Kilpnäärmevähk Autor: Vahur Valvere

Kilpnäärmevähk on sisenõresüsteemi levinuim pahaloomuline kasvaja, mille esinemissagedus on viimase kümne aastaga tõusnud. Eestis registreeriti 2006. aastal naistel 55 ja meestel 17 esmasjuhtu. Sagedamini haigestuvad need naised, kellel esineb hormonaalseid häireid (varane menopaus, rasestumisvastaste pillide kasutamine, hiline sünnitus, liigne kehakaal jt). Uuringud on kinnitanud, et lapseeas saadud kiiritus on kilpnäärmevähi arenemise riskitegur, kuid ka joodivaegus või joodi üleküllus toidus võivad soodustada kilpnäärmevähi teket. Osal vähijuhtudest on pärilik taust. Harva areneb vähk kilpnäärme healoomulistest kasvajatest – follikulaarsetest adenoomidest. Kilpnäärmevähi sagedasemaks tundemärgiks on valutu tihkestunud sõlm või piirkond kilpnäärme läheduses kaela alaosas. Kasvaja levimisel naaberelunditesse ja kaugemale tekivad sümptomid just neis elundites (hääle kähisemine, pigistustunne kaelal, neelamishäired, luuvalud jt). Selliste haigusnähtude esinemise korral tuleb pöörduda kiiresti oma perearsti poole, kes suunab patsiendi onkoloogi konsultatsioonile. Arsti juurde minekuga viivitamine või ravimine omal käel on kasvajate korral kahetsusväärne ajakadu, mis raskendab tervistavat ravi. Võimalikku pärilikku kilpnäärmevähki aitab õigel ajal avastada vähkkasvaja poolt eritatava kaltsitoniini regulaarne määramine haige lähisugulastel.

Tihedam kude võib paikneda ka mujal kaelal, nimelt siirdena kaela lümfisõlmes. Kilpnääret ja kaela uuritakse ultraheli abil. Sõrmega kombeldes või ultrahelianduri kontrolli all võetakse kahtlasest piirkonnast peene nõelaga koematerjali mikroskoopiliseks uuringuks. Kilpnäärmest ja selles olevatest koetihenditest annavad informatsiooni ka radioisotoopuuring ning verest määratavad hormonaalsed markerid. Kasvaja levikut näitavad rindkere röntgeniülesvõtted, kaela ja rindkere kompuutertomograafia, luustiku radioisotoopuuring.

Kilpnäärmevähi ravi on peamiselt kirurgiline, millele lisandub kiiritusravi ja hormoonravi, harvem ka keemiaravi. Mõnikord võib kilpnäärmevähi diagnoos selguda alles operatsioonil. Seetõttu tuleb kilpnääret opereerida haiglas, kus tuntakse hästi kaelakirurgiat ja on võimalik operatsiooniaegne koeuuring. Mitteopereeritavate kasvajate korral rakendatakse kiiritusravi. Keemiaravi osas pole ühtset seisukohta, kuid see on mõningail juhtudel andnud häid tulemusi. Kui kasvajat ei ole võimalik eemaldada, võib vajalikuks osutuda trahheostoomi ehk hingetoru-uurise (“hõbekõri”) või gastrostoomi ehk maouurise (“maotoru”) moodustamine.

Pärast kilpnäärme täielikku eemaldamist vajab haige eluaegset hormoonasendusravi (L-türoksiiniga). Kui eemaldatud on ka kõrvalkilpnäärmed, tuleb korvata nendegi näärmete nõre (parathormoon), mida täiendatakse kaltsiumipreparaadiga.