PARACETAMOL- RATIOPHARM 125 S

Palavik ja nõrk valu lastel.

Annus sõltub vanusest ja kehakaalust, tavaliselt on ühekordne annus 10...15 mg/kg maksimaalselt lubatud ööpäevane annus kuni 60 mg/kg.
Maksimaalset ööpäevast annust ei tohi ületada, kahe suposiidi manustamise vahel peab olema
vähemalt 6 tundi. Ööpäevas tohib manustada maksimaalselt 4 annust. Suuremad annused ei
anna paremat valuvaigistavat toimet. Manustada tuleb terve suposiit - seda ei tohi enne
manustamist purustada.

125 mg rektaalsuposiidid
1…5-aastased lapsed, 1 kuni 2 rektaalsuposiiti, nt:
10...14 kg - 125 mg
15…20 kg - 250 mg

250 mg rektaalsuposiidid
6…12-aastased lapsed: 1 või 2 rektaalsuposiiti nt:
20…25 kg - 250 mg
25…40 kg - 500 mg.

125 mg rektaalsuposiidid ei sobi alla 10 kg ning 250 mg rektaalsuposiidid alla 20 kg
kaaluvatele lastele. Neil tuleb kasutada toimeaine väiksema sisaldusega ravimvorme.

Rektaalsuposiidid viiakse võimalusel pärast defekatsiooni sügavale pärakusse. Manustamise
kergendamiseks võib suposiite käes soojendada või kasta korraks kuuma vette.

Ülitundlikkus paratsetamooli või ravimi mõne abiaine suhtes.
Diagnoositud glükoos-6-fosfaatdehüdrogenaasi geneetiline puudus (oht hemolüütilise
aneemia tekkeks).

Ravimit tuleb kasutada ettevaatusega ja arstliku kontrolli all järgmiste haiguste korral: maksa-või neerufunktsiooni häired, sh Gilberti sündroom.

Paratsetamooli sisaldavaid ravimeid tohib ilma arsti või hambaarsti soovituseta manustada
vaid mõne päeva vältel ning mitte suurendatud annustes.
Pikaajaline paratsetamooli kasutamine võib suurendada toksilist toimet neerudele.
Ettevaatusega manustada alkoholi kuritarvitavatele ning alatoitumusega patsientidele.
Üleannustamise võimalus on suurem mitte-tsirrootilise alkohoolse maksahaigusega
patsientidel.
Patsientidele tuleb selgitada, et samaaegselt ei kasutataks teisi paratsetamooli sisaldavaid
ravimeid.

Samaaegne kasutamine ravimitega, mis põhjustavad maksensüümide induktsiooni, nagu nt
teatud uinutid ja antiepileptikumid (muuhulgas fenobarbitaal, fenütoiin, karbamasepiin),
samuti rifampitsiin, võib põhjustada maksakahjustust muidu kahjutute paratsetamooliannuste
juures.
Sama kehtib ka alkoholi kohta.
Diflunisaaliga kooskasutamine võib suurendada paratsetamooli maksatoksilisust.

Paratsetamooli ja klooramfenikooli samaaegsel manustamisel võib klooramfenikooli
eritumine oluliselt aeglustuda ning selle toksilisus suureneda.

Paratsetamooli koostoimet kumariini derivaatidega ei ole võimalik nende kliinilise tähenduse
suhtes hinnata. Paratsetamooli pikaajaline kasutamine patsientide poolt, keda ravitakse
suukaudsete antikoagulantidega, peab seetõttu toimuma vaid arstliku järelevalve all.

Paratsetamooli ja AZT (zidovudiini) samaaegne tarvitamine suurendab neutropeenia tekke
ohtu. Seetõttu tuleks paratsetamooli tarvitada samaaegselt zidovudiiniga vaid arsti nõuandel.

Probenetsiid pikendab paratsetamooli mõnede metaboliitide eliminatsiooni ning võib seetõttu
suurendada paratsetamooli toksilist toimet maksale.

Paratsetamooli manustamine võib mõjutada osade laborianalüüside tulemusi, näiteks uurea
testid ning veresuhkru määramine glükoosoksüdaas-peroksüdaasi meetodil.

Uuringud ei ole näidanud paratsetamooli kahjulikke toimeid rasedusele ja loote/vastsündinu
tervisele.
Paratsetamooli võib raseduse ja rinnaga toitmise ajal kasutada, kuid tuleb järgida soovitatud
annuseid.

Paratsetamool eritub väikeses koguses rinnapiima, kuid soovitatud annustes ei avalda see
tõenäoliselt lapsele mingit mõju.

Toime reaktsioonikiirusele puudub

Kõrvaltoimed on esitatud MedDRA-organsüsteemi klassides, kasutades MedDRA-
esinemissageduse klassifikatsiooni: väga sage (>1/10); sage (>1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt
(>1/1000 kuni <1/100); harv (>1/10 000 kuni <1/1000); väga harv (<1/10 000), teadmata (ei
saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Immuunsüsteemi häired
Teadmata: ülitundlikkusreaktsioonid.

Maksa ja sapiteede häired
Teadmata: maksakahjustus.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Teadmata: eksanteem, äge generaliseerunud eksantematoosne pustuloos, toksiline
epidermaalne nekrolüüs..

Vere ja lümfisüsteemi häired
Teadmata: trombotsütopeenia, agranulotsütoos.

Ainevahetus- ja toitumishäired:
Aeg-ajalt: hüpoglükeemia.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa
väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel
palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Mürgistuse sümptomid
Paratsetamooli liiga suurte annuste manustamine võib põhjustada mürgistusnähtusid
peiteajaga 24...48 tundi. Võivad tekkida maksatalitluse häired alates maksarakkude nekroosist
kuni maksakoomani, mis võib lõppeda surmaga. Sellest sõltumatult on täheldatud ka
neerukahjustust tubulaarse nekroosi tõttu.

Paratsetamooli üleannustamise sümptomiteks võivad olla:
esimeses faasis (1. päev):
iiveldus, oksendamine, higistamine, unisus ja üldine halb enesetunne;

teises faasis (2. päev):
subjektiivse enesetunde paranemine, siiski kerge kõhuvalu, maksa suurenemine,
transaminaaside aktiivsuse ja bilirubiinisisalduse suurenemine, tromboplastiini aja
pikenemine, uriinierituse vähenemine;

kolmandas faasis (alates 3. päevast):
transaminaaside aktiivsuse tõus, ikterus, hüübimishäired, hüpoglükeemia, maksakooma.

Krooniline toksilisus
Kliinilis-epidemioloogilised uuringud kinnitavad põhjendatud kahtlust, et kokkuvõttes
põhjustab valuvaigistite pikaajaline kasutamine nefropaatiat koos papillinekroosi ja
interstitsiaalse nefriidiga, samuti sekundaarset püelonefriiti. Nefrotoksiline risk on
paratsetamooli puhul tõenäoliselt väiksema tähendusega kui fenatsetiini puhul.

Mürgistuse ravi
Üleannustamise kahtluse korral tuleb:
- esimese kuue tunni jooksul teha maoloputus ja
- esimese kaheksa tunni jooksul manustada intravenoosselt N-atsetüültsüsteiini.

Paratsetamool on hemodialüüsitav.
Soovitatav on paratsetamooli plasmakontsentratsiooni määramine.

Edasised võimalused paratsetamooli üleannustamise ravis sõltuvad ulatusest, staadiumist ja
kliinilistest sümptomitest vastavalt intensiivravi tavapärastele meetmetele.

Farmakoterapeutiline grupp: Teised valuvaigistid ja palavikuvastased ained, aniliidid.
ATC-kood: N02BE01

Paratsetamoolil on valuvaigistav, palavikku alandav ja väga nõrk põletikuvastane toime.
Toimemehhanism ei ole täpselt selge. Tõestatud on prostaglandiinide sünteesi pidurdamine
ajus ja vähem perifeerias. Paratsetamool pidurdab endogeensete pürogeenide toimet
hüpotaalamuse termoregulatsiooni keskusse.

Rektaalse manustamise korral imendub paratsetamool 68...88% ulatuses; maksimaalne
kontsentratsioon plasmas saabub alles 3...4 tunni pärast.

Seonduvus plasmavalkudega on väike (kuni 10%), üleannustamise korral võib see aga
suureneda.

Pärast metaboliseerumist maksas (konjugatsioon glükuroonhappega ca. 55%, väävelhappega
35%, samuti tsüsteiini ja merkaptuurhappega) erituvad farmakoloogiliselt inaktiivsed
metaboliidid neerude kaudu. Umbes 4% manustatud paratsetamoolist eritub muutumatul
kujul. Väikestes kogustes tekivad toksilised metaboliidid p-aminofenool ja N-
hüdroksüleerimise teel N-atsetüül-p-bensokinonimiin, mis seotakse glutatiooni ja tsüsteiini
poolt. Eliminatsiooni poolväärtusaeg on keskmiselt 1,5...2,5 tundi. Ravim eritub täielikult 24
tunni jooksul.

Maksa- ja neerutalitluse häirete puhul, üleannustamisel ja vastsündinutel on poolväärtusaeg
pikem. Maksimaalne toime ja keskmine toime kestus (4...6 tundi) korreleeruvad
plasmakontsentratsiooniga.

Äge toksilisus
On teada, et enam kui 6 g paratsetamooli suukaudse manustamise puhul võivad tekkida
ägedad mürgistusnähud. Plasmakontsentratsiooni puhul 200...300 µg/ml 4 tunni pärast,
100...150 µg/ml 8 tunni pärast, 50...80 µg/ml 12 tunni pärast ja 30...45 µg/ml 15 tunni pärast
on täheldatud maksarakkude kahjustust, mis lõppesid surmaga maksakooma tõttu.
Paratsetamooli hepatotoksilisus on otseses sõltuvuses ravimi plasmakontsentratsioonist.
Ensüüminduktorid ja alkohol võivad põhjustada maksakahjustust ka muidu mittetoksiliste
annuste juures.
Krooniline toksilisus
Loomkatsetes paratsetamooli alaägeda ja kroonilise toksilisuse uurimiseks tekkisid rotil ja
hiirel haiguskolded seedetraktis, muutused verepildis, maksa- ja neeruparenhüümi
degeneratsioon kuni nekroosini. Nende muutuste põhjused on ühelt poolt toimemehhanismis
ja teiselt poolt paratsetamooli metabolismis. Metaboliite, milledel on toksiline toime, ja
vastavaid muutusi organites on täheldatud ka inimestel. Sel põhjusel ei tohi paratsetamooli
manustada pikaajaliselt ega ka suurtes annustes. Pöörduva, aktiivse, kroonilise hepatiidi
juhtusid on täheldatud juba 3 ja 2 g suukaudse ööpäevase annuse puhul tarvitamiskestusega 1
aasta. Ilmset hepatotoksilist toimet on võimalik jälgida ka suurendatud suukaudselt
manustatava ööpäevase annuse puhul (umbes 6 g paratsetamooli) kestusega üle nt. 3 nädala
ka siis, kui puudub eelnev maksakahjustus (nt. mittealkohoolikute puhul).

Kliinilis-epidemioloogilised uuringud kinnitavad põhjendatud kahtlust, et kokkuvõttes
põhjustab valuvaigistite pikaajaline tarvitamine nefropaatiat koos papillide nekroosi ja
interstitsiaalse nefriidiga, samuti sekundaarset püelonefriiti. Fenatsetiini kõrvaldamise järel on
vähenenud analgeetikum-nefropaatiast tingitud dialüüsipatsientide osakaal erinevates maades
(Rootsi, Kanada, Uus-Meremaa, Austraalia), vaatamata paratsetamooli sisaldavate
valuvaigistite järjest suuremale kasutamisele. Nefrotoksiline risk võiks niisiis olla
paratsetamooli puhul väiksema tähendusega kui fenatsetiini puhul.

Mutageenne ja kantserogeenne toime
Ulatuslikud uuringud ei ole andnud ühest vastust paratsetamooli võimaliku genotoksilise riski
kohta terapeutiliste, s.t. mitte-toksiliste annuste korral.
Pikaajalised uuringud rottidel ja hiirtel ei ole andnud mingeid viiteid võimaliku
kantserogeense toime kohta paratsetamooli mittehepatotoksiliste annuste puhul.

Reproduktsioonitoksilisus
Paratsetamool läbib platsentaarbarjääri.
Loomkatsed ega ka senised kogemused ravimi kasutamisel inimestel ei ole andnud viiteid
lootekahjustuste kohta.

Paracetamol-ratiopharm 125 S rektaalsuposiidid:
kolloidne veevaba ränidioksiid
polüoksüetüleenstearaat
tahke rasv

Paracetamol-ratiopharm 250 S rektaalsuposiidid:
kolloidne veevaba ränidioksiid
polüoksüetüleenstearaat
sojaletsitiin
tahke rasv

Ei kohaldata.

5 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 30 ºC.

125 mg või 250 mg 10 rektaalsuposiiti valges PVC/PE polümeerikilega lamineeritud pakendis
ja välispakendis.

Erinõuded puuduvad.