Dementse lähedase hooldajat ohustab läbipõlemine
Dementne vajab pidevalt järelevalvet.Allikas: Mailiis Ollino/Pärnu Postimees
Kuidas peaks toimima, kui lähedase mäluhäired osutuvad dementsuseks, räägib Postimehele erameditsiinikeskuse Confido ja Põhja-Eesti regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku psühhiaater-vanemarst Mari-Liis Laanetu.
Kui uuringutel avastatakse degeneratiivset tüüpi haigus, mis põhjustab süvenevalt mälu või muude kognitiivsete funktsioonide häiritust, on haiguse varase avastamise korral võimalik veel oma tulevikku ise suunata: sättida sobivaks elukorraldus, teha ära juriidilised tahteavaldused. Raviga üritatakse võimalikult pikaks muuta perioodi, mil inimene saab ise hakkama. See aga, kas ja kuidas ravile reageeritakse, on individuaalne.
Haiguse progresseerumist aitavad pidurdada tervislik eluviis ja füüsiline aktiivsus, viimane soodustab ka uute närvirakkude ja ühenduste teket. Uudsete asjade harrastamine ja sotsiaalsed kontaktid aitavad hoida mõtteerksust.
«Võib-olla ei jää enam mingid asjad nii hästi meelde ega tule välja, aga kuni ollakse kursis, kes olen mina ja kes on minu lähedased, millised on mõtted ja soovid edasise osas, on inimene võimeline kaasa mõtlema ja sõna sekka ütlema. Väga sageli jõutakse arstide vaatevälja ja diagnoosini siis, kui on nii hilja, et inimene ise ei suuda enam neis asjades kaasa rääkida. Otsustusvõime paraku häirub selle haigusega,» räägib Laanetu.
Sugulastel on kombeks üksi elava mäluhäiretega lähedase juures käised käärida ja hoogsalt koristama asuda, aga see ei anna pilti tegelikust olukorrast. Laanetu soovitab võtta vahel päev, et veeta see eaka lähedasega ja vaadata, kuidas ta ise toime tuleb.
Kõige vajaliku valmis panemine ei pruugi toimida. Külmkapp võib olla täis head-paremat, aga tihti kurdetakse, et inimene pole toitu puutunud. Esiteks väheneb või kaob vanuse ja haigusega näljatunne ning teisalt võib oskusi nappida. «Ei osata enam võtta toitu külmkapist või selgub, et pole oskust seda süüa. Kui keegi mandariinil koore ära võtab ja selle kätte annab, siis ta sööb küll,» toob Laanetu elulise näite.
Sageli on dementsusega inimesele väga ohtlikud elektri- ja gaasiseadmed: vanast ajast on teadmine, kuidas tuleb keeta, aga teises toas läheb meelest, mis parasjagu teoksil. Hulk tehnilisi abivahendeid, näiteks ise väljalülituvad pliidid või tabletijagajad, aitavad kodus elamist ohutumaks ja lihtsamaks teha. Tabletijagajad annavad õigel ajal arstimid välja ja tänu arendustööle leidub ka selliseid verisoone, mis helistavad lähedastele, kui ravimeid pole võetud. Siis saab inimesega ühendust võtta ja rohtude võtmist meelde tuletada.
Dementsuse süvenedes vajab haige üha enam järelevalvet. «Ei pea kogu aeg kõrval seisma, aga silmapiiril peaks olema – üksi koju ei tohiks jätta.» Laanetu sõnul püütakse dementset inimest ekslema minemisest tihti hoida sellega, et pannakse ta korterisse luku taha. «Kui liikumisfunktsioon on hea, kipuvad nad palju seiklema. Mäletatakse elu varajases perioodis olnud kodu ja perekonda, soovitakse nendeni jõuda,» kõneleb Laanetu. Nõnda pannakse ennast ohtu. Ühes Saksamaa hooldekodus mõeldi selleks puhuks välja lahendus: lähedusse paigaldati libabussijaam, kuhu kõik uitama läinud dementsusega hoolealused kogunesid. Teadmine, et kuhugi teel olles tuleb tõenäoliselt sõita bussiga, oli nende mälus säilinud.
Kaugemale arenenud dementsuse korral muutub inimene justkui lapseks – analüüsi- ja otsustusvõime ning plaanimisoskus on häiritud, ei suudeta oma tegude tagajärgi ette näha, ei saada asjadest täiskasvanu kombel aru, pähe võivad tulla juhuslikud ideed, aga kehaline tervis ja liikumisvõime võivad olla väga head.
Dementsusega kaasnevaid isiksuse ja käitumise muutusi ei ole lähedastel kerge taluda. Näiteks läheb haige vahel süüdistavaks või kurjaks. Laanetu kinnitab, et see ei näita sugugi inimese varasemat suhtumist ega ole midagi isiklikku, vaid osa haiguse sümptomitest. Süüdistusi ei peaks dementse inimesega arutama hakkama. Alzheimeri tõvele on üldiselt iseloomulik, et haiguse progresseerudes muutub inimene muretuks ja heatujuliseks, ta mõtted on lühikesed, konkreetsed ja helged.
Dementse inimese aju võib püüda ergastada meenutusteraapiaga, näidates talle vanu fotosid ja jutustades juurde lugusid – see võib mõne mälestuskillu tagasi tuua. Samas ei maksa pettuda, kui seda ei juhtu.
Kodukeskkonnas elamine on küll parim, aga kui inimene ei saa enam ise hakkama ja talle pole võimalik pakkuda kõrvalist abi ja järelevalvet, tuleb otsustada hooldekodu kasuks.
«Kui teha otsus ise kodus hooldama hakata, tuleks arvestada, et hooldusvajadus läheb ajaga järjest suuremaks,» tõdeb Laanetu. Aeg-ajalt tuleks käia arsti või mõne muu spetsialist juures, kasvõi selleks, et nõu küsida. «Sageli ilmneb haiguse käigus käitumuslikke probleeme ja psühhiaatrilisi sümptomeid, mille puhul saab aidata. Ja olla kontaktis kasvõi selleks, et ühel hetkel ise abi saada, et arst näeks – nüüd hooldaja enam ei jaksa,» sõnab Laanetu. Isegi kui on tehtud otsus ise hooldada, saab aeg-ajalt sellest puhkust võtta. Lähedase võib mõneks nädalaks viia pansionaati või hooldekodusse, et ka ise endale aega võtta. «Vahel tundub see otsus hirmus raske, et kuidas hooldekodu ja kuidas ma ise ei saa. Lõpuks põletakse läbi ja suhted on kodus kehvad. Kas see on seda väärt? Eriti olukorras, kui inimene enam ei mõista, kus ta on või kes tema eest hoolitseb. Hooldekodus on tihti palju toredam: minna lähedast sinna vaatama, ajada juttu, mitte tegeleda pidevalt elementaarse hooldusega,» räägib Laanetu.
Abiteenused dementsele inimesele
- Koduõendusteenus, millele on õigus ka dementsuse korral, pakub kodus elavale inimesele hooldust ning tema perele tuge ja juhendamist. Ravikindlustuse olemasolul tasub koduõendusteenuse eest haigekassa.
- Kohalikelt omavalitsustelt on võimalik saada koduhooldus-, transpordi-, tugiisiku- ja päevahoiuteenust, samuti soodustust abivahendi ostmisel ja psühholoogilist nõustamist.
- Hooldekodudes või omavalitsuste sotsiaalkeskustes asuvad päevakeskused osutavad hooldusteenust tööpäeviti päevasel ajal. Mõnes neist pakutakse peale tavahoolduse ka arendavaid tegevusi, soodustatakse kehalist aktiivsust ja mälutreeningut.
- Riiklikud rehabilitatsiooniteenused on näiteks füsioteraapia, kõneteraapia ja psühhoteraapia.
- Põhja-Eesti regionaalhaigla palliatiivravi keskuses pakutakse haigusest tingitud vaevusi leevendavat palliatiivravi.
Allikas: www.dementsus.ee
Lisa kommentaar