ACIC 400 MG

Herpes simplex- või Herpes zoster-viirusinfektsioon.

Täiskasvanud
Herpes zoster
800 mg atsikloviiri (vastab kahele Acic 400 mg tabletile) 5 korda ööpäevas neljatunniste ajavahemike
järel.

Herpes simplex infektsioonide profülaktika kindlatel juhtudel
Raskekujulise Herpes simplex-infektsiooni raviks oluliselt allasurutud immuunsusega patsientidele
perioodil, kui on suurenenud risk infektsiooni tekkeks (näiteks pärast organtransplantatsiooni), võib
manustada 400 mg atsikloviiri (vastab ühele Acic 400 mg tabletile) 4 korda ööpäevas kuuetunniste
ajavahemike järel.

Teise võimalusena (eelkõige imendumishäirega patsientidele) võib manustada pulbri vormis atsikloviiri
intravenoosse infusioonina.

Annustmine eakatel
Kaaluda tuleb eakatel esineda võivat neerukahjustust ja annust tuleb vastavalt kohandada (vt annustamist
neerukahjustuse korral allpool).
Suuri suukaudseid atsikloviiriannuseid võtvatel eakatel tuleb tagada piisav hüdreeritus.

Annustamine neerukahjustuse korral
Ettevaatus on vajalik, kui atsikloviiri manustatakse neerufunktsiooni kahjustusega patsientidele.
Säilitada tuleb piisav hüdreeritus.
Hepres simplex’i ravi korral tõsise neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens alla 10 ml/min) on
soovitatav annuse kohandamine 200 mg atsikloviirile kaks korda päevas umbes 12-tunniste vahedega.
Herpes zoster’i ravi korral on tõsise neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens alla 10 ml/min)
soovitatav kohandada annust 800 mg atsikloviiri kaks korda päevas umbes 12-tunniste vahedega mõõduka neerukahjustusega patsientidele (kratiniini kliirens 10…25 ml/min) 800 mg atsikloviiri kolm
korda päevas umbes 8-tunniste vahedega.


Annuse kohandamine täiskasvanutel ja noorukitel

Kreatiniini kliirens

25…50 ml/min
Ülalpool soovitatud annuseid (5 või 10 mg/kg kehakaalu
kohta) manustada iga 12 tunni tagant.

10…25 ml/min
Ülalpool soovitatud annuseid (5 või 10 mg/kg kehakaalu
kohta) manustada iga 24 tunni tagant.

0 (anuuriline)…10 ml/min
Patsientidel, kes saavad pidevat ambulatoorset
peritoneaaldialüüsi (CAPD), tuleb ülalpool soovitatud
annused (5 või 10 mg/kg kehakaalu kohta) pooleks
jagada ja manustada iga 24 tunni tagant.


Hemodialüüsi saavatel patsientidel tuleb ülalpool
soovitatud annused (5 või 10 mg/kg kehakaalu kohta)
pooleks jagada ja manustada pärast dialüüsi iga 24 tunni
tagant.

Annuse kohandamine imikutel ja lastel

Kreatiniini kliirens
Annustamine
25…50 ml/min/1,73 m2
Ülalpool soovitatud annust (250 või 500 mg/m2
kehapinna kohta või 20 mg/kg kehakaalu kohta) tuleb
manustada iga 12 tunni tagant.

10…25 ml/min/1,73 m2
Ülalpool soovitatud annust (250 või 500 mg/m2
kehapinna kohta või 20 mg/kg kehakaalu kohta) tuleb
manustada iga 24 tunni tagant.

0 (anuuriline)…10 ml/min/1,73 m2 Patsientidel, kes saavad pidevat ambulatoorset
peritoneaaldialüüsi (CAPD), tuleb ülalpool soovitatud
annused (250 või 500 mg/m2 kehapinna kohta või
20 mg/kg kehakaalu kohta) pooleks jagada ja manustada
iga 24 tunni tagant.
Hemodialüüsi saavatel patsientidel tuleb ülalpool
soovitatud annused (250 või 500 mg/m2 kehapinna
kohta või 20 mg/kg kehakaalu kohta) pooleks jagada ja
manustada pärast dialüüsi iga 24 tunni tagant






Tabletid võetakse rohke vedelikuga pärast sööki.

Parima ravitoime saavutamiseks tuleb atsikloviiri võtmist alustada nii kiiresti kui võimalik, st esimeste
nahanähtude ilmnedes.

Eelkõige retsidiveeruva Herpes simplex-infektsiooni taastekkides tuleb atsikloviiri võtmist alustada uue
haiguspuhangu esimeste sümptomite tekkides (näiteks sügelemine, pingetunne, esimeste villikeste teke).

Ravi kestus
Herpes simplex-infektsioonide ravi kestab 5 päeva, kuid seda võib pikendada lähtuvalt patsiendi
kliinilisest seisundist.

Herpes simplex-infektsioonide ravi kestus immunoloogiliselt tervetel patsientidel sõltub infektsioonikulu
raskusest ja retsidiivide sagedusest. Ravi ei tohiks aga kesta kauem kui 6…12 kuud.

Oluliselt nõrgenenud immuunsusega patsientidel lähtub Herpes simplex-infektsioonide profülaktika kestus
immuunsupressiooni raskusastmest ja nakkusohtliku perioodi pikkusest.

Herpes zoster-infektsiooni ravi kestab 5...7 päeva.

Atsikloviir on vastunäidustatud patsientidele, kes on teadaolevalt ülitundlikud atsikloviiri, valatsikloviiri
või ravimi mis tahes abiaine suhtes.

Patsientidel, kellele manustatakse atsikloviiri i.v. või suurtes suukaudsetes annustes, tuleb tagada piisav
hüdreeritus.
Neerukahjustuse risk on suurem, kui atsikloviiri manustatakse koos teiste nefrotoksiliste ravimitega.

Kasutamine neerukahjustusega patsientidel ja eakatel
Atsikloviir väljutatakse organismist renaalse kliirensi teel, mistõttu tuleb neerukahjustusega patsientidel
annuseid vähendada (vt lõik 4.2). Eakatel patsientidel on sagedamini neerufunktsioon aeglustunud ning
seetõttu tuleb selles patsientide rühmas kaaluda annuse vähendamist. Nii eakatel kui ka neerukahjustusega
patsientidel on suurenenud risk neuroloogiliste kõrvaltoimete tekkeks ning neid tuleb selles osas
hoolikamalt jälgida. Ravimiametisse edastatud juhtude puhul olid need reaktsioonid üldjuhul pöörduvad,
kui ravi katkestati (vt lõik 4.8).
Atsikloviiri pikaajaline või korduv kasutamine raske immuunpuudulikkusega patsientidel võib viia teatud
viirusetüvede tundlikkuse languseni, mis ei pruugi enam jätkuvale atsikloviiri ravile alluda (vt lõik 5.1).

Atsikloviir väljutatakse peamiselt muutumatul kujul uriiniga, mis toimub aktiivse tubulaarse sekretsiooni
teel neerude kaudu. Kõik selle mehhanismiga konkureerivad ravimid võivad samaaegsel manustamisel
suurendada atsikloviiri sisaldust plasmas. Probenetsiid ja tsimetidiin suurendavad selle mehhanismi teel
atsikloviiri AUC-d ning vähendavad atsikloviiri renaalset kliirensit. Sarnast atsikloviiri ja
mükofenolaatmofetiili inaktiivse metaboliidi (transplantaadiga patsientidel kasutatud immunosupressant)
AUC tõusu plasmas on näidatud ka nende ravimite koos manustamisel. Annuseid ei tule siiski muuta, sest
atsikloviiri terapeutiline indeks on lai.

Eksperimentaalne uuring viie meessoost isikuga näitas, et kaasuv ravi atsikloviiriga suurendab manustatud
teofülliini AUC-d umbes 50%. Samaaegse ravi ajal atsikloviiriga on soovitatav määrata
plasmakontsentratsiooni.

Fertiilsus
Vt kliiniliste uuringute kohta lõik 5.3.

Rasedus
Atsikloviiri kasutamist tuleb kaaluda ainult juhul, kui oodatav kasu ületab võimalikud riskid.
Turuletulekujärgses raseduste registris on dokumenteeritud rasedusi naistel, kes on saanud atsikloviiri
mõnda ravimvormi. Registri andmed ei näita sünnikahjustuste sagenemist üldpopulatsiooniga võrreldes,
samuti polnud sünnidefektid eripärased ega ka ühelaadsed, mis viitaks nende ühisele põhjusele.

Imetamine
Atsikloviiri suukaudsel manustamisel 200 mg viis korda ööpäevas on atsikloviiri kogus rinnapiimas olnud
0,6…4,1 korda suuremad võrreldes vastavate plasmakontsentratsioonidega. Sellest tulenevalt võivad
imikud saada atsikloviiri annuses kuni 0,3 mg/kg ööpäevas. Seetõttu tuleb imetavatele emadele määrata
atsikloviiri ettevaatusega.

Kui hinnatakse patsiendi võimet juhtida sõidukit või töötada masinatega, tuleb arvestada tema kliinilist
seisundit ning atsikloviiri kõrvaltoimete profiili.
Atsikloviiri mõju autojuhtimise ja masinatega töötamise võimele ei ole uuritud. Toimeaine
farmakoloogilise omaduste põhjal ei ole eeldada negatiivset mõju.

Kõrvaltoimetega seotud esinemissageduse kategooriad on arvutuslikud. Enamusel juhtudest ei olnud
esinemissageduse hindamiseks sobivaid andmeid saadaval. Peale selle võivad kõrvaltoimete sagedused
näidustusest lähtuvalt varieeruda.

Kõrvaltoimed on klassifitseeritud esinemissageduse alusel järgnevalt:
väga sage >1/10, sage >1/100 ja <1/10, aeg-ajalt >1/1000 ja <1/100, harv >1/10 000 ja <1/1000, väga harv
<1/10 000.

Vere ja lümfisüsteemi häired
Väga harv:
aneemia, leukopeenia, trombotsütopeenia

Immuunsüsteemi häired
Harv:
anafülaksia

Psühhiaatrilised ja närvisüsteemi häired
Sage:
peavalu, pearinglus
Väga harv:
agitatsioon, segasus, treemor, ataksia, düsartria, hallutsinatsioonid, psühhootilised
sümptomid, krambid, somnolentsus, entsefalopaatia, kooma

Nimetatud kõrvaltoimed on üldjuhul mööduvad ning neist teatatakse tavaliselt neerukahjustuse või
eelsoodumusega patsientidel (vt lõik 4.4).

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Harv:
düspnoe

Seedetrakti häired
Sage:
iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhuvalu

Maksa- ja sapiteede häired
Harv:
bilirubiini- ja maksaensüümide sisalduse mööduv suurenemine
Väga harv:
hepatiit, ikterus

Naha- ja nahaaluskoe kahjustused
Sage:
kihelus, nahalööbed (sh fotosensitiivsus)
Aeg-ajalt:
urtikaaria, kiirenenud difuusne juuste väljalangemine

Kiirenenud difuusset juuste väljalangemist on seostatud paljude haiguslike protsesside ja ravimitega, seos
atsikloviir-raviga ei ole kindel.

Harv:
angioödeem

Neerude ja kuseteede häired
Harv:
uurea- ja kreatiniinisisalduse suurenemine
Väga harv:
äge neerupuudulikkus, neerupiirkonna valu

Neerupiirkonna valu võib olla seotud neerupuudulikkusega.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage:
nõrkus, palavik
Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Sümptomid ja nähud
Atsikloviir imendub ainult seedetraktist. Patsiendid on ühekordse üleannusena võtnud kuni 20 g
atsikloviiri, kuid tavaliselt toksiliste kõrvalmõjudeta. Tahtmatut korduvat suukaudse atsikloviiri
üleannustamist mitmel päeval on seostatud seedetrakti häirete (nagu iiveldus ja oksendamine) ja
neuroloogiliste häiretega (peavalu ja segasus).

Atsikloviiri intravenoosne üleannustamine on põhjustanud seerumi kreatiniini ja vere uurea lämmastiku
tõusu ning sellest tulenevat neerupuudulikkust. Üleannustamisega seoses on kirjeldatud neuroloogilisi
toimeid, nagu segasus, hallutsinatsioonid, agitatsioon, krambid ja kooma.

Ravi
Toksilisuse nähtude suhtes tuleb patsiente hoolikalt jälgida. Hemodialüüs parandab märkimisväärselt
atsikloviiri eemaldamist verest ning võib seega sobida sümptomaatilise üleannustamise ravi üheks
võimaluseks.

Farmakoterapeutiline rühm: nukleosiidid ja nukleotiidid, v.a pöördtranskriptaasi inhibiitorid
ATC-kood: J05AB01

Atsikloviir on farmakoloogiliselt inaktiivne aine, mis saavutab virostaatilise toime pärast seda, kui on
tunginud Herpes simplex’i (HSV) või Varicella zoster’i viirusega (VZV) nakatunud rakku. Atsikloviiri
aktivatsiooni katalüüsib HSV- või VZV-tümidiinkinaas, mis on viirustele replikatsiooni protsessis
äärmiselt vajalik ensüüm .

Lihtsamalt öelduna sünteesivad viirused enda suhtes virostaatilist ainet ise. Järgnevalt on toodud protsessi
kulg punktide kaupa:
1. Atsikloviir tungib herpesviirusega nakatunud rakkudesse järjest sagedamini.
2. Nendes rakkudes olev viraalne tümidiinkinaas fosforüleerib atsikloviiri atsikloviirmonofosfaadiks.
3. Rakusisesed ensüümid konverteerivad atsikloviirmonofosfaadi virostaatilise toimega aineks -atsikloviirtrifosfaadiks.
4. Atsikloviirtrifosfaadil on 10...30 korda suurem afiinsus viraalse DNA-polümeraasi suhtes võrreldes
rakusisese DNA-polümeraasiga, pärssides seega selektiivselt viiruse ensüümide aktiivsust.
5. Peale selle seostab viiruse DNA-polümeraas atsikloviiri viiruse DNA külge, mis lõpetab DNA ahela
sünteesi.

Need etapid kokku vähendavad väga tõhusalt viiruste paljunemist.

Viiruste tiitrimisel koekultuuri rakkudes (Plaque reduction test) on tõestatud, et HSV-nakatunud Vero
rakkude (=Aafrika rohepärdikute neeruparenhüümist pärit rakukultuur) kasvu pärssimiseks on vaja 0,1
µmol atsikloviiri/l, mille juures nakatumata rakkude pärssimiseks on vajalik kontsentratsioon 300 µmol
atsikloviiri/l.

Viiruste tiitrimisel koekultuuri rakkudes (Plaque reduction test) mõõdeti HSV-nakatunud Vero rakkude
(=Aafrika rohepärdikute neeruparenhüümist pärit rakukultuur) ED50 pärssivaks kontsentratsiooniks 0,1
µmol atsikloviiri/l. Võrdluseks oli mittenakatunud Vero rakkude kultuuri kasvu pärssimiseks vajalik annus
300 µmol atsikloviiri/l.
Sellest järelduvalt on vajalikud kuni 3000-kordsed atsikloviiri kontsentratsioonid, et saavutada
samaväärset pärssimist.

Aktiivsusspekter in vitro
- Väga tundlik
Herpes simplex’i viiruse tüübid I ja II
Varicella zoster’i viirus
- Tundlik
Epstein-Barri viirus
- Osaliselt tundlik kuni resistentne
Tsütomegaloviirus
- Resistentne
RNA viirused
Adenoviirused
Poxviirused

Imendumine, plasmakontsentratsioon
Atsikloviir imendub seedetraktist vaid osaliselt. Püsiseisundis määratud maksimaalsed
plasmakontsentratsioonid pärast 200 mg, 400 mg ja 800 mg atsikloviiri suukaudset manustamist iga 4
tunni järel viis korda ööpäevas olid keskmiselt 3,02 ±0,5 µmol/l (200 mg), 5,21 ±1,32 µmol/l (400 mg) ja
8,16 ±1,98 µmol/l (800 mg). Need väärtused saavutatakse ligikaudu 1,5 ±0,6 tunni möödudes.
Vastavad plasmakontsentratsioonide algnäitajad ligikaudu 4 tunni möödudes atsikloviiri suukaudsest
manustamisest on 1,61 ±0,3 µmol/l (200 mg), 2,59 ±0,53 µmol/l (400 mg) ja 4,0 ±0,72 µmol/l (800 mg).
24 tunni möödudes ravimi ärajätmisest ei ole atsikloviir organismist sedastatav.
Suu kaudu 400 mg atsikloviiri 5 korda ööpäevas manustanud nõrgestatud immuunsusega 11...13-aastastel
lastel määrati keskmiseks maksimaalseks plasmakontsentratsiooniks 5,7...5,1 µmol/l, millele vastab
300...650 mg atsikloviiri/m2 kehapindala kohta. Ühe- kuni kuuenädalastel imikutel mõõdeti pärast
atsikloviiri manustamist annuses 600 mg/m2 kehapindala kohta iga kuue tunni järel maksimaalseks
plasmakontsentratsiooniks 17,3...8,6 µmol/l.

Atsikloviiri bieksponentsiaalse kineetika põhjal võib järeldada, et atsikloviir jaotub kudedesse ja
organitesse kiiresti ning väljub organismist aeglaselt.

Täiskasvanutel on jaotusruumala püsiseisundis 50 ±8,7 l/1,73 m2 kehapindala kohta ning vastsündinutel ja
kuni kolme kuu vanustel imikutel 28,8 ±9,3 l/1,73 m2 kehapindala kohta.

Valkudega seondub 9...33% toimeainest.

Jaotumine organitesse
Loomkatsed on kinnitanud, et seedeelundites, neerudes, maksas ja kopsudes saavutatakse suuremad
atsikloviiri kontsentratsioonid kui seerumis, samal ajal kui lihastes, südames, ajus, munasarjades ja
testistes on kontsentratsioonid madalamad kui seerumis.

Post mortem uuringud inimestel on näidanud, et atsikloviir kuhjub sülge, tupesekreeti ja herpesevillide
vedelikku ja samuti osadesse elunditesse. Liikvoris on toimeaine sisaldus seerumikontsentratsioonidega
võrreldes 50% väiksem.

Biotransformatsioon ja eritumine
Tervete neerudega isikutel eritub 62...91% atsikloviirist muutumatul kujul ja 10...15% 9-
karboksümetoksümetüülguaniinina neerude kaudu.

Plasma poolväärtusajad (t1/2β) pärast atsikloviiri intravenoosset manustamist olid vastsündinutel ja kuni
kolme kuu vanustel imikutel vastavalt 2,87±0,76 tundi ja 4,1±1,2 tundi. Atsikloviir läbib
glomeruaalrfiltratsiooni ja samuti tubulaarse sekretsiooni. Kui atsikloviiri manustatakse üks tund pärast 1
g probenetsiidi manustamist, pikeneb plasma poolväärtusaeg (t1/2β) 18% ja plasmakontsentratsiooni
kõvera alune pindala suureneb 40%. Biosaadavuse u 20% juures eritub ligikaudu 80% atsikloviiri
koguannusest väljaheitega.

Keskmine plasma poolväärtusaeg on kroonilise neerupuudulikkusega patsientidel ligikaudu 19,5 tundi.
Plasma keskmine poolväärtusaeg hemodialüüsi ajal on 5,7 tundi. Hemodialüüsi ajal langeb atsikloviiri
sisaldus plasmas ligikaudu 60%. Neerufunktsiooni häirega kaasneb risk toimeaine kuhjumiseks, kui
kreatiniini väärtus on <25 ml/min/1,73 m2 kehapindala kohta ja kasutatakse annuseid 800 mg 5 korda
ööpäevas (vt lõik 4.2 "Annustamine") või kui kreatiniini väärtus on <10 ml/min/1,73 m2 kehapindala
kohta ja kasutatakse annuseid 200 mg 5 korda ööpäevas (vt lõik 4.2 "Annustamine").

Mutageensus
In vitro ja in vivo mutageensusuuringute andmetel ei oma atsikloviir geneetilist ohtu inimorganismile.

Kartsinogeensus
Pikaajalistes loomuuringutes hiirtel ja rottidel ei omanud atsikloviir kartsinogeenset toimet.

Fertiilsus
Atsikloviiri terapeutiliselt kasutatavaid annuseid oluliselt ületavate annuste kasutamisel teatati rottidel
ja koertel üldise toksilisuse foonil ka suurel määral pöörduvaid kõrvaltoimeid spermatogeneesile. Kaht
hiirte põlvkonda hõlmanud uuringutes ei ilmnenud atsikloviiri suukaudsel manustamisel fertiilsusele
mingisuguseid toimeid.

Teratogeensus
Rahvusvaheliselt aktsepteeritud standardsete testide käigus ei ilmnenud atsikloviiri süsteemsel
manustamisel küülikutel, rottidel ja hiirtel embrüotoksilist ega teratogeenset toimet. Ühes
mittestandardses testis esines rottidel loote väärarenguid, kuid neid täheldati ainult sedavõrd suurte
annuste nahaalusel manustamisel, mille korral ilmnes ka toksilisus emasloomale. Nimetatud leidude
kliiniline tähendus on ebaselge.

Kliinilised uuringud
Puuduvad andmed atsikloviiri suukaudsete ravimivormide või parenteraalsete infusioonide toime
kohta naissoost isikute fertiilsusele. 20 normaalse seemnerakkude arvuga meespatsientide uuringus ei
esinenud suukaudse atsikloviiri kuni 1 g päevas annuste manustamisel kuue kuu jooksul kliiniliselt
olulist toimet seemnerakkude arvule, liikuvusele ega morfoloogiale.

Mikroklistalliline tselluloos
Magneesiumstearaat
Naatrimtärklisglükolaat
Laktoosmonohüdraat
Kopolüvidoon

Ei ole kohaldatav.

5 aastat.

Mitte kasutada pärast pakendil märgitud kõlblikkusaja lõppu.

Hoida temperatuuril kuni 25 ºC.

Originaalpakend, mis sisaldab 35 tabletti.

Erinõuded puuduvad.