Närvihaige? 08.11.10 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Olen vist närvivapustuse äärel. Tõesti naljakas, et minuvanune midagi sellist ütleb. Aga noh, hakkan siis oma lookesega pihta.

Asi algas umbes 7.-8. eluaastast, kui mu õde, kes oli sel ajal 11, minu peale karjus, mind mõnitas ja peksis ( sinikad olid mu igapäevane osa ). See jätkus nii umbes kaks-kolm aastat, kuni ta normaalsemaks hakkas minema. Kogu selle neljaaastase mõnitamise tagajärg oli väga madal enesehinnang ja mingisugune ebardlik käitumine. Olin pere nähes kui loll, arengupeetusega tallaalune, kes millestki aru ei saa. Kuna olen ka insuliini tarvitav diabeetik, on mu ema minu eest terve aja hoolt kandnud, seega polnud ma üldse iseseisev. Nüüd, praeguses eas, ärritavad mind pisiasjad, kui näiteks õde tuleb koju ja käsib mul kööki koristada või oma asjad kappi ära panna. Elame viiekesi 44 ruutmeetril, mina oma õega pisikeses toas ja vanemad ja väike vend teises. Vanemad pole kunagi minu ja mu õe vahelistesse asjadesse sekkunud, neid lihtsalt ei huvita, ütlevad, et me ise ajaks oma asjad korda. Aga selle tulemus on, et ka kõige ebaausamatel hetkedel võidab ikkagi mu õde ja mina jään tallaaluseks. Selle tagajärg on mu täielik närvi minek, pisarate voolamine, karjumine ja tunne, et olen kohe koletiseks muutumas ja kargan õele kätega kallale. Mõnikord on tunne, et tahaks ta isegi ära tappa sellepärast, mis ta mulle elu jooksul tekitanud on. Ema mind kunagi ei mõista, isa küll natuke, aga ega temagi ei viitsi "meie" muredega tegeleda.

Nüüd ütleb ka mu ema mu õele, et ma olen täielik pubekas. Kuigi tegelikult ma ju kaitsen end ja tahan ka vahel peale pikka päeva paar tundi arvutis olla nt, kui mu õde on juba 8 tundi seal istunud? Ta mõtleb välja igasugu valesid ja nii pean mina alandlikult ootama.

See ei ole ju normaalne, kui su oma ema su vastu pöörab ja vaatab sind kui lolli? Ta on mulle isegi öelnud, et mul ei ole mitte mingit stiilimaitset ( ma saan 150 krooni kuus taskuraha, millega oleks võimalik osta ühe pluusi, aga selle eest jääks kõik muu vajalik, nagu meigid ostmata ), kõik riided pean ma ise oma raha eest ostma. Ema on mind veel jobuks ja lolliks sõimanud.

Olen nagu meie pere vaeslaps.

Kool ajab mind närvi ja kodus olen ka kogu aeg närvis. Vahel ( nagu ka praegu ) on tunne nagu tahaks katuselt end surnuks hüpata. Kuid ma ei julgeks. Ma olen isegi selleks liiga nõrk!

Kas minusugusel on võimalik saada närvivapustus? Olen läbi elanud ka hetki, kus lihtsalt peksan oma voodit, ise olen ülekere punane ja nutan ja võbisen ja hingeldan.

Kui oleks soov näiteks psühholoogi või psühhiaatri ( ei tee neil vahet :d ) jutule saada, siis kas see maksaks ja kas ilma vanemata saaks sinna minna?

Abi ootav, T.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Oled väga tubli, et teatasid enda murest.
MA AITAN SIND!
Tule vastuvõtule, leian sinu tarbeks aega. Mina tegutsen Tallinnas. Helista mulle tel 56 463 830 ja leiame aja. Võid tulla ilma vanemateta, või vanematega või koos õega. Või ÜKSI. Valik on sinu. Kui elad Tallinnast eemal ja siia tulla ei saa, siis leiame muu lahendi. Kindlasti helista, helistan sulle siis kohe tagasi, et sul tel. arvega probleeme ei tekiks.
Kõike head sulle,
Tohtrionu Jüri

Kas see arutelu oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.