremaealistega olulisi farmakokineetilisi erinevusi. Metoprolooli
süsteemne biosaadavus ja eliminatsioon vähenenud neerufunktsiooni korral ei muutu. Metaboliitide
ekskretsioon on aga aeglustunud. Metaboliitide olulist kumulatsiooni täheldatakse patsientidel, kellel
glomerulaarfiltratsiooni kiirus on <5 ml/min. Selline metaboliitide kumulatsioon ei suurenda aga β-
blokaadi.

Halvenenud maksafunktsioon mõjustab metoprolooli farmakokineetikat vähesel määral. Siiski võib
raskekujulise maksatsirroosi ja portokavaalse šundi korral metoprolooli biosaadavus suureneda ja
üldine kliirens aeglustuda. Portokavaalse anastomoosi olemasolu korral on metoprolooli üldine
kliirens ligikaudu 0,3 l/min ja AUC kuni 6 korda kõrgem kui tervetel patsientidel.

5.3
Prekliinilised ohutusandmed

Olulisi tähelepanekuid ei ole.


6.
FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1
Abiainete loetelu

Naatriumkloriidi lahus, süstevesi.

6.2
Sobimatus

1 mg/ml metoprolooltartraadi lahust ei tohi lisada Macrodexi lahusele.

6.3
Kõlblikkusaeg

5 aastat.

Valmistatud süstelahus tuleb ära kasutada 12 tunni jooksul.

6.4
Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25°C.

6.5
Pakendi iseloomustus ja sisu

Värvitust boorsilikaadist klaasist (Ph. Eur tüüp I) ampull 5 ml.

9/10



6.6
Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Metoprolooltartraadi süstelahus 1 mg/ml on ette nähtud lahjendamata kasutamiseks. Siiski võib kuni
40 ml lahust (8 ampulli) e vastavalt 40 mg metoprolooltartraati lisada 1000 ml-le järgmistele
infusioonilahustele: 0,9% naatriumkloriid, mannitool 150 mg/ml, dekstroos 100 mg/ml, dekstroos
50 mg/ml, fruktoos 200 mg/ml, inverteeritud suhkur 100 mg/ml, Ringeri lahus, Ringeri dekstroos ja
Ringeri atsetaat. Kui metoprolooltartraati on vaja manustada mõnes muus kontsentratsioonis, tuleb
lahusti hulka kohandada vastavalt vajadusele.

Sobimatus ja valmis lahuse kõlblikkusaeg vt lõik 6.2 ja 6.