Kilpnäärmepõletik Autor: Anu Ambos

Kilpnäärmepõletik ehk türeoidiit esineb ägedal või alaägedal kujul. Ägeda nakkusliku türeoidiidi põhjustajaks on tõvestav bakter või seen ja seda esineb äärmiselt harva. Soodustavad tegurid on immuunsüsteemi puudulikkus või kaelapiirkonna kaasasündinud anatoomilised iseärasused. Haigustunnusteks on kaelapiirkonna valulikkus ja turse, valu neelamisel ja palavik. Haigust ravitakse vastavalt tekitajale antibiootikumide või seenevastaste vahenditega.

Alaäge türeoidiit on viirusnakkusest põhjustatud ja esineb eelmisest palju sagedamini. Tavaliselt algab haigus nohu, köha ja väikese palavikuga. Seejärel muutub kaelapiirkond väga valulikuks. Vahel kiirgub valu kõrva ja hammastesse, liikudes ühelt kaelapoolelt teisele; neelata, aga ka pead pöörata või lõuga rinnale toetada on valus. Väike palavik püsib, lisanduvad üldine väsimus ja liigese-lihasevalud. Haiguse esimestel nädalatel võib ilmneda vähene kilpnäärme liigtalitlus, hiljem, haiguse paranemisel, mõõdukas alatalitlus. Vereanalüüs näitab sellele haigusele iseloomulikku erütrotsüütide settereaktsiooni olulist kiirenemist. Haigust ravitakse neerupealise koore hormooni preparaatidega, millel on tugev põletikuvastane toime. Õige ravi korral mööduvad kaelavalu ja palavik paari päeva jooksul. Samas on ravikuuri pikkuseks minimaalselt 2 kuud, et vältida haiguse taasteket. Kilpnäärme talitlus normaliseerub iseenesest ja mingit ravi pole vaja. Tervistumine on täielik.

Krooniline autoimmuunne türeoidiit on päriliku eelsoodumusega haigus, mis tabab enamasti naisi. Immuunsüsteemi poolt toodetakse kilpnäärme ensüümide või rakuosade vastaseid antikehi, mille sisaldus veres on kõrge. Haigus kulgeb väheste vaevustega, valu ja palavikku ei põhjusta. Kroonilise türeoidiidi tagajärjel võib kilpnääre mahult suureneda või väheneda, kilpnäärmekude kaotab elastsuse, struktuur muutub ebaühtlaseks. Krooniline türeoidiit võib põhjustada kilpnäärme talitlushäireid – enamasti vaegtalitlust, harvem liigtalitlust. Seepärast on selle haiguse puhul soovitatav lasta kord aastas kontrollida kilpnäärmehormoonide sisaldust veres. Kui kilpnäärme talitlus püsib normaalne, ravi tavaliselt ei määrata. Vaegtalitluse tekkimisel on vajalik asendusravi sünteetilise kilpnäärmehormooniga.