Suheteprobleem 03.03.18 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere
Olen 39 aastane, 5 lapse isa .Laste emaga 15 aastat abielus olnud.
Majanduslikult saame hakkama, on oma maja, autod ühesõnaga kõik vajalik tänapäeva eluks.
Naine on laste pärast enamjaolt kodune olnud , käinud mõnedel kursustel ,isegi kooli lõpetanud,et laste suureks saades erialsele tööle minna
Minu töö on kujunenud nii, et selle aja jooksul iga päev ei saa kodus viibida.On olnud ka pikemaid perioode kui välismaal olen(kuni 2 nädalat). Praegu Eestis käin nädalas korra kodus ja nädalavahetuse ka muidugi.Üldiselt olen kodus palju, töötunde kuus saja ringis.
Asi selles ,et naine läks 3 kuud tagasi uuesti kooli teise linna ja hästi intensiivne õpe on, isegi nädalavahetustel koolis, näeme harva . Õpib nimelt massaaži mis mulle kohe ei meeldi aga olen sellega leppinud sest see on tema jutu järgi see mida ta on otsinud ja nüüd leidnud. Hakata massööriks.
Olgu , kuna teises linnas, siis elu on pea peale pööratud iga päev kulub juba sõidule 3 tundi. Lapsi toovad lasteaiast suuremad lapsed, lapsed on tihti omapäi, mina ka praegu kaugemal tööl.
Tunnen,et ma pole talle enam tähtis, on uued sõbrannad, kes vallalised. Nädalavahetused viibib ta nüüd enamjaolt linnas pidudel ,kuna siis kool ka ,pole mõtet koju sõita. Saan aru et tema tahab ka end tuulutada aga minu jaoks tuli see nii äkki.
Kodus ainult õpib on kogu aeg väsinud aga kui saaks puhata siis lendab linna, arusaamatu.
Tunnen, et sõbrannad mõjutavad teda ,kisuvad teda igale poole.Minul hakkas tervis juba üles ütlema.Ei maga enam kui teda kodus pole. Olen depressioonis, olen praegugi haigevoodis. Helistada ei taha, sõnumitele aeg ajalt ei vasta. Kuidas ma järsku oma naise kaotasin, ta oli mul kogu aeg olemas?
Olen olnud kodune tüüp, 3 aastat pole väljas käinud, pühendunud perele. Nüüd naine nagu ärkas, leidis enda aga mina enam plaanidesse ei mahu.Tunnen end kõrvalejäetuna ,reedetuna ,hüljatuna, olen mõelnud enesetapule.
Elasin vaid pere heaolu nimel, sõpru polnud vaja kuna naine oli kõige parem sõber.
Olen alla andnud. Olen situatsioonis kus pole kellegagi muret jagada, Olin oma mullis ja kindluses kus miski muu peale pere pole tähtis.
Kuidas siit edasi minna.Süüdistan ennast, et ise olen selle korraldanud, olen katki. Haigena tahan hoolitsust aga olen tema kuues laps nagu ta ütleb ja tal on õigus.
Muidu olin tugeva närvikavaga lõbus mees,praegu ei tunne töökaaslased mind ära ja ma pole end kellelegi avanud.
Ande palun nõu millest peaks alustama.Saan aru ,et iseendast aga usku pole.
Ei taha teda kaotada aga ta teeb mis tahab, olukorras kus mul pole sõnaõigust.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Mõtlesin teie probleemile pikalt ja põhjalikult, aga võluvitsa probleemi lahenduseks ei leidnud.
Peresuhe on andmise ja saamise kooskõlastatud-hingestatud (positiivselt) suhe. Anda saab seda, mida anda on. Anda on lastele - huvi nende käekäigu vastu, parimad soovid ja soovitused. Sobilik on ka nn eestpalve printsiip - mõttes soovite kõigile lastele (resp. lastelastele) head.
Eelnev kehtib ka abikaasa osas. Naeratus, kiidusõna, rahulik olemine. Häälestatus - olen ja elan nende nimel - see on suur õnn ja seda ta ongi.
Keegi teid ei hülga ja aeg parandab ning konkretiseerib suhet. Laste isaks ja emaks jääte ju igaseks ajaks.
Mure jagamiseks on hea Päevik - peast-südamest tõstate-kirjutate selle probleemi Päevikusse - see on suur abimees.

Olge õnnelik (kõlab paradoksaalselt), et probleemid tekkisid, depressioon ilmus südamesse - järelikult on midagi vaja muuta ja eelkõige endas. Läbi hingesoojuse ja reaalse elu.

Andmine on see Tarkuserada, Hingevalurajalt Rahurajale ning Õnnerajale minek.
Teil Lapsed, olete elus, lastel Ema - see juba Kosmiline Õnn!
Rahustavad harjutused - vt eelnevaid.

Igast murest saab üle!
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.